Erik Linnolt in memoriam 10. I 1920—4. X 2015

 

 

Esimesel oktoobrikuu pühapäeval lahkus USA-s oma kodus Erik Linnolt, kes Eestis on tuntud kahes trükis ilmunud paeluva ja omanäolise mälestuste raamatuga „Linnu tiivul. Mõtteid ja mälestusi” (2000 ja 2005). Selle järel ilmus mõne aja pärast valik Erik Linnolti lühipalasid ja mõtisklusi „Üks vanamees Ameerikast kirjutab Teile” (2012). Raamatud andis koostöös autoriga välja kirjastus SE&JS.

Doktor Linnolt oli kolleegide ja patsientide poolt hinnatud arst, kes pensionipõlves tõdes, et oli töötanud kaheksateistkümnes haiglas neljal maal neljas keeles, kõige kauem psühhiaatrina USA-s. Samuti oli ta loodust hindav ja armastav inimene, kes tegi annetusi mitmetele looduskaitseorganisatsioonidele. Tema koduaias võis nautida puude ja lillede ilu, ta kireks olid linnuvaatlused. Ta oli suurepärane suhtleja, kellel oli arvukas ja ustav sõpradering, vaimukas vestleja, kes mõistis ja oskas ka ise teha head nalja ning tsiteeris peast klassikuid.

Erik Linnolt sündis Kaluuga kubermangus Mossalski linnas eesti kooliõpetaja peres 1920. aasta alguses. Samal aastal vanemad repatrieerusid Eestisse ja perekonna elupaigaks sai Pärnu. Pärast gümnaasiumi lõpetamist ja ajateenistust alustas Erik 1940. aastal õpinguid Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Euroopas olid ärevad ajad, võimud ja võimkonnad vahetusid, Saksa mobilisatsioon ei jätnud ka Erikut puudutamata. 1944. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris uuesti Eesti, põgenes ka Linnolt nii nagu kümned tuhanded eestlased läände. Uuel asukohamaal Rootsis pühendus ta esmalt keele õppimisele ja uude paika sisseelamisele. Stockholmis tutvus Erik Linnolt Pärnu „Endla” näitleja Asta Willmanniga, kellega 1949. aasta sügisel abiellus.

Linnolt lõpetas 1951. aastal meditsiinikandidaadi ja litsensiaadina arstiteaduse-õpingud Stockholmis Karolinska Instituudis. 1951. aasta sügisel jätsid Erik ja Asta Euroopa ning asusid ümber Kanadasse, kontinendi läänerannikule Briti Columbiasse, kus noorele arstile leidus tööd „inglaslikus linnakeses” New Westminsteris ja selle ümbruses. Doktor Linnolti haiglakabineti akna taga „kõrgus 4—5 meetri kõrgune rododendron. Kui suur ümar põõsas õitses, moodustas ta hiiglasuure punase palli nagu Tootsi maakera.” („Linnu tiivul”.) Iseloomuliku näite Erik Linnolti mõtteviisist pakub tema hinnang pärast jõudmist Briti Columbiasse: „Vaadates silmapiiri Vaiksel ookeanil teadsime, et lääne poole edasi ei tasu enam trügida, kui ei taha teiselt poolt maakera uuesti Stalini embusse langeda. Olime aga tänulikud Aleksander II-le, kes Alaska USA-le ära müüs ja nende riikide vahelt maismaapiiri likvideeris.”

Briti Columbiast siirdus Linnoltite perekond mõne aasta pärast Ameerika Ühendriikidesse Connecticuti osariiki. Mõlemad olid innukad edasiõppijad, Asta Willmann sai teise kõrghariduse Yale’i ülikoolist, Erik Linnolt spetsialiseerus psühhiaatriale. Pärast kolme aastat õpinguid leidis ta soovitud töökoha Hartfordi psühhiaatriakliinikus (The Institute of Living), kus töötas üle 30 aasta, ravides tihtipeale ka väga kuulsaid patsiente, kes oma hingehädadega olid temani jõudnud. Kodu loodi lähedal asuvas väikelinnas Farmingtonis. Seal kirjutas Asta Willmann oma peateosena viieköitelise romaani „Peotäis tuhka, teine mulda” ja mitmed teised teosed. Asta Willmann suri 1984. aastal.

  1. aastal saatis Erik Linnolt kirjandusmuuseumi kultuuriloolisele arhiivile Asta Willmanni käsikirjad ja teised arhiivmaterjalid. Koostöös kirjastusega SE&JS on taas avaldatud suur osa Asta Willmanni proosaloomingust. Erik Linnolt pidas AW teoste viimist lugejate käeulatusse kodumaal oma missiooniks. Tema enese kirjanduslikud võimed tulid esile alles siis, kui ta oli juba eas, mille kõrguselt on hea elule kiretult tagasi vaadata.

Erik Linnoltil oli hulk teravmeelseid ja elutarku krestomaatilisi ütlusi. Meenutagem üht nendest tema raamatust „Linnu tiivul”: „Meie meeled on pargitud ja nõuavad üha enam üksteist ületrumpavaid ilminguid. Õnnelikud on need, kes oskavad veel leida lõbu lihtsatest tunnetest ja elamustest, mida meie viis meelt söödavad vahel harva ajju kui kallist tasuta andi, olgu selleks siis värske õhu puhang, puhta vee vool, lilleline aas, liblikas, kes tiibu lehvitades oma värvi demonstreerib, või sinine tsiitsitaja hommikupäikese säras.”

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti Rahva Muuseum

Kirjastus SE&JS

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon