Eesti veri. Katkend romaanist

Anna-Maria Penu

 

 

1

„Võtke riidest lahti,” ütles õde ning mu parem käsi tõusis automaatselt mantli ülemise nööbi juurde. Sinna polnud midagi parata: õel oli rinnas lilla märk „Mina otsustan” ja kellega siin siis vaielda. Nõtke liigutusega tõmbas ta valge vahekardina ette, lisas naeratades, et ainult mõneks minutiks, ning jättis mind üksi. Mõni minut siin ahtas eredalt valgustatud ruumis, kus on kitsas valge kapp üleriiete jaoks ning valgete linadega voodi, millel lebab heleroheline kittel, on aga ilmselgelt liiga palju. Saan sellest aru kohe, kui olen mantli kappi riputanud, püksid ja sokid jalast võtnud, pluusi ja rinna­hoidja kokku voltinud, punased saapad kapi alumisele riiulile asetanud ning libistanud end poolläbipaistvasse kitlisse.

Ehk ei peaks inimesi enne sellist protseduuri nii kauaks üksi jätma. Me võime ju ümber mõelda. Me võime, jumal küll, hulluks minna ja ümber mõelda!

Istun voodiäärele nagu korralik koolilaps: selg sirge ja käed põlvedel. Mu vastas kõrgub tühi aknata sein, kus ei ole ühtegi maali, ei märkigi väljaspool kulgevast elust. Frank, mu kallis Frank, kelle nimi ei ole tegelikult Frank, istub praegu kurval ilmel seina taga, istub ooteruumis, nii nagu ta minust sinna jäi, tolle üleni musta riietunud paari kõrval, kes ei vahetanud omavahel ühtegi sõna. Nad ei vaadanud teineteise poolegi, rääkimata puudutustest või suudlustest, ja selline käitumine torkab silma. Mees lamaskles toolil, pikad jalad harkis, ja pühendas kogu oma tähelepanu mobiil­telefonile, samal ajal kui kahvatu naine, tume viirg kollakate juuste juurtel, vahtis midagi nägemata enda ette. Isegi too moslemitest abielupaar neist paar meetrit eemal näitas oma hillitsetud moel rohkem tundeid välja. Pruuni nahkjope ja uhkete vuntsidega mees pani tumeda käe imeilusas helesinises hijabis naise seljale ning tõukas ta kerge liigutusega kliiniku­koridori kolmandast uksest sisse. Ootesaalis olijate altkulmu pilgud saatsid nende minekut varjamatu uudishimuga ja kahtlusega hinges: kas see ikka oli naise enda otsus?

Küsimus polnud aus, muidugi polnud see aus, sama hästi võinuksime arutleda, kas too musta riietatud kahvatu naine otsustas ise, ent me ei tee seda, sest meie, eestlannad, oleme oma otsustes vabad. Nemad aga kindlasti mitte. Ja ometi oleme kõik süüdi.

Meie linnas ei ela just palju moslemeid. Neid pole kunagi palju olnudki, võib-olla kokku kakskümmend perekonda, nende seas Zeinebi oma. Kuid äsja valitud noor peaminister Vamps pidas tervele talupojamõistusele tuginedes vajalikuks ära keelata igavesest ajast igavesti — nii võis Valge Eesti Neoliberaalse Erakonna leheküljepikkusest valimisprogrammist selge sõnaga lugeda — teiste asjade seas ka mošeede ehitamise, koolis pearätiku kandmise ning araabia keeles rääkimise, lugemise ja kirjutamise. Seetõttu on seda abielupaari siit eest leida ühteaegu üllatav, lepitav ja hirmutav. Uued seadused seavad meile keeldusid selle pärast, et meid saaks rohkem. Neile aga selle pärast, et neid ei jääks siia mitte ühtegi.

Hetk pärast hijabiga naise kadumist kolmanda kabineti ukse taha astus ootesaali teismeline, lühikeste blondide juustega tüdruk kolme linalakast sõbranna saatel. Tal oli seljas Kihnu rahvariideseelik, viimase aja moeese, mille argipäeviti kasutamist pidasid vanemad inimesed eesotsas käitumis- ja etiketieksperdi Mari Pervega esivanematele ja tõelisele eestlusele näkku sülitamiseks. Juba koguti protestiallkirju, sest see ju lihtsalt ei sobi, tehti toetusavalduseks jalgrattamatku Kihnu saarele ja netiavarustes kirjutati meediaväljaannete lehekülgedel teemakohaseid kommentaare. Kõik mõttearendused viisid Kihnu seelikuni, kõike andis näidata eestluse lörtsimisena, ja kes väitis vastupidist, oli kommunist. Neiud prantsatasid meie vastas olevale diivanile, tegid nalja, hakkasid üksteise võidu etendama loomulikuna mõjuvat argisust, et kuidagigi maskeerida sündmuse erakordsust. See aga ei õnnestu siin kellelgi. Kõik teavad. Ka seda, et sõbrannade peale võib alati kindel olla, peigmeeste peale selles vanuses peaaegu mitte kunagi.

Nurgast uhke tõlvlehiku alt jälgis nukralt tüdrukuid õbluke naine, ta pühkis aeg-ajalt pisaraid. Ta oli nii üksi, nii pisike ja kaitsetu, et vene keelt kõnelev armunud paar, kes kõrval diivanil ümbritsevast trööstitusest hoolimata õrnutseda püüdis, pööras end lõpuks hoopis tema poole.

„Kõik on hästi! Sa pole üksi. Proovi mitte nutta! Räägitakse, et kui oled enne seda kurb ja hirmul, siis läheb kõik halvasti,” kinnitasid nad otsekui ühest suust, veendunult naeratades, häältes kõlamas harmoonia, mille peale naine muidugi veel rohkem nutma hakkas. Frank pigistas sel hetkel mu kätt ning surus oma huuled mu juustesse, ja mina olin tänulik, et ta seda tegi.

Et ta kõigest hoolimata on siin.

Hingan sügavalt sisse ja mu pilk libiseb oma boksi seinalt põrandale, kus ootab paar valgeid susse. Lükkan varbad sussidesse, pehmelt, vargsi, surun põlved kõvasti kokku ja püüan peas kohisevast mõttejõest pärli: istun kuristiku äärel ning kõlgutan elu sügavuse kohal jalgu. Nii ütleks toimuva kohta mõni poeet. Silme ees kangastunud kujund meeldib mulle. Hiljem kirjutan selle märkmikusse üles. Igaks juhuks. Ei tea kunagi, millises poliitilises kõnes on vaja õigustada — või siis hukka mõista — mõnda eba­populaarset seadust, otsust või drastilist suunamuutust, ning taoline stiilivõte sobib selleks imehästi.

Töömõtetele keskendumisest hoolimata tunnen, kuidas rahu ja enesekindlus hakkavad kehas vaikselt, aga kindlalt taganema. Süda peksleb juba kurgus, jahedad peopesad on tõmbunud niiskeks ja ma kuivatan neid hoolega poolläbipaistva kitli vastu. Tean, et see nii ei ole, et see ei tohiks nii olla, aga tunnen ennast nüüd viimasel hetkel, enne kõige lõppu, kurjategijana, süüdlasena, halva inimesena.

Tunnen ennast reeturina propaganda vastu tehtud jõupingutusest hoolimata.

Püüan meenutada joogatunnis õpetaja sitkete lihaste, tumepruunide silmade ja süsimustade kiharate innustusel õpitud rahustavaid hingamis­harjutusi, et mõelda võimalikult vähe sellele, miks ma siin olen ja kuidas ma siia jõudsin. Et mitte mõelda Talle, endale, Frankile. Sulgen silmad, hingan nina kaudu sügavalt sisse, mu kõht paisub, asetan parema käe päikese­põimikule ja lasen vaikselt, pikkamööda õhu nina kaudu taas välja. Kujutlen end saarele, kus veetsin Temaga aastaid tagasi mesinädalaid, kujutlen meid naervatena, õnnelikena kuldsele liivarannale ja türkiissinise vee äärde, tunnen sooja päikest meresoolasel päevitunud ihul, ning korraks on maailm jälle ilus paik.

Kõrvalruumist kostab sahinaid. Madal naisehääl palub kellelgi rahulikult istuda ja uurib, kuidas too ennast tunneb. Vastust ei tule. Hääl jätkab rõõmsal toonil ja selgitab, et hiljem, umbes kuue tunni pärast, kohe õhtusöögi järel, tuleb võtta antibiootikume ning vajadusel ka valuvaigistit, näiteks ibuprofeeni, kuid kindlasti mitte aspiriini. Seejärel lubab ta entusiastlikult varsti tagasi tulla, vaatama, kuidas on verejooksuga. Vastust pole ikka veel kuulda.

See peab olema too moslemi naine. Võib-olla ei vaiki ta mitte selle­pärast, et ei suuda vastata, vaid sellepärast, et on nii otsustanud. Oh, see paik siin on revolutsionääre täis! Vabadust õpitaksegi seda praktiseerides ja ka vaikimine võib olla vastuhakk riigile. Otseste elu ohustavate jõu­võtete kogumi järel on rõhumispoliitika tavalisim vahend just käsk väljendada ennast ainult rõhuja keeles. Zeineb kirjutab sellest põhjalikult oma doktoritöös „Range rahvuslik keelepoliitika kui rõhumise põhjus, tagajärg ja õigustus”. Või midagi taolist. Suur töö, kolm pikka aastat uurimist, raamatutes tuhnimist, kirjutamist, ent muutunud poliitilise olukorra tõttu ei taha juhendaja, hallipäine ja lonkav professor Taagepera, teda kaitsmisele lubada. Ütleb oma alatasa küüslaugu järele lehkavat suud kriipsuks venitades, et see maksaks talle töökoha ja võtaks Zeinebilt igasuguse võimaluse jõuda doktorikraadini lähima viie aasta jooksul. Ärgu ta unustagu, et Valge Eesti Neolibe­raalne Erakond võitis märtsivalimised ülekaalukalt! 101 saadikukohast 75 kuuluvad neile, ja kõik on mehed. See aga tähendab, et Zeinebil tuleb uus teema valida, ära kolida, usku vahetada või doktorikraadi taotlemisest lihtsalt loobuda. Mu sõbranna oli vaadanud oma psühhoteraapia professorit pikalt. See mees on hull, mõelnud ta endamisi ning astunud sõnagi lausumata tolle umbsest keldrikorrusel asuvast kabinetist välja.

Zeineb, mu vapper, särav Zeineb oleks tolle moslemi naise vaikse mässu üle uhke. Nagu ta on uhke minu üle. Sest ka minu otsus on mäss, nii ütles ta kohe alguses, muidugi on. Tema sõnul on kõik mu viimase aasta otsused vastuseis riigile, patriarhaadile, kapitalismile, nende rõhuvate struktuuride vangistavatele institutsioonidele, need on äärmuslikud üleastumised ettenähtud normist, katsed elada-tunda teistmoodi, ja see väärib tunnustust.

„See pole kerge, muidugi pole see kerge,” möönis ta surmtõsiselt noogutades alles eile. „Aga imetlusväärne.” Nüüd õhutab ta mind sellest kõigest artiklit või raamatut kirjutama, või vähemalt mõnes põrandaaluses raadiojaamas rääkima.

„Aga kas sa siis ei tea,” vastasin poolnaljatamisi-pooltõsiselt üht tundmatut filosoofi tsiteerides, „et isegi kunst ei leevenda armuvalu.”

„Kuigi su mäss polnud teadlik, vähemalt mitte esialgu,” arutles Zeineb ühel õhtul, kui taevas rippus täiskuu ja tema kass tormas hullunult mööda korterit, nagu mängiks keegi ta ajus klaverit, „tõestab see taas Kate Milletti loosungi paikapidavust, et isiklik on poliitiline. Alati. Sest poliitika pole ainult teooria, ilusad sõnad, kõrgelennulised ideed; poliitika on praktika. Köögis, voodis, vannitoas, südames, meeldib see meile või mitte, oleme sellest teadlikud või ei, me teeme poliitikat,” jätkas ta. „Ja ka väikestest revolutsioonidest peab terve maailm kuulma, sest seiklused — ja seda kõike siin võib samuti seikluseks pidada — on alati kollektiivsed.”

Nii et ma pean kirjutama. Kuigi loomulikult mitte oma nime all ning mainimata tegelikke kohti ja kuupäevi, sest jälgi tuleb hoolikalt segada.

Et nemad ei teaks.

Muidugi pole see kõik sugugi nii suurejooneline, nagu Zeineb seda näeb: kalkuleeritud poliitilise strateegiana. Ühel päeval lihtsalt tuleb selline mõte, alateadvus imendub teadvusesse, nagu öeldakse, spontaanselt, ootamatult, ja korraga istubki sinus vankumatu idee vastuhakust, ülestõusust, mässust. Pisike isiklik utoopia. Absurd. Ent see mõte on nii tugev, nii võimas, otsekui oleks muutuse, vahelduse vajadus lausa bioloogiline, geenidesse sisse kirjutatud, sest näib igast küljest möödapääsmatu. Ja selle vastu ei saa. Aju teatab ja psühholoogid kinnitavad, et sa mässad, sest oled väsinud. Sest peaaegu alati on sinu muutused tingitud teiste muutustest: teiste inimeste otsused, teiste hääled, teiste vajadused, liikumised, unistused, teiste kiirustamised. Teiste jõud ja võim.

„Tahan teada, kes olen mina ilma sinuta,” ütlesin Talle pärast kümmet aastat kooselu ning läksin ära. Abielu on kuldne, mõtlesin, ent ikkagi on tegemist puuriga. Tema on armastus, armastus on tähtis, muidugi on, ent ometi, vähemalt sel viisil, vähemalt praegu, pole see vabadus.

Ja mina tahtsin teada, mis tunne on olla vaba.

Eriti tumedatel tundidel lohutas mind aimus, et see on tegelikult üsna tavaline, loomulik soov astuda elust kõrvale, rongilt maha, teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuntust, omaks saanud värvidest, puudutustest ja mürast ning puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Et seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte kõik. Ainult et mina täitsin oma soovi.

Ja sain oma tahtmise koos kõikide tagajärgedega.

„Me oleme valmis,” teatab naeratav õde, kel rinnas lilla märk „Mina otsustan”, ja lükkab kardina eest. Tõusen voodilt, kavatsen talle järgneda väekal kõnnil, enesekindlalt, ent jalad veavad alt. Iga sammuga tajun kehas voolavat mahedat jõuetust, mis ühteaegu üllatab mind ja paneb kulmu kortsutama. Ma olen noor ja tugev naine, sellised pisiasjad ei vii mind rööpast välja!

Teist revolutsionääri varjav kõrvalboksi kardin seisab kindlalt ees, seejärel paljad valged seinad, siis vahakarva parkett. Astun, pilk õe valgete sandaalide kandadel, avarasse ruumi ning tõstan silmad alles siis. Ruumi värvidest ja sisustusest märkan ma vaid keset saali kõrguvat rohelist güneko­loogitooli, mille põhja kaitseks on asetatud valge paber. Õe käsul jätan sussid ukse kõrvale, sinnasamasse pingile poetan ka tangad. Teen seda kõike masinliku hoolikusega ja sel hetkel taipan, et neis tingimustes on tangad üks halvemaid valikuid üldse. Hommikul ma ei teadnud seda, ei tulnud selle pealegi, sest tavaliselt pole tangadest paremat valikut, ükskõik mis sind ka päeval ja õhtul ootab. Täna on aga niisugune päev, mil see oli ainuke ebasobiv otsus. Õe julgustava naeratuse peale astun paljajalu operatsioonitooli poole. Seitse ja pool unes kõnnitud sammu.

Miks see saal nii suur on? Miks on siin nii palju vaba ruumi?

„Sea ennast mugavalt sisse,” ütleb rinnamärgiga õde tooli poole viibates hetkel, kui saali astub käsi õhus kuivatades teine õde. Mõlemad on noored, mitte üle kolmekümne, tumedate juustega, õrna lillelõhnaga, ja nad kõnelevad meloodiliselt ning aeg-ajalt nalja visates. Teises ões tunnen ära hääle, kes kõrvalruumis rääkis revolutsionäärist moslemiga, saamata ühtegi vastust. Nüüd küsib ta minu käest mu nime. Eeva, vastan nende kerglast tooni imiteerides, kuigi mu nimi ei ole Eeva. Ta ütleb, et see on ilus, jõuline nimi, nimi, millega kogu inimkonna lugu algas, ja see kommentaar kõlab praeguses olukorras küll kohatuna. Seejärel lubab ta paremat silma pilgutades, et kõik läheb hästi. Mina heitku ainult rahulikult pikali ja asetagu jalad vastavatesse jalatugedesse.

Ja ma heidan pikali.

Samamoodi kui pooleteise nädala eest günekoloogi juures ultraheliks valmistudes. Frank istus mu kõrval, säravad sinised silmad suured, huuled naerul, ning hoidis mu kätt. Tugevalt, kindlalt, armastusega. Ta oli oma heledate lokkidega nii uhke, nii õnnelik nagu väike laps, kui arst selgitas ekraanil nähtava ringi tähendust.

„See siin on lootekott, ja näete seda pähklikujulist moodustist? See on loode ise! Kas pole ilus? Ja allpool, vasakul nurgas… Näete, jah? See suurem must laik. See on tsüst.”

Meie ehmunud ilme peale patsutas günekoloog rahustavalt mu paremat kätt, tegemist olevat kõigest funktsionaalse tsüstiga, minu nägu ei selginenud, kuigi Frangi oma millegipärast küll, nagu ta teaks, nagu tema oleks aru saanud, ja siis lisas arst nii imeliselt, teadust pimesi kummardavale alale üsna ootamatult, et loodus on tark, meie keha on niivõrd suurepärane süsteem, et kui meil on puudu raseduseks hädavajalikest hormoonidest, siis tekitab ta neid ise. Sellega funktsionaalne tsüst tegelebki.

„Kas kuulame südant ka?” küsis priske naine prilliklaaside tagant rohkem suusoojaks, sest kes meist ei taha südant kuulata, kõik tahavad, ja ta keeras vastust ootamata heli tugevamaks. Ja seal üks süda põksuski, tuikles, tuksles.

Tuks, tuks, tuks, tuks.

Õhinal, innukalt, rõõmuga.

„Kõik on korras. Mõõdud vastavad kaheksanädalasele rasedusele ja mõelda vaid, et ise nii väike, sentimeetripikkune, ent kui tugevasti süda juba lööb,” kiitis arst ja ma tundsin natuke uhkustki. Ja kui vaatasin seda hajutatud ringi ekraanil, vaatasin ringi sees tukslevat laiku, olin hämmingus. Siiralt, otsatult. Mu sees tuksleb kellegi teise elu! Frank pigistas mu kätt oma kahe sooja peo vahel. Tol hetkel, tunnistas ta hiljem, mõistis ta kõiki neid, kes kinnitavad kui ühest suust, et esimest korda oma lapse südametuksete kuulmine muudab su elu jäädavalt. Seevastu mina ei samastunud kuulduga sugugi. Teades, et see olen mina, et see on minu keha, seesama, kes naudingus õhkab ja on valmis kõigeks, näis mulle siiski, et olen vaid kõrvaltvaataja ja see kõik ei puutu otseselt minusse. Seetõttu ilmselt vajamegi hinge olemasolu, vajame ja otsime spirituaalsust, sest kehast üksi on vähe. Keha jääb olulistel hetkedel kummastavalt kaugeks.

Arstikabinetist väljudes hõljusime mõlemad pilvedes. Päike säras, peatänaval põrkas meeletu rahvahulk meie kehade vastu küll paremalt, küll vasakult, ent see ei häirinud meid, ning kirevad, ahvatlevad vaateaknad jätsid meid samamoodi ükskõikseks, ja seda juhtub ju harva, ei pisematki vajadust anda pikemalt mõtlemata ära kogu rahakoti sisu, nii nagu nõuab väikekodanlik elustiil, mida põlates harrastame. Aeg-ajalt peatusime kesk kihisevat elu, seisime vastamisi, vaatasime teineteisele sügavalt silma ja naeratasime, embasime suure tundega, sellisega, mis sunnib silmi sulgema, ning suudlesime õrnalt. Suudlesime teineteist ja tervet elu. Hoolimata sellest, et toimumas oli midagi hiigelsuurt ja metsikut — nagu peaaegu kõik, mis meie kahe vahel toimus —, näis see võimalik, teostatav, reaalne.

Me saame lapse. Frank ja mina saame lapse. Keegi teine ei loe, neil pole tähtsust.

„Eeva, nüüd asetan su näole maski,” ütles rinnamärgiga õde rõõmsalt ja tõepoolest, ta paneb mu näole läbipaistva maski, mis katab nina ja suu. Et toimub täpselt see, mida lubati, toob praegusel hetkel tohutut kergendust.

„Hinga sügavalt sisse ja hästi aeglaselt välja! Ja nii mitu korda.”

Vaatan valget lage, kus surisevad viis ümmargust lampi, hingan sügavalt sisse ning lasen õhu väga aeglaselt välja. Hingan hoolega, eeskujulikult, püüdlikult, nii hästi, kui oskan, sest ma ei kavatse valu tunda. Elu siin riigis on viimasel ajal õpetanud, et käske täites kahaneb valuoht silmanähtavalt. Hingan uuesti ja rinnamärgiga õde kiidab mind: „Täpselt nii, Eeva! Sa hingad väga hästi! Ja nüüd uuesti, kõigepealt sisse ja siis pikalt välja.”

Olen oma sooritusega väga rahul ja jätkan hingamist. Kuulen, kuidas teine õde saalis askeldab. Sammud, metalli tuhm kõlin, konditsioneeri surin. Ta räägib rinnamärgiga õele, et keegi kusagil ei olnud millegi jooksul öelnud ühtegi sõna. Ei piiksugi. Oli ainult vaadanud suurte tumedate silmadega, aga midagi nägemata.

„Kas see pole kummaline?” imestab õde ja rinnamärgiga õde on temaga nõus. See on kummaline. Taipan, et nad räägivad moslemi revolutsionäärist.

„Võib-olla ta oli kurttumm? Ei, oota! Võib-olla ta ei osanud lihtsalt meie keelt?” pakub too siis, ent teisele õele pole see variant vastuvõetav. Kuidas saab keegi keelt oskamata siin päevagi elada? See on võimatu! Isegi koerad ja kassid tohivad siin riigis vaid eesti keeles antud käskudele alluda või muidu on julgeolekuorganid juba samal õhtul su ukse taga. Ja nad naeravad seda öeldes kõlavalt.

„Eeva, sa hingad väga hästi! Jätka samas vaimus!” avaldab rinnamärgiga õde vahepeal taas tunnustust mu kopsudele, ent minus kasvab hirm. Olen täiesti ärkvel, teadlik kõigest, mis mu ümber toimub, ja mu kehas pole märkigi lubatud narkoosist. Keegi puudutab mu kätt, mainib midagi higistamisest ning mu kõhul lebavate peopesade alla sätitakse kuivad lapid. Seejärel võtab rinnamärgiga õde mu käe õrnalt oma pihku, näen, kuidas ta pöörab pea minu poole, kui ma pingsalt lakke vahin ja aina sügavamalt hingan, ning lohutab: „Eeva, rahune, sa hingad väga hästi! Mõne hetke pärast tuleb günekoloog.”

Noogutan ja püüan rahuneda. Hoolega, eeskujulikult, nõnda nagu palutud. Rahuneda, et mu peopesad lõpetaks selle piinliku higistamise, eriti nüüd, rinnamärgiga õe pihus, ja hingata õigesti, et tuimastus vallutaks kiiremini mu keha. Ometi läheb liiga kaua aega. Miks olen ikka veel täiesti teadlik sellest, kus ma olen ja mis minuga toimub? Kas ma ei peaks juba kusagil hõljuma? Kas see kõik ei peaks juba olema unustatud, kadunud, lõppenud?

Tuimastus ei toimi ja süüdistada pole peale iseenda mitte kedagi. Ma kirjutasin pool tundi tagasi alla paberile, mis vabastab kogu minu ümber askeldava seltskonna igasugusest vastutusest. Süüdi olen mina. See keha, mis nagu oleks ja samas nagu pole ka minu oma, sest ma söön tervislikult, harrastan joogat ja mediteerin iga jumala päev. Taolised harjumused on õõnestanud mu keha vastuvõtlikkust agressoritele — ja seda narkoos, mida ma nii väga vajan, kahtlemata on —, nii et see on peaaegu kadunud. Ma olen nagu puhtakujuline demokraatia. Porist läbi käinud, tuulte lükata-tõmmata olnud ja seejärel puhtaks saanud keha vastupanuvõime on imetlusväärne, oma allumatuses lausa pöördvõrdeline kõigi üldiselt aktsepteeritud tõdede ja teadmistega.

Samamoodi nagu mu viljakuski.

„Ettevaatust, noormees! Ma olen väga viljakas,” hoiatasin Franki tol 21. veebruaril, mil olime pärast teist tõsist tüli ja sellele järgnenud nädalast lahusolekut taas õnnelikult voodis. Voodid on olulised kohad. Voodis näitab elu end päriselt, kõigi oma valguse ja varjudega. Ütlesin seda naerdes, ent äärmiselt veendunult, nagu magamistoas ikka poliitikast, perekondlikest draamadest ja unistustest räägitakse, tõe kaal igas sõnas. Lisasin veel, et ma ei tea, miks või kuidas, aga tean, et olen. Seejärel võtsin end riidest lahti.

„Sa oled 35-aastane,” ütles tema ja see kõlas süüdistusena, kuigi ta seda ilmselt nii ei mõelnud. Siis astus ta pükstest välja ning vabastas end valgest särgist ja tumesinistest bokseritest, mis lõpetasid põrandal. Frank ei vaadanud tookord kordagi nende poole, ei kummardunud, et neid üles korjata, nad olematust tolmust puhtaks rapsida ning seejärel hoolikalt, keele­ots huulte vahelt väljas, kokku voltida. See oli talle meeletu eneseületus.

„Naiste viljakus kahaneb pärast seda vanusepiiri tunduvalt. Kui sina ja mina oma ilusa järglase peale tõsiselt mõtlema hakkame…”

„Oot-oot! Mis ajast me lapsesaamisest räägime?” segasin teeseldud imestusega vahele. Ehe hämmeldus tuli hoopis teisalt, tõsiasjast, et selle teema üleskerkimine kõditas mu edevust. Olin meelitatud. Tundsin väljavalitu rõõmu. Tundsin end esimest korda bioloogilise ja füsioloogilise võitjana, sest kõigi emakate ja vagiinade seast tahab see mees just minu viljastusmehhanismiga last. Muidugi polnud ta esimene. Kui Tema meie läheduse esimestel aastatel sedasama soovi väljendas, tundsin midagi sarnast, bioloogilist triumfi, looduse võitu, kuid lõpuks paistis see tahtmine mulle hoopis lõksuna: Tema tahab minuga last, mõtlesin ma, et ennast minuga igavesti siduda, et ma ära ei läheks. Franki soovi taga võis muidugi tuksuda midagi sama ratsionaalset, sest kui ma saan temaga lapse, siis Tema vajub automaatselt kaugemale, vähetähtsaks, teisejärguliseks, ent tol päeval ma seda külma kaalutlust Franki sõnades ei näinud. Tundsin end siiralt võitjana kõigi teiste emakate ees! Niisugust meelesegadust on kerge tõlgendada ürgse emainstinkti, soojätkamise sunni märguandena, ent isegi iha kütkes taipasin, et loodusega on siin vähe pistmist. Oleme kultuuri viljad ja meie kultuur on rangelt seksistlik. Liigi jätkamise instinkti pole olemas.

On keha ja energiad ja üks hõbedane lõng.

Frank kallistas mind tugevasti, tervet oma alasti sooja keha minu keha vastu surudes, kontinente, planeete, universumeid ühendades, ning sosistas, et see unistus on tal olnud sellest hetkest peale, kui me tutvusime. Ent kuna mina polnud kindel, sest ma pole emaks saamise suhtes kunagi kindel, siis on see teema kadunud kõigi teiste oluliste teemade vahele. Ja olulisi teemasid on tuhandeid. Kuni tolle päevani, sellesama 21. veebruari hommikuni, mil ta mulle rongijaama vastu tuli ja me jalutasime käest kinni hoides lähimasse kohvikusse jooma taimeteed ning sööma taimetoidu-suupisteid, sest need on kehale head, ent ka seetõttu, mainisin muiates, kuigi täiesti tõsiselt, et taimi eelistavate meeste sperma maitseb tunduvalt paremini kui lihasööjate oma, ning seejärel, võib-olla hõljus me vahel enne seda veel silmapilk vaikust, kinnitasin talle säravalt naeratades ja tajutava rahuga hinges, et tunnen end esimest korda niivõrd vabana, et tahan saada emaks. Et kujutan ennast emana ette. Miks nüüd, imestas Frank, ja tema silmis süttis teistmoodi sära, mida seal varem polnud, ning siis taipasin, et see on sellepärast, et mu hinges ja kehas on korraga ruumi. Et mu õlgadel pole enam koormat, mille olemasolust ma polnud teadlik enne, kui olin Tema juurest ära tulnud.

Ahelaid tajud alati alles siis, kui proovid liikuma hakata.

Ja nii ma kinnitasin Frankile, et olen lõpuks valmis, ja tundsin ennast kangelasena. Ainuüksi selle mõtte pärast. Tema arvas seepeale asjalikult, et meil võib rasestumisega minna kuid kui mitte aastaid. Protestisin, kuigi naeru ja tema reie silitamisega, et see kõik ei tähenda, et ma juba homme tahan emaks saada, ent Frank vastas asjalikult, tõsiselt, ja ma oleksin pidanud märkama, kuivõrd tõsiselt, et tal on palju sõbrannasid, sageli nooremad kui mina, kellel on rasestumiseks läinud vahel rohkemgi kui aasta. Ma pidin ometi mõistma, et see kõik pole nii lihtne ega sõltu müstilisest uskumisest oma viljakusse, mida täiskuu ajal järve ääres pühitsemas käia või lõkkesse põrnitsedes esile manada. Eriti minu vanuses, toonitas ta. Eriti siis, kui kogu teaduskirjandus ja Eesti tähtskeptik Margus Kährik väidavad vastupidist.

„Minu puhul ei pea see paika. Ma ütlen sulle: ma olen väga viljakas,” viisin teema naljatoonil taas kergemale rajale, iroonia, mängu, lõbusa sürrealismi rüppe. Ent sürrealism pole kunagi mõeldud lõbustuseks.

„Muidugi, sest sina, Eeva Ligi, oled nagu su kuulus parteiliidrist emagi kõikides asjades kõikidest teistest parem,” iroonitses Frank vastuseks ja ajas mind laginal naerma. Ta suudles mu kaela, mu rindu ja vabastas minus sügava tänuliku ohke. Kire kõrghetkel oleme kõik surematud. Me võiksime maailma valitseda. Naba kohale jõudes tõstis ta pilgu, milles talve­õhtutel peegelduv põhjatu kurbus oli asendunud tuleleegiga, ja ütles mulle sügavalt silma vaadates: „Tegelikult nii see ongi! Sa oled eriline, kõikides asjades kõikidest parem. Ma ei tunne kedagi sellist nagu sina. Mitte keegi pole nii erakordne kui sina, mu arm. Mitte keegi.”

Ja mina sulasin ta käte vahel, vajusin pehmesse, kõikehõlmavasse kiikumisse, maailma, kus Frank võib teha minuga, mida iganes ihaldab. Nii suur oli mu usaldus. Tol hetkel tahtsin ma temaga kõike. Tahtsin kogu elu. Ja elu kuulis mind ning laine, mis algas Franki kehast, läbistas võimsalt, energiliselt, jõuliselt kogu mu olemuse, ja sel hetkel teadsin kohe — kuigi olin veel unesegane, kui Frank pärast lõõmavat ööd varahommikul uuesti minusse sisenes —, et see oli juhtunud, sest mu silmad läksid järsku pärani lahti ja kuigi toas oli veel täiesti pime, ma nägin. Nägin, kuidas hõbedane elulõng oli selle viimase tõukega tõmmatud universumi ja meie kahe vahele ja sidus meid kõvasti teineteise ja elu külge. Elu algusesse. See ühtaegu ehmatas ja võlus mind. Aga ma ei karanud püsti, ei hakanud üles-alla hüppama ega tormanud apteeki. Ma lebasin vagusi edasi. Nõiutult. Nagu tüdrukud ikka, mõtlesin veel enne, kui uuesti uinusin. Tüdrukud, kes jäävad ainiti suveöö lõket imetlema, otsekui näeksid seal teisi elusid.

Tüdrukud, kes mängivad tulega.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood