Ärkamine marmorunest

Elo Lindsalu

 

 

Jelena Skulskaja: „Marmorluik. Lapse­põlveromaan”. Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub.

„Petrone Print”. 256 lk.

 

Selles põhiliselt memuaarse koega raamatus viib Jelena Skulskaja lugeja oma lapsepõlve, Tallinna viie-kuuekümnendail ja Tartusse, kus ta seitsmekümnendail vene filoloogiat tudeeris. Raamat ilmus kirjastuse „Petrone Print” sarjas „Aja lugu”, mida Skulskaja on nimetanud kui sarja, kus „kuulsad inimesed räägivad oma elust”[1].

Skulskaja vanemad olid Ukrainast pärit juudid, kes tulid Eestisse nõukogude aja algul — isa Grigori Skulski saadeti siia laevastiku ajalehte toimetama. Peagi sai ta Venemaal kuulsaks oma sõjaromaaniga „Kauges sadamas” ning innustas tütartki luuletusi kirjutama. Skulskaja jutustab oma lapsepõlvest ja noorusest haaravalt ja emotsionaalselt, „vene hingele” omase dramaatilisusega, valgustades kunagisi šokeerivaid sündmusi ja lapsikuid kaaskodanikke tihti läbi irooniaprisma.

Võib-olla tuleks meilgi teha rohkem lugejauurimusi ja vahel käsitleda kirjandust ka sellest aspektist, kuidas see mõjutab lugeja psüühikat, tema (vaimset) tervist — kui masendavalt võib mõni raamat tundlikumale lugejale mõjuda, tema päevade rõõmu röövida. Jelena Skulskaja „Marmorluik” on üks neid tekste, mis kompavad kirjanduse piire ja ärgitavad arutlema ka lugeja psüühika säästmise üle.[2] Traumaatilised läbielamised lajatavad vahel nii valusalt, et tehtud kahju on hädavajalik siluda poeetilisest keelest sündiva tekstimõnuga. Ja Skulskaja keel ongi enamasti kujunditest küllastatud ning rütmistatud nagu luuletajal kunagi: „sügisestes nartsudes põdurad puud värisevad kassiahastuses tuule käes” (lk. 10), „hammaste valged klahvid on vahuga puhtaks pestud” (lk. 234); „Tõusis tuul ja majad hakkasid lompides eputama, nad kortsusid ja silenesid nagu unustatud naiste sügisnäod.” (Lk. 173.) Asjalikumas stiilis tekstilõigud vahelduvad poeetiliste passustega; mõned lühemad peatükid mõjuvad proosaluuletustena. Tõlkijale, Ingrid Velbaum-Staubile võis see tekst olla tõsine väljakutse, millega ta on edukalt toime tulnud.

Võiks öelda, et Skulskaja ei ole oma mälestusi kirja pannud — ta on need lavastanud. Lugeja saab osa „taidlusteatrist”, kus pereliikmed, kursusekaaslased, sõbrannad ja teised kaaskodanikud on moondatud värvikaiks tegelaskujudeks. Eriti õnnestunud on jätkupeatükk „Vana Tiigi inter”, kus lavale astuvad esmalt neli puskarit joovat ja ühika köögikappidest toiduriismeid varastavat tudengit ning teises vaatuses nende üle kohut pidav (sic!) professor Juri Lotman koos pugejaliku kaaskonnaga — lumivalgetes pluusides „komsomolkadega”. See ja mõni teinegi autentsust taotlev mälestuskild viib vana tõeni, et elu pole tihti sugugi vähem absurdne kui mõni kirjandusteos, selles mõttes astub elu kunstile siin kannale. Unenäolistes novellides pääsevad kauaks mahamaetud tunded paisu tagant, nii nagu liiga elamusrikas päev ulatub meie unedesse. Mõnikord täiendab järgmine novell eespool esitatut, pahatihti aga kordab üle juba öeldut, lisades sellele vaid spontaansete assotsiatsioonide segase tulva. Liiga tihti jätavad need lugeja ükskõikseks või on oma vägivaldseis ja naturalistlikes detailides talumatult õõvastavad; oodatud tundeelamus on paraku harv külaline. Nõudlikum sõelumine oleks tõenäoliselt raamatule kasuks tulnud.

„Lapsepõlveromaani” ülesehitus on kummaline: mälestuste vahele on pikitud teises kirjas absurdinovellid ning paar mõtisklust maailmakirjandusest. Mõistagi on romaani tiitel kasulik turundusnipp ja Vene Bookerile kandideerimise eeldus,[3] liiati on romaan kui selline ju ammu kompromiteeritud… Kui mälestuste peatükke seovad omavahel kolm peategelast — minajutustaja, ema ja isa — ning kohutav nõukogude aeg, siis absurdinovellid kipuvad seda habrast ühendusniiti pidevalt lõhkuma ning teose romaanilikkust tühistama.

Oma emast kirjutab Skulskaja sarkasmi ja kibedusega ning tõesti, emale (nagu ka õele) on paljugi ette heita. Lapse sündimise loo „rumalale anekdoodile” järgnevad aina uued tragikoomilised või oma räiguses mustaks huumoriks liigituvad lood. Inseneriks õppinud ema Raja juhtis perekonda kõva käega ja valju häälega — oli harjunud mürarikkas vineeri- ja mööblikombinaadis kamandama suurt kollektiivi. Peamised kasvatusmeetodid olid stalinismiajale iseloomulik ähvardamine ja hirmutamine, alandamine ja süütunde tekitamine. „Aga ta ei armastanud oma tütreid, sandistas nende elu, nagu oskas. Vahest olid üldse kõik naised tema konkurendid selles hirmsas elus, mis tunnistas ainult võitjaid.” (Lk. 240.) Puhuti jääb mulje, et ema lausa lõbustas end sadistlikult lapse kulul, nii oli tal kombeks sünnipäevaeelsel õhtul hirmutada tütart jutuga, et seekord kingitust ei tulegi; sõimata tüdrukut „inetuks” või „peletiseks”, kui too midagi soovimatut ette võttis, kas või luba küsimata patsid maha lõikas. Nõukogulik, kõikjal vaenlasi nägev retoorika kanti üle ka lastekasvatusse: „olen kõrk, tige, muigan, nagu muigasid teiste häda nähes fašistid” (lk. 60). Jutustaja toob välja ka hetked, mil ta ema käske täites hävitas tahtmatult olulisi sõprus- ja armastussuhteid. Ilmselt tehakse tänapäeval lapsi kasvatades juba uusi, meie ajaga sammu pidavaid pedagoogilisi vigu. Kuidas aga armastada oma lapsi nii, et see poleks pelgalt emaslooma ürginstinkt ega ajastu ideoloogia kriitikavaba kummardamine, vaid midagi enamat? Selle temaatika julge ja põhjalik avamine on mu arust selle raamatu üks suuremaid väärtusi. Isa Grigori on ema antipood: intelligentne, tundlik, mõistev, naljasoonega; vähemalt isaarmastusest ei pidanud tütar õnneks puudust tundma. „Hiljem pole mu elus olnud midagi kaunimat kui öised kõnelused isaga…” (Lk. 228.)

Teadagi ravib elu löödud haavu edukalt huumor, mis Skulskajal on mustem kui süsi ja punasem kui veri. Ühe Eesti intelligendi omaeluloolise teose kohta on vägivaldse surma teema prevaleerimine üllatav: pooltel lehekülgedel korduvad sõnad surm, suremine, tapmine, laip, mõrv, mõrtsukas, veri; enamik lugusid keskendub vägivallale, lõhkudes leebelt naeratava ja väikekodanlikult eluõhtut nautiva prominentse daami harjumuspärast kuvandit. Jutustaja pajatab kirurgist (Skulskaja õde oli kirurg!), kes opilaual lebava haige kintsutükist suppi keedab ja seda patsiendilegi pakub („Unenägude seletaja”); mehest, kes padjaga oma ema lämmatab („Ema”); või oma ainukesest sõbrast Mihhailist, kes vägistab ja tapab koolivormis tüdruku („Hiina pats”). Mis see siis on? Püüd vabaneda oma alateadlikest destruktiivsetest impulssidest, vastanuks ehk psühhoanalüütilise kooliga kirjanduskriitik. Näen siin ka absurdikirjanduse esiisa Daniil Harmsi mõju, kelle julmade ja tähenduslikku mõttetust taotlevate anekdootlike pajatuste lähedale paigutuvad Skulskaja novellidki. Kuid Skulskaja läheb veelgi kaugemale, ta vägivallakäsitlus tundub olevat programmiline. Nimelt analüüsib ta ühes oma essees tapmist ja vägivalda lasteraamatutes, mainides muuhulgas, et muinasjutud olevat talle hirmuvärinaid peale ajanud. „Anderseni välja mõeldud hukkamised, mis läbistavad meie lapsepõlve, on peaaegu alati väga aeglased ja venivad lõpuks läbi kogu meie edaspidise elu” (lk. 46). Skulskaja toob teraseid näiteid, paljastab kirjanduslikke „libaemasid”: inetu pardipoja emal polnud midagi oma poja „ümbertegemise” ehk tapmise vastu; Samuil Maršaki muinasjutus kutsub hiireema oma pojukese hoidjaks kassi. Vladimir Nabokovi romaanis „Kutse tapalavale” räägib timukas Cincinnatusega „nii õrnalt, nii hellitlev-nunnutavalt nagu ainult hoidjatädi, emme, emmeke” (lk. 45). Kirjanduslike paralleelide otsimine autori lapsepõlves kogetud julmustele viivad järeldusele, et ema vägivald lapse kallal on midagi arhetüüpset. Ühes kohas aga läheb autor oma emavihaga liiale, tõlgendades Ossip Mandelštami värsse „et lapsepõlves surm on lähem / kui meie küpseis aastates” järgmiselt: „surma läheduse tagab tõeline emaarmastus, pigistavad embused, mis sarnanevad lämmatamisega” (lk. 45). Pigem on Mandelštamil siin mõttes väikelapse suhteline lähedus oma sünnihetkele ning võib-olla ka tema nõrkus ja kaitsetus, totaalne sõltuvus täiskasvanute volist. Huvitav on ka Shakespeare’i mitme tragöödiategelase enneaegse surma põhjendamine: Shakespeare karistavat oma tegelasi järjekindlalt salaabielu eest, mille ta ise nooruses oli sunnitud sõlmima.

Teoses on rohkelt fotosid; need rõhutavad vastuolu õrna ja särava tütarlapse ning tema kasvuaja räiguse vahel. „Elu oli karm, rivikäigul, sõjajärgne” (lk. 59). Kirjandus kui kunst on alati ka liialdus, moonutus; elu oma mitmekülgsuses ei saa kulgeda „rivikäigul” isegi nii keerulisel ajal, isegi siis, kui kirjanik tahab meid panna seda uskuma. Ka nõukogude ajal leidus ju paiku ja inimesi, kelle juurde võis „hälbida”, tõsi küll, mitte komsor­gina. Raamatu avalugu, mille juures fotol ema Jelena naeratab armsasti koos väikese tütrega, räägib aga hoopis hilisemast ajast; see on mälupilt autori nelja-aastase tütre saatmisest kurgumandlite operatsioonile. Hiljem selgub selle avateksti sümboolsus, sest siin tuleb sisse üks raamatut kaudselt läbiv küsimus: miks on kirjaniku elus — ja üldse inimelus — nii palju valu? Kuigi ema püüab tütar Marinat kannatustest säästa ja mitte korrata oma ema tehtud vigu, siis täielikult see ikkagi ei õnnestu.

„Marmorluik” on dokument ühe naise noorusest — sellisena vahest olulisim kirjaniku enda perele, ta tütrele ja tütrepojale. Emast, „komandopealikust”, intrigandist, teatraalsest ja vulgaarsest, võinuks foto siiski olla, et teaksime, kuidas see ehtne nõukogude naine ning hea perenaine muu armsa perekonna keskel välja on näinud — isegi kui temale andestada käib kirjanikul üle jõu.

Loodetavasti aitas raamatu kirjutamine autoril n.-ö. ema võimu alt lahti pääseda, vabaneda talle aastakümneid sisendatud isiksust ja loomingut alavääristavatest hinnangutest. Lapsepõlves riiulilt kaela kukkuda ähvardanud marmorluik sümboliseerib hästi seda tardumust, millesse autori mina oli surutud. Ja nii on see lugu justkui ärkamine marmorunest… või äkki on kaante vahele kätketu hoopis ise üks unenägu?

[1]  Jelena Skulskaja romaan jõudis Vene Bookeri finaali. „Postimees” 20.1 X 2014. Romaani lühivariant ilmus ajakirjas „Zvezda” 2014, nr. 5.

 

[2]  Vt. nt.: Fagira D. Morti, Ei ole kerge kirjanikuks kasvada. „Eesti Päevaleht” 27. VII 2015.

 

[3]  Esikaanel seisab, et romaan jõudis Vene Bookeri shortlist’i, sai Peterburi ajakirja „Zvezda” kirjandusauhinna ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhinna.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Claudio Magris
Etgar Keret
Zakes Mda

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon