In memoriam Ottniell Jürissaar 27. III 1924—7. IX 2014

 

 

7. septembril lahkus jäädavalt meie hulgast Eesti kultuuriruumi üks mitmekülgsemaid ja eredamaid loomeinimesi — luuletaja, kirjanik, helilooja ja dirigent, endine metsavend, soomepoiss ja poliitvang — Ottniell Jürissaar. See andekas mees jõudis ära elada pika 90-aastase elu, milles oli raskeid katsumusi ja kannatusi, aga lõpuks ka palju rõõmu oma unistuste täitumisest ja loometööst.

Ottniell Jürissaar sündis Tartus 27. märtsil 1924. Tema isa oli tunnustatud leiutaja ja väiketööstur, kellelt ta arvas olevat saanud oma luule- ja esinemisoskused. Muusikageenid päris ta aga emalt. Pere lootis temast kasvatada muusiku, helilooja. Lõpetanud 1938 Elva algkooli, jätkas nooruk õpinguid Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi sõja-aastasse 1943. Gümnaasiumi ajakirjas „Miilang” ilmusid ka esimesed Ottniell Jürissaare luuletused. Samal ajal õppis tulevane helilooja Tartu Muusikakoolis laulmist. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas ta õpinguid Tallinna Konservatooriumis Ott Raukase lauluklassis, kandideerides ka Heino Elleri kompositsiooniklassi.

Ent muusikaõpingutele tõmbas kriipsu peale ähvardav sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Koos neljakümne eakaaslasega pages Ottniell Jürissaar väikese mootorpaadiga üle lahe Soome, kus astuti vabatahtlikult Soome sõjaväkke — eestlastest jalaväerügementi JR-200. Ottniell Jürissaar suunati koos teiste gümnaasiumi lõpetanutega ohvitseride kooli, mille ta lõpetas augustis 1944 lipniku auastmes. Soome sõjaväes algas ka tema tõsisem muusika-alane tegevus. Loodi eestlastest koor ja estraadiorkester, mille kavas oli laule Ottniell Jürissaare sõjaväekaaslaste Ain Kaalepi ja Ivar Grünthali sõnadele. Siis tuli saadik Varma ja admiral Pitka kutsel JR-200 täies koosseisus Eestit vabastama. Eesti lipp lehvis Pika Hermanni tornis vaid kaks päeva, siis oligi sõda kaotatud.

Ottniell Jürissaarest sai metsavend. Just tollastel metsapao aastatel kujunes temast luuletaja, toeks samuti metsavend, tulevane eepostetõlkija Rein Sepp. 1946. aastal õnnestus nõukogude organitel petteamnestiaga hulk metsavendi paost välja meelitada. Legaliseerunud Ottniell Jürissaar sai muusikaõpetajaks Sooniste koolis, paari kuu pärast sama kooli direktoriks, järgmisest sügisest Taebla kooli direktoriks. Sealt tuli taas metsa pageda, kuna NKVD üritas noormehe staatust ära kasutades teda värvata. Jätkus lindprii varjumiselu ühes Sooniste talus, tulemiks kaks paksu kladetäit metsavennaluulet. Üks neist õnnestus arreteerimise aegu 1948. aastal hoiule anda, teise klade luuletused tõlgiti reaalustena vene keelde ning lisati uurimistoimikusse.

Pärast Pagari keldri vintsutusi jõudis Ottniell Jürissaar Patarei vanglasse, kus ilmutas end tema heliloojatalent. Ta komponeeris vanglamüüride vahel kümmekond laulu oma sõnadele, mis muutusid kaasvangide hulgas ruttu populaarseks ja üldlauldavaks. Süüdistuskokkuvõte pani Ottniell Jürissaarele süüks muuhulgas ka nõukogudevastaste luuletuste kirjutamist ja levitamist. Karistust (10+5 aastat) kandis Ottniell Jürissaar Mordva vangilaagris, kus pidi füüsilist tööd tegema vaid paar päeva. Siis algas suurejooneline kooride ja orkestrite organiseerimine, dirigeerimine, helilooming. Jürissaar kasutas vangilaagri võimalusi õppimaks kaasvangidest heliloojatelt kompositsiooni, orkestreerimist ja ka keeli. Ta lõi seal suure hulga laule ja orkestripalu, mida tuli küll esitada tuntud vene ja nõukogude heliloojate vähetuntud teostena. Raske haigus ja teened dirigendina vähendasid oluliselt kinnipidamisaega. 1954 vabanes ta vangilaagrist ja saadeti asumisele Krasnojarski kraisse, kus temast sai kultuuripalee dirigent. Ta korraldas seal isegi väikese laulupeo, kus vene koorid koos „Kaera-Jaani” laulsid. Kokku kirjutas Ottniell Jürissaar vangipõlves ja asumisel umbes 300 laulu ja instrumentaalpala, sealhulgas ka 2 operetti.

1960—1961 töötas Ottniell Jürissaar muusikaõpetajana Tartus ja alustas kaugõppes õpinguid Tartu Muusikakoolis, kus lõpetas 1963 Richard Ritsingu dirigeerimisklassi, 1967 lõpetas ta Tallinna Konservatooriumis Jüri Variste dirigeerimisklassi. Aastatel 1961—1970 tegutses Ottniell Jürissaar muusikaõpetajana ja dirigendina Kohtla-Järvel ning korraldas üldjuhina kohalikke laulupidusid Toila-Orul.

1963. aastast peale hakkas tema luuletusi ilmuma ajakirjanduses.

1970. aastast oli Ottniell Jürissaar muusikaõpetaja ja dirigent Sakus, Arukülas ja Tallinnas. Ta asutas Saku Maaviljeluse Instituudi segakoori „Tuljak” ja kondiitritoodete vabriku segakoori „Kalev ja Linda”, rajas Saku laulupäevade traditsiooni, organiseeris Tallinna Pedagoogilise Kooli muusikaosakonna ja oli aastaid selle juhataja ning õpetas dirigeerimist ka Tallinna Pedagoogilises Seminaris.

Ent tõeliselt vallandusid tema organiseerimis- ja loomevõimed alles taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Tema isamaa-aatelised metsavennalaulud, vanglates kirjutatu ja sahtliluule levisid raamatutena, helikandjatel ja sadadel kontsertidel nii Eestis kui ka välismaal. Ridamisi ilmusid tema laulude-, luule- ja mälestusteraamatud: „Laule trellide ja okastraadi tagant” (1989), „Alleaa-Kallermaa” (1990), „Metsavennalaulud” (1990), „Kaduviku sillal” (1990), „Rännulugusid ja vemmalvärsse” (1991), „Sada sonetti” (1992), „Kevadetüdrukud” (1993), „Suupillilugu” (2000). Viimane sonetikogu „Eestimaine ingel” ilmus alles tänavu kevadel autori 90. sünnipäevaks. 1992 sai Ottniell Jürissaarest Eesti Kirjanike Liidu liige.

Alates 1989. aastast on tema autorikontserdid toimunud Eestis, Soomes, Skandinaavias, mitmel pool Lääne-Euroopas ja Kanadas. Kokku on ta andnud üle 600 kontserdi. Ottniell Jürissaar pidas ennast õnnelikuks inimeseks. Osakem vääriliselt hinnata tema pärandit Eesti kultuuri kontekstis.

Mälestavad Eesti Memento Liit,

Eesti Kirjanike Liit,

sugulased,

sõbrad ja

aatekaaslased

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon