ENN VETEMAA ÖISED VÄLGATUSED

Jaak Urmet

 

 

Enn Vetemaa: „Hambad viskiklaasis. Ühe möödunud sajandi mehe värsse 20132014”.

„Tänapäev”, 2015. 112 lk.

 

Enn Vetemaa on loomulikult klassik. Kirjanduslooliselt kassetipõlvkonda paigutatu, kes debüteeris luuletustega ajalehes „Noorte Hääl” juba 1958. aastal. Seda on Vetemaa aina maininud, et teda juhatas luuletamise teeotsale kokkupuude arbujate loominguga, just Alveri, Kangro ja Masingu luulega. Tema algusaja luuletused olnud isegi nii arbujalikud, et kuskil noorte kirjanike üritusel öelnud Johannes Semper, kes oli Vetemaa luuletusi lugenud, kuid Vetemaad nägupidi ei tundnud, teda silmas pidades omavahel vaikselt Paul Viidingule: „Vaatame teraselt ringi, siin peab olema üks meie­vanune mees!” Sünniaasta jäi Semperil XIX sajandisse, Vetemaa oli kogumiku „Arbujad” ilmudes kaheaastane. Luuletamise sai Vetemaa niisiis kohe käppa, kasutades seda oskust vahel lausa pragmaatiliselt aineliste hüvede saavutamiseks. Läinud näiteks nii, et koolis oli luuleolümpiaad, Vetemaa ihaldas selle auhinnaks väljapandud korvpalli, kribas kärmelt luuletuse, võitis olümpiaadi ära ja saigi korvpalli omanikuks.

Teekond kirjandusse ei olnud Vetemaal kohe välja valitud ja sulepea varakult valmis vaadatud. Aastail 19541959 omandas ta kõigepealt hoopis Tallinna Polütehnilises Instituudis keemia-mäeteaduskonnas insener-keemiku väljaõppe paberi ja tselluloosi tehnoloogia alal. Selle kohta on ta ise öelnud, et paberi tegijat temast ei saanud rohkem on ta paberit määrinud. Insener-keemikuks jääda, Tallinna Paberivabriku laboratooriumis vahetusmeistrina töötada ta ei tahtnud, seadis sammud hoopis Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse, Anatoli Garšneki kompositsiooniklassi. Seegi sai lõpetatud, lähedaste sõprade-kaaslaste hulgas Ülo Vinter, Arvo Pärt ja Jaan Rääts. Heliloominguga on Vetemaa tõesti ka tegelenud, eriti intensiivselt 1990-ndatel ja 2000-ndatel. Valikuid oli tal nooruses seega mitmeid: sport, keemia, muusika, kirjandus. Kuid lõpuks, 1960-ndate hakatuses ja keskpaigas tõmbas Vetemaa endasse just kirjandus. Esmalt luuletamine, seejärel romaanid, järgmisel kümnendil näidendid. Eesti kirjanduse keskmesse on ta kinnistatud eeskätt oma 1960-ndate romaanidega ning 1970-ndate ja 1980-ndate näidenditega. Kuulsaimateks romaanideks „Monument” (1965) ja „Pillimees” (1967), kuulsaimateks näidenditeks „Roosiaed” (lavastatud 1976) ja „Nukumäng” (lavastatud 1980). Neist ei pääse mööda enam isegi kooliõpilased.

Vetemaa elust, tööst ja loomingust võib huviline lähemalt lugeda lausa kahest mälestusteraamatust, esmalt minu ja Vetemaa koostööna valminud teosest „Mees nagu saksofon” (2012), aga ka Vetemaa enda kirjutatud paksemast raamatust „Üleõlapilguheit” (2014). Eluloolised andmed ja selgitavad kommentaarid jäävad siin seepärast pikemalt jagamata. „Hambad viskiklaasis”, alapealkirjaga „Ühe möödunud sajandi mehe värsse 20132014” ei ole valimik ega kogumik, vaid algupärane luulekogu, mis sisaldab väga värskeid palasid. Vetemaa on võtnud käsile žanri, mis jäi tal juba keset kuuekümnendaid unarusse, ilmutas end küll vahepeal korraks peaaegu 20 aastat tagasi, et siis uuesti kõrvale jääda. Vaatame tema luuleraamatute rea üle: „Häälemurre” (1962, kassetis), „Lumesõda” (1966, „Loomingu Raamatu­kogu”), „Varasügise aiad” (1996), valikkogu „Külimit” (2011) ja kõnealune. Rida pole üldse pikk, kui arvesse võtta, et romaane kirjutas Vetemaa ajavahemikus 19652011 kakskümmend kolm, ja 19692011 paarkümmend näidendit.

Õigupoolest tuleb kohe lisada, et laulusõnu on Vetemaa ka oma töiseimail romaanikirjutamise päevil loonud siiski rohkesti, sh. muusikali „Pipi Pikksukk” (1969) ning telelavastuse „Väike nõid” (1975) kuulsad laulud, ning opereti- ja muusikalitõlkeid, sh. „Minu veetlev leedi” (1964/2008). Tema sõnadele loodud laule kõlab filmides „Don Juan Tallinnas” (1971), „Siin me oleme!” (1979) ja „Kevad südames” (1984), ja need mitte lihtsalt ei kõla, vaid on saanud ikka hittideks. Aga laulusõnad on laulusõnad ja luuletus on luuletus, seda vahet on Vetemaa ka ise rõhutanud. Luuletus toimib iseseisvalt paberil, laulusõnad vajavad enamasti muusikat kõrvale.

Mis on siis tinginud nüüd jälle luule juurde mineku? Omavahelisest vestlusest selgub, et põhjuseks olid unetud öötunnid. Selle kogu luuletused on kõik sündinud ja kirja pandud öösel kella kolme ringis. Hommikul luges autor öösel kirjapandu läbi, aga muutmist oli vähe. Nii kogunes lõpuks raamatu jagu värsse. Öistest mõtisklustest on sündinud luulekogu, mille võib järjepanu läbi lugeda, nagu tavaliselt toimitakse juturaamatutega. Neid luuletusi on huvitav lugeda ja need püsivad mingis ühtses suures skeemis. Selleks skeemiks on järgmisel aastal 80. sünnipäeva tähistava autori filosoofiliselt lustakad enesevaatlused. Vetemaa luule on juba algusaegadest peale silma paistnud operetliku kerguse ja lõbusate nootidega, omal ajal nimetas Jaan Kross teda saksofoniks ja võrdles Paul-Eerik Rummo kui klaveriga: üks on lärmakas ja meeleolukas, teine valulev ja õrnakoeline. Täpselt samas hingamises on kirja pandud selle kogu luuletused. Seenioridel on enda väljendamiseks mitmeid variante, Vetemaa on valinud vormiks humoorikad, muigavmuhedad tähelepanekud, ega hoia tagasi eneseirooniat, üllatumist, hämmeldumist selle üle, millisena ta neil päevil ennast universumis ja oma füüsilises vormis näeb. Siiski püsib ses muidu nii helges ilmastikus kuskil taamal ka väike tume tõsine pilv. Seal see on ja keegi ei tea, millal see pea kohale jõuab. Aga see ei tähenda ju veel, et seni ei peaks elust rõõmu tundma, kaotama huvi ümbritseva suhtes.

Vetemaa ütleb kenasti enda kohta kohe avaluuletuses: „Ja ka muidu / üsna mõnus / üsna tark / üsna ilus / möödunud sajandi mees / kikilips ees.” Eelviimases luuletuses öeldakse: „Kord meid krematooriumisse palju lapsi / tuleb vaatama.” Viimases luuletuses vaatab autor rahulikult tulevikku: „Ei palju mulle jäänud ole sügiseid.” Esimene ja viimased luuletused veavad justkui eksistentsiaalse ringi ümber kogu, aga selle ringi sisse jääb, nagu öeldud, naljatamist, koomuskit ja lõbusaid ilmeid, mida kannab kenasti seegi, et ka vormiga ei ole Vetemaa ülemäära pingutanud, värss voolab vabalt nagu kraanist vesi, ja selles sädeleb ohtralt kalambuurseid riimilahendusi. Eriti esileküündiv osa raamatust on üheksast inglise ehk Sütiste sonetist koosnev tsükkel, mis kirjeldab Puškini loomingut parafraseerides Eugeni ja Tanja kohtumist Tartu Riiklikus Ülikoolis.

Inimese elu on ikkagi kõige võimsam süžee, Vetemaa luuleloomingus kerkib see rohkem kui poole sajandi lõikes eredalt esile. Loeme näiteks ridu tema luuletusest „*Vana märkmikuleht”, mis ilmus 1966. aastal „Lumesõjas”:

Osta kohvi!!!

Helistada Räätsale (424-81)

Kingad ära tuua

SOLPLEX 423

16.30 „Tallinn” Merike

Luuletuse lõpp helgemaks

Markusele kummist krokodill

Või luuletust „Romanss” samast kogust, kus poiss imetleb ja uurib taskulambi valgel oma voodis magavat tütarlast. Need on signaalid autori nooruspõlvest, nende luuletuste taha ihkab lugeja vägisi tõsta autori enda, seda enam, et esimeses luuletuses esineb mina-vorm. See on süžee algusosa. Aga nüüd oleme jõudnud süžee lõpuossa, kogus „Hambad viskiklaasis” ütleb autor (lk. 95): „Pea valmistun ma aastakümneks üheksandamaks / Väärt vanus. Kuigi kondid teevad üha niks ja naks.” Endiselt tahame tõsta nende ridade taha autori enda, igati loomulikult ja tõe­päraselt, sest teisi võimalusi selles raamatus ei ole tahetud jättagi. Sündinud on poeetiline elukaar.

Selle süžeega seoses tasub kindlasti märgata alles-see-oli-fenomeni, mis muudab süžee kunstilise koe eriti kirkaks ja kandvaks. See on fenomen, mille integreeris oma Paunvere-lugudesse Oskar Luts ja mida leiab paljudest muudest suurtest narratiividest. Ajatelje tagumisest otsast ajatelje esimese otsa poole vaatamine annab sündmustele mingi õhkilusa, taevaliku, ülla varjundi. Seda õhkilusama, taevalikuma, üllama, mida pikem on pilgu alla jääv lõik ajateljel. Vetemaa värskeimat luulet lugedes puhkeb alles-see-oli-fenomen jõuliselt mõjuma taas ja taas, kas või näiteks sellesama märkmikulehe-luuletuse kõrvutamisel ridadega uuest luulekogust. Alles see oli, kui tuli poeg Markusele hankida kummist krokodill, aga nüüd on seesama Markus juba ise vana mees, tähistas äsja 50. sünnipäeva ega tee enam ammu midagi kummist krokodilliga. Ja nii edasi.

See kõik paneb märkama, et luule kaudu tegi noor Vetemaa kirjandusega esimest tutvust ja luule on ta valinud vahendiks ka siis, kui teeb 80. sünni­päeva lävel elule inventuuri, kirjanikukarjääri otsi vaikselt kokku tõmmates, asudes bibliograafiale punkti panema. Muidugi ei tähenda üheksandasse kümnendisse jõudmine tingimata seda, et enam loomingut ei sünniks, mõte ei liiguks ja käsi ei tõuseks seda üles kirjutama. Olen 2006. aastal intervjueerinud Voldemar Millerit, kes siis oli 95-aastane, ja tema ütles, et tal tekivad öösiti voodis ikka veel jutuideed, ainult et nägemine ei lase neid kirja panna. Tõin selle peale talle diktofoni, aga selle kasutamiseks ei jäänud enam palju aega. Debora Vaarandi oli „Aastate ja päevade” ilmumisel 90-aastane, Ralf Parve „Minu aja” ilmumisel 91-aastane. Tegusaid ja asjalikke seeniore on olnud ja on palju, sealhulgas kultuurielus. Küll kirjutab ka Vetemaa veel mõndagi! Miks mitte jällegi luule­vormis.

Midagi tahaks veel selle luulekogu kohta öelda. See on hea raamat. Luuletamine sobib Vetemaale. Hea on lugeda luulet, kus kohtuvad lihtsus, intellekt ja huumor. Vetemaa on selles faasis, kus jõgi on lihtsalt jõgi. Ohtra elu- ja kirjanikukogemuse pealt kirjutatud vaimukad read. „Räägitagu, mis tahetakse, aga kes ei tunne elutõde, sellel ei ole mingit lootust ka kunstitõde tabada,” ütleb Vetemaa stsenaariumi järgi tehtud telefilmis „Püha Susanna ehk Meistrite kool” (1983) lavastaja Siimeon Susi. Vetemaa tunneb kindlasti elutõde ja on tabanud ka kunstitõde.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon