Helle Helle, kirjutatud olevikus

Liis Mallas

 

 

Helle Helle on üks tänapäeva tunnustatumaid prosaiste Taani kirjandusmaailmas. 1965. aastal sündinud Helle Krogh Hansen avaldas esimese jutustuse 1987. aastal ajaleheveergudel, ent tõsiseltvõetav debüüt Eksempel på liv („Näide elust”) ilmus 1993. aastal, ja seda juba siis, kui ta oli oma kirjanikunimeks võtnud vanavanaema perekonnanime Helle. Ta teosed on kahtlemata modernistlikud, võib öelda, et ka minimalistlikud, tema lemmikteemad on pigem trööstitud — lagunevad suhted, surm, reetmised, lihtsate inimeste tavaline elu. Lause on lühike ja napp, kirjanik keskendub pigem sellele, mida tegelaskujud teevad ja mõtlevad, kui sellele, mida nad tunnevad. Helle kasutab keelt, millest on välja roogitud selgitused, emotsioonid ja sentimentaalsus, nii soovib ta lugejatele jätta tõlgen­damisruumi.

Kokku on ta avaldanud ka­heksa täispikka romaani ning novelli­kogu; tema teoseid on tõlgitud kahe­teistkümnesse keelde. Kriitikute lemmik Helle Helle on võitnud nii mõnegi Põhjamaade kirjandusauhinna, näiteks Taani kriitikute preemia Kritikerprisen’i ja Per Olov Enquisti preemia, mis antakse noorele tulevikulootusele, 2009. aastal oli ta ka üks Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna kandi­daate oma romaaniga Ned til hundene („Koerte juurde”, 2008).

Kõige uuem teos, Dette burde skrives i nutid („See peaks olema kirjutatud olevikus”) ilmus 2011. aasta kevadel. Tegemist on lakoonilise romaaniga noorest Taani neiust Dorte Hansenist, kes elab 1980. aastate lõpul Glumsøs, väikeses linnas rongisõidu kaugusel Kopenhaagenist. Päevast päeva sõidabki kirjanikukarjäärist unistav tüdruk suurlinna, kus ta esialgu plaanib alustada taani keele õpinguid, ent mida aeg edasi, seda sagedamini leiab ta end tänavatel jalutamast, noormeeste kaisust ja kaubanduskeskustest. Lugeja saab osa pea kõigist neiu mõtetest, olgu need kas või igapäevased juurdlused selle üle, mida selga panna, kuhu istuda või mida õhtuks süüa. Nagu öeldud, on Helle Helle stiil äärmiselt lakooniline; minategelane ei seleta lahti ei oma olevikku ega minevikku, lugejale tutvustatakse vaid tema mõtteid ning mõtisklusi, mitte käitumise tagamaid ega põhjusi:

„Ma istusin lauale ja mõtlesin sõnale „kurvasilmne”, oli laupäevahommik, mulle tundus, et peaksin midagi tegema. Asjad lahti pakkima ja tühjad kastid kuuri viima, või hoopis vanni minema. Peaksin värsket õhku hingama, vähemasti võiksin üle tee poodi jalutada, osta veidi köögivilju ja õunu, et järgmisel nädalal rongis süüa. Mõtlesin kogumiskontole. Rahast oli piisanud kolmeks aastaks, aga nüüd hakkas see otsa saama. Mul oli alles vähem kui nelisada krooni. [—] Hiljem istusin tugitoolis, käes nõel ja niit, ning püüdsin lappida oma teksapükse. Edutult. Panin teleri mängima ja vaatasin aiandussaadet, hiljem veel jalgpalli ja piljardit, samal ajal sõin ära peaaegu terve paki küpsiseid.”

Loo teine peategelane on samuti Dorte Hansen, Dorte isa õde. Nende saatused jooksevad mõnes mõttes paralleelselt, noor Dorte on oma sihitu eluga jõudmas viimaks samasse punkti, kus on ta vanem sugulane; mõlemat naist valitseb juhuse tahe, nad libisevad ühe mehe käte vahelt teise juurde, ilma et nad ise suuremat oma käitumisest hooliks (peategelane Dorte satub haiglasse aborti tegema, tema tädi on jäänud lastetuks). Dorte iseloomustab elu küüniliste lausetega, nagu: „Me oleme liiga noored. Me ainult ootame, et kõik häviks.” Aeg-ajalt meenutatakse olnut, ent ei anta ühtegi seletust varem juhtunule. Miks Dorte kodust välja kolis, miks ta koolis ei käi, miks ta oma vanematega ei suhtle — selle jätab Helle Helle tahtlikult varjatuks. Kui midagi ka juhtub, siis igatahes mitte sellist, mida Dorte sooviks. Kõik lihtsalt kulgeb omasoodu. Ning tüdruk mõistab seda, tal polegi soovi oma elu ise juhtida.

Neidu halvab kontrast oma pisikese kodulinna ja Kopenhaageni kirjandusringkonna vahel (viimasesse sooviks ta ka ise kuuluda) ning ta tajub lohutut sarnasust enda ning vanema Dorte elu vahel. Ent siiski ei näe me temas tahet ega püüdu oma saatuse kulgu muuta.

Helle Helle romaan pole samas ainult lugu noore kirjaniku valulikust suureks-kasvamisest. Ise on ta öelnud, et püüdis kirjutada raamatut raamatu kirjutamisest. Dorte näeb ja kirjeldab oma elu juba kui fiktsiooni. Raamatu esimene ja viimane peatükk räägivad ühest ja samast päevast, mil Dorte vanematekodust välja kolib. See annab omamoodi lootust — kas peategelane ongi kirjanik, kes viimaks oma eesmärgini jõudis?

„See peab olema kirjutatud olevikus” tõi Hellele Taani raamatukaupluste ühingu asutatatud auhinna De Gyldne Laurbær ning siiani on see esimene ja ainus Helle romaan, mille põhjal Taanis on tehtud ka lavastus. Tõlked on ilmumas või ilmunud Norras, Rootsis, Hollandis, Prantsusmaal, Serbias ja Suurbritannias. Eestindatud on siiani ainult Helle Helle 1999. aastal ilmunud romaan Hus og hjem („Maja ja kodu”,  „Odamees”, 2000), kuid meie lugejatele on teda tutvustatud ka Põhjamaade kirjandusürituste raames.  Oleks tore, kui Eesti lugejate tutvus ühe Taani väljapaistvama uue proosakirjanikuga ei jääks nii põgusaks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon