Eklektiline sisikond

Piret Põldver

 

 

Martin Oja: „Sõnumeid sisikonnast. Jutte 2005—2015”.

„Maailmamustrid”, 2015. 153 lk.

 

Martin Oja raamatu lugude eklektilisus on nii silmatorkav, et näib, nagu oleks jutukogu autoreid olnud mitu. Ja võib-olla ongi, kui arvestada, et kümme aastat — mille jooksul raamatu lood sündisid — võivad muuta inimest tundmatuseni. Nii on väga raske leida ühist nimetajat, ühelt poolt teeb see kogumiku mitmekesiseks, teisalt on raske pakkuda harjumuspäraseid üldistusi. Ent mitmekesisusest hoolimata võib jutukogu lood — küll pisut meelevaldselt — jagada kolme rühma: heinsaarelik muinasjutulisus, mõõdukas kenderlikkus ja vaimukas ühiskonnakriitika.

Nagu öeldud, on Oja lood hämmastavalt erineva tonaalsusega. Raamatu avalugu, „Redel, millelt ulatus Linnu­teed jooma”, on maagiline ja helge, soe ja veenev looke sügavast hoolimisest, seda võiks lugeda lapsele unejutuks. See on aga jutukogu äraspidine algus — sellise kõrgtasemel heledusega edaspidi enam kokku ei puutu. Raamatut edasi lugedes jõuab näiteks üsna õõvastava suitsiidini, suguühteni lambaga ja erisuguste elusolendite tapmisviisideni. Ja jällegi, ka muinasjutulise realismi, ettearvamatute juhtumiste ja peene sotsiaalkriitika juurde. Ühiseks nimetajaks võiks ehk sobida sotsiaalkriitika, mida igast loost mingil määral immitseb. Nagu ütleb tabavalt ka Mehis Heinsaar teose tagakaanel, on Ojale iseloomulik „sotsiaalkriitilise satiiriku anne”.

Heinsaar ei jää selle raamatu puhul ainult tagakaanele kommenteerijaks. Kui mitte enne, siis jutukogu nimilugu meenutab algusest peale heinsaarelikku maagilist maailma. Seal on kummalised tegelased reaalsusest, mille olemas­olus me enamasti kahtleme, ja loo ülesehitus meenutab samuti vägagi Heinsaart, lausa sõnastuseni välja. Sellisel viisil — selgema mõiste puudumise tõttu heinsaarelikuks nimetades — saabki iseloomustada raamatu nelja juttu, lisaks mainitud kahele ka „Lamburiini­mängija õnnekilde” ja „Talve”. Neid lugeda on nauding, jutt voolab sujuvalt, tegevustik on huvitav ja põnev jälgida, lood on piisavalt tihedad ja rasked pooleli jätta. Reaalsuse loomine ja sisekõned on autoril korda läinud, kaks-kolm sellise tonaalsusega jutukogu veel, ja võiks sama hästi rääkida ka ojalikkusest.

Kui siiski heinsaarelikkusest veel kõnelda, võiks välja tuua mitmeid nüansse, mis eraldi võttes jäävad märkamatuks, kokku loovad aga tuttava stiili. Näiteks on tihtipeale jutu esimene sõna peategelase nimi, amet või asesõna — Heinsaarele iseloomulik võte. Samuti leidub sarnasusi selles, et jutt on edastatud sisekõnena esimeses või kolmandas isikus, peategelaseks pisut kummaline ja omaette hoidev veidrik, kes ei arvagi ebareaalseid sündmusi nii ilmvõimatuks, nagu suurem osa inimesi, kes on enda meelest „reaalsusega” paremini kontaktis. Väga tuttav on ka ühe loo motiiv — väljaheitest leitud aare.

Selline kusagilt tuttav maailm ei ole siin aga kindlasti kopeerimine või kordamine. Oja maagilisi lugusid iseloomustab ootamatu konkreetsus, kindlapiirilisus, selge algus ja lõpp. Heinsaare tegelastest eristab tema omi karakterite valik. Esimesed on äärmuslikud isiksused, eraklikud, kergelt autistlikud, liiguvad sootsiumi äärealadel või on sellest ühe jalaga sootuks välja astunud, suhestudes tegelikkusega arglikult ja kobamisi. Oja tegelased jäävad oma veidrustega siiski sotsiaalse normi piiresse, on ühiskonna osa, kuuluvad „keskmiste inimeste” hulka, suhtlevad hõlpsasti, saavad oma ühiskonnaklassis võrdlemisi hästi hakkama — kui Oja veidrik kuulub veidrike sekka, siis Heinsaare veidrik on üksinda ja kõigist erinev. Lugeja minatunnetusest olenevalt võib selline isiksuse sotsiaalse kuuluvuse eristus panna ka ühe või teise autori maagiat eelistama.

Teine rühm lugusid, mida iseloomustab eespool mainitud mõõdukas kenderlikkus, on nagu hoopis teise autori kirjutatud. „Pirgit Toomasel külas”, „William ja George”, „Unistuste kuldne kõla” ja „Reede” on kummalisel kombel isegi heinsaareliku salapärase maailma vastandid. Nelja loo ühisnimetajad on samad, mida tunneme Kaur Kenderi romaanidest: vägivald, veri, kaklused, kehavedelikud, madal IQ ja ühiskonna põhjakihid. Autor kasutab neiski lugudes enamasti kõike­teadvat jutustajat või sisekõnet nagu maagiliste ja helgemates juttudes, kuid siin teeb see loole hoopis kerge karuteene.

Peategelaste mõttemustrid kipuvad olema küllaltki lihtsakoelised, sirg­joonelised ja läbinähtavad. N.-ö. põhja­kihi tegelaste, pättide, kodutute ja prostituutide sisekõne on lihtsustatud ja ebaveenev, autori hoiak samal ajal üleolev ja eelarvamustes kinni, mida võib tajuda ka tegelaste lapsikutes ja küündimatutes arutluskäikudes. Tegelasi on aeg-ajalt raske mõista. Ka ei teki suuremat dilemmat, mida neist arvata või kuhu neid paigutada — nad on ilmselgelt labased ja rumalad.

Kuigi temaatiliselt võiks lugusid liigitada ka sotsiaalkriitikaks, jääb tõsisemast küsimuseasetusest ja sügavamast arutelust sammuke puudu — näeme ebaeetilist ja isekat käitumist, kuid algpõhjust, mis selleni on viinud, ei paista. Maagilistes lugudes on tegelastega samastumine lihtne, ent mõõduka kenderlikkuse puhul mõistan lugejana tahtmatult hukka lisaks tegelase käitumisele ka tema sügavama olemuse. Sotsiaalsed probleemid on siin olemas, kuid puuduvad tagamaad. Karakterid ei ole tihtipeale psühholoogiliselt veenvad, pigem lihtsalt karikatuurid, mis muudab loo kergeks aja­viitekirjanduseks. See viimane ei peaks küll iseenesest olema negatiivne hinnang — kuid raamatu teiste lugude taustal mõjub see paratamatult niimoodi ja viib terve jutukogu sammuke kehvemale tasemele. Need jutud oleksid justkui kirjutatud pettumuse või vihaga.

Kolmandasse meelevaldselt tekitatud rühma kuuluvad lood, mis on selgelt sotsiaalkriitilised. Ühiskonna arvustamist esineb tegelikult mingil määral kõikides Oja juttudes, kuid see pole alati esiplaanil. „Koletis Raimu”, „Tsirkus” ning „Pidev ja diskreetne” toovad vaimukalt välja ühiskonna kahepalgelisuse ja kitsaskohad. Need kolm lugu eristuvad ka oma kompaktsuse, ütleksin koguni, meisterlikkuse poolest. Väga sümpaatsed on siin lõbus kergus, loomulik teravmeelsus, tabavus ja enesekriitika. Erinevalt kenderlikest lugudest on tunda, et autor on selle maailma osa, millest ta räägib, mitte kõrgemal seisev kirjeldaja.

„„See on salaja filmitud tsirkus „Abrakadabra” dressuuriruumides. Kassid on suletud väikestesse puuridesse, kängurut aga pekstakse laua­jupiga, nii et veri väljas. Ja lõpus on öeldud, et känguru suri pärast kaks kuud kestnud dressuuri ja kurnavaid etendusi.”

„Issand kui jõle sa oled,” ütles ema. „Ma tean küll, need on nii hirmsad videod, midagi sellist ei vaataks ma eluilmas. Miks neid ära ei keelata? Need peavad ikka kohutavad inimesed olema, kes seda üles filmivad ja netti panevad. Mõtle, kui mõni laps veel nägema juhtub!”” („Tsirkus”, lk. 22.)

Ja kogu sellest paigutusest jäävad välja kaks lugu, „Pühapäev linnas” ning „Töövestlus”, mida võib peos veeretada nii- ja naapidi, paigutada ühte või teise rühma, samas veenvat tulemust saamata. Ja nii peabki olema. Sest selline lahterdamine ja kategoriseerimine on ju meelevaldne. See annab küll ühelt poolt mõistmist ja selgust juurde, kuid teeb samas pimedaks võimalike teiste nüansside suhtes.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon