Eduards Veidenbaums — kas Läti Juhan Liiv?

Margus Konnula

 

 

Juhtus nii, et just Juhan Liivi 150. juubeliaastal sai valmis minu tõlkeraamat läti klassiku Eduards Veidenbaumsi luulega.[1] Veidenbaumsi (1867—1892) puhul võib julgelt öelda, et ta on Juhan Liiviga (1864—1913) ühe aja mees, sest Eduards sündis kõigest kolm aastat Juhanist hiljem.

Kuivõrd mõlemast luuletajast on kõneldud kui omas ajas värskelt ja uuenduslikult mõjunud poeedist, tundsin, et pean kaks meest kõrvuti panema ja vaatama — ehk nad ongi nagu kaks tilka vett.

Elutee

Nii Veidenbaumsil kui Liivil jäi vaesuse tõttu haridustee üsna lünklikuks. Samas oli neil, eriti Veidenbaumsil, hea ligipääs raamatutele. Minu jaoks on ikka veel müstika, kuidas Eduards sai omal käel selgeks õppida kümmekond keelt sellisel määral, et ta näiteks saksa ja ladina keelest võis otse tõlkida. Küllap oleks Veidenbaums majandusraskustest hoolimata viimaks ka ülikooli lõpetanud (ta õppis Tartus juurat), sest tal oli võimalik vahepeal Ruhjas koduõpetajana kooliraha teenida, aga siis sekkus järsult raske haigus.

Kahte meest seovad paraku ka suitsetamine ja kopsutiisikus. Aga lõpliku põntsu pani ikkagi külmetamine rahapuuduse tõttu. Juhan Liiv tõugati piletita sõidu eest Tartu—Valga rongilt sohu, sest teda ei tuntud. Veidenbaumsil ei olnud talvel jalgsi rännates küllalt riideid, et mitte külmetuda. Kuigi tema puhul võib rääkida klassikalisest paradoksist — alkoholi tarbeks on raha ka siis, kui seda muuks ei jätku. Tolleaegsed kasukate hinnad olid siiski ilmselt üsna krõbedad.

Eel- ja järelkäijad

Tuglas on öelnud, et Liivi luule paremikku ei saa mingite mõjudega seletada. „Seda on võimatu seletada, seda võib ainult tunda. See on mingi müstiline loomuomadus, mis avaneb ühes õnnelik-õnnetus inimeses.” Knuts Skujenieks kirjutab Veidenbaumsi kogumiku (2005) järelsõnas: „Läti luules on Veidenbaums üksinda, ei ole tal eelkäijaid ega järeltulijaid.”

Nii Eduards kui Juhan tundsid hästi Goethe ja Schilleri loomingut, aga eriline lemmik näis olevat Heinrich Heine. Liiv püüdles Heine eeskujul suurema vormivabaduse poole, ta kirjutas tahtlikult vigastes vormides, ebapuhtaid riime kasutades, ja deklareerib seda ka epigrammis:

Saapaid tehtaks’ liimigagi, —

luuletakse riimigagi!

Veidenbaums seevastu võttis Heinelt üle just puhta riimi ja vormikäsitluse, temal on ilma riimita luuletusi vaid mõned üksikud.

Jüri Talvet kirjutab oma monograafias, et Liiv polnud õpetatud meeste killast, ta oskas luua eksistentsist puhtaid meelelisi kujundeid, mis pole peidetud sõnarägastiku keerulistesse labürintidesse.

Veidenbaumsi kohta ütleb Skujenieks, et tema luules puuduvad säravad poeetilised kujundid, sümbolid, metafoorid. Aga luuletustes pesitsev mõtte­jõud ei lase neil vananeda.

Veidenbaums alustas tõlgetega — Horatius, Schiller, Heine, ka „Marseljees” on tema vahendusel läti keelde jõudnud.

Liiv ei armastanud tõlkimist. Tollal ei osatud veel ka piisavalt hästi teises keeles sündinud luulet eesti keeles edasi anda.

Teisest suunast vaadatuna — Tuglas pidas Liivi luule paremikku tõlkimatuks: „Ei saa tõlkida nii, et selle kandev väärtus ei kaoks.”

Kui raskelt tõlgitav on Veidenbaums, seda ma kogesin omal nahal. Praegu oma tõlkeraamatut sirvides mõtlen, et mõnda luuletust peaks veel kunagi proovima paremaks teha.

Esilekerkimine. Tähtsus oma rahvale

Ilmselt pole lihtne teha statistikat, kui paljud suured luuletajad on saanud rahva südametunnistuseks juba eluajal ja kui paljud avastatakse alles pärast surma. Aga Liiv ja Veidenbaums kuuluvad kindlasti nende hulka, kes said kuulsusesära ja rahva armastust maitsta vaid postuumselt. Veidenbaumsi luuletused tema eluajal trükki ei jõudnudki, välja arvatud mõned tõlked teistest keeltest.

Liivil on luuletusi tuhatkond (vähemalt väidab nii Tuglas — hilisemad uurijad on selles kahelnud). Veidenbaumsi puhul on räägitud 100 tekstist, päriselt on kättesaadavad 80. Veidenbaumsi elutee jäi lühemaks kui 25 aastat, kusjuures oma luuletused kirjutas ta paari aasta jooksul. Ka Liivi 49 elatud aastat polnud muidugi teab mis pikk aeg.

Huvitav on märkida, et Veidenbaums olevat samamoodi oma luuletusi põletanud nagu Liiv. Minu meelest on lausa ime, et pakike Veidenbaumsi luuletusi tulevastele põlvedele on üldse säilinud. Kusjuures originaale ei olevatki alles. Veidenbaumsi kogumikke sirvides jääb ka silma, et avaldajatel pole olnud täit kindlust, kust algab üks luuletus ja kus lõpeb teine.

Kahe Lätis üsna populaarse laulu tekstid on omistatud Veidenbaumsile, tegelikult nad seda (väidetavalt?) ei ole. Veel kaks luuletust on 1967. aasta kogumikus avaldatud märkega, et need võib-olla ei ole Veidenbaumsi tekstid. Tänaseks on see kahtlus eemaldatud, samas on nende luuletuste stiil tõesti Veidenbaumsi tavapärasest konarlikum.

Ehk lisas segadust Veidenbaumsi luule käsitlusse seegi, et tema esimest kogumikku on tsensor tugevasti moonutanud. Ka Liivi luule on tsensorikääre tundnud, lisaks on püütud toimetada tema luule konarusi, teadmata või nõustumata, et luuletaja on taotlenudki vormilõtvust.

Nii Veidenbaums kui ka Liiv on vaikselt, aga järjekindlalt kerkinud oma rahvale olulisteks luuletajateks. 1965. aastal asutatud Juhan Liivi luule­auhind oli „natsionalismi” ilminguna aastatel 1970—1984 keelatud. Käibel on legend, nagu oleks ansambel „Perkons” keelu alla pandud just Veidenbaumsi tekstide tõttu, kuigi esinemiskeeld tuli varem kui Veiden­baumsi-laulude tsükkel.

Veidenbaumsi auhinda antakse järjepidevalt välja aastast 1968 iga kahe aasta tagant, et ergutada maaelule pühendatud ajastukohaste ilukirjandusteoste loomist.

Traagilised toonid

  1. aastal ilmus Kustas Raua lühikäsitlus koolide tarbeks: „Juhan Liiv: eesti traagilisim kirjanik”. Ka Veidenbaumsiga seoses rõhutab üldine käsitlus just traagilisust. Ent see on mõlema puhul väga ühekülgne lähenemine.

Veidenbaumsi kohta on öeldud, et tema olemust väljendavad pigem sõnad „emotsionaalne skeptik”, ja tõsi, minu meelest kostab teatavat lõbusust päris paljudest luuletustest. Võimalik, et tänapäeva kontekstis mõjub tolleaegne kaeblemine veidralt. Või mõjubki üle vindi keeratud hädaldamine naljakalt. Soomest sai 2005. aastal alguse kaebekooride (Complaint Choirs) liikumine. Need kaebelaulud seisnevad selles, et loetakse ridamisi üles asju, mis elus on valesti/halvasti. Ja kui neid kooriga lauldes järjest ette laotakse, on tulemus imeliselt lõbus.

Paar võrdlust Veidenbaumsi ja Liivi kaeblemistest.

Liiv:

Oh mu isamaa on vaene,

mina ise vaene ka.

Ühest on ta siiski rikas —

murest, hädast otsata.

Veidenbaums:

Pimedus, udu,

Katavad maad,

Lõputut muret

Näha vaid saad.

Asjata rügad

Mõttetut tööd,

Lõpuks sa maa sees

Usside sööt.

Liiv:

Veel hilja öösel valge

üks vabadiku aknake:

siin seitsmes laps on sündinud

just praegu ilmale.

 

„Mis, sõber, soovid talle?”

täht küsib teise käest.

„Kõik anded juba antud,

ei ma saa üle mäest.”

Veidenbaums:

Misjaoks meile elu nii hääbuv ja karm,

Kus rõõmude segugi tappev ja julm?

Misjaoks meile püüdlused, töötamistarm?

Surm tuleb ja tõestab: kõik on vaid tolm.

Töö abil vaid jätku saab lõputu mäng,

Saab lapsi, kel laadida elutee äng.

Elu on ilus!

Veidenbaumsi kohta ütleb Skujenieks veel, et „kõigile üks, igaühele oma”. Veidenbaums on lisaks traagikule kindlasti ka kompromissitu vabadusvõitleja, irooniline filosoof, õlleusku kuulutav kõrtsilaulik. Eks ju Liivgi jaluta oma musta laega toast aeg-ajalt õue.

Liiv:

Hei! Elu sõda ja tuli on,

õhk Taara tammikust.

Hei! Elu julgus ja tugevus on,

täht taevavanikust.

 

Veidenbaums:

Peab uskuma, lootma, ei sure me vaim,

Kord haua peal õitseb kevadetaim.

Siis raskustes, hädades, sõdade lõõmus

Kui tähed me särame südamerõõmus.

Kes on süüdi isamaa hädades?

Endel Nirk: „Liivi kiindumus oma isamaasse ja oma rahvasse on karmim ja tõelisem kui rahvusliku liikumise aja laulikutel, sest ta ei näe neid enam romantiliselt idealiseeritud, luuleliste kujutluspiltide läbi, vaid kõigi nende tegelikult olemas olnud hädadega.”

See on just täpselt see, mille tõi läti luulesse Veidenbaums. Skujenieks: „Unistused jumalapoegadest ja valguselossidest olid juba ära unistatud. Eleegilised ohked ei jõudnud enam luulelugejate kõrvadesse ega südametesse. Seepärast vallutas Veidenbaumsi luule karmus ja meeleheide lätlaste meeled.”

Torkab silma, et Veidenbaums ei kirjuta peaaegu üldse läti rahvast ja võimalikust Läti riigist. Tema võitlus on klassivõitlus, nina pihta saavad rikkad härrad, paksud ja pekised kirikupapid ja eriti valusalt need pugejad, kes hea äraolemise nimel head nägu teevad ja lausa oma sõpru-vendi-seltsimehi jalge alla tallavad.

Jah, muidugi, ka Liiv süüdistas isamaa hädades tõusikute klassi, kes maise hüve nimel on valmis maha salgama isamaa ja rahva:

Omakasu kurat,

kurat rumalus,

meeldimise kurat,

kurat kulla suus,

silmakirja kurat,

kurat roomata;

see, kes vilets, vaene —

seda jätab ta.

Seda kummardades,

kesse nõukam,

seda roomeldes,

kesse jõukam.

Ja Veidenbaums:

Kus rikkad söövad uhkeldades,

Sa nende jalge ette lange

Ja mesikeelselt mehkeldades

Neid austama sa ole kange.

Kuid jumal hoidku, alamsooga

Et koos sind kunagi ei nähtaks.

Neid parem põrmu talla hooga,

Peab tark vaid enda olu tähtsaks.

Mõlemad on vastandanud leiba (mateeriat) ja vaimu.

Liiv:

Kes leiva jaoks õpib,

see südant ei saa,

ei saa

kahte jumalat teenida

korraga.

Veidenbaums:

Jäta ulmad! Püüa ainult leiba,

Kaob siis mure, õnne suudad leida.

 

Üksikisikud

Veidenbaumsi vaade asjadele sünnib ikka läbi globaalse ja üldinimliku prisma: üksikisikuid ja -objekte on Veidenbaumsi luules silmatorkavalt vähe. Siin-seal on küll mainitud mõningaid ajaloolisi tegelasi — Anakreon, Sokrates, Schiller, Kant, Jūsmiņš, Melkov (Melkons?), Hirschevich. Kaks viimast on Tērbata (Tartu) ärimehed Veidenbaumsi tudengiajast, üks kõrtsmik, teine laenuandja.

Aga isa ja ema pole Veidenbaumsil kunagi jutuks, see võib ehk olla psühho­analüüsi teema. Nagu poleks ta sõnu tēvs ja māte üldse selgeks õppinud. Sõna „isa” küll korra esineb, aga see on rõhujast ja petturist „püha isa”. Veidenbaums kaotas isa üsna noorelt, raske uskuda, et see ei jätnud jälgi tema tundeilmale.

Veel rohkem torkab silma, et õigupoolest ei ole naisterahvale pühendatud luuletusi, eriti võrreldes Liiviga. Olgu, Liivil on ka luuletusi, kus pead ise nuputama, kas armastatu on naine või isamaa, teisalt selliseidki, kus on juttu isamaast, aga n.-ö. metsa taga võib näha naist. Või vastupidi.

Veidenbaumsi muuseumis on Olga Lohze (Loss) pilt, tema olevat olnud luuletaja armastatu. Selle arvamuse aluseks on vaid üks Olga kiri Eduardsile, kus ta kahetseb, et ei saanud saata rohkem kui 5 rubla, ja ootab jõuludeks endale külla. Olga Lossile ei ole Eduards ühtegi luuletust pühendanud, vähemalt ei ole neid säilinud.

On küll üks luuletus armuööst, mis osutub siiski pigem unenäoks, pikimas luuletuses on samuti juttu õnnetust armastusest, põhirõhuga sellel, et alkohol aitab alati muredest üle.

Naissugu on tähelepanu pälvinud veel sellises kontekstis: kui oled pugemisega kõrgele kohale jõudnud, saad võtta naise alandliku, paksu, lolli, kannatliku. Mõnes kohas on naised mitmuses, meelelahutuseks: kaks näkki, keda veiniga meelitada; kus ööbikud on laulmas vaiksel ööl, seal musutaksin kauneid neidusid; seda mõistan, seda valdan, neidudele anda suud; veel oder põllul toretseb, veel kauneid preilnaid kohtan.

Looduskirjeldustes on Liivil ridamisi üksikobjekte, nagu tihane, lumehelbeke, lilleke, lõoke, linnuke, talleke, kirjak, mänd, kask kuldkollane, laululind, pääsuke, õunapuuõis, kaselehekene jne. Veidenbaumsil on selliseid sõbrakesi imevähe. Ikka kogumid, nagu lillerohke aas, kui luiged valged pilved mööduvad, ööbikud on laulmas vaiksel ööl, jõgi pärnapuude vilus, piibelehest õitseb hein, roos konnakoor krookse teeb. On küll luuletus Emajõest, mida lätlased kutsuvad Mētra, mis võiks olla (pipar)münt, aga ilmselt on nime allikaks siiski ladina mater.

Suhted teiste luuletajatega

Liiv oli kriitiline teiste luuletajate suhtes ja süüdistas neid küll riimiorjuses, küll kaunite kujunditega ilulemises. Veidenbaumsil on ka irooniline ood:

Meil lätlastel parves on luuletajaid.

See nimi on sobilik neile,

Sest nende luules on nõiduslik taid,

Head unenäod kingivad meile.

Ja tundku nüüd igaüks kohustust

Neid häid hoida aupaistes suures,

Sest saame neilt puhkust ja lohutust,

Ka Jūsmiņš on üks neist kusjuures.

Võrdluse tooks aga hoopis Vana-Rooma epigrammidest.

Martialis:

Saada kuis isa võis Philinusest, kui

paljast naist pole näinud mees veel?

Gaditanus, Avinus, öelda võiks sul,

ainsa värsita kes poeediks saand on.

Veidenbaumsil oli läti luulega vähe kokkupuuteid, arvatavasti siis ka luuletajatega. Ühes luuletuses annab ta teada, et luule ei huvita kedagi, läbilöömiseks on vaja ajaviiteromaani. Üldiselt ei olnud Veidenbaumsil mahti konkurentide halvustamisega tegelda, ütleb ta ju mitmes luuletuseski, et elu ei ole raisata.

Oh inimlaps, aima, et eluaeg napp,

Kes vihkavad aina, neil taltugu sapp.

Mõningatel andmetel oli Veidenbaumsi elu lühidus geneetiliselt ette määratud.

Usu teema

Veidenbaums on küll suur kirikuvastane, aga jumala olemasolu ja tema olulisust saatuse kujundamisel kumab nii mõnestki luuletusest:

Ei keegi või kalduda raskeltki teelt:

nii tahtsid jumalad meid luues.

Aga milliselt positsioonilt vaadata neid luuletusi?

Veidenbaums:

„Olgu Jumal kiidetud!”

Kõlab inglisalga hüüd,

Kui laudas Petlemmas

On päästja sündimas.

 

Oh inimkond, aeg lõpeb, pime ja halb,

Kui Lunastai sünnib, orjade vend.

Ta kurjuse võidab, mis põrgu veab end.

Saab jumalanäoliseks inimsoo palg.

Liiv:

„Aukiitus olgu igavest’!”

Nii kõlab kantsli pääl.

„Aukiitus olgu igavest’!”

siis vastab koorist hääl.

Ja lahtiste akende kohal,

kus taevas sinine,

üks lõo kui laulukuul hällib

küll alla ja ülesse.

Juhan Liiv näitab mitmes luuletuses üles skepsist võõra usu suhtes. Nii Veidenbaums kui Liiv norivad tänamatu rahva kallal, kes lõi Kristuse risti. Aga kellest kõneleb see Liivi luuletus?

„Kõik kurja vastu kandke ainult head!”

Nii ütles kõrge meister armul sõnu.

Kuid — kihvtiussil löögem maha pead!

Kihvt, kavalus ja — arm ei sünni kokku.

Ja Veidenbaums:

On kohtutes sulidel kõrge koht

Ja ausatelt petta saada on oht.

Suur isa, kes varas, meil jutlustab:

„Vaid kannata, taevas kõik paremaks saab!”

Kangete jookide võlud

Veidenbaumsi loomingus on õlu tähtis tegelane, luuletaja on ka oma päevikus märkinud, millal ta jõi ja millal suitsetas liiga palju. Ilmselt ongi tema joomalaulud iroonia nende pihta, kes arvavad, et alkoholis on elumurede lahendus.

Joo nüüd, vennas! Tulistjalu

Elupäevad jooksevad,

Kutsub surma tume talu,

Joo nüüd, kuni otsa saad.

Ja muidugi ka eneseiroonia, sest oma kirjades vennale vabandab ta mitu korda purjus peaga tehtud lolluste pärast. Aga korporatsioonidega ta liituda ei tahtnud, ühest küljest sealse liigse joomise ja pillamise pärast, teisalt oli talle vastumeelt kentsakatele reeglitele allumine.

Ilmselt tundusid paljud joomaseltskonnad talle liiga labased, seetõttu ei tahtnud ta rahateenimiseks kasutada veel ühte oma oskust — viiulimängu. Teadaolevalt ta siiski väga eraklik ei olnud. Armastas jalutada Tartust välja mõne maakõrtsini, et seal juttu puhuda ja inimeste seltsis olla.

Juhan Liiv alkoholi ei pruukinud, joomateema kajastub peamiselt tema vemmalvärssides:

Kui vampiir imeb magajat,

kõrts imeb viinalakkujat:

kui ärkad, on ta lahkunud,

ta täis, sa ära lahtunud.

Pikem luuletus on Liivil taadikesest, kes on ennem nõus surema kui lubama enda peale vajunud viinavaadikest lõhkuda.

Rõõmu otsing

Juhan Liiv kurdab oma luules: mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Veidenbaumsil on küsimus: miks mind nõnda vihkab õnn?

Lahendused on erinevad, Liiv tõttab kodumaa aasale ja kuuleb eesti laulukaja, haljaste kaskede koha, koitu ja eha. Veidenbaums leiab, et kõige raskemates olukordades peab ennast nii täis jooma, et pea enam jalgadega koostööd ei tee:

Tean, mis teha edaspidi —

Võtan, kui on tuju sant.

Et pean käima kraave pidi,

See on ette andeks ant.

Lõpetuseks

Minu jaoks on unustamatu nali, et „Tõde ja õigus” ning „Sõda ja rahu” on tegelikult üks ja sama raamat, kuivõrd ühes on tegelased Andres ja Pearu, aga teises Andrei ja Pierre. Ei saa siingi jätta lisamata, et Juhan Liivi kodukant oli Alatskivi lähedal, Veidenbaumsil Kalāčis.

Veidenbaumsi on kõrvutatud Kristjan Jaak Petersoniga, peamiselt seetõttu, et mõlemad surid noorelt, mõlemad käisid jalgsi Lätist Tartu ülikooli. Pärit olid nad sama sajandi eri otstest. Veidenbaumsi kõrvale võiks võtta ka Urvaste traagilise luuletaja Marie Heibergi, mõlemad on muide elanud Tähtvere tänava alguses.

Põnev oleks ka ennast Veidenbaumsiga võrrelda… Aga ju on paslik hetk see jutt nüüd siitotsast lühemaks teha.

[1]  E. Veidenbaums, Mind ärge lugege. Läti keelest tõlkinud Contra. Saarde—Pärnu, 2014. 132 lk. — Toim.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon