Cornelius Hasselblatti kanoniseerimine

Tiit Hennoste

 

 

Cornelius Hasselblatt: „Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega”. (Studia litteraria Estonica, 15.)

Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. 512 lk.

 

Cornelius Hasselblatt on filoloog. Rahvuselt sakslane ja kutsumuselt estofiil, kes on umbes 30 aktiivse aasta jooksul teinud kõike, mida estofiilid teevad: tõlkinud, propageerinud, arvustanud jne. Aga ennekõike uurinud. Ma arvan, et suurem osa kirjandusuurijaid võtab teda ammu eesti teadlasena, kes lihtsalt elab välismaal. Sealjuures on Cornelius väga tunnustatud filoloog, saanud kolm Kultuurkapitali aastapreemiat (1993, 1996, 2007) ja Siugja Sulepea (2012), lisaks Eesti riigi aumärk (2004) ning Tartu ülikooli audoktori (2009) ja akadeemia välisliikme (2015) tiitlid.

Milline on uurija Cornelius? Esimene asi, mis teda Eestimaal tegutsejatest eristab, on armastus raamatu­kirjutamise vastu. Tulemuseks on kümmekond monograafiat, olulisim „Geschichte der estnischen Literatur” („Eesti kirjanduse ajalugu”, 2006), värskeim äsja Soomes ilmunud esimene ingliskeelne monograafia „Kalevipojast”. Teine asi on viljakus. Tema bibliograafiast leiab ligi 400 lühemat teksti. See teeb umbes 15 teksti aasta peale ja iga kahe ja poole aasta kohta monograafia. Võimas.

Mis on Corneliuse teemad? Siinsesse kogumikku on valitud 44 teksti, arutlustest arvustusteni.

Esimene suur kese on eesti kirjanduse lugu, mille seas tõuseb üle teiste üks teema, mis võiks kanda pealkirja „Nõukogude aja paine”. Selle tagant aga kerkib kogu raamatut läbiv küsimus eestlase toimetulekust mälusse kallerdunud ajaga, minevikutraumadega. Kuidas eestlane ajaga hakkama saab? Distantseerub, kohaneb, kibestub, teeb groteski, irvitab, pakub Cornelius, analüüsides Hinti, Krossi, Mihkelsoni, Luike, Kivirähki jt.

Teiseks teemakeskmeks on eesti kirjandusteadus ise. Neid arutlusi kannab pidev üleskutse rakendada eesti kirjanduse uurimine lahti eestikesksest, puhtalt kirjanduskesksest, keelekesksest, aga ka mehekesksest maailmast. Sümpaatne. Aga ma paneks siia kõrvale kogumiku avaloo. See räägib sellest, kuidas on aja jooksul kasutatud Jacob Grimmi kirja „Kalevipoja” tõlkijale Carl Reinthalile, taustal eestlaste vaga soov ennast suure sakslase sulgedega natuke ehtida.

Raamatu kolmas suur kese on eesti kirjanduse välisretseptsioon nii teatmeteostes, kultuuriruumis kui turul. Need on ennekõike ülevaated, millest analüüsivaim ja mulle huvitavaim oli postkolonialismi teisesuse mõistet riivav sissevaade „Kalevipoja” mugandustesse. Aga siin tuleb otsesõnu esile tuua tõsiasi, et eesti ja saksa kirjandussuhete käsitlemisel on Corneliuse hiigeltöö hindamatu väärtusega.

Neljanda keskme annavad kaks kanget, „Kalevipoeg” ja Kross. („Kalevipoja” teema oli mulle suur üllatus. Ma polnud sellega tegelemist üldse tähele pannud.)

Mida Cornelius ei ole? Teoreetik. Eksi läheb see (nagu mina alguses), kes loodab leida raamatu esimesest alaosast „Üldist” teoreetilisi alusideid, millele toetudes järgnevaid artikleid lugeda. Enim on siin hoopis vaidlust postkolonialismiga (suuresti minuga).

Mida Cornelius armastab? Süstematiseerida, liigitada, loendada, versioone võrrelda. Ja panna tulemused kõnelema. Ta järjestab Jaan Krossi teosed käsitletud ajajärkude kaupa ja saab isekõneleva rea (lk 408—412), milles Eestimaa ajaloo sajandid täituvad Krossiga. Ta loeb kokku, mitu korda esinevad Viivi Luige „Ajaloo ilus” sõnad veri ja juuksed (47 ja 44 korda, lk 268). Ja küsib, millest need kõnelevad. (Pikad) juuksed kui ajajärgu sümbol (tean omast käest). Veri kui ajajärgu sümbol? Kahtlen veidi, sest veri on ajajärgu sümbol juba Esimesest maailmasõjast lahti plahvatanud eesti ekspressionismis ja selle järel eri aegadel märgina nii palju kordunud, et enam ajajärkudega kuigi hästi ei seostu.

Cornelius oskab küsida. Ta küsib, kas Aadu Hindi „Tuulise ranna” esimese osa kaks varianti on ikka sama romaani versioonid või on tegu hoopis kahe romaaniga. Ja leiab, et Hindi poolt teise varianti lisatud peatükid on omaette romaan. Ta küsib tihti tavalisi küsimusi. Mida kirjanik tahab meile öelda? Milline roll on tegelasel X ja Y raamatus Z? Kuidas autor iseloomustab tegelast/aega jne? Sealjuures esitab ta oma küsimuse tihti ka otsesõnu tekstis ning püsib vastates rangelt ja hoolega teemas. See ei ole kohalikus eesti kirjandusuurimises just tavaline. Tavalisem on vastata ilma küsimata ja liikuda tekstis otsekui teatud putuktoiduline udus.

Kui Cornelius läheb sügavamale, siis läheb ta harilikult keele, ennekõike sõnade juurde. Ta otsib Krossi tekstides omadussõnu ja viiteid, mis iseloomustavad Balti aadlit (lk 396 jj), ning näitab, et Krossi töödes on aadel alati negatiivne tegelane, kes on tihti vaid tausta rollis. Ta väidab, et Luige luule keskpunkt ei ole inimene, vaid inimese taga ja kõrval olev teine maailm, mida tuleb endale teadvustada, et oleks võimalik elada (lk 307). Ja asub seda tõestama loodussõnade kasutuse sageduse varal. Ta paneb niisugused sõnad (näitteks tuul) teiste luuletajate taustale ja näitab, et need elutud tegelased käituvad Luige luules inimese kombel, on isikustatud, tegutsevad omaette ning inimene on kaotanud „teatud tegude ja mõtete monopoli” (lk 312).

Mis mulle enim meeldis? Põnevad leiud arhiividest või lihtsalt raamatukogust, olgu Rudolf Sirge „Musta suve” saksakeelse tõlke kummalised poliitilised taustad või pastor Axel Kallase kurioosne luulekogu eesti avangardi ajajärgust. Ja lugu „Kui(das) Eestis hakati lugema”. Selles tekstis pole midagi eriti uut, nagu autor isegi möönab, aga siin paistab välja, mis juhtub, kui erudeeritud ja vaimukas inimene pakub ideid ega kammitse ennast range analüütilise ja kvantitatiivse tegevusega (kuigi hetkeks ikkagi sellesse võrku langeb).

Mis kiskus kiiva? Suurt ei midagi, aga siiski. Cornelius kirjutab enamasti neist, keda ta armastab, ja armastab neid, kellest ta kirjutab. Aga selle tulemusena kergitab ta autori mõnikord kõrgemale, kui tolle tiivad kannavad. Nii rõhutab ta Krossi luuletajarolli ja tõstab esile tema keelelisi eksperimente, öeldes, et Kross eksperimenteeris keelega ennesöandamatul määral (lk 414), mis on minusuguse avangardiuurija meelest juba päris kahtlane väide.

Mõnikord paistab, et üldistused on liiga otse tehtud. Olgu näitena Jaan Lõo ja Marie Heibergi võrdlus eesti kirjanduslugude ja teatmeteoste sootundlikkuse näitajana. Tulemuseks on kahtlused, et naine on ikka veidi alahinnatud ja mees palju ülehinnatud. Mulle on alati olnud sügavalt arusaamatu, miks Lõod üldse mainitakse kirjanduslugudes rohkem kui lühendiga jt. Ma läheksin vastamiseks eesti kirjandusajaloo kirjutamise algusesse. Ja küsiksin, miks hoolis Lõost rahvuslane Kampmaa ja kuidas võisid mõjutada asja Tuglase erisuhted Heibergiga. Ja mõtleks, kas Kampmaa ja nõukogude aja kirjanduslugu hoolisid Lõost ühel ja samal põhjusel. Nii et natuke teised seletused.

Ja ma ei oleks valinud kogumikku võõrkeelsele publikule kirjutatud punktiirseid ülevaateid eesti kirjandusest. Aga ma möönan, et neil on oma väärtus. Selleks on väljaspoolne vaade, milles pole põhjust kahtlustada nõukogulikku pugejalikkust ega dissidentlikku iga hinna eest ärapanemist. See on kaine pilk, mis äratab usaldust.

Ja veel üks, veidi kummaline tähelepanek. Cornelius esitab küsimusi, millele vastamiseks sobivad tihti ühed ja samad teosed, nagu Kärneri „Tõusev rahvas”, Hindi „Tuuline rand I”, Luige „Seitsmes rahukevad”, Kivirähki „Ivan Orav”. Loomulikult on uurimused omal ajal kirjutatud eri publikule. Aga koos ühtede kaante vahel sugereerib kordumine, nagu oleksid need väga erineva väärtusega teosed kuidagi võrdselt olulised ka kirjandusloos. Kuigi tähtsam on vastupidine. Nimelt näitab see, et uurimise alguses on uurija küsimus ja tees, mitte lihtsalt huvitav raamat. Ning et raamatu väärtus kirjandusteosena ja teesi tõestava uurimisobjektina on väga erinevad asjad. Seda on oluline ikka meeles pidada.

Muuseas, Cornelius ütleb, et „Tõusev rahvas” kui Pätsi-panegüürika langes unustusse. Mulle tuli meelde professor Harald Peebu loeng umbes aastal 1980, milles ta muu hulgas just seda panegüürikat esile tõstis. See omakorda viib ühe olulise teema juurde. Nimelt on eesti kirjanduslugu trükitud raamatutes ja ülikooli õppejõudude loengutes üsna erinevad asjad. Alates Gustav Suitsust kuni tänapäevani välja.

Ja lõpuks, milline on Corneliuse meetod? Tuleb olla natuke formalist, et mõista ja analüüsida sõnakunsti, ütleb ta ise (lk 308). See võiks olla kreedo. Siin on tehtud vahe mõistmise ja analüüsi vahele ning esile tõstetud mõlemad. Siin on rõhutatud formalismi väärtust, aga mitte ainuväärtust. Kui võtta kokku, siis on pilt lihtne. Cornelius on positivist, üks tüüpilisemaid ja järjekindlamaid eesti kirjandusuurimise positivismikeskses loos. Uurijana objektiivne, tegeleb ta ennekõike kirjanduse mõõdetava, vaadeldava jms osaga ja otsib põhjuslikke seoseid. Positivismi jaoks on kirjandusteos loomisprotsessi tulemus, mille mõjurid koonduvad klassikaliselt kolme rühma: rass/tõug, miljöö ja moment. Eesti positivistidele on keskne olnud just viimane. „Iga tekst on ühtlasi oma ajastu peegel,” kuulutab Cornelius (lk 147) ja jätkab suurt traditsiooni, mille alguses olid Kampmaa, Suits ja Tuglas ning mida vedasid edasi Salu, Webermann, Nirk, Vinkel jt. Kanoonilised autorid kõik. Nagu ka Cornelius Hasselblatt.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon