Arthuri tragöödia

Krista Kaer

 

 

 

Maailmas avaldatavate raamatute hulk on tohutu ja ei ilmuta kõigist ennustustest hoolimata kahanemise märke. Nii ei tohikski tegelikult olla üllatav, et on võimalik avastada kirjanikku, kes osutub lähemal uurimisel üpriski tuntud ja hinnatud ning isegi USA-s oma põlvkonna kõige silmapaistvamaks andeks nimetatud autoriks.

Kirjanik, kellest juttu tuleb, on Arthur Phillips ning enne kõnealust raamatut „Arthuri tragöödia” oli ta kirjutanud neli vägagi hinnatud teost: „Praha” (Prague, 2002), „Egüptoloog” (The Egyptologist, 2004), „Angelica” (2007) ja „See laul oled sina” (The Song Is You, 2009).

„Arthuri tragöödia” (The Tragedy of Arthur) ilmus 2011. aastal ning see võeti vastu üldise vaimustusega. Ja pole ka ime, sest tegu on väga vaimuka ja oskuslikult ülesehitatud kirjandusliku tulevärgiga. „Arthuri tragöödia” on William Shakespeare’i kadunud ja uuesti leitud näidend ning „Random House’i” toimetajad soovitavad lugejatel alustada lugemist just nimelt sellest. Et aga näidendi lugu on tihedalt seotud Arthur Phillipsi perekonnalooga, siis on Phillips varustanud näidendi kommentaaride ja sissejuhatusega, mis kujutab endast tegelikult romaani, lugu perekonnast, kus peaaegu midagi polnud jääv ja tõeline ning ühe reaalsuskihi alt oli alati koorumas teine, millele samuti ei saanud loota. Romaanitegelase Arthur Phillipsi elu peegeldub värsstragöödias, milles räägitakse noorest kuningas Arthurist, kelle kuningriiki ründavad piktid ja šotlased ning kes teeb selle riigi valitsemisel ühe vea teise järel. Tulemuseks saabki olla vaid tragöödia ning näidend lõpeb Arthuri ja Mordredi surmaga. Lisaks näidendi autentsuses ikka veel kahtleva minategelase kommentaaridele saab näidendit lugedes nautida ka Shakespeare’i-eksperdi Roland Verre’i suurepäraseid joonealuseid märkusi.

Eessõnas, autori võlts-autobiograafias pole tegu mitte niivõrd tragöödiaga kui Shakespeare’i teemasid — kaksikud, möödarääkimised, vääritimõistmised — kasutava eksituste komöödia ja satiiriga. Minategelane ja tema kaksikõde Dana sünnivad perekonda, mis on pealtnäha tavapärane, kuid vähehaaval selgub, et nende isa, iseõppinud kunstnikku, kannustavad kinnis­i­deed Shakespeare’ist. Seda jäägitut Shakespeare’i-vaimustust jagab ka üks kaksikutest, Dana, ning see tekitabki esimese lõhe erakordselt lähedaste õe ja venna vahele. Isa elu koosneb kummalisest valede ja tegelikkuse kangast, tema pettused ja sepitsused tavaliselt paljastatakse ning ta on sunnitud veetma küllaltki palju aega trellide taga.

Minategelane ihkab meeletult isa heakskiitu, aga püüab end sama meeletult temast ja oma kaksikõest distantseerida. Ta reisib Prahasse, abiellub ja saab omakorda kaksikud. Ta püüab vabaneda ka tema lapsepõlve varjutanud Shakespeare’i-lummast ning lüüa läbi kirjanikuna, lootes, et nii saabub lõpuks tunnustus isalt. Paistab aga, et perekonnast pole pääsu, ning isal on varuks veel viimane trump. Surres pärandab ta pojale 1597. aasta kvartkaustas väljaande Shakespeare’i „Arthuri tragöödiast”, mille ta oli oma sõnade järgi leidnud ühe jõuka inglase majast. Kas on aga võimalik usaldada meest, kes on istunud kinni poekupongide ja loteriipiletite võltsimise ning viljaringide tegemise eest? Mil määral on ta oma elusündmusi võltsinud ja kas on üldse kunagi olemas olnud mingit jõukat inglast? Ja miks puuduvad igasugused andmed Shakespeare’i selle tragöödia kohta? Pealegi on näidend täis kummalisi kokkulangevusi Phillipsite perekonnas aset leidnud seikadega. Sama on isegi näidendi ühe koera ja mina­tegelase isa koera nimi. Samal ajal ei ole ka võimatu, et sel ainsal korral elus on isa rääkinud tõtt ning ta on tõesti leidnud rikka inglase majast näidendi, mille olemasolust too ei teadnudki. Kas ta on seda aga ise täiendanud ja seejärel väljaande võltsinud? Nii satubki minategelane vahepeal juba üsnagi ladusalt kulgenud elust uute kahtluste, kõhkluste ja isikliku elu keerdkäikude rägastikku. Ta laseb näidendi autentsust kontrollida, ning kui see on läbinud terve proovide ja ekspertide kadalipu, tunnistatakse see vähemalt mõnede asjatundjate poolt ehtsaks ning „Random House” võib selle välja anda.

Lugeja ette jõuab aga mitmekihiline ja ootamatute pööretega teos, milles ei saa usaldada peaaegu ühtki väidet ega ühtki sõna. Google’i kasutamine ei anna mingit informatsiooni ei „Arthuri tragöödia” ega kasutatud ekspertide kohta. Küll aga saab seda nautida kui kummardust Shakespeare’ile ja intrigeerivat mõtisklust autorluse, iidolite kummardamise, kirjastusmaailma ja kirjanduse mõjuvälja teemal.

Ja oleks päris tore, kui Arthur Phillips jõuaks kunagi ka eesti lugejateni.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon