Hümn kurbtusele inimese sees

Sirje Olesk

 

 

Enn Lillemets: „Joon haljast valgust nagu vett. Teine kogu luulet 1993—2015”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 56 lk.

 

Enn Lillemetsa teine luulekogu ilmus 22 aastat pärast esimest. Kogusse on võetud 40 luuletust, mis teeb keskmiselt kaks teksti aasta kohta. See ei ole kindlasti märk viljakusest, pigem süvenemisest ja väga hoolega tehtud valikust. Autori eripärane käekiri, tema iseenese nägu on ka selles kogus olemas, nagu see oli olemas juba esimeses. Enn Lillemets ei ole kõigepealt ja ainult luuletaja, aga ta on kindlasti KA luuletaja. Küpse isiksusena hoiab ta oma liini ja joont, kirjutades niisugust traditsioonilist lüürikat, mis on eluhoiakult justkui ajatu, kuid milles on selgeid viiteid ajale ja kohale. Koht on muidugi Tartu, ajale viitavad konkreetne aastanumber (lk 37), sõnaühendid, nagu „torujuhe Venemaalt Saksamaale” (lk 52) või „eel valimisi europarlamenti” (lk 12). Rohkem kui ajamäärsõnu on pärisnimesid, eriti konkreetsete inimeste nimesid, mis ankurdavad ajatud tekstid konkreetsesse aega: Karl Pajusalu, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Lennart Meri, Jaan Tooming, Fanny (de Sivers?) ja nendele lisaks veel Franz Kafka, Mozart, Chagall jt.

Luuletused on dateerimata ning alapealkirja järgi otsustades kirjutatud pika aja jooksul. Ent see ei häiri, Lillemetsa luuletaja-käekiri on välja kujunenud ja püsiv. Luulekogu on ühtlane ja selle stiil välja peetud. Tegemist on intelligentse autoriga, kes tunneb ja armastab luulet ja oskab end selles vormis väljendada. Kuigi luulekogul ei ole märgitud toimetajat (aga on tänatud mitmeid inimesi, kes on autorit tema valikutes ilmselt suunanud või toetanud), kahtlustan ma, et raamatusse jõudnud tekstid on valitud range käega mingist suuremast kogusest. Luuletused on head, aga neid on natuke vähe. Nende vahele tekivad mõttelised tühikud, mistõttu luulekogu kui tervik on tajutav elliptilisena: meile jutustataks justkui ühte kindlat lugu, aga sellel lool on augud sees, need on jäetud sinna teadlikult, uskudes lugeja mõistmisvõimesse.

Lillemets on kultuuriinimene, tema tekstid on täis viiteid teistele tekstidele, need võivad olla tsitaadid laste­kirjandusest: ja rootslased tulevad mürinal kõik, või vanadest lauludest: on õnnest puudu veel üks samm, või klassikast: maitsta päeva mürgist vilja, või kas või piiblist: Eks teie tea.

Raamat on jagatud kaheks tsükliks, esimese pealkiri on „Hulkuja kirsipuu”, teisel „Aeg kui inimlik eksitus”. See viimane tähendab rohkemat kui tsükli pealkirja, see on üks autori peamisi lähtekohti, kui ta maailma ja iseenda vahekorda arutab. Maailm on võtnud Tartu kuju, aastaajad vahelduvad, inimesed, puud ja muud efemeersed loodusnähtused korduvad ning miski ei näi muutuvat. Kurbus vaid püsib. Seda teravdab nukker sarkasm, kuid seegi ei jää domineerima. Kogujat on nimetatud ja raamatukese ilmavaade ongi kogujalik: see tühi kõik… On vaid mõned väga täpselt doseeritud poliitilise satiiri sööstud. Vaatame näiteks lõiku: Karl Pajusalu, humanoid, kes luuletab liivi keeles, et keegi ei kuule. Teda tutvustatakse eakaile Soome turistidele, samuti inglise keeles. Need pole valmis uskuma, et mitte Venemaad ärritada. (Lk 29.) Niisugune passus pärineb luuletusest „Tartu rahu(tus)” ja see suubub keelemängu, kus korduvad verbid armastan, kangutan, tembutan, millele järgnevad sõnad hambutan ja orangutan. See on omamoodi tervendav satiiriline sööst lüürilise tundeluule vahele. Domineerima jääb ikkagi viimane, aga see on eelneva kaudu kuidagi ergastatud.

Lillemetsa kujundiloome on sürrealistlik, oli niisugune juba eelmises kogus, mille pealkirigi oli „Olemise valge koer ehk ingli kolju”, ja sama­sugust sünesteetiliste ilmingute ühendamise poeetikat kasutab ta siinseski kogus. Loputa veebruarikuu lobjakas lõpuks kõrist alla, / siis ei jää märts kurku kinni. (Lk 49.) See ei ole laabanlik, see on rohkem alliksaarelik sürrealism, romantiline modernistlik keelemäng, kuhu vahele kukuvad mõnikord mõned järelärkamisaegsed riimid:

Ja majas oli surnud mees. Ning

asjale heitis valgust pime juhus.

Igaks juhuks.

Sul on ka alati vastus valmis. Salmis.

Selleks puhuks. (Lk 53.)

Need on luuletused inimeseks olemise vaevast ja valust, elust ja ajast, kus Ei varjust välja saa, ei varju ületa, ei varju varjuta, ei harju varjuta (lk 16).

Vaadete sulgumise tund on tulnud / toomingaist pääle / Vaadete sulgumise ajastu on käes Tartus, aga mujalgi. (Lk 9.)

Vaadete sulgumine, elu vaevadega stoiline toimetulek, resignatsioon on selle raamatukese põhitoon. Aga autor ei halise, ta lihtsalt konstateerib: nii on. Aga nii on alati olnud ja see vist ongi inimese pärisosa.

Praegu ilmub palju luulekogusid, igasuguseid ja igale maitsele. See väike raamat võib niiviisi teiste varju jääda, millest oleks kahju. Sest tegemist on napi, aga rikka raamatuga. Natuke suletud (aga lõpuni siiski mitte), natuke vanamoeline (aga päriselt mitte), natuke literatuurne (aga ometi kindlalt omanäoline), on ta kui Toomemäe varjulisel nõlval kasvav suvelill, tagasihoidlik, aga ehtne.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon