Direktori lahkumine. Bizarro

Janika Kronberg

 

 

See algas külmavärinatega.

Direktor sööstis magamistuppa ja langes täies riietuses nagu niidetult mitte enam esimeses puhtuses linale, tõmmates oranži tapeedi värvidega harmoneeruva Sahara-kollase teki endale tihedalt ümber, ja mässis jätkuvate värinatega võidu ennast sellesse. Kõrbeski varitseb öökülmi, läbis mõttevälgatus tema palavikust puretud aju. Kas ei kirjutanud neist ka võõrleegionär Eduard oma mälestustes,[1] mida direktor oli aastate eest lugenud, kirjutades oma artiklit „Maroko-ihalus”? Ta kiskus end teki all kägarasse nagu emaüsas, ent värinad olid visad vaibuma. Õhk magamistoas oli jahe, rõske ja kergelt suitsuvinene, aga ihusoojuse levimine teki all tõi ajapikku siiski leevendust. Peale higilehase lämmi muud seal õigupoolest polnudki, sest teki alla ei võtnud direktor kunagi kaasa bürokraatiat, riigihankeid ega muid administratiivseid kohustusi. Archimedese[2] seadused teki all ei kehtinud.

Järgmine tunne oli iiveldus. Otse kirjeldamatu ja piinavalt füüsiline nausée.[3] Värinahoogude vahel tundis direktor, et näppe kurku ajada on siiski veel vara. Et asi pole nii hull. Ja mis sealt kurgust välja tulekski? Mandlid või maailm — see viimane ei olnud küll mitte inimeste, vaid purjus jumalate okse. Aga direktor polnud ei purjus ega ka mitte jumal. Ja oksendamise tarvis pidanuks ta igal juhul teki alt välja pugema ja taaruma poti kohale või vähemalt ülakeha viienda korruse aknast välja küünitama.

Poti kohale sööstma ta siiski pidi. Ja peaaegu kohe. Istuda ei tulnud küll kaua. Aga ikkagi sai direktor tunda kergendust, et on olemas euroopaliku disainiga WC-pott ja prill-laud, millele täie raskusega toetada nõrkenud, hõreda karvakasvuga reied. Mitte nii, nagu Tiruchirappalli hindude hotellis, kus direktor aastate eest oli eksootikat otsinud ja veetnud vaevalised tunnid kallist uneajast põrandas haigutava augu kohal kükakil tasakaalu hoides. Aga sel hetkel siin ja praegu oli direktor õnnelik, et ta on eurooplane ja asub Euroopas. Eurooplane olla on siiski mugav ja turvaline, eriti kui elad kuskil perifeerias, kus pommid ei lõhke, jõudis ta mõelda.

Euroopa vastas talle silmapilk ladina keeles[4] potipõhja täitnud vedela ja väga lilla ollusega. Miski on nüüd sisikonnas lõplikult untsus, kui torud nii hullusti läbi lasevad, käis hirmusööst läbi väljaheidet seirava direktori pea. Hetk hiljem järgnes siiski päevase menüü kaine resümee: peedisalat. Selles äratundmises ei puudunud olukorda leevendav koomiline varjund ning direktori vasakut näopoolt kõverdas eneseirooniline muie.

Sellele vaatamata oli olukord siiski hull. Nii väljas kui sees. Suvi või asi, torises teki alla naasnud direktor, pühendudes digitaalse kraadiklaasi toimimise mõistatamisele.

Kraadiklaas näitas, et olukord oli hullem pigem sees kui väljas. Halba ilma teadupärast ei ole, tundmatuks haiguseks kvalifitseeruv kehv enesetunne oli aga hetkel ängistavalt tunnetatav paratamatus. Just nagu marksismi õpikus.

Direktori eluliselt lihtne ja rahustavalt mõjuv kokkuvõte oli järgmine: see siis ongi lõpu algus. Aeglase lõpu algus. Sest viimne hetk ei pruugi saabuda kohe ja nüüdsest ei ole tegelikkusel temale varuks mitte enam naudinguid, vaid ainult piinu. Oli ka ülim aeg — direktor ei olnud enam maise matka poolel teel, vaid tunduvalt üle selle.

Ta võttis end kokku, küünitas voodi alt leitud villased sokid jalga ja kapist haaratud sooja pesu selga, heites peale veel pesumasinat igatseva hommiku­mantli, ja taarus kööki. Direktor pani kannus vee keema ja tegi endale suure kruusitäie Islandi mossi. Kuuma vedeliku lürpimise vahel tühjendas direktor otse kõrri väikese pudelikese ouzot, mille oli talle meeleheaks toonud Ateenas lähetuses käinud vanemteadur. Moss oli jäle nagu samblaleotis ikka ja ouzo maitses nagu kangust kogunud aniisileotis. Kuid need mõlemad andsid jõudu. Ehkki vaid näiliselt, aga ajutiselt oli asi seegi.

Direktor istus laua taha ja kirjutas otse arvutisse, ühe hooga, puhtalt ja vähimagi ortograafiaveata valmis oma testamendi.

*

Peatselt pärast seda, kui kurb uudis direktori lahkumisest oli teatavaks saanud, selgus paljude tema kolleegide üllatuseks, et oma testamendi täitjaks oli direktor määranud ambivalentse mainega ja enamikule kirjarahvastki tundmatu kriitiku Meelas Karutalla. Tõsi — veidrustega oli direktor oma eluajal silma paistnud küll ja küll. Näiteks räägiti, et ta oli suhtunud ilmse imetlusega promiskuiteeti ja islamiusku ning hoolimata suurest sümpaatiast vanade kreeklaste vastu väljendanud reserveeritust homoseksuaalsuse suhtes, pidades omasooiharust inimsoo reetmiseks ja mehelike väärtuste hülgamiseks. Kuigi ta oli rahvuslane, nägi ta demograafilise kriisi leevendust ennekõike neegrite ja hiinlaste sundimmigratsioonis ning siiamaile sattunud mis tahes võõrrahvaste massilises eestistamises. Ta armastas rõhutada, et kõige tähtsam on humanism, kuid samas pooldas ta surmanuhtlust, kusjuures inimsusevastaste kuritegude lunastamise ning elu jätkusuutlikkuse üheks tagatiseks pidas ta surmamõistetute sundelundidoonorlust. Direktor koosnes konfliktidest, mis kummatigi olid väga inimlikud, kirjutas temast järelehüüdes üks lähim kolleeg. Ning kuigi tema eluajal võis temaga lähemalt suhelnud inimestele jääda mulje, et ta on oma vastuoludest teinud privaatse intellektuaalsete naudingute allika, teadsid teised jälle kinnitada, et just nimelt vastuolud iseenesega ta varakult meie hulgast viisidki.

Kibekiiresti oli jõutud välja kuulutada konkurss direktori ametikoha täitmiseks. Ja juba teati kõnelda, et paar nädalat enne tähtaega oli laekunud ka esimene kaalukas avaldus. Selle oli esitanud multilingvistist filosoofiadoktor Mao Wen[5], kes oma dissertatsiooni Tartu ülikooliga seotud juudinaljadest oli kirjutanud professori, nüüdseks õndsa Leonid Stolovitši juhendamisel ja kaitsnud selle paari aasta eest edukalt Pekingi ülikooli juures. Räägitakse, et usutunnistuselt oli Mao Wen sunni muslim, mis ei pidavatki olema midagi erakordset. Ka ei muutnud see asjaolu teda, tegelikkuses suurt Hiina patriooti, tema kodumaal persona non grata’ks. Põhjus peitus hoopis Hiinas kehtestatud laste kvoodis. Teadaolevalt oli Mao Wenil vähemalt neli last ja ta otsis maad, kus iive oleks madal ja vanemaid nende laste rohkuse tõttu ei represseeritaks. Eestis oli ta leidnud kodu, õppinud kiiresti ära ka keele ning fanaatilise ja polügaamse sigitajana, nagu tema kohta teati kõnelda, valmistus maad täitma üha uute lastega.

Kuid Mao Weni suurim idee, millega ta oli pälvinud nii valitsuse tähelepanu endisel kodumaal kui ka avalikkuse huvi Eestis, seisnes ühtaegu Hiina suurte investeeringute krattimises Eestisse ning samaaegses rahalises kokkuhoius: Mao Weni programmi kohaselt tuli alustuseks otsustavalt panustada masintõlke täiustamisse ning seejärel tõlkida tarbetult kulukat ingliskeelset etappi vahele jättes kogu eesti vaimne pärand hiina keelde, millega meie kultuurile oleks tagatud vähemalt miljardiline auditoorium ning elimineeritud väljasuremisoht rahvusena. Eesti ja hiina keelesugulus oli Eesti Keele Instituudis äsja niikuinii teadusliku tõestuse leidnud.[6] Ning eesti rahvuskultuur ja -teadused suisa janunesid raputavat muutust või vähemalt poleemilist ideed, sest olukord oli jõudnud suurtes joontes absurdi: raha jaotamise üle otsustama kutsutud välismaiste hindajate silmis ei evinud rahvuskultuuri mõtestamine ühes väikeses keeles ning selle kodumaine ja emakeelne tarbimine kübekestki tähtsust. Nende meelest oli see ebaökonoomne, ressursi raiskamine. Samas olid humanitaarid niigi nappidest teadusrahadest sunnitud kinni maksma professionaalseid tõlkeid ja autoriteetseid välismaiseid kirjastusi, et need annaksid Oskar Lutsust ja teistest eesti rahvuslikest suurkujudest välja ingliskeelseid monograafiaid, mida keegi enam ei lugenud. Ka intellektuaalne kapital oli kuulutatud kodumaatuks ja uus loodav teadmine pidi tormilises arenguprotsessis nõlvastuma globaalsesse hoovusse. Seega näitasid kõik märgid, et Mao Wen oma ideedega oli tulnud õigel ajal. Kas ka selleks, et jääda, selle üle pidi otsustama riigi teaduspoliitika nõukogu.[7]

*

Hüvastijätt direktoriga pidi tema viimse soovi kohaselt korraldatama looduskaunis kohas Nüpli järve ääres, kus juba aastaid oli peetud noorteadlaste kevad- või suvekoole. Selgi korral ei jäänud suvekool, milleks ettevalmistusi oli tehtud ja esinejaid värvatud juba jõuludest saadik, toimumata. Ainult et nüüd tühistas Meelas direktori viimsele soovile toetudes kõik ettekanded ja kuulutas paaripäevase tähtajaga välja konkursi üheainsa kõneleja kohale. Suvekooli ainus ettekanne, mis oli ühtlasi ka matusekõne, tuli pidada direktori surnukeha juures ja hüvastijätule vabatahtlikult kogunenute juuresolekul. Direktori tahte järgi pidi ettekanne käsitlema ühtaegu eksistentsiaalset ja kõnelejale hingelähedast teemat võimalikult avaral moel ning ilma igasuguste jõupunktide ja muude tehniliste dildodeta. Kadunu viimne soov oli seega kuulda elavat sõna. Isegi surnuna. Aga ainepunkte selle kuulamise eest anda oli keelatud.

Kolmekümne kolme kinnises ümbrikus laekunud teema ja esineja hulgast oli Meelas välja valinud selle, mille puhul teda rahuldas nii aktuaalsus kui ka ettekandjal eeldatud füüsiline kapatsiteet. Nii unistaval pilgul habemesse pomisejad kui ka teksti viksilt mahalugevad kirjaneitsid said tõrjutud ja kõneleja au pälvis jõulise kulmukaare ja kipras otsmikuga rahvusteaduste professor, kes oli ühtlasi ka mitme luulekogu ja meie kirjanduse ühe kõige krüptilisema romaani autor. Ta tundis seega nii teooriat kui praktikat ning oskas hoolimata oma mõningasest kogelemisest — mille kohta räägiti, et see on õpitud — end meeldejäävalt väljendada.

Professor oligi kohal juba varakult, et värskendada end ujumisega järves enne kadunukese ja matuseliste saabumist. Ta jõudis teha ka mõned võimlemisharjutused ja õrna ööbiku viisil hääle lahti laulda, kuni esimeste autode ja bussitäie rahva saabumine künkale sundisid teda oma veidi kõhukat keha tumedatesse pükstesse ja musta siidsärgi alla peitma. Sündmuse tõsidust silmas pidades oli professoril kaelas helendav Jerry Garcia[8] disainitud lips, küll veidi liiga edev ja vallatu, kuid see kuulus vältimatult tema garderoobi ja imago juurde. Kõik teadsid, et oma Ameerika-retkel aastate eest oli ta neid Manhattani lõunaotsas asuva Arturo di Modica ründava sõnni kuju juures tänavamüügist ostnud kümmekond tükki.[9] Meelas, kes oli siinsamas järveäärsel heinamaal edasiste sündmuste paika mõõtnud ja kavandanud, astus tema juurde ja kohendas kaelasideme kenasti paika. Tema enese rõiva­tüki sündsuse piirile ulatuva või seda millimeetri võrra ületava lõhiku vahelt paljastus hoolikalt raseeritud säärel punane plekk otsekui märk värskest defloratsioonist. Ilmselt siiski sääsest, sest neid siinkandis jagus.

Künkast valgus alla trobikond noori. Need olid Noorte Autorite Koondise liikmed, kelle hulka oli oma noorpõlveaastail ka kirjandust harrastanud ja korra isegi Tuglase novelliauhinna pälvinud direktor kunagi kuulunud ja kes nüüd moodustasid matusekomando. Neid kamandas palja ülakehaga rammus noormees. Arvasin temas ära tundvat kirjanike liidu liikmestaatusesse jõudnud kriitik Elli Soolo, kelle vaimuannete kõrval oli eriti just nooremate poetesside hulgas rohkesti tähelepanu pälvinud tema füüsiline vorm. Kui Elli, käed põimingus karvasel rinnal, võimukalt künkal seisis, meenutas tema siluett sinitaeva taustal mulle kentauri, iharat ja sigitamisvõimelist. Või siis todasama Broadway pulli.

Saabus valge kolimiskaubik, mille juht, kes oli kõigepealt botasega umbusklikult maad togides randa jalutanud, söandas siiski sõita otse järveäärsele lõkkeplatsile. Meelas viipas Ellile, too omakorda naklastele ja noorkirjanikud asusid kohe hoogsalt tegutsema. Kaubikust tõsteti välja vähemalt nelikümmend hoolikalt raamatutega täidetud banaanikasti ja tühjendati need otse murule. Tühjad kastid — taara — loobiti uuesti autosse, millel õnnestuski suurema vaevata üles mäkke tagasi sõita. Paar kastitäit mitmesuguse paberikraamiga jäeti puutumatult alles. Raamatud laoti lõkkeasemel hoolikalt tulpadesse, nii et allapoole jäid suureformaadilised kunstialbumid ja ajakirjade nahkköites aastakäigud, ning tulpade vahele jäeti õhuruumi. Seejärel moodustati raamatute üle siinsamas hunnikus seisnud ja mingi tökatiga immutatud lauajuppidest võre, millele laotati romaanide ja mahukate „kogutud” luulekogude kiht ning memuaarid ja kirjandusteaduslikud oopused. Nende peale puistasid poisid „Loomingu Raamatukogu” õhemaid vihikuid ja katsid pealmise kihina kõik ühtlaselt väikeste luuleheftikestega. Kuigi arvata meetri kõrguse riida pindalaks tuli umbes kaks korda kolm meetrit, oli see lõpuks laotud nii osavalt, et kohati paistis sellest isegi valgus läbi. Poisid tundsid oma tööd, vanapaberi varumispunktis töötanud ja sealt endale korraliku raamatukogu komplekteerinud Elli oli neid hästi treeninud.

Kuni raamaturiita üles laoti, tõmbas Meelas hinge ja valmistus suitsetama. Ta õngitses käekotist sigaretipitsi ja suitsupaki ning ulatas Ellile zipo, et see talle tuld pakuks. Kui Elli käsi läidetud tulemasinaga Meelase näo ette tõusis, leegitses ka tema silmades tulekahju. Sel hetkel tundus mulle, et nende kahe kiresööstust vallanduv maavärin võiks käristada lõhki terve Otepää kõrgustiku.

Kui raamatud olid riita laotud, sõitis mööda heinamaad peaaegu otse järve kaldale pika kerega must Cadillac, üllatavalt ruumikas, sest mahutas kadunukese kõrval ka nelja musta riietatud ja looritatud naist. Naised avasid auto päraluugi ja nihutasid abivalmilt ootavate NAK-i poiste kätele lavatsi, millel lamas meile juba tuttava Sahara-värvi teki sisse mähitud direktor. Naised aitasid lavatsi koos direktoriga hoolikalt raamatuhunnikule seada. Tema pea alla puistati kastidest rohkesti kirjade ja käsikirjade lahtisi lehti, neid jätkus ka ülakeha toetamiseks, nii et direktor jäi hunniku otsas pool­istukile ja tema kustunud silmad jõllitasid silmapiiri taha vajuvat päikest. Viimaks võttis üks naistest riida kõrvale jäetud kastikesest veel ühe kimbu raamatuid, mille ained jäid meile varjatuiks, ja pistis need teki alla direktori kangestunud käte vahele. Teine asetas laiba kõrvale järjehoidja kohalt avatud John Fowlesi „Maagi” eestikeelse tõlke kopsaka köite, mis olevat leitud direktori surivoodi kõrvalt, kolmas võttis oma mustalt loorilt vesiroosi õie ja torkas selle direktori vasema kõrva taha. Neljas, veidi väiksemat kasvu naine, kergitas hetkeks oma loori, püüdis põselt väikese sõrmega sinna veerenud pisara ja niisutas sellega direktori koolnukülma palet.

Kõike seda toimetasid naised sügavas vaikuses. Ja kui üks matuseliste hulgas viibinud rahvariietes noor naine kadunukesele liginedes püüdiski üles võtta itkulaadset regivärssi, vaatas Meelas talle otsa nii lõikava pilguga, et näitsik juba esimese leegajuse eel vakatas ja pages tihkudes võpsikusse sääski ja puuke toitma.

Matuselisi oli selleks ajaks kogunenud sadakond, nende hulgas päris mitu tunnustatud kirjanikku, mõned ministeeriumi ametnikud, muidugi terve hulk muuseumi- ja kultuuritöötajaid ning isegi üks akadeemik. Oli ka päris tundmatuid, aga küllap neil kõigil oli kadunuga mingi side, sest niisama uudistajate ja muidusööjate eemaletõrjumine oli tehtud naklaste ülesandeks. Pärjad olid keelatud, aga kaasatoodud lahtised lilleõied võis igaüks asetada oma soovi kohaselt. Meelase juhatamisel tegime kõik päripäeva ringi ümber raamatuhunniku, mille otsas lebas direktori päris kenasti ülelilletatud keha. Seejärel leidis igaüks endale murul koha, nooremad jüngritena parves kadunu peatsisse veetud puldi juures, vanemad ja juba positsiooniga tegelased võtsid murul platsi sisse neile sobival akadeemilisel distantsil.

Kõigepealt astus ette Meelas, toetas läpaka puldile ning valmistus ette lugema direktori testamenti. On ilmselt ülearune märkida, et kogu tseremoonia toimuski rangelt testamenti järgides, nagu me kohe kuulsime. Meelas luges meile pühaliku ja valju spinato’ga ette otse tema arvuti messenger’i tulnud korraldused. Ma seisin tema taga, nii lähedal, et haistsin tuuletus suveõhtus tema hõrku parfüümi ja nägin üle tema õla helendavale ekraanile piiludes otsekui ilmutust — ekraanile tekkisid üha uued sõnad, mis haihtusid kohe, kui Meelas oli need ette lugenud. See oli natuke nagu karaoke! Ajuti tundus Meelase hääles kõrgemaid või madalamaid noote, mida ta maitsekalt võbistades venitas, ja siis meenutas tema kõnemaneer mulle vene pappi. Igasuguse pildistamise, filmimise ja lindistamise oli Meelas karmilt ära keelanud, telefonid tuli juba ülal parkimisplatsil loovutada, ning testamendist ja selle täitmise tseremooniast ei jäänud niisiis mingit jälge, ja tollases, igale hüvastijätule omases ainukordses meeleolus ei suutnud mu mälu talletada teksti üksikasju. Aga oli selge, et tegemist on tõepoolest direktori nüanssideni läbimõeldud viimse tahte täpse täideviimisega, mille põhipaatoseks oli emakeelse kultuuri hoidmine ja edasikandmine. Ehkki tegemist oli kirjutatud teksti ja seda ettelugeva Meelase häälega, oleksin ma justkui kuulnud direktorit ennast kogu tema tavapärase keerukuslustiga formuleerimas lauseid, mida saanuks öelda ka palju lihtsamini.

Seejärel algas ettekanne.

Ettekanne käsitles väikese keele ja kultuuri jätkusuutlikkust üleilmastumise tingimustes ning põhines Sigmund Freudi, Albert Einsteini, Albert Schweitzeri ja Juri Lotmani ideedel. Kubemeist tõusev seksuaalenergia ühineb ja täidab ühtlaselt kogu noosfääri, olles meie kultuuri kestvuse ainus bioloogiline garantii. Rahvuskehandit laialipihustavad tsentrifugaaljõud on koondavate, tsentripetaalselt toimivate jõudude peamine eeldus ning intellektuaalses pingeväljas toimiva füüsilise eksistentsi ning ühtlasi meie vaimse elu ainus garant. Ainult universalism päästab meid — nii meie rahvuse, keele, riigi, maailmajao, kristliku tsivilisatsiooni kui ka globaalse terviku. Selle saavutamiseks on aga vaja tõlkida humanitaarteaduslikud dispuudid ja arutlused täppisteaduslike arvude, valemite ja modelleeritud tarindite keelde, et kõikvõimalike teadusrahade taotlemisel olla võrdväärses seisus loodusteadlaste ja suurte kultuurrahvastega.

Ettekande visioon oli võimas ja selles aimus konkurentsi Mao Weni programmile. Vahest oligi see nii mõeldud? Aplausi asendas tunnustav mõmin ning kuulajad said selga sirutada. Elli ja veel paar noormeest käisid nüüd publiku hulgas ringi hõbedaste kandikutega, pakkudes pitsidesse valatud jooke. Võimalik oli valida tavalise viru valge, cachaça ja veega lahjendatud raki vahel. Pealehammustamiseks pakkusid noodsamad looritatud naised rahva seas ringi hõljudes suurtest kaussidest mitmesuguste ürtidega maitsestatud oliive ja kandikult krõbesaiadele seatud silmusid, garneeringuks värsked basiilikulehed ja siitsamast Nüpli aasalt Mariann Karupää[10] korjatud metsmaasikad.

Vahest vaid veerand tundi kestnud keelekastepausi järel astus Meelas, leegitsema tõmmatud zipo pihus, raamatukuhja juurde, millest me testamenti jälgides juba olime aru saanud, et tegemist on tuleriidaga. Kirjasõna looja põletatakse koos tema raamatutega, sest järeltulevad põlved ei vaja neid paberkujul. Tema hauaplaadil seisku sõnad: „Ainult kirjaoskaja tahtsin ma olla.” Need olid ainsad laused, mis direktori testamendist mulle sõna-sõnalt mällu olid sööbinud.

Olid need siis süütetabletid või mõni muu kergesti tuld haarav põletus­aine, mida riida ladumisel osavalt oli kasutatud, sest Meela ainsast puudutusest süttisid järgemööda riida kõik neli nurka ilma viperusteta. Leegid nilpsasid algul arglikult igast nurgast raamatuvirnu ja ronisid visalt kõrgemale, kuni tuleriit peatselt lõõmas võimsa lõkkena.

Kas need raamatud on digiteeritud, jõudis matuseliste hulgast üks naishääl hüsteeriliselt karjatada, enne kui NAK-i poisid talle maast kahmatud rohutuusti suhu surusid[11] ja naise endi vahel pärnade vahele kõlakotta lohistasid. Juba võtsid tuld direktori juuksed ja habe, kuid tema kogu lamas tulemöllus endiselt rahulikuna, muutudes üha tumedamaks ja üha anonüümsemaks. Mingit imet, mis andnuks tunnistust vaimu taevasselennust või muust ülendavast, ei järgnenud. Leegid tegid halastamatu visadusega oma tööd.

Mõned lahtised paberilehed direktori isiklikust arhiivist lendlesid hõõgudes ülespoole. Üks neist, kõrbenud servadega, langes mu kõrvale ja uudishimust aetuna, et millised on need sõnad, mis ei põle, tõstsin ma selle ettevaatlikult üles ja lugesin. See oli tükike tõenäoliselt mingist palvushommikusöögi juhuslikult säilinud tiražeeritud kutsest, millele ettehooldav käsi oli teinud kasti linnukese järgmiste sõnade ees: „Soovin, et minu eest palvetataks.”

Vahepeal olid naised tulnud kokku Meelase juurde ja me kuulsime eemalt vaid üht, lühikest, demonstratiivse valjuse ja häälde teravalt lõikuvate pausidega öeldud lauset. Käskiva tooni kõrval tundus selles ka alistumist ja kahetsust. Kuuldust jäi kõrvu paratamatuse järelmaik. Nüüd, lausus Meelas, aeg on käes.

Tõrkumata eemaldusid naised niitmata heinamaa poole ja hakkasid seal korjama karikakraid, põimides neid pärgadeks. See võttis aega vahest umbes pool tundi või ka rohkem. Ma olin kaotanud ajataju ja naised ei kiirustanud. Taevas hakkasid süttima esimesed tähed, nendega sööstsid ühtima tuleriidast tõusvad sädemed. Meelas käis mõtlikul ilmel ümber lõkke ja lehitses söestuvaid raamatuid pika oraga, õhutades ühtlast põlemist.

Kui naised naasid niidult, olid neil karikakrapärjad peas. Nad tegid ringi ümber lõkke, seirates ükskõiksel pilgul juba madalamaks lõõmanud tuleriita, millel ennist lamanud inimkogu polnud nüüd enam võimalik sütest eristada. Seejärel läksid nad paadisillale, vallandasid oma vööd, päästsid lahti õlapaelad ja lasid oma riideil kuuldamatul sahinal langeda. Kõrge kontsaga kingad asetas igaüks hoolikalt oma riidekuhila ette. Naiste anonüümsust kaitsesid nüüd ainult loorid. Ühel hetkel oli paadisillal niisiis neli alasti naist, näod looritatud ja karikakrapärjad peas. Nende ihu loitis lõkkekuma ja taevasse tõusnud Kuu paistel pruunikalt ja õliselt. Hetkeks tardusid nad paigale ja mulle kangastus nende figuurides sarnasus Akropolise karüatiididega, keda direktor ühes oma kõnes oli imetlenud kui naiseliku jõu ja ilu kujutust, millele tänapäeval kõikjal laiutav feminism on andnud hävitava kontsahoobi.

Siis astusid naised paadisilla trepist aeglaselt vette. Hääletult, ilma ainsagi labase plartsatuseta. Ainult ringid veel reetsid liikumist, kuni asendusid vetevallast kerkivate õhumullide vaevukuuldavate mulksatustega. Peatselt lakkasid needki. Järvele jäi ulpima üksnes neli karikakrapärga. Naised ise olid vaikimisi ja vabatahtlikult andunud vee stiihiale.

Meelas käis paadisillal, korjas hoolikalt naiste riided ja kingad kokku ja heitis ükshaaval sõrmitsedes need lõkkesse.

Valitses pikk vaikus. Oli mõtlemise ja mälestamise aeg.

Päiksetõusul tibama hakanud vihm kustutas viimased söed.

[1]  E. Mäll, Võõrleegioni trikolori all (La Légion étrangère) Alžeerias, Marokos, Sahaaras, Tuneesias. Tallinn, 1938.

 

[2]  Tuntud kreeklaselt nime laenanud SA Archimedes.

 

[3]  Ei pruugi otsida vihjet J.-P. Sartre’ile.

 

[4]  Laenatud B. Alverilt.

 

[5]  Ligilähedaselt Mao — õitsev, Wen — kirjaoskus. Gao Jingyi teatel on selline nimi võimalik.

 

[6]  Vihje Tartus Tigutornis elava Gao Jingyi 2014 TÜ-s kaitstud doktoritööle.

 

[7]  Et kedagi mitte solvata, on autor moonutanud asjaomase instantsi nime. Õige on: teaduspoliitika komisjon.

 

[8]  Nojah, mis siin ikka öelda muud, kui et autor ei talitsenud ennast ja lisas konkreetse vihje selle loo ühele inspiratsiooniallikale David Lynchi kõrval, ehk siis antud episoodis https://www.youtube.com/watch?v=DEuJqlrfEZ0.

 

[9]  Autor lollitab ja segab jälgi. Professor ei ole siiski Arne Merilai! Sellise edevavõitu lipsu ostis autor ise samast kohast vististi 5 dollari eest. Muidugi ainult ühe. Aga see meeldib talle ja võimaluse korral kannab ta seda endiselt!

 

[10]  Mariann Karupää on Gustav Wulff-Õie Kodumuuseumi perenaine, luuletaja lapselaps.

 

[11]  Teksti viimistlemisel sai avastatud, et tegemist võiks olla spontaanse kummardusega Vaino Vahingule, mis muutis selle loo kui terviku autorile enesele tunduvalt vastuvõetavamaks, et mitte öelda veel hullemini.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon