Ilves tutvub Maaga. Katkend memuaaride käsikirjast „Neli presidenti”

Hellar Grabbi

 

 

Kui Toomas Hendrik Ilves 1984. aastal esimest korda elus Eesti pinnale astus, oli ta 31 aastat vana ja saatuse poolt märgitud mees. Tema saatuseks oli olla eestlaste riigi, Eesti Vabariigi neljas president. Talle hingemaaks ette nähtud maatükk ootas teda juba ees, ootas enda puhtaks raiujat aegade võsast ja kolhoosikorra häbist. Aga siis ei lubatud välismaal elavail isikuil Tallinnast välja Eesti sisemaale sõita. Nii pidi Ilvese kohtumine ta elu üheks keskseks osaks kujuneva Ärma taluga mitmeid aastaid edasi lükkuma.

Ka järgmisel Tallinna-külastusel 1988. aastal ei jõudnud Ilves esivanemate talumaadele. Ja ega ükski inimhing teda seal oodanudki. Lähisugulasi Ilvesel sealkandis ei olnud. Ometi keegi ootas. Maa ootas. Kolhoosikorra ajal rääma ja raisku lastud maa ootas õiget peremeest, kes maad hariks ja talu uuesti üles ehitaks. Toomas tunnetas maa hinge kutset ja igatses sinna pääseda, kuid ikka veel takistas seda okupatsioonivõimu keeld, et välismaalane ei tohi minna Tallinnast väljapoole ilma eriloata. See luba anti ainult erandjuhul ja maapiirkondadesse üldse mitte. Üksikud trotsisid okupantide keeldu ja käisid sugulaste abiga või omapead ikkagi väljaspool Tallinna, aga kui see ilmsiks tuli, oli pahandus suur, ja seda pidi Ilves oma töökoha tõttu vältima.

Hallistesse, oma emapoolsete esivanemate kodukihelkonda Viljandimaal, muistse Sakala maakonna lõunaosas, mida Mulgimaaks kutsutakse, jõuab Ilves 1990. aastate algul. Seal, Abja valla Veskimäe küla Ärma talus on ta suguvõsa kohalolek dokumenteeritud 1735. aastast saadik. Siis elas „Herma” (Ärma) talus Hans Jaanuse poeg, kelle järglasi saame ürikutes jälgida katkematus ahelas kuni Eesti neljanda presidendini välja. Perekondliku vahemärkusena nendime, et Ärma talus sündis 1881. aastal Hans Rebane, Toomas Ilvese vanaonu, kellest sai tuntud ajakirjanik ja poliitik, diplomaat ja suursaadik ning Eesti välisminister.

Ilvese esmakohtumist Ärma taluga on kirjeldanud talle autojuhiks olnud poliitik ja teatrimees Jaak Allik.

Pärale jõutakse läbi häda, kaartide ja mälestuste järgi ja hangedes sumbates, sest teed on lahti ajamata. Lõpuks näeb Ilves esimest korda Ärmat, talu, millest ta on lapsepõlves nii palju kuulnud ja mille vastu tal on tekkinud sügavad tunded. Pilt on troostitu — kivihunnikud, varemed. Kuid koha lootusetust seisust hoolimata teatab Ilves sealsamas, et tema eesmärk on talu taas üles ehitada ja sinna kunagi elama asuda. Allik saab aru, et Ilves mõtleb seda tõsiselt. Emotsiooniderohke päev jätkub Halliste surnuaial, kus õnnestub leida Ilvese mitme sugulase hauad.

Rootsis aastal 1953 eesti pagulaste lapsena sündinud, Ameerika Ühendriikides üles kasvanud ja kesk- ning kõrghariduse omandanud (magistrikraad psühholoogias, Pennsylvania Ülikool) ning noore mehena kolm aastat Kanadas, Vancouveris elanud ja töötanud Ilvese taust on rahvusvaheline. Seda enam, et Toomase ema, Leningradis 1927 sündinud, aga väikelapsena oma tädi, ema õe perekonda Eestisse lapsendatud, eestlasena üles kasvanud ning Eesti ja hiljem Rootsi ja Ameerika koolides õppinud Irene (Iraida) Siitam oli poolvenelanna. „Minus voolab neljandik vene verd,” ütles Toomas Ilves.

Siin on sobiv mainida, et president Ilvese ema lõpetas Rootsis eestikeelse eliitkooli, Sigtuna Eesti Gümnaasiumi.

Enne kui laseme tärgata eelarvamusel, nentigem, et Eesti rahvusriigi rajaja ning esimese presidendi Pätsi ema oli pool- või täisvenelanna Olga Tumanova. Ometi olid kõik neli tema poega (Konstantin, Nikolai, Peeter ja Voldemar) aktiivsed eesti rahvuslased. Eesti esimest ja neljandat presidenti ühendab ka sügav kiindumus oma tallu. See, mis Pätsile oli Kloostrimetsa, on Ilvesele Ärma. Mõlemal tuli mahajäetud ja võssakasvanud maatükk puhtaks raiuda ja hooned peale ehitada. Mõlemad andsid talule ka praktilise funktsiooni, kasutades seda eluaseme ja residentsina ning selle kõrval moodsa karjandustaluna (Päts) või väikese uurimiskeskuse ja selle raamatukoguna ehk kirjandustaluna (Ilves).

Toomas kõnnib nüüd esimest korda Ärma talu põldudel ja niitudel. Vaatab vanu piirikupitsaid, mõõdab sammudega kaugusi, silitab mändide, kuuskede ja pärnade krobelist koort. Midagi suursugust ja püha on neis kõrgeks kasvanud puudes.

Ühes madalas lohus, külmas ja niiskes põlluservas kerkib päikese soojendusel maa seest auru. „Maa hingab,” ütleb maarahvas, kelle animistlik usk looduse ja selle osade, nagu hiiepuud ning ohvrikivid ja -allikad või tavaline kasvav puu, hingestatusse pole veel täiesti kadunud. Sealtsamast, kus kerkis aur, kuuleb Toomas jämedat, endisaegsena kõlavat häält:

„Kes see kõnnib maada mööda, maada mööda, mulda mööda, võpsikussa viherjases, painutades türnpuuoksi, imestelles kõrget kuuske?”

THI: Mina.

MAA: Kas sa oled Rebane?

THI: Ei, ma olen Ilves.

MAA: Oh, kui kahju! Oli kuulda, et kui me vabaks saame ja Rebased tagasi tulevad, hakkavad nad jälle mind harima. Ma olen hirmsasti võssa kasvanud. Ja maja on hoopis lagunenud. Peremees puudub.

THI: Minu vanaisa oli Rebane ja taluomanik just siin, kus ma praegu kõnnin, aga tema põgenes koos perega okupandi eest üle mere ja on nüüd surnud.

„Oh, kui kahju,” ütleb Maa kõmiseval, nagu maa alt kostval häälel. „Kas tal järglasi on, kellele ma pärimise korras kuuluda võiks? Nii hirmsasti tahaks kellelegi kuuluda ja haritud saada.”

THI: Niipalju kui tean, oli viimaseks Ärma talu omanikuks enne talude riigile võtmist minu vanaisa Peeter Rebane, aga tema kolis juba Eesti ajal linna ja rentis talu ühele kaugemalt tulnud mehele. Peetri pärijateks on minu vanaema Aleksandra Rebane ja minu ema Irene Rebane. Ja siis tulen mina.

MAA: Oh, kui tore! Siis ma sobitan tutvust õige mehega. Kas hakkame minu harimisega kohe pihta?

THI: Ei saa. Riigile võetud maa ei ole veel omanikele tagastatud.

MAA: Oh, kui paha! Mis jama see maa tagastamisega on? Ma olen kogu aeg siin olnud. Mind pole vaja kusagilt tagastada. Olin siin enne inimesi, siis, kui ma jäävangist ja seejärel veevangist vabanesin, ja olen siin ka pärast neid. Olid halvad ajad. Olin kaetud raske jääga. Jää sulas ja taandus, aga maapind kattus sulamisveega. Jäävangist sattusin veevangi. Kuni ühel päeval tundsin, et koorem mu turjal muutub kergemaks. Vee vulina asemel oli kuulda nagu tuule kohinat. Tõusin püsti, hingasin sisse värsket õhku ja vaatasin ringi. Mu ümber oli nii hele, et pidin oma nägemise katma. Kuldne päike säras helesini­ses taevas. Aga need olid ka ainsad eredad värvid. Maapind ümberringi oli poripruun — kivid, kaljud, pori, liiv, kaugemal paistis vett, vist jõgi või järv. Ei ühtegi rohuliblet, lillest või mõnest puust rääkimata.

THI: Aga siis olid sa ju päris paljas! Kas sul külm ei olnud?

MAA: Ma ei ole eriti külmakartlik. Talvel lumeteki all on soe magada. Mõnikord võttis lõdisema küll, võib-olla ma selle värisemise-kombe sellest külge saingi. Aga nüüd jutustan ma edasi, ma pole pikka aega kellagagi rääkinud. Kui maa vabanes veest, hakkasid siia saabuma ja levima taimed ning putukad, linnud ja loomad ja kalad, põhjapõdrad, mammutid, luiged, lõhed, rästikud. Saabusid esimesed inimesed. Ühe siia rännanud ja elama asunud suguharuga saime headeks sõpradeks. Andsime üheskoos maakeelsed nimed kõikidele taimedele ja loomadele, kõikidele järvedele, jõgedele, mägedele, allikatele ja kivirahnudele. See rõõmus ja huvitav töö kestis mitu tuhat aastat. Kogu loodusele maakeelsete nimede andmine sai aluseks maarahva ülemvõimule Läänemere ja Peipsi vahelisel alal, sest ainult nemad oskasid kohalikes hiites ja teistes pühapaikades rääkida ja palvetada loodusele arusaadavas maakeeles. Suguharust arenes rahvas, kes hakkas end minu järgi kutsuma maarahvaks ja oma keelt maakeeleks ning meie usulisi ja vaimseid pärimusi maausuks. Kui rajati midagi uut ja silmapaistvat, siis kutsuti seda minu järgi maakonnaks, maalinnaks ja maanteeks. Kihnu saarel, kus mitmed vanad kombed alles, öeldi veel hiljaaegu oma ristpurjega väikese laeva kohta „maalaev”. Olin sellest aust nii liigutatud, et värisesin elevusest ja kohutasin tahtmatult maarahvast. Nad polnud kunagi varem maa värisemist üle elanud ega kogenud, kuidas maa jalge all kõigub. Olles vapustusest üle saanud, tegid nad uue sõna „maavärin”.

(Olgu mainitud, et Maa mälu ulatub ilmselt tagasi veidi üle kümne tuhande kahesaja aasta, kui pärast jää aeglast taandumist paiknes nüüdse Läänemere kohal jää sulamisveest tekkinud Balti jääpaisjärv, mille veed murdsid endale Billingeni mäe juures tee läbi Kesk-Rootsi Põhjamerre ja Atlandi ookeani. Järve veetase langes järsult, ühtlustudes maailmamere tasemega, ja suur osa Eesti praegusest pinnasest tuli vee alt nähtavale. Eesti maausulised loevad Billingeni läbimurret ja sellega kaasnenud maapinna vabanemist veekattest Eestimaa sünniks ja Eesti ajaarvamise alguseks ehk nullpunktiks.)

MAA: Ütle, mida õieti tähendab see sõna „okupant”? See pole maakeele sõna. See sõna on mulle võõras.

THI: Okupant tuleb suure sõjaväega ja vallutab sinu maa. Kes vastu hakkab, tapetakse, kes vastu räägib, pannakse vangi, kes ei täida võimu korraldusi, küüditatakse kaugele külmale maale ja asemele tuuakse võõrast rahvast.

MAA: Oh, kui õudne! Kas okupandist lahti ei saa? Kui ta ei taha ära minna, siis tuleb ta minema lüüa!

THI: Meie sõjavägi on väike.

MAA: Me lööme neid jälle soomusrongidega. Anna kohe Pitkale korraldus ehitada kolm rongi, üks Viru, teine Võru rindele, kolmas jääb Tallinnas korda hoidma.

THI: Pitka suri okupandi vastu võideldes.

MAA: Oi, kui kahju! Oli hea mees. Mis sa arvad, kas Laidoner saab rongide ehitamisega ise hakkama, kui talle mõned töömehed abiks anname?

THI: Laidoner suri okupandi vangistuses.

MAA: Oh, kui kole! Aga Päts?

THI: Suri okupandi vangistuses.

MAA: Oh, kui kehvasti! Kas ma ei õpetanud teda — ära lase venelast maale. Las ma mõtlen… Aga see noor mees viimasest sõjast… Mitte ei tule nimi meelde… Rebane!

THI: Aga ta on ju…

MAA: Essess, ah et euromeestele essess ei meeldi. Põrgu, ma ütlen, käigu põrgu! Kui üks väikerahvas võitleb oma elu eest, ei saa seltskonda alati valida. Pealegi, ega ta ise sinna roninud. Ta määrati koos oma pataljoniga veermahtist vahven-essessi, mis on teine tubakas kui poliitiline essess. Mis ta pidi tegema? Jätma maha oma mehed ja tulema ära rindelt (see oleks paremal juhul käsule allumatus, halvemal juhul väejooks), mille karistuseks on surmanuhtlus. Rinne oli siis meie maa kaitsel, Narva jõel. Rebane on õige mees! Maarahva mees. Kui kimpu jääme, siis see mees toob meid igast kotist välja. Tal ju tammeleht rüütliristi juures. Ja mul on talle õiged relvad. Tean, kuhu metsavennad peitsid kolm pansservausti, et võtta oleks, kui jälle lahti läheb. Ja tulevad ise kaasa okupanti nuhtlema. Pargas, Hirmus Ants, Haljand Koovit, Endel Redlich ja teised.

THI: Ära unista! Kõik need kanged mehed on surnud, ka Rebane. Sa kipud tegema sama viga, mida ka suured väejuhid on teinud. Kutsud võitlema uut sõda eelmise sõja strateegia ja relvadega. Soomusrongid, Panzerfaust’id, Rebane ja metsavennad. Kaasaja konfliktid heideldakse diplomaatilisel lahingu­väljal Genfis ja Brüsselis, Washingtonis ja Pariisis.

MAA: Uued sõnad, uued kombed. Vanasti öeldi selges maakeeles — tibla. Nüüd aga okupant.

THI: Uusi sõnu meil on. Neid me oskame teha. Uusi ja kõlavaid. Aga uusi relvi ei ole kuskilt võtta.

MAA: Kui õige räägiks Laaneotsaga?

THI: Mis on sul mõttes?

MAA: Tema on tankivägede ohvitser. Toob ehk Keila tankipolgu meie poolel välja.

THI: Terve polgu liikumapanemiseks on vist veel kõrgemaid juhte vaja. Pole juhte, pole relvi. Kuidas me nii võitlema hakkame? Tuleb oodata soodsamat hetke.

MAA: Olen ühe asja hoidnud saladuses. Mul on uus relv, seni sõjas kasutamata jäänud imerelv vundervahve, imerelv ja mitte mingi elektrooniline värk. Kutsun seda ka loodusrelvaks. Kui see oleks sakslasel kiiremini valmis saanud, siis nad oleks sõja võitnud.

THI: Ütle välja! Ära salatse!

MAA: Ma värisen okupandi jalge all!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon