Hvostov ja kotipoisid

Ruth Mirov

 

 

Andrei Hvostovi kirjutatut on alati põnev lugeda. Ta oskab luua dramaatilist õhkkonda, on tükati robustne ja samas sentimentaalne. Ta räägib isiklike kogemuste põhjal ja tundub väga siirana. Lugesin huviga ka tema lugu „Vene värk” augustikuu „Loomingust”. Seegi on omaelulooline kirjutis ja sellisena ei kuulu arvustamisele. Tahan vaid lisada väikese kommentaari, samuti omaeluloolise. Õigustuseks see, et inimesi, kes sõjaaega ja sõjajärgseid aastaid mäletavad, jääb üha vähemaks. Aga ajalooline tõde peaks ikka oluline olema, ka eneseotsingute puhul.

Tahaksin midagi öelda „kotipoiste” kohta, ja nagu mainitud, isikliku kogemuse põhjal. Tegelikult olen sellest juhtumist varem möödaminnes kirjutanud, rääkides Kulno Süvalepa luulest ning elu-olust Nõmmel  ja Nõmme Gümnaasiumis sõjajärgsetel aastatel („Looming” 2004, nr. 12).

Lapsepõlves kuuldu põhjal samastas Andrei Hvostov kotipoisid õhtust Sillamäed ebaturvaliseks muutvate, olekult kergelt kriminaalsete tüüpidega, kes tegutsesid šaakalikarjana, mistõttu isegi öise vahetuse kaevurid pidasid ohutumaks minna bussipeatusse mitmekesi. Kolmkümmend aastat hiljem kuulis Andrei Hvostov sõjajärgsel ajal Leedumaal tegutsenud „hundilastest” („väikestest sakslastest”), kes pärinesid Nõukogude Liidu poolt vallutatud Ida-Preisimaalt (nüüdne Kaliningrad) ja käisid näljastena Leedu külades krattimas. Ning nüüd paneb Andrei Hvostov võrdusmärgi kotipoiste ja hundilaste vahele.

Hundilastest ei tea ma midagi, aga laiemas mõttes pole kõnealused nähtused võrreldavad: nn. vene kotipoiste puhul oli Eestis tegemist okupeeriva rahva vägivallaga okupeeritud rahva kallal. Hundilaste kodumaa ja kunagine Leedu Vabariik olid mõlemad vallutatud alad, nii et nende kodanikud olid sellelt aluselt lähtudes võrdsed.

Minu isiklik lugu on aga järgmine. Oli 1945. aasta augustikuu. Olin koolivaheaja veetnud Virumaal onude ja tädide taludes koos pererahvaga maatööd tehes. Töö tipnes rukkilõikustalgutega mitmes talus. Minu püüdlikkust rukkivihkude sidumisel „premeeriti” toiduainetega. See oli väga oluline, sest linnas kulges elu nälja piiril. Päris nälga Eestis vist näha ei tulnud, aga toiduhankimisega oli kõvasti tegemist. Meie peres oli hulk paremaid asju vahetatud maal toiduaine­te vastu. Ema tuli mulle järele, sest üksinda poleks ma jaksanud kaasapandud kraami ja oma suveriideid koju kanda. Pimedal augustiõhtul seisime Sompa jaamas, mõlemal käed pakke täis, ja seal oli väga palju teisigi rongiootajaid. Tollal oli tõesti pime, sest normaalne elektrivarustus polnud veel taastatud. Ainult jaama sees oli nõrka valgust, väljas ei midagi. Rongid käisid ebakorrapäraselt ja harva ning jaamast öeldi hoiatavalt, et peatus kestab ainult ühe minuti. Lõpuks saabus rong, mis niigi oli rahvast pungil, ja pealemahtumine paistis küsitav. Peatumisaeg ka väga lühike. Arusaadavalt tekkis tunglemine. Aga vähe sellest — ootamatult hakkas rongiustest platvormile valguma mingeid kampasid, mis tekitas veel suurema segaduse. Sattusin emast lahku ja äkki olid minu ümber mehed, kes mind tõukasid ja pakid käest rebisid. Hädavaevu pääsesin juba liikuma hakkavale  rongile. Ema polnud näha, aga arvasin, et ta on mõnest teisest uksest sisse pääsenud. Tallinnas, kuhu rong jõudis varahommikuses hämaruses, ema mahatulijate hulgas ei olnud. Ehmatus ja hirm oli suur.

Ema oli rongist maha jäänud, ööpimedasse Sompa jaama. Pakid olid temaltki röövitud, ja hullem veel — ta oli ilma pileti ja rahata, sest need olid minu taskus. Hommiku poole, kui inimesed tulid järgmist rongi ootama,  rääkis ema oma juhtumist võhivõõrastele inimestele ja sai kuulda teisi samasuguseid lugusid. Seal kandis oli kotipoiste tegutsemine väga aktiivne. Emale laenati piletiraha. Tol ajal oli rahval raha vähe, aga meie inimesed olid siis abivalmid ja usaldavad. Alati kihvatab, kui räägitakse eestlastest kui üksteise peale kaebajatest jms. Eks selliseidki oli, aga kindlasti oli neil rasketel aastatel  palju-palju rohkem omavahelist kokkuhoidmist ja abivalmidust, isegi elu ja vabadusega riskimist. Kaalukas tõend siinkohal on aastaid kestnud  metsavendlus.

Kokkupuude kotipoistega oli üks minu tollastest hirmu- ja õuduselamustest. Aga lool on ka puänt. Sügisel, esimeses vene keele tunnis rääkis meie õbluke, aga temperamentne õpetaja, kuidas ta oli Virumaalt koju sõites röövi ohvriks langenud: äkki oli ta ümber piiranud mingi bande, tema kohver oli käest rebitud, nii et ta jõudis ainult hüüda: „Eto moi tšemodan! Eto moi tšemodan!”

Oma loo järgmises lõigus satub Andrei Hvostov sõitma Saksamaa poole koos pruugitud autosid ostma läinud meestega. On aasta 1992, segane üleminekuaeg, mida me kõik veel mäletame. Nagu ikka sellistel aegadel, ujus pinnale palju vahtu. Võimalik, et mehed olid nn. ärikad. Aga võimalik, et tavalised mehed, kes ihaldasid odavat välismaa autot, mida kodumaal polnud võimalik saada. Tong peas, kelkisid nad oma oskusega Saksamaa mänguautomaatidest Eesti kroonidega raha välja petta. Täiskasvanute puhul ei näita niisugune lapsik vemp kuigi kõrget moraalset taset ja selle võib ehk väärtegude hulka liigitada. Täiesti mõistetav, et Andrei Hvostovile see  seltskond ei meeldinud, seda enam, et ta ise pole „autoinimene”. Mõistetav pole aga see, et ta „tragisid eesti autoini­mesi” seob mõistega „kotipoisid” ja vabandab, et ilmselt teeb liiga tõelistele kotipoistele, sõjajärgsetest laastatud piirkondadest tulnud näljastele lastele.

Venemaalt Eestisse valgunud kotipoiste hulgas võis ju mõnigi lapseohtu olla, kuid nende kampadel oli piisavalt jõudu ja julmust, et röövida ja varastada. Ja need on teod, mis liigituvad kuritegude kategooriasse. Kurjategijate võttestikku kuulub ka meetod — kiskja kombel ohvrit piirata. Kotipoiste ohvrid olid enamasti kaitsetud naised ja lapsed, mehi oli sõda ju vähe järele jätnud. Tasub meeles pidada, et Eesti oli samuti sõjas laastatud maa, eriti see kant Virumaal, kus oli raskeid lahinguid peetud ja kust sõjaväed olid korduvalt läbi käinud.

Arusaamatuks jääb samuti, kuidas puutub hoopis hilisematesse elunähtustesse väljend „vene värk”.

Lõpetuseks siis sõnadest. Kirjutises esiletoodud väljendid „vene värk”, „vene kotipoisid”, ka „hundilapsed” on kõik spetsiifilised, ajaliselt ja geograafiliselt piiritletud, kindla sisuga ajaloolised mõisted, olgu pealegi, et rahvakeelsed (nende sisu selgub piisavalt ka Hvostovi kirjutisest). Püüe neid mingisse teise ajajärku kuuluvate nähtustega siduda, neid „ümber hinnata” paistab aga kistud ja vildak, asjata segadust tekitav. Väljend „ehitajate värk” on kindlasti mõnel puhul asjakohane, aga sel on hoopis teine sisu ja hoopis kitsam tähenduslik haare.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon