Indiaani bukett

September, 2019

Lauri Sommer

Pawnee
Sõjalaul

Andke aimu, on see päris —
elu, mida elan siin.
Pyhad, keda kõikjal leidub,
andke aimu, on see päris
elu, mida elan siin.

Wazhazhe (Osage)

Päike pole see suur jumal, keda nende meel mõlgutas,
kuigi ka Päike on jumal, nii on nad öelnud.
Kuu pole see suur jumal, keda nende meel mõlgutas,
jumal, kellest kõneldi ikka kui ööst,
kuigi ka Kuu on jumal, nii on nad öelnud.
Nende meel mõlgutas jumalat, kellest kõneldi ikka kui ööst,
jumalat, kes tuleb ja lamab väljasirutunult kollases valguses,
jumal, kes lamab kollases.
Kuu pole see suur jumal, keda nende meel mõlgutas,
kellest kõneldi ikka kui ööst,
kuigi ka Kuu on jumal, nii on nad öelnud.
Nende meel mõlgutas jumalat, kellest kõneldi ikka kui ööst,
jumalat, kes tuleb ja lamab väljasirutunult kahvatus valguses,
kes lamab väljasirutunult kahvatus valguses.
See on samuti jumal, nii on nad öelnud.
See on jumal, kellest kõneldi ikka kui ööst.
Nad ei mõlgutanud seda suurt jumalat, Päikest,
vaid jumalat, kes tuleb ja lamab väljasirutunult purpuris.
Nende meel mõlgutas seda suurt jumalat, Päikest,
see on samuti jumal, nii on nad öelnud.
Nende meel mõlgutas jumalat, kes ilmub sygavpunases
ja istub silmapiiril.
See on samuti jumal, nii on nad öelnud.
Nende meel mõlgutas jumalat, kes lamab väljasirutunult taevasinas,
kelle piirjoon meenutab lille oma.
Nad ei mõlgutanud õhtu järelkuma,
vaid jumalat, kellest kõneldi ikka kui ööst,
jumalat, kes tuleb ja lamab väljasirutunult mustjassinises valguses.
Jah, siin on uue pyhamu paik, nii nad hyydsid —
uue pyhamu, kus puutumatu saab lebada rahus, nii nad hyydsid.

Diné (Navaho)

Mu mokassiinid on mustast obsidiaanist!
Mu säärised on mustast obsidiaanist!
Mustast obsidiaanist mu särk!
Mind ääristab must lääne-liivaboa.
Mustad maod sirutuvad yles mu peast.
Siksakilisi välke siuhkab välja mu kandadest, kui käin!
siksakilisi välke siuhkab välja mu põlvist, kui käin!
siksakilisi välke siuhkab välja mu keele tipult, kui kõnelen!
Õietolmust ketas lebab mu pealael.
Hallid lääne-liivaboad ja lõgismaod õgivad seda.
Musta obsidiaani ja siksakilisi välke siuhkab minust nelja ilmakaarde!
Seal, kus need tabavad maad, ei salli neid pahad asjad ja kuri kõne!
See saadab laiali lendvaid!
Pikk Elu, olen midagi jubedat! Nyyd ma olen!
Kus ma astun, seal on ohtlik! Ma olen keeristorm!
Kus ma astun, seal on ohtlik! Olen grislikaru!
Kus ma käin ja astun, välke väljub minust!
Kus ma käin, mind kardetagu!
Kus ma käin, Pikk Elu, mind kardetagu!
Kus ma astun, seal on ohtlik!

A’-a’tam a’kimult (Pima)

Valgel koidikul
tõusin, et minna teele!
Kui saabus sinine õhtu,
kui saabus sinine õhtu,
sinises õhtus tõusin minekule!
Ogaõuna lehed,
ogaõuna lehed,
mina, kes neid söön,
taarun tuisupäiselt, kui jooksen!
Ogaõuna õied, ogaõuna õied,
jõin seda jooki
ja ulmakil peaga taarusin joostes!
Suure Vibu Jäänukas mind jahtis,
siin võttis mu kinni ja tappis,
siia jättis mu sarved,
maha lõigatud, visatud ära!
Hullud kärbsed,
hullud kärbsed
kukuvad sinna-tänna laperdavail tiivul.
Purjus Liblikad
kukuvad sinna-tänna sulguvail ja avanevail tiivul.

Hopi

Seal läänes, pilvedest maja juures,
Sipapunis maailma keskmes, on pilvealtar.
Seal kerkib vihm, sealt vihm läheb välja,
neli nooremat õde, need Vihmajumala Ymmardajad.
Vee-Kuuguar on seal, ta näol on miski,
vihmapilvede viirg.
Veevalgus, kuuvalge vesi on tulekul siia!
Välk, Kõu, vihma-myrina pikne!
Hiwai! Voolav vesi!
Hiwai! Tulvav ja voolav vesi!
Kollane Mais, Sinine Mais, mu Ema,
võtab meid majade sekka.

Aa’shi’wi (Zuni)

Sel päeval, Tema, kes kaitseb me teid, Meie Päiksest Isa,
on tulnud välja seisma oma pyhale kohale
Ja nagu tema on möödunud meist me teedel,
siin möödume me sinu teel sinust.
Sina Jumalik, valge maisi ihu
palveroog, teokarp, maisi suir,
seda sulle ma pakun.
Sinu teadmusega, palverooga vastu võttes
teokarpi, maisi suira
täna, mu emad, mu isad
mõnes kitsukeses koopas, hõreda võsa vahel
ilmutate end mulle.
Las ma kosutan siis end
teie ihu, teie elavate vetega.
Et see synniks, pakun teile seda palverooga.

Kwtsaan (Yuma)

Öökullil paluti teha, mida mõistab.
Ta ainult huikas ja rääkis koidutähest
ja huikas uuesti ja rääkis koidust.

Wintu

Selle paiga kohal, kus Karpkalaneiu rahus
magab, vees kergelt uimi liigutades,
kaarduvad lilled
ja lilled sirguvad taas.

Achomawi

Need on lillede vaimuvarjud.
Vasakul on punaste lillede vaim.
Paremal kõikuvate lillede vaim.
Vasak on maailma nimi;
parem on õhu nimi.
Ah’mah, nwahm’ah, nah’neyo.

Aa’shi’wi (Zuni)

Täna, me laps, päiksepaistele seisma sa lähed,
valmis seadma enese elu, meie päevad on loetud.
Kui kõik me päevad olid lõpul, kui kaheksa päeva said läbi,
läks sisse meie päiksest isa ja istus maha oma pyhasse paika.
Ja meie öised isad olid välja tulnud, seistes oma pyhasse paika,
oodates selle õndsa öö, jõudsime päeva manu.
Sel päeval on meie isad, Koidu Nõiad tulnud välja seisma oma pyhasse paika,
meie päiksest isa on tulnud välja seisma oma pyhasse paika.
Meie laps, täna on sinu päev.
See päev, maisi valge ihu, söömaaeg palvega,
oma päiksest isale pakume seda pyha söömaaega.
Mingu täide su tee. Jõudku see meie päiksest isa teeni,
kui su tee läheb täide, võime elada sinu mõtteis.
Las me olla need, kellega lepivad su mõtted.
Seepärast pakume täna oma päiksest isale pyha söömaaega.
Seepärast: aita meid kõiki jõuda oma teede lõppu.

Inglise keelest LAURI SOMMER