Avalik paberkandjameil Toomas Raudamile

 

 

Toomas Raudam: „Ja ära Kafkat unusta”.

Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2013. 195 lk.

 

Kulla sõber Toomas!

Meie Sinuga mäletame veel aegu, kus Sirpi aeti Vasaraga taga ja aja leht oli ajaleht. Mäletame koguni ümbrikuis kirju ning värvilisi postmarke nendel. Nüüd me kirjutame ise e-mail’e ehk suupärasemalt meile, trükki pääsenud kirjatööd aga ilmuvad paberkandjal. Seega ei jõua siinjuures Sinuni mitte tavapärane kiri, vaid arvutiajastule iseloomulik paberkandjameil, ajendiks Sinu hiljutine raamat.

Eelmärkusena niipalju: kuna trükiveakurat olevat ammu erru saadetud, siis otsustasid Sa toimetajakulud sedapuhku oma pensionile juurde kirjutada. Aga tänapäeval kõikjale jõudev kuradist halastamatum arvutitrükisorts seda ei kingi! Ta sööb tähti, hammustab sõnalõppe, keerab lauseloogika vahel pea peale. Ja nii ilmubki Su teksti pilt vanast naisest, kes istub, endal peas narmastega SUURÄTT (lk. 118). Uskumatu küll, aga võrreldes nende tempudega, mida sorts tegi heast kirjanik­toimetajast mööda minnes tulevikumäletaja Peeter Helme „sofistide romaani” lõpuosas, on Sinuga juhtunu kõigest lapsemäng. Siit järeldus: proosa puhul ära laena toimetajasilmi luuletajalt!

Sina luuletad vahel ise, kuid tulevik tähendab Sulle üksnes elamata elu ja Su raamatud toituvad möödanikust. Küll kaudselt, küll otsesõnu, küll kirjanduslike vihjete kaudu. Too esmapilgul tabamatu vihjelisus vist tingibki selle, et Sinu teoseid peetakse asjatult raskepäraseiks. Tegelikult oled Sa paadunud inglise filoloog, kes nüüdse raamatu lõpuosa vürtsitab samuti ingliskeelse tekstiga (sellest hiljem), ent vaimutoitu hangid eeskätt La Manche’i väina vastaskaldalt. Sa käid Proustiga mestis kadunud aegu otsimas ja elad kirjutamises läbi surma nagu hiline Derrida. Ja kui Sa tänavu viinakuus juhtusid Michel de Montaigne’i vaimuga pikemalt koos napsi võtma, siis kirjutasid Montaigne’ist ja iseendast „Sirbis” (18. X 2013) terve lehekülje. Sa rõhutad, et surematu prantslane rääkis lugejaga nagu sõbraga ning oli ise oma raamatu aine. Samad sõnad kehtivad ju Sinugi loomingu kohta, mida suunavad kaks tingimatut absoluuti — SÕPRUS (mis vahel läheb armastusega sassi) ja SURM. Reaalsuse mähib endasse kafkalikult painav ebamäärane õhustik ja teksti pinget kannavad sageli pausid.

Lõppenud aastatuhande jätsid Sa maha koos nutva Kafkaga, kes õigupoolest ei olnud Franz Kafka ega kirjanik, vaid hoopis tundmatu vene kunstniku Sobakovi koer. Ta armastas öiti uluda ehk nutta, kuid milline Kafka ei nutaks, kui ta on Venemaale pagendatud? Ja Franz Kafkana ning sõbraliku „kellegi teisena” tutvustad Sa raamatus „Miks Kafka nuttis?” (2000) hoopis oma kirjandusprofessorist nimekaimu. Ilmselt on tegu Toomas Liiviga, Su nüüdse raamatu juba teispoolse ristiisaga.

Aga Sa pole Kafkat unustanud! Neljale eri pealkirjaga loole vaatamata on terve praegune raamat üksainus romaan ühe ja sama tegelasega (kuigi nende nimed erinevad), mille tagant kumab Franz Kafka „Metamorfoosi” tundlik vari. Paraku nutab Sinu Kafka ikka. Sest nüüd võtad Sa matti Mihhail Bulgakovilt, lähed aegade algusse ja teed oma Kafkast koguni Rotitapja, Rooma prokuraatori Pontius Pilatuse võimuka käealuse. Kuid pole hullu! Aimatavat Meistrit ja sõpru hoidvat koera on Sinu mõnikord ka Argpüksiks kutsutavas Rotitapjas kõigile muundumistele vaatamata rohkem kui Jeesust Kolgatale viivat tsentuuriot, kuigi ta ise ei tea seda… Ning lugeja näeb vaid, kuidas kätetu kunstnikupoeg Ants satub elu ja surma vahelisel teel pargaseks kutsutavasse Noa laeva. Sealt väljub juba kooli kella­helistaja Jussu, kellest hiljem saab „kella­lööja toakellas” (lk. 133). Ta nurjab kõikepildistava fotograafi Ennu enese­tapu, aga muundub ise aegamisi koeraks. Rotitapjaks. Rasvases kirjas lisad Sa kogu metamorfoosi taustale Bob Dylani (kes on teadupärast ka Sinu sõber) lauldud New Orleansi bluusi „Päikesetõusu maja”[1] ingliskeelsed sõnad, mida täiendad omapoolse sidusa tekstiga. Samuti inglise keeles. Samal leheküljel (133) loen ma sealt välja raamatutegelas(t)e moto: Jesus, I don’t wanna be. Jeesus, ma ei taha olemas olla! Jumala aga jätad Sa Jussu kuuri raamatuid närima (lk. 54).

Toomas! Oma eelmise Kafka-raamatu algul teatasid Sa, et kõik Su sõbrad on kafkad ja neil tuleb kõigepealt nägu täis sõimata. Kuna ma heal meelel oleksin edaspidigi sõber, siis püüan siin Su soovitust täita.

Sa kuradi kinomehelik kirjatsura! Vähemalt viis viimast aastat kurdad Sa, et ei taha enam kuidagi kirjanik olla. Selle aja jooksul oled avaldanud viis ilukirjanduslikku teost ja „Essee sõprusest”, omaette tähelepanuväärsed kõik. Kuid ära kaota lootust — rangelt võttes pole Sa kunagi kirjanik olnudki! Sind kui sõnaseadjat iseloomustab hästi Jussu kohta kirjapandu: „Ta kartis sõnu ja sõnad kartsid teda.” (Lk. 89.) Sa oled kirjutanud filmistsenaariume ja toimetanud filme ning lood oma proosat juba „Anti juttudest” (1983) peale kui (mängu)filmi. Üha tugevnevate režissööriambitsioonidega seejuures. Sinu juttude lugemine nõuab rohkem nägemis- ja kuulmisnärvi kui silmadega haaratava salvestamist. Siit ka „Argpüksi ja Rotitapja” nimetamine piltromaaniks ning kujutletav muusikaline taust Bob Dylanilt. Ehk ei aja tulevane Ants enam päikesetõusu loojanguga segi nagu selle raamatu alguses? Mis siis ikka — going back to spend the rest of my days / beneath that Rising Sun.

Austusega Sinu

Arno Oja



[1]  Traditsionaali „The House of the Rising Sun” tuntakse küll kõige rohkem ansambli The Animals esituses, aga väidetavalt said nad inspiratsiooni just varasemast Bob Dylani versioonist. (Toim.)

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon