Erakirjade varjamatu võlu

Eve Annuk

Jüri Arrak, Ilmar Vene: „Ilma naljata. Kirjavahetus 1994—2000”.

Ilmamaa”, 2016. 487 lk.

Kirjažanril on pikk ajalugu. Inimestel on alati olnud vajadus suhelda ja kiri kui sõnum on seda rolli täitnud aegadel, mil muid kommunikatsioonivõimalusi distantsilt suhtlemiseks ei olnud. Tänapäeval on kiri omandanud uusi vorme, nagu e-kiri ja SMS, mille laadi kujundab elektroonilise kanali eripära (näiteks võimalus saada adressaadilt vastus peaaegu kohe). Paberil, ümbrikus ja traditsioonilises postisüsteemis lähetatud kiri on jäämas üha haruldasemaks — kes ikka vaevub käsitsi kirjutama, otsima ümbrikku, postmarki ja lähimat postkasti, kui on olemas e-kirja võimalus. Traditsiooniline kiri on seetõttu järjest rohkem friikide pärusmaa ja elegantselt teadlik valik.

Kirju on peetud privaatseteks tekstideks. Ka Eesti Vabariigi põhiseadus garanteerib kirjavahetuse saladuse. Eri ajalooperioodidel on kirjavahetuse saladusse suhtutud siiski vabamalt, näiteks XIX sajandil oli kombeks lugeda kirju ette perekonnaringis. Sõjaväljalt (või Siberi vangilaagrist) saadetud kirju tsenseeriti pahatihti ja haiglas ravil oleva sõduri kirja võis kirjutada keegi teine. Tänapäeva e-kirja puhul võib juhtuda, et konkreetsele adressaadile saadetud erakiri jõuab inimesteni, kellele see pole mõeldud, näiteks siis, kui see kogemata edasi saadetakse.

Kirju on palju avaldatud ka trükituna, väärtustades neid esteetilises mõttes (kiri kui kirjandusžanr), aga ka ajaloo (kultuuriloo, isikuloo) allikana.

Jüri Arraku ja Ilmar Vene kirjavahetus aastatest 1994—2000 on raamatuna saanud pealkirja „Ilma naljata”. Miks on see kirjavahetus avaldatud just nüüd? Tagakaanetekstidest selle põhjus otseselt ei selgu. Jüri Arrak väidab seal, et kirjavahetust alustades ei olnud tal loomulikult mõtteski seda kunagi avaldada ja seetõttu ei lugenud ta kirju enne kirjastusele üleandmist isegi läbi. Ilmar Vene rõhutab avaliku ja privaatse piiride suhtelisust ning erakirjadesse ühetähendusliku suhtumise võimatust. Mõlema autori kommentaarid viitavad sellele, et nad ei näe oma kirju väga isiklikena, vaid paigutavad need laiemasse konteksti, kus kiri on kultuurilise kommunikatsiooni vorm, sõnum, mis võib kõnetada ka laiemat lugejaskonda.

Kuigi lugemisel jääb mulje, et kirjavahetus on avaldatud kärbeteta, puudub raamatus selle kohta otsene kinnitus. Samuti ei selgu, kas ja kui palju on kirjade keelekasutust muudetud. Toimetaja võinuks kirjade toimetamise põhimõtteid siiski avada. See andnuks palju juurde kirjade autentsuse mõttes — mida originaalilähedasemalt nad on avaldatud, seda „ehtsamad”, väärtuslikumad nad on.

Tegemist on huvitava ja ajastutundliku kirjavahetusega, mis kajastab kahe vaimuinimese aastatepikkust mõttevahetust mitmesugustel kultuuri(aja­loolistel) ja tänapäeva puudutavatel teemadel. Kirjutatakse ka majandusest, poliitikast, igapäevaelu toimetustest, lapse­põlvest ja selle mõjust hilisemale elukäigule, homoseksuaalsusest jpm.

Mõistetavalt on kirjavahetuse üks kesksemaid teemasid kunst. Jüri Arrak kirjutab sellest nii kunstniku kui ka kriitiku vaatenurgast, suhestudes kriitiliselt mõne tänapäeva kunstisuunaga. Samuti kirjutab Jüri Arrak oma loomingu tagamaadest, näituste koostamisest ja sellestki, mida tähendab olla valitud vabade kunstide professoriks.

Ilmar Vene suhe kunsti on distantseeritum. Ta tunnistab oma kunagist suurt huvi kunsti ja kunstitegemise vastu, ent väidab, et see on raugenud. Teisalt huvitab teda Jüri Arrak kui kunstnik, näiteks arutleb ta Arraku maalimisstiili üle ja tunneb huvi, kuidas on tekkinud Arraku loomingu inimfiguuride „tavapärane peakujundus” (lk 170).

Kogu kirjavahetuse jooksul arutlevad autorid palju nüüdisaja esteetiliste suundumuste üle, millesse mõlemad suhtuvad kriitiliselt. Nii tuleb kõne alla Kivisildniku kirjanike nimekiri, aga ka näiteks Raul Meele teos rahvuslippudest, kuhu on kirjutatud eri keeltes „jõledusi”. Tänapäeva kunstis levinud inetuse esteetikat kritiseerides kirjeldab Ilmar Vene seda ajavaimu nähtust kultuuriloolises kontekstis ja sõnastab selle „Flaubert’i fenomenina” (lk 259). Kuigi Vene sooviks teemat kõrvale jätta, sest see ei väärivat tähelepanu, pöörduvad autorid selle juurde ka hiljem tagasi.

Kirjavahetuses on kesksel kohal ka arutlused religioonist ja kristluse olemusest. Ilmar Vene asjatundlikud kultuuriloolised mõtisklused sel teemal on lugejale huvitavad ja harivad ka juhul, kui lugeja autorite sümpaatiat religiooni vastu ei jaga. Näiteks arutleb Ilmar Vene II ja XII sajandi kristluse erinevuse üle ning püüab sõnastada ka katolitsismi ja protestantismi erinevust: „Nüüd lõpuks on minuski vormumas midagi ebamäärast küsimuses, mille poolest katolitsism ja protestantism omavahel erinevad. Arvan, et protestantlik religioossus on vasturääkivus iseendas, et protestantism pole muud kui maskeeritud ateism.” (Lk 227.) Järgmises kirjas püüab Ilmar Vene lahti seletada seda, mis on „usu tunne”, aga kahtleb samas ise, kui selgelt tal õnnestus töö „iva” esile tuua.

Jüri Arrak omalt poolt kirjeldab enda ja religiooni suhet ning selle seoseid oma kunstiga. Ta kirjutab näiteks piibli vajalikkuse tunnetamisest ja püüab sõnastada, miks piibel talle meeldib: „…vist on minus Jumalaotsija hing. Ega see ei tähenda, et usinalt Piiblit loeksin, pigem niisama mõtlen nendel teemadel.” (Lk 126—127.) Rääkides oma suhtest jumalasse, väidab Jüri Arrak, et inimelu on mõtestatud liikumine jumala poole. Teisal kirjeldab ta oma religioonitunnetust panteistlikuna.

Jüri Arrakule pakub suurt huvi ka astroloogia ja sellest kirjutab ta mõnes kirjas päris põhjalikult, kuigi Ilmar Vene seda huvi paljuski ei jaga.

Tähelepanu väärivad ka mõttevahetused mehelikkuse ja naiselikkuse teemal. Ilmar Vene ei mõista soolisust bioloogiast tulenevana, vaid kui sotsiaalset konstruktsiooni, st kui teatud omaduste esinemist mehel või naisel. Kunstniku puhul on need omadused tavaliselt segunenud, ent Arrakus näeb Vene haruldast mehelikku kunstnikutüüpi: „Teie, lugupeetud Jüri Arrak, olete läbinisti mehelik kunstnikutüüp, iseenesest harvaesinev nähtus. See, mida ma (ühelt naiselt kuuldud sõnakest kasutades) olen nimetanud „sünguseks”, on lihtsalt Teie piltide mehelik joon. Sama nähtusega on tegemist, kui Te maailma asjad täie enesekindlusega paika panete, näiteks Sebra galerii näitusele eelnenud intervjuus. Räägin mehelikkusest kõige tavapärasemas tähenduses; see avaldub siis, kui juhitud olemisele (miks pole küll eesti keeles passiivi!) eelistatakse juhtimist ning ei kardeta sellest tuleneda võivaid kokkupõrkeid. Mehelik tüüp on aval ning ei kaalutle ette, mismoodi tema sõnad või teod võiksid mõjuda.” (Lk 186.) Ennast määratleb Vene inimesena, kes „pole võimeline juhtima” ja kes kardab kokkupõrkeid „üle kohasuse määra” (lk 188), leides, et on ainult üks valdkond, kus ta tunneb end sõltumatuna, ja see on mõtlemine.

Vastuseks Ilmar Vene mõtisklustele naiselikkusest ja mehelikkusest leiab Jüri Arrak, et „mehelikkus, naiselikkus on meis kõigis ja asi on proportsioonis, sest keskel on mõlemasoolisus ka füüsiliselt” (lk 190). Arrak nõustub Vene arusaamaga temast kui mehelikust kunstnikutüübist, aga leiab, et juhi tüüp ta ei ole. Seetõttu on ta isegi loobunud kandideerimast Kunstnike Liidu esimehe kohale.

Jüri Arrak kirjutab palju oma reisidest. Ilmar Vene ei armasta reisimist ja põhjendab seda reisil ettetulevate ebamugavustega, näiteks uinumisraskused. Mittereisimise peapõhjuseks peab Vene seda, et ta on niigi iga päev välismaal, st ta reisib vaimselt tänu raamatute lugemisele, mis toob kauged maad ja minevikusündmused talle koju kätte.

Jüri Arrak ja Ilmar Vene avavad end kirjades diskreetselt. Nad kirjutavad küll üht-teist iseendast, näiteks meenutavad oma lapsepõlve, kuid enamasti piirduvad nende kirjad siiski üldisemate teemadega. Seetõttu ei ole kirjavahetus väga isiklik, ehkki lugeja ootab ehk mõnigi kord, et autorid ennast rohkem avaksid. Näiteks oleks päris huvitav rohkem teada saada Ilmar Vene elust, kuigi üksikuid sissevaateid tema lapsepõlve või Kolkja eluolusse ta kirjades leidub. Siiski kumab kirjadest läbi Ilmar Vene püüd vältida isiklikke teemasid.

Kirjavahetuse stiili iseloomustab teatav distants, mida mõlemad autorid teadlikult püüavad säilitada. Huvitav on jälgida, kuidas Jüri Arraku katsele loobuda pisut ametlikuna tunduvast pöördumisest „Lugupeetud” vastab Ilmar Vene, et talle ei lähe korda formaalsed pisiasjad (mida kirjapäises olev pöördumine on) ning seetõttu ei taha ta selle teema üle arutlemisele ka ruumi kulutada. Diskussioon lõpebki vana pöördumisvormeli säilitamisega kuni kirjavahetuse lõpuni.

Liz Stanley1 on väitnud, et kirjad ei ole vestlused paberil, st kirjavahetus kui kommunikatsioon erineb oluliselt suulisest vestlusest. Kirjad loovad teatud mõttes oma maailma, kus kehtivad oma reeglid. Kirju kirjutades kujundatakse teadlikult oma „mina”, seda kohandatakse adressaadi järgi. See „mina” sõltub nii suhte laadist (näiteks kui lähedane suhe kirjutajatel on) kui kirjavahetuse otstarbest (armastuskirjad, tööalane kirjavahetus jmt).

Milline kuvand kujuneb kummastki autorist kirjade põhjal? Lugedes tekib mulje kahest sümpaatsest vaimuinimesest, kelle kirjavahetusest areneb aastatepikkune intellektuaalne sõprus, mõttevahetus, mis ühendab erinevaid isiksusi. Jüri Arrak kunstiinimesena ja aastatelt vanemana on avatum ning otsekohesem. Ilmar Vene iseloomustab ennast aeg-ajalt kui elu distantsilt vaatlejat, kellele pakub huvi süüvida raamatute maailma.

Oli päris kosutav lugeda tänapäeva Eesti kontekstis mõtteavaldusi, kus utilitaristlike hoiakute asemel keskendutakse hoopis inimlikumatele ja igavikulisematele teemadele. Selles mõttes võib Jüri Arraku ja Ilmar Vene kirjavahetust lugeda ka teatava sotsiaalkriitikana valitseva väärtussüsteemi pihta, sest kirjavahetus loob maailma, kus kehtivad teistsugused väärtused.

1 L. Stanley, The Epistolarium: On Theo­rizing Letters and Correspondences. Auto/Biography 2004, nr 12, lk 201—235.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon