AVALIKULT, AGA MITTE AINULT ABIELUST

Janika Kronberg

 

 

Toomas Vint: „Avalikult abielust”.

„Tulikiri”, Tallinn, 2012. 232 lk.

Olgem ausad, abielust head romaani kirjutada ikka ei saa. Või kui romaan ongi hea, siis abielu ei ole „hea”, ei ole õnnelik. Klassikaline näide on Tolstoi „Anna Karenina”, vahest ka Tammsaare „Tõe ja õiguse” neljas köide. Peale abielu peab olema veel midagi, et romaan teeniks tähelepanu ja oleks hea. Peab olema vähemalt armastust, mis vahest viibki õnneliku abieluni. Aga siis saab romaan otsa ja abielust pole enam midagi kirjutada. Kuigi ka sellise teose kujuteldav gradatsiooniline või lineaarne süžeearendus kõlab klišeelikult või isegi muinasjutuliselt. Abielust võivad süüdimatult pajatada ainult naistekad ja kunagi olmekirjanduseks tituleeritud raamatud. Kaanonisse passivad ikka pigem sellised teosed, milles abielu rikutakse, kuigi rikkuja saab tõenäoliselt oma palga või pälvib moraalse hukkamõistu. Vaadake kas või eesti parimaid romaane[1] ja öelge, milline neist võiks mööndusteta olla romaan abielust? Mingi olulisemaks tõusev kõrvalteema, mingi kriuks, mingi hälve normaalsest elust peab ikka romaanis sees olema, või siis vint peale või üle keeratud. Üksnes voorusest head kirjandust ei saa, täiuses puudub kirjanduse potentsiaal. Ainult puudulikkus on produktiivne. Ainult patus, rikutuses, ebatäiuses, millegi eksistentsiks hädavajaliku puudumises, aga ka valmisolekus sisemiseks puhastumiseks või põrgutuleks köeb iha saada suureks kirjanduseks.

Oma kahekümne teise raamatu kohta on Toomas Vint kodulehel kirjutanud: „Ma olen rõhutanud, et „Avalikult abielust” on armastusromaan, kuigi selles pole juttu armastusest triviaalses mõttes. Pigem küsitakse selles raamatus: mis siis on, kui midagi ei ole? Ja ega olegi seal tunnetest nõretavat elu, kuid naine ja mees püsivad aasta­kümneid koos. Võib arvata, et nendes on rohkem ühist kui lahutavat, ja seda vaatamata minevikus läbi elatud õudustele, mida alkohoolik võib oma lähedastele tekitada. Kuid kas minevik on päriselt ärakadunud aeg?” Ja raamatu ilmumisel on Vint vastanud Tõnu Kaalepi küsimusele, kuidas defineerida head abielu, järgmiselt: „Hea abielu peaks olema mõlemale eelkõige huvitav.” („Eesti Päevaleht” 29. X 2012.)

Selle vastusega võiks piirdudagi ja leppida tõdemusega, et romaanis kujutatud Viviani ja Voldemari abielu on just nimelt huvitav. Sest igavust tunda neil ei lasta. Ja siit algab Vindi romaani teema, milleta selles romaanis poleks suuremat mõtet ka abielust juttu teha. Mängu astub kollasemat sorti telemeedia. Ainet on kirjanik sedapuhku saanud esinemisest pikaaegset õnnelikku abielu portreteerivas telesaates. Vint ei varjagi, et romaan on suhteliselt dokumentaalne ja selles on kasutatud elust võetud lugusid, konkreetseid sündmusi, kunstinäituste pressiteateid ja netikommentaare. Pean küll tunnistama, et ilmselt jääb mul lugejana midagi romaanist „kätte saamata”, sest kõnealust telesaadet ega saatesarjagi pole ma näinud, aga see ei takista mind nautimast Vindi romaani ega vastu võtmast selles väljendatud kunstitõde. Olgugi et raamat käsitleb üsnagi argiseid või isegi banaalseid teemasid, nagu abieluõnn, alkoholism, truudusetus ja kauakestva kooselu saladused, on Vint osava komponeerijana loonud lausa põnevusega loetava terviku.

Romaani peategelased on kirjanik Voldemar ja tema kunstnikust naine Vivian. Kui mehele helistatakse ja kutsutakse abielupaari suure publikumenu­ga telesaatesse, on naine esialgu sellele kategooriliselt vastu, kuid mees otsustab väljakutse vastu võtta, mõeldes ka oma raamatute lugejate ja ostjate peale ning lootes suurendada publikumenu. Mees on ratsionaalne ja struktureeritud mängur, naine tundeküllane ja impulsiivne. Tegelikkuses tuleb aga välja, et kui saade on eetris, on see nii kokku monteeritud, et domineerivad naise jutustatud episoodid oma mehe teostest, mida publik võtab reaalsusena. Tõsi, nagu tegelaste rohked tagasivaated ja sisemonoloogid näitavad, on mees minevikus olnud ka truudusetu alkohoolik, ja nüüd kistakse kõik unustatu ja andestatu kunstiliselt utreerituna uuesti esile. Kõmuhimuline meedia on alistanud saatekülalised. Tulemuseks on vaatajate raevukad reaktsioonid ja vihased kommentaarid, milles abielupaari süüdistatakse kõiksugu kõlvatustes.

Hoopis laiemalt kui abielust kõneleb romaan intellektuaali saatusest tänapäeva meediaühiskonnas, kus olemisest tähtsam on näimine ja pidevalt pildil püsimise vajadus. Sellel olemise-näimise teljel tasakaalu hoida tundub üsna lootusetu, eriti kui publik on niisama kergeusklik kui naiivselt meediat üle kavaldada üritav looja. Vint osutab ühtlasi ka publiku manipuleeritavusele, kuid ei dramatiseeri oma teost üle — romaani lõppu võiksime pidada isegi õnnelikuks, sest tegelastepaar jätkab kaua kestnud kooselu ja alkoholismist aastate eest välja rabelnud mees jätab finaalis pudeli avamata.

Vint nihutab vaatepunkti vaheldumisi ühelt teisele, kasutamata kordagi mina-vormi, säilitades niiviisi küll distantsi oma tegelastega, kuid lastes lugejal teada saada, mida kumbki mõtleb, tunneb, mäletab. Süžeed keritakse kohati kattuvalt edasi, nii et lugeja kogeb erinevaid reaktsioone samadele sündmustele. Vint on täpne ja tundlik kirjeldaja, psühholoogiline detaili­taju ja kunstnikusilmaga nähtu leiab väljenduse küllaltki neutraalses stiilis, kus ei puudu koomilised nüansid. Romaani lühikest tänapäevast ajavahemikku hõlmava süžee kõrval saame aimu ka tegelaste kujunemisest nõukogudeaegses minevikus, mil erootika ja seks olid tabuteemad, kuid kunstnikud elasid ikka boheemlikku elu. Poleemilise autorina riivab Vint ka kunsti­valla aktuaalseid teemasid, eri põlvkondade vastandlikku kunstimõistmist ja näeb e-raamatute esiletõusus ühe ajastu lõppu. Niisiis on romaanis terve rida konflikte. Ja konflikt ongi Vindi loomingu oluline allikas. Ehk siis, nagu ütleb ka tema romaani peategelane: „Kirjanik ei tohi elada maailmaga harmoonias, sest siis tal pole enam millestki kirjutada. Hea kirjandus sirgub valuliste ebakõlade sõnnikuhunnikust.” (Lk. 213.) Ja nende sõnadega olemegi ligikaudu juba tõestanud arvustuse alguses väidetu.

Üks romaani senisesse vastuvõttu puutuv ebaõiglane hinnang, õieti küll hinnangu puudumine, kuivõrd on tegemist mahavaikimisega, tahab veel õiendamist. Mihkel Kunnus viitab oma 2013. aasta proosa ülevaates „Loomingu” märtsinumbris korduvalt küll Musilile, Arendtile, Mannile ja Kunderale, kuigi läinud aastal kellelgi neist tõenäoliselt ühtki uut algupärandit ei ilmunud. Vinti ja tema romaani aga poleks nagu olemaski olnud. Tsiteerin Kunnust, kes Marek Tamme parafraseerides määratleb kirjandust järgmiselt: „Kirjandus on see ja ainult see, mis üksnes ei loo kultuuri, vaid panustab selle mõtestamisesse, see ja ainult see, mis on kultuuri eneserefleksiooni tõhusaim vahend.” (Lk. 395.)

Selle suurejooneliseks nimetatud määratluse järel jääb Vindi romaan Kunnuse vaateväljast halastamatult välja — ei kirjanik ega tema teos mahu esiletõstmist väärivasse ja „täiesti kergelt hõlmatavasse hulka”! Vint aga tegeleb mu meelest nimelt kultuuri mõtestamise ja kultuuri eneserefleksioo­niga. Ning ei tee seda mitte sugugi kehvemini, kui läinud aastal oma uutes romaanides tegid Mihkel Mutt ja Rein Veidemann, kes mõlemad Kunnuse ülevaates armu leiavad. Vahest on Kunnuse Vindist „üle vaatamise” põhjuseks „ealised iseärasused”? Läheb aega ja aastaid, hakkab nägema? Minu „ealised iseärasused” aga nõuavad Vindi teose väärtustamist. Kui ka mõnele varasemale Vindi teosele tagasi mõtlen, siis kerkib pähe selline üldistus: „Lõppematu maastik” klaaris arveid kunstiteooria ja postmodernismi võidukäiguga, „Üüriline” looja majandusliku toimetuleku ja ühiskondliku positsiooniga, „Avalikult abielust” aga eraeludesse tungiva meediaga. Muidugi on kõigis neis teostes üht-teist poleemilist ja mõne lugejagrupi vastukarva silitamist, kuid kahtlemata tegeldakse Vindi loomingus sõnakunsti vahendite abil just nimelt kõige sellega, mis — kuidas tahes kirjandust ka ei määratleta — liigitub vähemalt kirjanduse ja enamasti just ka hea kirjanduse lahtrisse.



[1]  A. Langemets, Viiskümmend paremat eesti romaani. „Luup” 7. IX 1998.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon