Ema laul

Elle-Mari Talivee

 

 

Karin Saarsen on 1970. aastal artiklis „Emaarmu motiividest Marie Underi luules” osutanud, et ehkki peame Underit sensuaalse armuluule ülemlaulikuks, on tema luules palju sellist ülimat armastust nagu ema armastus oma lapse vastu: „sirelite lillatavast puhmastikust võib vilksatada ka õnneliku ema lapsukeste käharpäid”. Selline lapse ja ema tunnetus on vähem teadvustatud varjundeid poetessi loomingus. Underi luulelaste rohkust on küll märgatud ja 1916. aastal loeb ta kirjas Ants Laikmaale ise üles lastest kõnelevad laulud, mida selleks ajaks oli ilmunud tervelt viis (vt.: „Looming” 1997, nr. 8).

Alguspunktiks jääb kahtlemata „Ema laul”, 1905. aastal „Noor-Eesti” albumis Mutti nimemärgiga ilmunud luuletus, kordustrükkides juba M. Under-Hackeri autorlusega trükki läinud poees. Ühtpidi luule, on see samas justkui auto­biograafiline katkend autori noorusaegade hävinud päevaraamatust, milles, nagu Under Laikmaale kirjutab, olevat avaldunud otse ekstaatilist emaõnne. See on luuletus, mille järgi Underit teadis Juhan Liiv. Ja teistpidi on sel teatavat programmilist mõõtu — samas kirjas Laikmaale arutleb Under sellegi üle, kuidas ta nii noorelt mõistis „õiete emast ja lapsest arusaada”, ja nendib: „Lastele olen ma püüdnud hää olla: kõike inetud, isegi igat valju sõna nende eest eemale hoida.”

„Ema laulu” nii armsasse sisusse ongi peidetud palju. See on filosoofiline juba äratundmiselt, kui lühikest aega saavad inimlapsel olla vaid „väikesed naljakad mured” ja kui ruttu need kasvavad ühes temaga suureks. Kirjeldatud pisuke luulelaps seob emasüdame tarkuse ja vastutustundega, selleni ülendub südametunnistuse hääl, mis „palju sult nõudma saab ja küsima, küsima palju”, teisalt on sõnastatud see, kuidas emasüda igatseb muresid oma lapse maailmast eemal hoida, hoomates ise, kui üürike on see aeg. Kirjutaja emarõõm on lausa füüsiliselt tunnetatav, aimata on endagi pulbitsevat nooruslusti.

Järgneb lapse kasvamise ja iseseisvumise nägemus, kõikvõimsa lapsevanema asetumine samuti küsija positsiooni, inimlapsena võrdselt sellesama luulelapse kõrvale. Kahekümne kahe aasta vanuses tõepoolest sügavamõtteline tekst, ent Under debüteeriski küpse isiksusena, tema trükki jõudnud luuletuste armastaja pole ju lapseohtu tüdruk, vaid noor naine, juba ema. Küllap just siit pärinev kindlus võimaldab tal end edaspidi niivõrd vabalt ema-positsioonilt ümber asetuda ka lapse ossa, vabalt ja otsekoheselt tundlevasse, maailma siiralt kogevasse seisundisse. Seista ja imestada, võiks arvata, et isegi sõrm suus, aga nõnda, et see ei kõlagi võltsilt („Eelõitseng”): „Kui laps, kes haige, väike, / ma nutan, naeran, hõiskan: Päike! Päike! / Kuis küllastab mind sinu kuldne süle!” Või („Aiad”): „Kui laps ma seisan väravate taga, / kus ümber verevad metsviina purpurketid. / Kui tulukesed leegitsevad kressid.”

Underi lastemotiividega luuletustes esineb päris täisvereline jõnglane, kes kilkab ja möllab, mängib kevadvees, räägib veel uneski päevasündmustest. Tema hingeelu avaldub mälestuslikes piltides lapsepõlve seletamatust nukrusest (meenutades millegi poolest ka Friedebert Tuglase väikese Illimari tundlikku siseilma) või lapse vaatevinkli omapärases sõnastuses. Teinekord on luule­laps üpris habras ja kaduv tegelane, eriti ballaadiloomingus — süvendades kaotuse kaudu veelgi aimu sellest rõõmust, mida üks laps vanematele annab.

Laps kasvab ja luule temast muutub nukraks, ehkki põhitoon ei muutu. Karin Saarsen on nimetanud „Ema laulu” paralleeliks „Sõduri ema” („Mureliku suuga”, 1942), kus ema saadab rindele oma poega, poisiohtu noormeest. Väike õrnake laps on siin saanud suureks vapraks sõjameheks, käed kõvaks, kuldsed juuksed pruuniks, enne „nii säravais, sügavais, sametmustis” silmades ilme „nagu teaksid / nad nii mõndagi, mis ränk ja võik; / teaksid vahest rohkem, kui nad peaksid, / nagu teaksid — nagu teaksid kõik.” Ja suu, mis „Ema laulus” oli „nii sulaval naerul”, keeldub nüüd üldse paotumast, sest sõnad seal kuskil nähtust oleksid rasked ega tulekski üle noore mehe huulte. Käes on ammuses luuletuses ennustatud aeg, kus „peab ise võitlema valjult ja süda saab nii valjusti lööma”, lõpetuseks ema tõdemus, et juhtugu mis juhtub, „siiski jääme teineteise juure: / minu südames on sinul soe”.

Ent paralleeliks või isegi omamoodi vastuseks on ka samas kogus ilmunud tsükkel „Leina aegu. Pärast ema surma”, kus jutustaja olek on eelmistega võrreldes ümber pööratud: täiskasvanud laps meenutab siin oma ema surmaeelseid päevi. Korduvad otsekui ümberpööratult tuttavad „Ema laulu” kujundid: ema ümbritseb „maheduse soe sõõr”, ja

Kui lehviks veel Su valge põlle malbus

toast-tuppa — tuleksin ma lapsejooksus:

Su rüppe mahuks kõik mu hää ja halbus,

Su peopessa kõik mu ülihoogsus.

Kui… Laps on nüüd lahkuvale emale omakorda see, kes lusika ta huultele tõstab ja tal tassist rüübata aitab. Selleks ajaks näeb end oma vanemate lapsena esitamist Underi luules üsna sageli — autobiograafilistel põhjustel, ehk üldse kodumaa heitliku saatuse taustal. Selles kogus on maailmast kadunud underlikult värviküllane, sageli kuldne soojus: valitseb külm talvine öö, valge ja must ühtaegu: kui-ajad on lõplikult möödas. Karin Saarsen on nimetanud tsükli „Pärast ema surma” kokkuvõttena selgimist: mahajääja ahastust ühtviisi nii tütre kui emana. Orvuseisund on ka edaspidi see, mis võtab kokku mõnegi äärmusliku olukorra, näiteks luuletuses „Uneretk”: „Ma nutsin kui orb. / Ma nutsin kui lesk” — kus kordus rõhutab esimest võrdlust. Ja ikkagi: tsükli lõpetavad sõnad surematust hellusest: „Kuid kõik on jäänd mu südamesse alla. / See elab, hingab, ei see otsa saa, / surm ühe silmad suleb — teisel kisub valla.”

Juba varem on luuleema ühte sulanud jumalaema Maarja kujuga — „Pää langetas Emade Ema… Siis omaenese ema / Tundsin ära silmades nois” (ballaad „Taevaminek”).

Underi armastusluulest ei saa lahutada emaarmastuse salapära, mis iseäralikult ilmneb kogu tema luuleteekonnas, olgu siis kogejaks ema, laps või orb. „Armastus on loodusjõud, ja kuidas armastus jõuab läbi teksti lugejani, sellele ei ole mõistuslikku seletust,” kirjutab Mare Müürsepp Hando Runnelile pühendatud koguteoses „Minemise pidevus ja astumise katkendlikkus”. Underi luules ei ole aega kulutatud emaarmastuse sugereerimisele ega isegi selle kirjeldamisele — „Ema laul” ehk välja arvatud —, ent ridade vahel on see kaljukindlalt olemas, on väga varjundirikas, kõneldes sellestki, millest tavaliselt hoidutakse rääkimast.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon