Äng vs. mäng

Joel Sang

 

 

Olen suhtunud kerge põlgusega meie meedia- ja kultuuriruumis laiutama kippuvasse meelelahutusse (Luulelahing!), pidanud seda eskapistlikuks asendustegevuseks. Siis aga hakkasin mõtlema — mis õigusega? Mida ma neile ette heidan? Kas oleks parem vaevata pead metafüüsiliste probleemidega, näiteks sellega, kuidas teha vahet olemuse ja nähtumuse vahel, või siis jääda pubeka kombel elu mõtet otsima? Viimase üle on Suured Mõtlejad juurelnud aegade algusest peale, ja kuhu nad on jõudnud?

Maailm ei ole mõistuspärane. Inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest sünnib vältimatu absurd. Meie pea kohal rippuv surmaoht muudab kõik mõttetuks. Elu ongi seda hinnatavam, mida vähem tal on mõtet. On üksainus tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. (Albert Camus.)

Inimene ei ole maailmas kodus, tõde ei ilmuta ennast enam, mõtlemine on olemisest lahutatud ning ainult vähestel valitutel on mõningat lootust tabada uuesti ühtsust olemisega. Äng toob esile objektiivse tühjuse. Inimese seisund on alandatud eksistents. (Martin Heidegger.)

Selles maailmas on tunnetuse võimatus tõestatud, olematus on ainuke realiteet ja lohutamatu meeleheide ainus võimalik hoiak. (Karl Jaspers.)

Ükski tõde pole absoluutne ega suuda võimatut eksistentsi talutavaks teha. Inimese eriomane, igal üksikjuhul unikaalne eksistents jääb väljapoole keele haardeulatust. (Søren Kierkegaard.)

No jätke jama! Juba sel küsimusel, mis on elu mõte, pole ülepea mõtet. (Ludwig Wittgenstein.)

Vahest pole sel küsimusel ratsionaalsest vaatevinklist tõesti mõtet, aga emotsionaalselt pole see vastus rahuldav, kannatav inimloom ei taha sellega leppida, ja küsimus jääb. Miguel de Unamuno on kirjutanud terve raamatu inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest. Võib-olla on see eriti omane hispaanlastele, aga eks ole meistki paljusid tabanud vahel musta masenduse tunnil kogujalik äratundmine, et kõik on tühisuste tühisus. Selle laialt levinud meelehaiguse vastu on siiski ka rohtu.

„Arm tabab meid siis, kui oleme suurtes piinades ja rahutuses. Ta tabab meid, kui kõnnime mööda mõttetu ja tühja elu kõledat orgu. [—] Ta tabab meid, kui on muutunud väljakannatamatuks jälestus me enda olemasolu vastu, ükskõiksuse vastu, nõrkuse vastu, vaenulikkuse vastu, elu mõtte puudumise vastu. [—] Need on silmapilgud, mil armastame oma elu ja olemasolu, mitte selle pärast, mis me oleme, vaid kindluse pärast, et meie elul on olemas igavene mõte.“ (Paul Tillich.)

Tillich räägib siin vist müstilisest kogemusest. Mul pole olnud seda laadi ilmutust — on üksnes mõned õndsad joovastushetked —, kuid olen sellest aimu saanud tänu Jaan Kaplinski romaanile „Seesama jõgi“, kus minategelane vastavas seisundis pikalt allavoolu kandub. (Parim kirjeldus, mis ma olen kohanud.)

Tõepoolest, usuline ärkamine on ainus kindel väljapääs eksistentsiaalsest ängist. Aga oodates usulist ärkamist, vaimset kirgastumist, ei jää meil muud üle, kui pageda nende hingevaevade eest, otsides unustust meelelahutustes ja vähem või rohkem intellektuaalsetes mängudes (mis pole paljalt Wittgen­steini keelemängud). Sestap mängigem ennastunustavalt, mängigem arvuti-, nalja-, sõja-, nõela-, sõna-, ratsa-, laua-, rahva-, kuulde-, õnne-, veere-, luuremänge, mängigem näite-, pette-, mõtte-, ring-, pandi-, kaardi-, spordi-, keegli-, palli-, pilli-, rolli-, kulli-, eesli-, kurni-, narri-, kossi-, kometi-, sõprus-, hasart-, sport-, lust-, pimesiku-, nuku-, laulu-, võimu-, mälu-, armu-, keksu-, jooksumänge. Peaasi, et lõbus oleks. Kuid ettevaatust! Lõbujanu kustutamisel tuleb piiri pidada. Ammused katsed šimpansitega on näidanud, et kui viia aju mõnukeskusse elektroodid ning anda isendile kätte lüliti ja vaba voli aju ergutada, siis lõbustavad ahvid ennast peagi surnuks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon