ARVO METS — EESTLANE, UUEMA VENE VABAVÄRSI RAJAJA

Igor Kotjuh

 

 

Vene vabavärsil on olnud pikk ja vastuoluline ajalugu alates 1738. aastast, kui avaldati esimene venekeelne vabavärss — Mihhail Sobakini panegüürika „Omaduste õnnestunud liitmine, mis kõlbavad suurimpeeriumide valitsemiseks” (Благополучное соединение свойств, потребных к правлению великих империй). Hilisemal ajal on üksikuid vabavärsse kirjutanud ka XIX sajandi luuletajad (Afanassi Fet ja Ivan Turgenev) ning hõbeajastu luuletajad (Aleksandr Blok ja Marina Tsvetajeva). 1930-ndatel oli vabavärss keelatud ning selle uus tulemine toimus alles sulaajal, siis said oma vabavärsse avaldada sellised luuletajad nagu Vjatšeslav Kuprijanov (1939), Vladimir Buritš (1932—1994), Gennadi Aleksejev (1932—1987) ja Arvo Mets (1937—1997) — nendest kõneldakse tänapäeva Venemaal kui uuema vene vabavärsi rajajatest. Põrandaalustes tingimustes tegutses teisigi silmapaistvaid vabavärsi kirjutajaid, näiteks Vsevolod Nekrassov ja Gennadi Aigi, kuid nende tekstid levisid sam- ja tamizdat’is ning said ilmuda alles perestroika järel. 1989. aastal toimus Kalugas üks esimesi suuremaid vabavärsifestivale, osalejaid oli mitukümmend ja peapreemia pälvis juba mainitud Arvo Mets. 1990. aasta aprillis toimus samalaadne festival Moskvas ning sellest kujunes meie ajani ulatuv iga-aastane traditsioon. Nüüdseks on vabavärsist tulnud võrdväärne vorm süllabotoonilise riimitud luule kõrval — nullindate kirjandusajakirjades esineb mõlemaid enam-vähem võrdselt.

Isegi sellises konspektiivses ülevaates torkab silma ühe eesti nime esinemine. Arvo Mets on Eestis suhteliselt tundmatu autor ning Venemaal lugupeetud vabavärsiteoreetik ja -praktik. Olen viimastel aastatel lähemalt uurinud Arvo Metsa loomingut ja elulugu, mis oli üsna keeruline ülesanne, kuna avalikud allikad on napisõnalised ja kopeerivad üksteist. Paul-Eerik Rummo ja Mats Traadi abiga õnnestus siiski Arvo Metsast rohkem teada saada, samuti aitasid kaasa vestlused Moskva kirjandusinimestega — vabavärsi teoreetiku Juri Orlitskiga, luuletaja Aleksandr Makarov-Krotkoviga ning tutvumine Arvo Metsa abikaasa Natalja Metsaga.

Vestlustest selgus, et Arvo Mets oli tagasihoidliku loomuga mees. Mats Traat, kes elas Arvo Metsaga 1968.—1969. aastatel samas ühiselamus Moskvas, kirjeldab teda sõnadega „loid”, „vaikne, vagane melanhoolik”. Nende lävimine oli harv Metsa kinnise iseloomu tõttu ja nad õppisid ka eri kõrgkoolides: Arvo Mets Kirjandusinstituudis ja Mats Traat Kõrgematel filmilavastajate ja stsenaristide kursustel. Arvo Metsa nime ei leidu 2000. aasta Eesti kirjanike leksikonis.

Arvo Mets on sündinud 29. aprillil 1937 Tallinnas, tema ema oli luterlane ja isa õigeusklik. Ema oli pärit Tallinnast, isa Anton Mets Pärnumaalt. Mats Traat andis teada, et Arvo Metsa isa oli koolijuhataja Saulepi vallas, Varbla kihelkonnas (praegu Varbla vald), mis on Karl Ristikivi sünnikoht. Natalja Mets mainis, et Anton Mets oli enne poja sündi „Pärnu eeslinna vallavanem”. Arvo Metsa vanemad ei vallanud vene keelt, poeg õppis vene keele selgeks iseseisvalt. Natalja Mets oletab, et huvi vene keele ja kultuuri vastu tekkis Arvo Metsal õigeusu kaudu, mis oli ta teadlik religioosne valik. 1960. aastal lõpetas ta Leningradi raamatukogundusinstituudi ja töötas seejärel bibliograafina Pärnus, Tartus ja Komsomolskis Amuuri ääres (Kaug-Idas, Habarovski krais). Sestpeale hakkas ta kirjutama luulet, alguses eesti ja vene keeles, hiljem ainult vene keeles.

Mats Traat teadis, et Komsomolskis oli Arvo Mets saanud tuttavaks tuntud valgevene luuletaja Maksim Tankiga (1912—1995), kellele avaldasid muljet Arvo Metsa lakoonilised ja teravapilgulised vabavärsid. Ta olevat andnud Arvo Metsale mõista, et noorem kolleeg võiks lihvida oma annet Kirjandusinstituudis. 1965. aastal astuski Arvo Mets Moskva Kirjandusinstituuti (juhendaja Sergei Narovtšatov) ja oli üks paremaid üliõpilasi. Mõlemad kõrgkoolid lõpetas Arvo Mets kiitusega.

1970. aasta oli Arvo Metsale tähenduslik ka kui luuletajale, sel aastal ilmus Tallinnas ta esikkogu, venekeelne raamat Осенние прогулки („Sügisesed jalutuskäigud”). Saatesõna sellele kirjutas hiljutine õppejõud Narovtšatov, see oli esimene venekeelne vabavärsiraamat vene kirjanduse uuemas ajaloos. Arvo Metsale valmistas palju rõõmu tunnustav erakiri Arseni Tarkovskilt (1907—1989), luuletajalt ja režissöör Andrei Tarkovski isalt.

Kirjandusinstituudi lõpetamise järel astus Arvo Mets samas õppeasutuses aspirantuuri. Uurimistöö käigus kogus ta ligi 50 vabavärsi definitsiooni, et sõnastada enda oma. Väitekirjas oli kolm peatükki: „Vabavärss kui poeetiline süsteem”, „Vabavärss vene ja eesti luules”, „Eesti vabavärss venekeelsetes tõlgetes”. Väitekiri jäi kaitsmata — Natalja Metsa andmetel ebaõiglaste rünnakute tõttu — ja Arvo Mets ei soovinud oma tööd ümber kirjutada. Akadeemiline karjäär jäi pooleli, kuid Sergei Narovtšatov soovitas Arvo Metsa ajakirja „Novõi Mir” toimetusele. Soovitus oli piisavalt veenev ning aastatel 1975—1991 töötas Arvo Mets ajakirja „Novõi Mir” toimetuses, algul paar aastat publitsistikaosakonnas ning seejärel luuleosakonna toimetajana.

Kuid enne seda jõudis Arvo Mets algatada olulise poleemika „Millest on vaba vabavärss?” ajakirjas „Voprossõ Literaturõ” (1972, nr. 2). Tolle aja kirjanduselus oli see suursündmus, nii mõnigi luuletaja teadvustas selle põhjal endale vabavärsi olemasolu ja võimalusi. Ajakirjas avaldati põhjalikud artiklid vabavärsist, autoriteks tunnustatud luuletajad ja luuleteoreetikud Sergei Narovtšatov, Vladimir Buritš, Boriss Slutski, Arseni Tarkovski, Vjatšeslav Kuprijanov, David Samoilov, Arvo Mets ise ja teised.

Ilmselt sellest ajast mäletab Paul-Eerik Rummo ka Arvo Metsa kui „mõnevõrra kinnist, oma ideedele totaalselt pühendunud inimest”. Mats Traat on öelnud, et Arvo Mets püüdis vene luulesse sisse tuua vabavärsi, aga see oli võimatu, osalt ka Arvo Metsa tagasihoidliku loomuse tõttu. Põlvkonnakaaslane Vjatšeslav Kuprijanov iseloomustas Arvo Metsa samamoodi: imelik luuletaja Arvo Mets, kes on mures vene vabavärsi pärast.

Arvo Mets vabavärsist:

„Kirjanduslikust konventsionaalsusest tõukudes leiab vabavärss uusi väljendusvahendeid alasti tões, sisu tõesuses ja ehedas poeetilisuses, vabas, loomulikus, sunnivabas inimlikus intonatsioonis.”

„Vabavärss kujutab endast kvaliteedihüpet — üleminekut silbiliselt luulekõnelt uude stiihiasse — tähendusliku sõna stiihiasse. Vabavärsi aluseks, selle ühikuks on mis tahes tähenduslik sõna…”

„Vabavärsis on mõtlemine enamasti kompositsiooniline. Arvestataval vabavärsi autoril peab olema absoluutne kuulmine kõiges, mis puudutab mõõdutunnet, kooskõla. [—] Vabavärsi eripära seisneb selles, et see kaotab igasuguse distantsi luuletaja ja lugeja vahel. Vabavärss on vahetu vestlus, südamest südamesse, ja mitte tingimata mugavates tugitoolides — ta on isegi sundimatum, kui toimub kahel taburetil või lausa palja maa peal.”

Vabavärsi propageerimise kõrval oli Arvo Mets tegev ka kirjanduselu korraldajana, noorte autorite mentorina. Ta otsis andekaid autoreid ning aitas kaasa nende luule avaldamisele — „Novõi Miris” ja mitmesugustes antoloogiates. Ta koostas ka omaenda vene luule antoloogia „Kustumatu tuli” (Неугасимый свет), kuhu oli valitud luuletusi ajavahemikust 1941—1991, kuid see töö jäi pooleli.

Arvo Mets oli usin eesti luule tõlkija. Natalja Mets on märkinud, et Arvo Mets tõlkis palju rohkem eesti luulet, kui on avaldatud raamatutes tema enda luuletuste kõrval. Autoriteks põlvkonnakaaslased, näiteks tema raamatus „Tallinna kivid” (Таллинские камни, Moskva, 1989) on Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Johnny B. Isotamme, Toomas Liivi, Enn Vetemaa, Mats Traadi, Aleksander Suumani luuletuste tõlkeid.

Paul-Eerik Rummo ütleb Arvo Metsa tõlketöö kohta: „Tõlkijana leidis ta eestlaste luuletustest selliseid keelelisi nüansse, mille peale autorid ise ega üldse pidevalt eesti keele keskkonnas elavad inimesed poleks tulnudki. Seeläbi tekkis ta tõlgetesse mingeid ootamatuid tähendusnihkeid, mille alus oli ometi ka algupärandis olemas.” Mitmed vene luuletajad on maininud, et tänu Arvo Metsa tõlgetele on nad hakanud paremini mõistma vabavärsi võimalusi. Moskva japanist ja tõlkija Aleksandr Dolin hindas kõrgelt Arvo Metsa tehtud eestikeelsete haikude tõlkeid vene keelde Metsa luulekogus „Kaon kevadesse” (Исчезаю в весне, Moskva, 1973) — need julgustasid vene autoreid katsetama selle vormiga.

Arvo Metsa eluajal ilmus viis luulekogu (1970, 1973, 1989, 1992, 1997), need on kõik saadaval Rahvusraamatukogus; ta luuletusi on tõlgitud 12 keelde. Arvo Mets luulest: „Tõelise luule aluseks on kõlbeline alge, milleta kogu hoone osutub liivale rajatuks. Kuid see ei ilmuta ennast mitte moraali­jutluse kujul, vaid kõlbelise ideaali kõrguse kaudu.”

Arvo Mets suri Moskvas 1997. aastal.

 

 

Arvo Metsa luuletusi

 

*

 

Kuidas neid

valgeid marju

nimetatakse vene keeles,

ma ei küsinud.

Ja eesti keeles —

ei mäleta.

 

*

 

Mööda tänavat kõnnib naine —

ümar,

läbikumav

nagu antoonovka.

Ta kannab endas inimest.

Õnnelikud on naised,

kes kannavad endas tulevikku!

 

*

 

Väike sulg

langeb taevast.

Kuid lindu pole näha.

 

*

 

Mõni aeg enne surma

isa,

trotsides oma valu,

ladus hoolikalt

kuuris puid.

…Viimane,

mida ta jõudis teha

maailma kooskõla heaks.

 

*

 

Ma ei tea isegi,

kuidas mind,

üht poissi Eesti kolkast

tabas vene luuletaja

saatus.

…Koos kõigi

tulenevate tagajärgedega.

 

*

 

Astun Eestisse,

kartes,

just nagu merre,

millest olin

kaua eemal.

Ja ime küll! —

lained võtavad mind kanda.

 

*

 

Kas tahate,

ma viin ära

teie pruudid,

lugedes neile

luulet?

Ma viin nad ära

vaid unistusse.

Kuid magavad nad

teiega.

 

*

 

Olen armunud

lihtsate asjade ilusse,

mis vaikselt hõõguvad,

nagu pihlakas

sügises aias.

Nooruses

me tormame

nendest mööda.

Ning alles hiljem

leiame

tõelisi sõpru.

Vene keelest Igor Kotjuh

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon