Hüvasti noorus ehk proosaraamat luulesõbrale

Peeter Helme

 

 

Kaur Riismaa: „Pühamägi”.

„Verb”, 2015. 109 lk.

 

Enam-vähem ühel ajal ilmus seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa sulest kaks proosateost. Üks neist on „Pühamägi”, teine „Pimeda mehe aiad”, mis võitis kirjastuse „Tänapäev” romaanivõistlusel I koha ja mille tagakaanelt saame teada, et tegu on Riismaa esimese proosateosega. Võib-olla tõesti. Siinkirjutaja lauale jõudis „Pühamägi” siiski esimesena, ning kui olin ka mõlemad raamatud läbi lugenud, tunduski senise Riismaa-lugemise pinnalt selline järjekord loogilisem.

Ilmselt on põhjus üsna proosaline, või tegelikult — luuleline. „Pimeda mehe aiad” on tõesti romaan. Ja väga korralik romaan, kus Riismaa laseb näiliselt mängleva kergusega käiku relvad, mille kuulumisest oma arsenali võib nii mõnigi rohkem proosaraamatuid üllitanud autor vaid unistada — kirjanik hüppab ajas ja ruumis, kujutab võrdse veenvusega oma peategelast, tolle mõtte- ja tundeilma nii siis, kui mees on 30, 45 ja 60, laseb sama elavalt kogu sündmustikku näidata ka naise perspektiivist ning keerab kõigele veel elegantse sõlme peale.

„Pühamägi” ei ole selline raamat. Raske on isegi öelda, kas „Pühamägi” on päriselt romaan. Jaa, siin on tegevus, on tegelased, on liikumine ja areng, on isegi ambitsioon näidata tegevust eri vaatenurkadest, avada toimuva tahke nõnda, et lugeja saaks ise otsustada narratiivi, selle arengu ning teose tegelaste ja nende motiivide üle. Samas teeb Riismaa seda kõike oluliselt vähem proosalikus laadis, eelistades pigem luulekeele tihendatust ja kujundlikkust proosa harjumuslikule lineaar­susele ning kasutades hakitust, katkendlikkust, pause ja justkui teadlikku peataolekut lausa vastandina „Pimeda mehe aedades” valitsevale suhteliselt realistlikule kujutamisviisile. Võimalikuks osutub see tänu otsusele valida „Pühamäe” loo jutustajaks peate­gelase sõber, minategelane, kes räägib lugu — oma potililledele: „Sulle, varvasjalg, nässak-ebahein, ja teie kõik, kes te oma pottide ja amplitega ei saa mu eest põgeneda, vaid peate kannatlikult kuulama, enne kastmist, enne õhtut, enne kõike, mida inimesed ainult hämarates korterites teevad.” (Lk. 7.)

Selline võte lubab omamoodi mugavalt ka katkendlikkust — kellegi teise lugu rääkides ei tea minajutustaja kõike oma sõbrast Maurice’ist. Õieti teabki ta ainult seda, mida iseendaga kimpus olev, järjekindlusetu ja omapäraste vaadetega Maurice endast rääkida suvatseb: „Ma rääkisin Maurice’ile, et kolleeg, nii-ütelda tere-sõbranna, oli kohanud Tallinna lähedal sarvikpütti. „Tee mind selle linnuga tuttavaks!” nõudis Maurice kohe. „Jestas, saa aru, tal on perekond, lapsed…” vastasin ma ja Maurice solvus: „Ega ma naist mõelnud.”” (Lk. 20.) Ebaselgeks jääb ka kohati peaaegu paadialuseks muutuva luuserist luuletaja nime lugu — kas ta on tõesti Maurice või äkki hoopis Mauri või lausa Moorits? Ei tea…

Aga jah, luule. Nagu juba ütlesin, on „Pühamägi” tervikuna sedavõrd luuleline proosa — nii keelelt kui struktuurilt —, et tekib kõhklus, kas nimetada teost romaaniks (kuigi algus, keskpaik ja lõpp on sel lool olemas, ent algus, keskpaik ja lõpp iseloomustab ka luuletusi) või vähemasti tuleb „Pühamäge” romaaniks ristides lisada sinna mõni täiend, nagu „luuleline”, „poeetiline”, või miks mitte ka „melanhoolne lühi-”. Kuid sellega „Pühamäe” ja luule seosed ei lõpe.

Esiteks tekib lugedes kohe paralleel Riismaa luuledebüüdiga — „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” (2011) sisaldab tervet hulka fiktiivseid elulugusid, ja ka „Pühamägi” on teatud mõttes fiktiivne (elu)lugu, küll ühe inimese oma, ent sarnasused on ilmsed. Jah, narratiivsust on siin rohkem, teoses on dialooge, kõrvaltegelasi, ja lugu ise on pikem, kui „Me hommikutes” sisalduvad elulood, mis reeglina on vaid mõne lehekülje pikkused, kuid üldine tonaalsus ja hoiak, atmosfäär ja meeleolu on samad. Mingis mõttes ongi „Pühamägi” ideaalne proosaraamat luulesõbrale.

Lisaks üldisele luulelisusele (mis iganes see siis ei ole), sisaldab raamat ka luuletusi, Maurice’i luuletusi. Tõesti-tõesti — Kaur Riismaa luule on hoopis teistsugune. Raske öelda, kas siin mängib kaasa Riismaas kaduma läinud näitleja või tema loomuomane kihk otsida, leida ja leiutada elusid ja nende lugusid, kuid „Pühamägi”, ühe kummalise, maailmas iseennast ja oma kohta, armastust, stabiilsust ja luulet otsiva Maurice’i lugu jutustades on Riismaa pidanud vajalikuks lisada siia ka Maurice’i tekste. Osalt tervikluuletusi, osalt luuletuste katkeid, mida jutustaja oma magamistoas madratsi all olevasse kingakarpi kogub. Kui Riismaa enda luuletused on pikad jutustavad tekstid, mida võiks — nagu „Pühamägi” tõestab — üsna vähese vaevaga tõlkida ka proosakeelde, siis raamatu-Maurice on üsna abstraktne, suisa hämar luuletaja: „Sest sa oled seisnud Pühamäel, / ihuüksi, hüljatud, / ja surnud lähevad tagasi vette. // Seepärast ongi nii hirmus / tuua vihma käest toole tuppa. / Nemad istuvad seal. // Ja neil pole vastuseid.” (Lk. 74.)

Nagu minajutustaja ka ütleb, ei olegi kõik Maurice’i luuletused päris luuletused, vaid väikesed fragmendid, nagu „tema huuled on tõrksad / ta nagu naeraks / elu viletsuse eimiskiks” (lk. 33) või — mõneti triviaalne, mis siin salata: „Kes ma olen, / kes surema peab, / et eneseks saada?”

Kuid pole ime, et triviaalne — jutustaja lausubki, et Maurice oli üks paras poolharitlane, kes „luges küllalt palju, kuigi enamasti vist hooletult…” (lk. 22), ja sama näib kehtivat ka tema loomingu kohta.

Seda hoolikam inimeste ja elu vaatleja on aga jutustaja ise. Ta suudab teinekord väga aforistlikult võtta nähtu kokku, iseloomustades sõber Maurice’i näiteks sõnadega: „Mõni inimene ongi selline: kui torusiil pole silmapesuvesi, siis ei teagi, mismoodi elada.” (Lk. 56.) Või: „Olnuks ta Iisak, pidanuks ta enne noa langemist lühikese söögilauakõne.” (Lk. 92.)

Seejuures saame jutustaja kohta teada veelgi vähem kui Maurice’i kohta, kes ometi räägib ju endast ning kelle elu vaatlemine ongi „Pühamäe” sisu. Jutustajast ei selgu, kas ta on Kaur Riismaa, ega see, kas ta seda pole. Näib, et luuletaja ta ise ei ole, aga võib ka olla, et on. Oma eluga näib ta vähemasti Maurice’ist ja tolle elukaaslasest Niinast paremini hakkama saavat, kuid see kõik pole just oluline. Oluline ongi vaatlus. Ja suhe Maurice’i ning Niinaga. Päris armukolmnurgaks seda nimetada ei saa — liiga haldjalikud ja metafüüsilised on nad selleks, ning isegi kui lihalikust armastusest teoses juttu tuleb, siis jutustaja pigem nendib imestavalt, et plaanis küll külaskäiku, kuid pöördus Maurice’i ja Niina akna alt tagasi, „kuna need ei olnud teps mitte kured, kes toas lapsi tegid” (lk. 93).

„Pühamägi” ei ole siiski tühi kulgemine. Nagu öeldud, on see alguse, keskpaiga ja lõpuga lugu. Seejuures väga hästi komponeeritud, õigesse kohta paigutatud pingetõusude ja -langustega. Siin on inimlikku traagikat — Niina abielu lugu, mille lõpetab naise võimetus rasestuda ja tema mehe jäised sõnad: „Ma ei saa koos olla surnud naisega” (lk. 53) — ning muidugi Maurice’i enda õnnetu kulgemine. Huvitav, kuidas Riismaa suudab sedagi pingestada, kuigi algusest peale on selge, et midagi hullu ei juhtu ega saagi juhtuda, sest loo käivitab jutustaja postkasti potsatanud ümbrik fotoga rahulolevalt naeratavast Maurice’ist, kes on koos Niinaga rändamas kas Madalmaades, Saksamaal, Šveitsis või Itaalias, sest „mingi teeviit ütleb eemal E35” (lk. 6), ja E35 on Amsterdamist Rooma kulgev Euroo­pa tee number 35. Niisiis õnneliku lõpuga lugu… Kuid ikkagi lõpuga lugu. Lugu mahajäävast noorusest, ühe sõpruse ja armastuse lõpust, jõudmisest argipäeva, kus pole enam ruumi lõpututele aruteludele Jumalast ja luulest, kus pole ruumi veinistele pargiõhtutele ja hommikuudustele õllehämus jalutuskäikudele. Nii et võib-olla ometi õnnetu lõpuga lugu. Kes teab. Kuid lõpuga lugu. Nii nagu kõik lood on lõpuga.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon