Armas haamer

MAARJA KANGRO

Armas haamer sigalast.
Ta sättis meeldetuletuse kella üheksaks hommikul, alarm „Marimba”. Seejärel keeras auto ringi ja sõitis tuldud teed tagasi. Selle sitahäda viib ta ise traumapunkti.

Lehed laperdasid vahtra otsas, septembri lõpus veel üsna rohelised. Ta tuli autost välja, viskas koti üle õla ja vaatas nende laperdamist. Jaburad lehed. Või mis neist ikka tahta. Rohi vahtis samuti ikka veel kirkalt vastu. Järelemõtlematu rohi, ja kõige selle keskel peaaegu et osatav klump kollaste võõrasemadega. Must kass, eneseküllane, müütiline, tüütu elukas. Kuidas see Švartsi „Tavalises imes” oligi: berjoza — tupitsa, dub — osjol. Retška — idiotka. Oblaka — kretinõ. Liblikal oli tilluke aju, krõlõškami bjak-bjak-bjak. Kas ta näeb neid lehti veel kunagi, ja idiootlikku sügispäikest? Selles polnud mingit viha, kui ta mõtles nagu Švartsi näidenditegelane, et pilved on kretiinid. Lihtsalt lollakad olid nad. Pilved, vahtrad, rohi.
Pagasnikusse olid jäänud mustad riiulilauad, neli päeva juba olid need temaga niisama kaasa sõitnud. Ka kõrvalistmel vedelev haamer oli mitu päeva lõbusõitu teinud, õde oli selle talle ekstra laenanud ja see oli õe armas, kõige armsam haamer. Kas õde saab selle tagasi? Poolik veepudel — ta oleks kogemata veel täna hommikulgi sealt rüübanud — ja otstest veidi kulunud punased nahkkindad, need pidid küll hakkama ellujäänute südant kriipima.
Ta läks mööda nõukaaegset betoonplaatidega kaetud promenaadi klaasist ukseni ja astus soliidsesse, peegliterohkesse, halli ja kollasega disainitud fuajeesse.

Allergiaid — ei. Suitsetaja — ei. Kroonilisi haigusi — ei. Ravimeid — ei.
Nürimeelne ohvriloom sõitis teile siia kohale. Sõitis kohale, kuigi jumal, kellele see ohver tuuakse, on hakanud hajuma. Ei usuta temasse enam eriti. Niels Bohril olla legendi järgi rippunud ukse kohal hobuseraud ja Bohr olla öelnud, et see töötavat isegi siis, kui sa sellesse ei usu. Kas J. läks oma riitust läbi viima samuti usus, et sellest on abi isegi siis, kui ta sellesse ei usu? Tegi ta seda puhtast absurdikihust? Quia absurdum est. Kuidas öelda ladina keeles: „Lasen ennast lõhki lõigata, sest see on absurdne”? Kuramus, tema haridusega literaat oleks pidanud seda teadma. Lõikun lõhki, passiivis. Caedor me ipsum, quia absurdum est? Ah, raip, muidugi ipsam. Ja caedere pole vist õige sõna, see on lihtsalt lõikama. Mis sõnu veel on. Lõikama, tükkideks. Consecor me ipsam. Või pole me ipsam’it, „mind ennast” passiiviga vajagi?
Ja mis absurdum. See riitus oli ühtlasi tema väike tõsine näitemäng, võimalus osaduseks maailmaga, millest ta, nagu üha selgemini paistis, oli määratud välja jääma. Mängin, et usun, sest see on absurdne. Nüüd tuli huvitava ehitusega lause, kus absurdsust võis siduda nii mängimise kui ka uskumisega.
„Mõõdame pulsi ka ära, siis me näeme, kas te tegelikult olete ka nii rahulik, nagu välja paistate.”
„Heh, jah.”
„58. Te teete sporti?”
„Vist jah. Kunagi, pikamaajooksu.”
„Temperatuur. 36,4. Ega siin ei ole midagi imestada, maganud te vist ka eriti pole, täna öösel?”
„Ma ei tea.”
Otsekui tall tapale. Tall või sitahäda, sellist vagurust polnud ta kunagi imetlenud. Aga küsimus polnud imetluses ega põlguses, ta oli praegu lihtsalt iseenese objekt, ja see objekt-olemine polnud ei halb ega hea. Consecor me ipsam. Ta on süsteemne objekt, mis oskab enda kohta aru anda ja mis lõpuks visatakse minema. Ei tea, kas täna. Ta andis üles sõbra ja õe telefoninumbrid. Siiatulekust polnud ta kellelegi rääkinud.
Kuna haiglaõe tegutsemisest õhkus semulikku reipust ja ta ümises omaette mingeid „pi-pa-paa”-silpe, tundis J. kohustust seltskonnavestluseks.
„Ma siin vaatan, et — selle asja juures on igasugu võimalusi, veremürgituse oht ja. Emboolia, soonte sulgus. Siseelundite mehaanilise vigastamise oht. Täitsa huvitav.”
„Teate. See kestab ainult kümme minutit, kõige rohkem viisteist. Kui ma peaksin teile isiklikult ütlema, siis ma ütleks, et teil pole põhjust muretseda. Aga seaduse järgi on meil kohustus patsiente riskidest teavitada, saate aru.” Ta kirjutas välja 180-eurose arve. „Pi-pa-paa.”
J. mõtles, et küsib, palju neil siis kogemata vigastusi aastas keskmiselt ette tuleb, aga kartis, et õde ei tõlgenda seda mitte reipa seltskonnavestluse jätkuna, vaid äreva umbusaldusena. Nii ütles ta lihtsalt: „Jajah.”

Need olid peenekoelised naised, kõrgemat sotsiaalset päritolu. Ta ju tahtis nii arvata. Selliste probleemidega naised pidid olema intelligentsemad, tõrkeid pidi ette tulema ikka rafineeritud verel, mitte vulgaarsetel. Hästi sigida on vulgaarne, kes olid tekkinud, olid tekkinud vulgaarsetest, elu ise oli vulgaarne ja suurem osa selle vorme osutus muudkui vulgaarselt edasisigivaks. Ahtrus oli elitaarne, kusjuures oligi, kui fakte ja selle sõna, „eliidi” etümoloogiat kõrvutada. Üksnes väljavalitud ei pidanud vulgaarselt sigima.
Vaene Verine Mary oma kahe fantoomrasedusega. Võltssümptomid ja lootus, läbikukkumine ja poliitiline piinlikkus, õukondlaste sosistamine ja ilkumine. Üks fantoomlaps pidi sündima 1555. aasta kevadel, võltssünni lootuses peeti tänujumalateenistusi ja alles juulikuus hakkas Mary kõht tagasi tõmbuma. Laps, keda oodati 1558. aasta kevadeks, osutus hiljem väidetavalt emakavähiks.
Kuninganna Anne, kes oli kaheksateist korda rase, sünnitas kaksteist surnud last ja kuus elusat, kellest kolm surid samal päeval, kaks enne kaheseks saamist ja üks, vesipäine William, pidas vastu 11. sünnipäevani.
Derrida elulugu lugedes oli J. rõõmustanud, et filosoof oli kannatanud depressiooni all, ja tundnud suurt pettumust, kui sai teada, et tal oli kaks poega. Deleuze’il oli samuti kaks last, Émilie ja Julien, ja Bourdieul, kuramusel, oli neid lausa kolm. Foucault oli õnneks gay ja lastetu; Pasolinil polnud lapsi, ei olnud neid ka Vattimol. Ei olnud Ginsbergil, Thomas Bernhardil, de Beauvoiril, Arendtil, Szymborskal. Larkin õnneks lausa ei sallinud lapsi ja kirjutas, et neil on shallow violent eyes. J. ei tundnud enam enese ees piinlikkust, kui otsis inimeste eludest sihikindlalt ikka ka seda aspekti. Kunstnikud. Heliloojad. Teadlased. Poliitikud. Hollywoodi näitlejannad. Tore. Tubli. Neetud. Neetud.
Andke mulle ka nüüd see proles, alamklassi ainus väärtus, saite aru.
Talle oli öeldud, et emaka torkimine suurendab implantatsiooni tõenäosust. Et siis saab kõrvaldada ka liiteid, mis võivad rasestumist takistada. Emaka torkimine on igal juhul hea, isegi kui sa sellesse ei usu.
Teie sõbra spermaanalüüs on viis pluss. See mees võiks veel suuri tegusid teha. — Ah, aitäh, aitäh, te tegite mul terveks päevaks tuju heaks.
Ta vaatas naisi oma palatis. Pikkade heledate juustega naine luges vaikselt oma voodis, seljas lai kole türp, millest pääsu polnud kellelgi. Punapea, kes külitas J-i vastasvoodil, luges samuti, aga ta naeratas, kui ta pilk eesriide vahelt J-i omaga kohtus. Nad vahetasid mõned sõbralikud repliigid selle kohta, kuidas nad ei jõua noa alla saamist ära oodata. Punapea nimi oli Kristel ja ta luges „Imelist Teadust”, vaatas sealt läikivaid saurusepilte ja sai teada, kuidas türannosaurused võisid olla kaetud sulgedega. Lahendas nuputamisülesandeid.
J. suundus WC-sse ja püüdis blondiinist mööda minnes uurida, mida too loeb. Blondiini raamatul olid pehmed lillad kaaned ja pealkiri säras kuldses barokses kirjas. Võib-olla oli üks kuldsetest sõnadest Mystery.

„Kas teie olete anestesioloog?”
„Jah.”
„Ma sain kohe aru, lagi hakkas virvendama. Põhiaine on ikka bensoediasepaam?”
„Jajah, ikka.”
„Ja naerugaas? Ah sa kuramus, lagi täitsa õõtsub juba.”

Veepudelid. Kas veel saaks?
Tagasitulek olematusest läägesse pärastlõunavalgusse polnud cool. Bensoediasepaam ja dilämmastikoksiid ujusid veres ja halvasid tahte. J-i kujutlusse ilmusid need ained jälkide, infantiilsete, animafilmilike viirastustena. Molekulid hõljusid ja venisid nagu tondid. Kümme minutit väikest torkimist, ja juba perses, juba oli maailmataju püdel ja rammestunud. Väga vähe ja väga hõredaid tükke suutis ta maailmast endasse võtta ja tähenduslikuks muuta. Valged kardinad. Valge tekk. Vesi. Kanüül vasakus veenis, ilma et selle otsas siiski enam midagi tolgendaks. Masin piiksus vaikselt, mõõtes ta kopsude tööd ja vererõhku. Naised, valge, vaikne, soe, kontrollitud, mõõdetud, leebe, halastamatu, naised, naised, naised.
„Magage veel. Keerake külje peale, nii on teil mugavam.”
Niisugune pidi ilmselt olema dementsus: inimene ei jää lolliks, asju tema meeltes jääb lihtsalt vähemaks, seosed nende vahel lähevad hõredamaks, lihtsamaks, hapramaks. Ei jõua neid koos hoida. Valge. Kardin. Vesi.
Ta pani silmad uuesti kinni, aga see äravajumine polnud mõnus nagu siis, kui inimene on loomulikult unine. Ei mingit langemist tervistavasse niiskesse sügavikku. Muu teadvus hajus pealispindselt, aga jälkusetaju jäi ärkvele. Veepudel, vabandust, tooge palun veel üks.
Kümme minutit mitteolemist ja ebameeldiv tagasitulek olemisse. Eimiski oligi selline, nagu ta seda ette oli kujutanud. Artikuleerimatu, mäletamatu, olematu. Puhas eimiski, ei mingeid laeshõljumisi, tunneleid ega valgust. Võib-olla oli see nagu Bulgakovi Saatana ball: igaühele vastavalt tema usule, ja J. lendas koos Berliozi peaga, mille tramm oli otsast niitnud, otse tühjusse. Kui teadvus kaob, ei ole midagi. Kui teadvus on alles, on kõige tähtsam, et veres ei veniks bensoediasepaam ja dilämmastikoksiid. Kas olla või mitte olla sõltub üksnes sellest, kui mugav on olemine. See on ka kõik, kuhugi kaugemale või sügavamale me ei saa. Tegelikult pidid kõik koos Berliozi peaga tühjusse lendama, kes siis seda ei teaks. Jah, J. arvas, et seda teavad tegelikult ka usklikud.
J. keeras end teisele küljele ja heitis pilgu masinale, mis mõõtis SpO2 ja vererõhku.
Kuidas need inimesed toibuvad, keda lõigatakse tund aega, mitu tundi? Need, kellel lõigatakse aju, südant või maksa, kellelt eemaldatakse neer? Need, kes ärkavad end sitasti tundes kuskil prügikasti kõrval ja avastavad oma kehalt õmblused. Siseorgan maha müüdud pluss operatsioonijärgsed tüsistused. Huhuu. Millist olemist peab olemas olema. J. tajus olemasolu kosmilist kannatusemõõdet ja iseenese puulehelikku, jaburat kergust. Tuli tõdeda, et ta polnud osanud füüsiliselt aimatagi, kui halb võib olla loomse organismi olemasolutunne. Kuidas ikkagi ollakse, kui olemasolu tajutakse niimoodi? Küllap oli J-il vedanud: halvim, mis ta enne tänast füüsiliselt oli kogenud, oli kõrge palavikuga peavalu ja sõrmeluumurd raudukse vahel. Füüsilisse põrgusse läks veel väga palju astmeid, mida ta ei osanud ette kujutada. Inimkond oli iiobitest tihke. Kui ma poleks nii läägestunud, tahaksin midagi teie heaks teha, oo iiobid, tõelised kannatajad. Kuidas Iiob seda kõike talus, ilma et oleks tahtnud vastu taevast kusta — ta ju uskus, et häda tuleb sealt? Kuidas teie seda talute? Ah te ei jaksa enam, seepärast. Mida teeb kogu see elu, kelle kopsud ei tööta ja kelle viimased olemishetked tilgutite ja aparaatide all on põrgulikult nirud?

Poole tunnikese pärast hiivas J. end kätel üle voodi metallraami, hüppas voodist välja ja läks valveõe laua juurde.
Vanem punapäine naine tõstis rahulikult pilgu. „Noh? Mis see siis on? Patsient hüppab ise voodist välja ja paneb jooksu?”
„Kus teil WC on?”
„Siinsamas, teine uks, näete. Kas kõik on korras? Ei valuta?”
„Ma ei tea. Vist ei. Ainult verd jookseb. Näete, põrandale kukub. Voodi on ka kõik juba verine.”
„Oot, ma annan teile kohe sidemed ja püksikud.”
„Püksikud”. Naine ütles „püksikud”, rangelt, kõigutamatult. Kus siis veel „püksikud” öelda kui mitte siin. „Aluspüksid” oleks olnud liiga soe; ja kuna see oli haritud asutus, polnud siin alukatest ega trussikutest juttugi. Püksikud olid väike kandiline kahe poolega võrk, kolm auku sees. J-ile meenus hollandi kunstniku Rineke Dijkstra foto pealkirjaga „Julie”. See kujutas noort äsjasünnitanud naist oma lapsega, ja jalas olid tol naisel just samasugused paksu sidemega püksikud. Kui J. oli fotot esimest korda näinud, oli ta olnud väga noor ja pidanud fotol kujutatud hollandlannat inetuks ja püksikuid rõvedateks. Nüüd ta mõtles, et hollandlanna oli — iseäranis äsjasünnitanu kohta — täitsa kena. Ja muidugi vulgaarne, kaitsetult vulgaarne.
WC oli konkreetne ja kaunis: minimalistlik helehall koos valgega, puhas, kontrollitud, selge, leebe, halastuseta. J. tõdes, et kümne minuti jooksul teises ilmas polnud ta ripsmetušš laiali valgunud. Ma olen dräägkviin, kes saab seda mulle ette heita. Ripsmetušiga hüsteroskoopiasse. Olen dräägkviin, kes tuli siia selleks, et kõrgemal tasemel naist mängida.
See oli hele, selge, karm naiste maailm ja tema oli siia roninud, et sellest peaaegu osa saada, et peaaegu ajadagi naiste asja, võimsat ja kõrgepanuselist. See oli tema väike sünnitus, koos verejooksu, ilgete püksikute ja sidemetega. Beebi viidi minema histoloogilisele uuringule, kuigi tõenäoliselt oli kõik korras, nii et palju õnne. Ja seejärel pidi beebi ära visatama — vaevalt et ta varestelegi toiduks läks.

Ratastoolis toodi sisse punapea Kristel. Ta naeratas nii malbelt, et J-i hinge täitis imelik segu solidaarsusest ja helekollasest iiveldusest. Kristel tõusis toolist, lükkas teki eest, istus voodile ja hiivas jalad aeglase, valuliku malbusega voodile. Voodipäits oli madalal ja Kristel küsis õelt meloodilise häälega, peaaegu nagu retsitatiivirepliigina: „Kuidas see üles käib?” Helikõrgused e-d-c-g-g-g, 6/8 taktimõõdus. J. kordas seda repliiki omaette. Tal läks süda kergelt pahaks, kui ta seda kordas, ja ta kordas seda veel.
Talle oli lubatud, et kell viis saab süüa. Aga nüüd oli kell viis läbi, juba pool kuus, ja toitu ei paistnud kusagilt. Ta vaatas aknast välja, nägi rohelist parki ja vanemat naist lapsevankriga; ümises „kuidas-see-üles-käib”-meloodiat, jälgis magavat Kristelit ja tundis, kuidas too end tunneb. Võib-olla peaks ta reetma, kus ta on, helistama sõbrale ja paluma end siit ära tuua, kuna tal oli nüüd kirjade järgi 48 tundi keelatud autot juhtida? Ta ei lülitanud telefoni sisse.

Palati kõrval asus haigla puhkeruum, kus mängis raadio, ja nüüd kostis sealt kuus piiksu ja algas „Päevakaja”. Arstid kinnitasid, et meedikute streik ära ei jää; „Estonian Air” ähvardas pankrotti minna ja eurooplased olid avastanud, et Eesti peretoetuste süsteem diskrimineerib vaeseid. Koos „Päevakajaga” toodi sisse õhtusöök: neli kõva kuivikut ja suhkruta kummelitee. Muidugi polnud J. osanud ette kujutada, millist nüansirikkust need kuivikud endas peidavad. See õhtusöök tõi meelde kirjanduskriitikute žargooni, sõna „tähendustiine”, sest iga hammustusega avanes kuivikukoes uus elamuslik maailm. J. küsis, kas juurde ka saab, ja haiglaõde ütles, et ei saa. Te kuulsite „Päevakaja” järjekorranumbriga 187XX.
Kui raadio uuesti piiksus, tõusis J. otsustavalt üles, tõmbas teksapüksid jalga ja helepunase kampsuni selga, ütles haiglaõele valvelauas head aega ja läks istus autorooli. Hallo, sõbrad, haamer, kindad, veepudel, riiulid. Te ju teadsite, et me kohtume jälle.

J. sõitis mere äärde ja jalutas seal pikka aega mööda kallast edasi-tagasi. Katsus vett ja jalutas veel. Liiv veepiiril oli mõnusalt kõva. Mõtted ei takerdunud usu ega lootuse külge, lõpuks ei takerdunud nad enam üldse millegi külge.
Kui ta võib-olla kolmveerand tunnikest oli jalutanud, tuli talle meelde, et ta on nüüd vaba sööma mida tahes, ja ta tahtis teravat toitu, india oma. „Elevant”. Või „Chakra”? Noh, olgu, „Elevant”. Ta ei olnud kunagi armastanud üksi süüa, aga praegu ei helistanud ta kellelegi. Meelirahustav oli kujutleda, et ta on võõral maal ja muuseas üldse tehisinimene, kes sai valmis viie minuti eest nagu Russelli hüpoteesi universum. Ja ta oskas juba kelnereid ära petta.
„Kõik OK, olin ühel üritusel, pärast räägin, võib-olla lähen õhtul maale.” Pärast üheainsa SMS-i saatmist lülitas ta aparaadikese jälle välja.
Vindaloo-kana kahe krehvtitärniga ja alkoholivaba õlu. Pidu, poisid.
Kui restorani hakati kinni panema ja suuremasse saali oli jäänud veel vaid ühe keskealise soomlanna lällav sünnipäevaseltskond, otsustas J., et sõidab tõesti maale, vahib seal üksi. Sakslastel oli tore sõna einigeln, siilistuma, siilina endasse tõmbuma.
Ta ostis Westmanist kallist kesisevõitu toitu ja hakkas sõitma. Noh, äkki dolmakonserv on asja eest.
Kuidas see üles käib? Tii-ra-tat, taa-ra-tat.
J. pidi autoraadio valjuks keerama, et peas ketrama kukkunud meloodiat lämmatada.
Ta sõitis ühest väikelinnast läbi. Niidetud muru, uued katusekivid, punase-kollasekirjud lasteliumäed, vanainimeste vagakollased, astriaedadega puumajad. Ta sõitis nende vahel nagu viirastus, vaatas pimedaid valgeid telliskivimaju ja puulatvu, kus laperdasid ikka veel rohelised lehed. Kui ta oli linnakesest välja jõudmas, jäi talle teele ette aeglane hõbedane BMW. Auto loivas edasi neljakümnega, ja nagu neetult tuli vastassuunast terve rodu Hollandi numbritega autosuvilaid, kurat teab, kust need nii hilja välja roomasid. Bemmijuht aeglustas veelgi sõitu, võib-olla nimelt seetõttu, et nägi kedagi tagant tulemas. Niipea kui autosuvilad mööda said, sõitis J. bemmist mööda, vaatas aknast sisse, nagu ta seda ees koperdavate ligimeste puhul ikka tegi, ja nägi roolis laianäolist meest, kes rääkis irvitades telefoniga. J. ei näidanud talle algul isegi keskmist sõrme, vangutas ainult demonstratiivselt pead — ah, kodanik-kodanik! Aga kui mees lihtsalt edasi irvitas, tegi J. siiski paar korralekutsuvat žesti. Mida sa jorutad siin, kuradi muna, kuradi infantiil, kretiin! Seejärel sõitis J. edasi, ja ta jõudis sõita vaevalt sadakond meetrit, kui bemmijuht pani peale kaugtuled, pressis J-ile väga lähedale selja taha ja süstis siis äkilise liigutusega temast mööda. Möödasõidu järel bemmijuht pidurdas. J. pidurdas samuti ja pani omakorda kaugtuled peale. Auto numbrimärk oli 757 MGL, mudel 850 CSI. Kretiinide mudel, arengupeetuslik stiilikäsitus; J. jättis numbrimärgi meelde. Bemm kiirendas nüüd korralikult, lendas eest minema justkui eputav raketike, aga aeglustas varsti jälle sõitu. Ja niipea kui J. oli talle järele jõudnud, pidurdas bemmijuht jälle järsult. J. pidurdas samuti ja laskis signaali. Bemm sööstis jälle eest minema ja nüüd kihutas J. talle samas tempos järele. Lase käia, mehike. Või õigupoolest. J. aeglustas korraks sõitu ja tõmbas endale kulunud sõrmeotstega nahkkinda paremasse kätte. Siis vajutas ta pedaali põhja ja sõitis bemmile järele. Kui palju võiks praegu maksta kapotiremont? Kui olla hoolikas, tegutseda väljapeetult, siis kas alla tonna saaks kätte?
Kui J. bemmil jälle sabas oli, ei mõelnud tolle juht pikalt ja pidurdas. See oli kolmas kord. J. pidurdas samuti, jättis auto juba peaaegu seisma, aga laskis siis piduripedaali lahti, andis ettevaatlikult gaasi ja sõitis mõõdetud, ülitasase krõksuga, väga õnnestunult bemmile tagant sisse. Bemm jäi seisma. J. samuti. Bemmi uks läks lahti. J. tõmbas käsipiduri peale ja avas autoukse.
Oleks see olnud väga kõhn, düstroofiline mees. Oleks see olnud ülemäära rasvunud, südamehaige mees. Oleks see olnud lapseohtu jörss, alles jörsikullesekene, või üle seitsmekümnene vanamehenäss. Oleks see olnud silmatorkavalt ilus, rafineeritud näojoontega mees. Oleks see olnud prillidega mees. Oleks see olnud naine? Aga see polnud. See oli tavaline laiade põskede ja madala ninajuurega, karuotsmikuline ja paksuhuuleline, neljakümnele lähenev jörss. Tal oli seljas perversselt valge T-särk.
„Missa tegid siis nüüd omast arust?” küsis jörss.
„Mis sa ise tegid?” küsis J. emotsioonitult.
„Kule, mina võin pidurdada, mul võib, kurat, loom ette joosta, sina pead pidama saama, raisk.”
„Midagi pole su autol häda,” ütles J.
„Krdi pime oled või. Pime roolis või. Tahad, ma näitan sulle või, panen sul nina vastu autot või.”
„Mis tal siis häda on? Täitsa korras sul see tagumine ots.”
Mees neelas sööda alla. Ta astus oma jämedate reitega kahe auto vahele ja kummardas. „Krdi haige lits, raisk,” pobises ta; see polnud otse J-ile suunatud, aga J. pidi seda kindlasti kuulma.
„Mhmh,” ütles J. peaaegu pedagoogilise rahuga.
Mees küürutas, perse enesekehtestajalikult laiutamas, ja silitas jämedate sõrmedega üle stange. J. võttis parajalt hoogu ja virutas talle kannaga tagumikku.
„Rraisk…” Mees hakkas ümber pöörama, et oma õigust maksma panna, nii et seda, rraisk, eluaeg mäletataks.
„Kukuu,” ütles J. ja koksas talle kiiresti, ent mitte väga tugevasti haamriga vastu pealage. Mees tõstis kiire liigutusega käe, et J-il haamer käest rabada, ja ta liigutus tundus päris osav, ent J-il õnnestus siiski haamer eest ära tõmmata, ja nüüd virutas ta jörsile juba kõva laksaka vastu vahtimist. Teise veel. Tume, soliidne müts vastu orgaanilisi kudesid. Omapärane heli. Kahe auto vahel kakerdav mees kaotas tasakaalu ja kukkus koperdades vastu oma autot. Enne kui ta jalad alla sai, pööras J. ringi; ta ei kiirustanud väga, ent ei uimerdanud samuti, läks istus rooli taha ja võttis paigalt. Mees ukerdas oma auto najal. J. sõitis edasi, algul aeglasemalt, siis kiiremini, viimaks juba päris kiiresti.
Mõnda aega ootas ta, et tahavaatepeeglist hakkaksid paistma lähenevad autotuled. Tal oli endiselt nahkkinnas käes ja haamer esiistmel, aga nüüd poleks see võte talle enam ootamatusega eelisseisu andnud. Mida ta teeb, kui peeglisse peaksid ilmuma autotuled? Aeglustab, kiirendab? Kilomeetri-paari järel tulesid ei ilmunud. Viie-kuue kilomeetri järel samuti mitte.
Ta tundis, kuidas ta randmed ja küünarnukid, käsivarred kihelesid justkui sisemistest putukahammustusest. Tema, kes ta oli kogu elu kahetsusest toitunud — oi, sry, kuidas ma nii tegin, ega sa ei solvunud —, kas ta kahetses praegu midagi? Seda, et jäi lõpuni tümitamata, pind jäi siledaks tagumata? Käsivarrelihased sügelesid peaaegu valusalt ja nõudsid tööd. Veel, veel. Oh Evil, let thou be my good! Paistis, et sel kohaliku tähtsusega maanteelõigul oli avaldunud tema tõeline kutsumus, ja see kutsumus ei olnud sünnitamine.
Ta sõitis mõnda aega edasi, öö oli selge ja tähine, puud alles lehes, haamrivars välkus kuuvalguses.
Haamer oli ju ka peaaegu inimese moodi, inimese näo või õieti tema käe järgi tehtud. Haamer teadis väga hästi, et selleks, et üldse olemas olla, pidi ta olema people pleaser ja muudkui haamerdama. Noh, heideggeriaanid, kas polnud mitte nii, et praktiline ümberkäimine, Zuhandenheit ongi primaarne, asja otstarve ongi see, kuidas asi on an sich? J-ile hakkas tunduma, et just selles oli ta oma elus suuri valearvestusi teinud. Oli tahtnud pimedalt uskuda, et primaarne on lihtsalt niisama olemine, kust võib peaaegu vabalt peaaegu mis tahes suunas minna. Nagu võiks haamer liigendatud metalli- ja puutükkidena hakata olema midagi muud. Nagu tema ise saaks hakata olema midagi muud.
Siis märkas J. paremal teepoolel hüljatud sigalat ja aeglustas sõitu. Selle juurest leiab ta haamri hiljem kindlasti üles. Vaevalt et sinna keegi homme hommikul satub ja vaevalt et — noh, mis ka ei juhtuks, vaevalt et politsei nii kaugele kammima läheb. Ta jättis auto teeserva, kahlas mööda rohtukasvanud teerada sisselangenud katusega sigala juurde ja suskas haamri pooleldi kivi alla, mis asus kümne sammu kaugusel diagonaalis sigala linna­poolsest nurgast.
Autosse tagasi jõudes võttis ta kotist telefoni ja salvestas telefonimärkmikku teate.
Armas haamer sigalast.
Ta sättis meeldetuletuse kella üheksaks hommikul, alarm „Marimba”. Seejärel keeras ta auto ringi ja sõitis tuldud teed tagasi. Selle sitahäda viib ta ise traumapunkti. Tirib ta kuidagi endale autosse, sikutab tagaistmele. Ütleb traumapunktis, et — noh, tekkis liiklusfrustratsioon, läksid kaklema, ikka minnakse, olete kuulnud, et Riias oli üks mees teist püssist lasknud? Või ei, keegi ei läinud kaklema, see õnnetu lihtsalt pidurdas ootamatult, ilmselt oli selline arutu pidurdus tingitud kusagilt saadud peapõrutusest. Mis haamrist tüüp seletab? Ei oska küll arvata.
Peaasi, et ta pole vedru välja visanud, jumal küll. Pea vastu, natukene veel, kulla jörss. J. lisas kiirust ja püüdis kujutleda, kuidas tema kiirendus puhub jörsile eluvaimu uuesti sisse.
Talle ei sõitnud vastu ühtki autot. Märksa kaugemale oli ta nende kohtumispaigast jõudnud, kui mäletas. Lausa veidralt kaugele. Aga viimaks hakkas kusagilt valgust kumama, ja see oli MAN-i veoauto, mis seisis ühe kurvi taga teeveeres. Ja metsa servale, linnapoolsesse sõidusuunda oli kuidagi sattunud auto, mille tagumik tundus J-ile algul täitsa rahumeelne, ebaavariiline. Seisma jäädes nägi ta, et auto, hõbedane BMW-kupee numbrimärgiga 757MGL, oli mõlemast küljest kortsus nagu foolium, rammitud suurte tumedate puude vahele. Veoautojuht rääkis maantee serval telefoniga ja lõpetas kõne just sel hetkel, kui J. autost välja tuli.
„Kas ma saan kuidagi aidata?” küsis J.
„Ma just kutsusin politsei ja kiirabi.”
„Ahaa.”
„See oli puusse ära pannud juba, kui ma mööda sõitsin.”
„Kas — inimesed on ikka elus või?” küsis J.
„Juht oli küll elus. Aga auto on nii kõvasti kinni kiilutud, et siin ei ole midagi, tuleb päästeamet ära oodata, need lõikavad välja.”
„Jajah, muidugi.” J. mõtles natuke. „Ma korra vaatan ka.” Pidagu veoauto­tüüp teda morbiidselt uudishimulikuks, kui tahab. Ta murdis end läbi väikeste kraaviserval kasvavate kuusevõsude BMW juurde. Esiklaas oli mõranenud ja plögane, võib-olla verine, juhipoolne küljeklaas puruks kukkunud. Klaasikillud vedelesid kõik ümberringi siin kuskil rohus, J. ei näinud neid ja võis neile peale astuda. Jah, astus, need krõgisesid jalge all. Ta heitis juhile pilgu. See hingeldas, arutud sinised silmad pärani ja suu paokil. Kannatanutele vist juua pakkuda ei tohi? J. vaatas meest veel kord ega saanud aru, kas selle lõõtsutamine ägenes teda nähes ja kas see ägenemine võis tähendada, et mees oli J-i ära tundnud. Igatahes, kui tüüp peaks nüüd hakkama politseile või kiirabile sonima mingist naisest, kes teda ründas, on J-il alibi olemas: mees nägi teda õnnetusejärgses šokis, talle jäi midagi ähmast meelde ja nüüd paneb ta segast. Korraks tundus J-ile, et bemmi tagaistme küljes oli titetool, aga ei, tegelikult polnud seal midagi. See oli ju kaheukseline mudel. Ei.
Ta ronis kraaviveerest tagasi maanteele, kehitas veoautojuhile abitult ja kurvalt õlgu, istus rooli ja sõitis minema. Korra kaalus ta võimalust sõita kohe tagasi haamri järele, ent veoautojuhile oleks ilmselt tundunud kahtlane, kui ta sõidab otsemaid tagasi suunas, kust ta äsja tuli.
Peagi kuulis ta sireenide igimoodsat huilgamist ja nägi lagedal teel juba kaugelt, kuidas vastassuunast lähenesid ilusate vilkuritega politsei- ja selle järel kiirabiauto.
Ka tema oli üks nendest, kelle ohjamiseks seadused on tehtud, aga miskipärast oli saatus teda täna säästnud. Kui saatus suleb ukse, teeb ta lahti õhuakna? Ja mis sihukesest aknast õigupoolest sisse tuleb? Äratundmine, et tal oli moraalset õnne. See tulebki. Õnnetu kaine juht ajab kehvades teeoludes jalakäija alla, teine, lõhnadega rallija, jõuab halvasti nähtavale ülekäigukohale siis, kui seal parajasti kedagi pole. Kurb nagu luuletus, see moraalne õnn.
Peapõrutus tähendab aju raputamist kolju sees. Löögid tabasid otsmiku- ja oimusagara asukohta, aga mida see tähendas kannatanule? Kuskilt oli J. justkui kuulnud, et kõige rohkem saab kahjustada löögipunkti vastaspoolel asuv piirkond — kas see võis nii olla? Nägemist juhtivad ajuosad asusid vist kuskil seal tagumises osas? Kas äkki oli liikumist juhtiv ajukoore osa oma matsu saanud? J. oli kuulnud juhtumitest, kus peapõrutusest saadud ajuturse polnud algul sümptomeid andnud, ent hiljem olid pisikesel traumal, komistamisel, pea äralöömisel letaalsed tagajärjed. Aga kas oli kindel, et tüüp poleks ühel hetkel puusse ära pannud ka ilma J-iga kohtumata? 850 CSI. Edvik-auto hõbepaberist külgi meenutades haaras J-i äkki tume, südamlik, peaaegu abstraktse haardega kahjutunne.
Linna poole tagasi sõites pööras ta siiski sisse Rocca al Mare eramajade vahele. Ta sõitis vaiksete soliidsete majade vahel mõnda aega, kuni jõudis kindlusetaolise, suurte tornidega villa juurde, mille välisukseni viis roosade graniitlõvidega kaunistatud roosast graniidist trepp. Kolmas lõvi istus keset suurt roosat graniitbasseini, mis polnud mõistagi niisama bassein, vaid purskkaev. Maja ees seisis praegu ainult üks Hummer, must.
J. jättis auto seisma, tuli välja ja ringutas, sirutas kihelevaid käsivarsi. Villa trepil põles tohutu suur ümmargune lamp ja kilises vaikselt tuulekell. Võib-olla oleks ta pidanud valima sürrealistlikuma, vähem vulgaarse lahenduse kui see lõvidega aed. Võib-olla oli see J-i elu pöördepunkt.
Veidi aega silmitses ta maja ja purskkaevu, mis praegu ei pursanud. Purskkaevu graniitlõvi jõllitas oma roosade pungis silmadega tühjusse. Maja aknad olid pimedad. J. astus aiale veidi lähemale, mõeldes, kas nüüd läheb tööle mõni anduriga lisavalgusti või hakkab üürgama alarm. Midagi ei juhtunud. Purskkaevu taga, sügavamal aianurgas nägi ta kiike ja märklauda.
Ta astus paar sammu tahapoole. Kummardus, tegi teksade püksiluku lahti ja tõmbas ilgetest võrkpüksikutest välja verise sideme. Rohke, paks, erepunane veri.
Ahaa! Jaa! Näts.
Verine side lendas graniitlõvile vastu nägu ja kukkus siis mahlase lartsuga basseini. Mõned tundmatu puu või põõsa lehekesed, sakilised ja õrnad, ujusid veepinnal ärevalt laiali, peagi tõusis ligane side neile seltsiks. Lõvi nina oli määritud, ent roosa graniidi ja punase vereplöga vahelist varjundite mängu polnud hämaras aiavalguses kuigi selgelt näha. J. vaatas hulpivat paksu sidet veel mõnda aega, pööras siis jahedas septembriöös ringi ja sõitis koju tagasi.

Ta riputas jaki nagisse, viskas koti akna alla toolile ja pani raadio ettevaatlikult mängima. Oli „Nokturni” aeg.
Ta võttis jälgid võrkpüksikud jalast, pakkis need poolveristena hoolikalt kokku ja sättis siis teiste, ilusti pakitud aluspükste juurde kummutisahtlisse.
Ettevaatlikult keeras ta raadio valjemaks. Tuu-düü-tu-dü-düü-tu-düü-dü, tu-dü-tu-dü-düü-tu-düü-dü. Klassikaraadios laulis Bobby McFerrin süüdimatult Bach—Gounod’ „Ave Mariat” ja J. mõtles, et võib-olla peaks ta McFerrini endale uueks rollimudeliks võtma.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon