Isast, vaikimisest ja asjade ühtsusest

Paul-Eerik Rummo / Jaak Urmet

 

 

JAAK URMET: Mis mõttes on sinu elus tähtis kuupäev 13. oktoober 1957? Sel päeval ilmus „Sirbis ja Vasaras” luuletus, mida kirjanduslugu peab esimeseks Paul-Eerik Rummo avaldatud luuletuseks. Luuletuse pealkiri oli „Kunsti­näitusel”. Kas see meenub sulle?

PAUL-EERIK RUMMO: Meenub, et panin selle luuletuse oma „Kogutud luulesse”. Toimetajad käisid peale, et see raamat sisaldaks tõesti enam-vähem kõike, mis ma kunagi kirjutanud ja avaldanud. Luuletus ise on ka ähmaselt meeles.

J. U.: Ma värskendaksin meie mälu ja loeksin selle luuletuse ette otse „Sirbist ja Vasarast”.

Mõtlikud näod, mis marmorist tahutud;

lõuendeil põllud, kus kuldavad hakid,

kuulus näitleja tuhm-mustas frakis,

laevade ümber lained rahutud.

Kipsreljeefil puusärke kantakse —

peetakse massmõrva ohvrite matuseid;

akvarellidel näha antakse

vana Tallinna punaseid katuseid.

Kalurid libedal traaleripardal

võrgusilmadest nopivad loomust,

juubeldav rahvas silitab hardalt

võitjate-päästjate tankisoomust.

Pilguga noodiraamatu palades

varstine kunstnik viiulit harjutab,

tööline sulametalli valades

sädemete eest silmi varjutab.

…Saalis,

             skulptuuride,

                                 maalide foonil

publik vaadates aeglaselt astub.

Sadadelt lõuendeilt vaatavad vastu

elu tuhanded värvitoonid.

Kas on meeles, mis kunstinäitus see oli?

P.-E. R.: Praegu kuulates tuli selgelt ette, et luuletuses on vist küll kõik tollase eesti nõukogude kunsti motiivid üles loetud. Kõik teemad, millest üldse pilte ja kujusid tehti. Kunstnike Liit korraldas tollal kaks korda aastas, kevadel ja sügisel, ülevaatenäitusi, ju see üks nendest oli.

Ühe kohaga luuletuses seostub väike nali. Nimelt värsiga kuulus näitleja tuhm-mustas frakis. See pidi kujutama Pansot. Vist Evald Okas oli maalinud Pansost täispikkuses portree, mis kujutas teda frakis. Aga algselt oli mul luuletuses selle koha peal hoopis üks natüürmort tapetud kukega. Laste­ajakirjanduses oli mul koolipoisivärsikesi varemgi ilmunud, aga nüüd pärisajakirjandusse jõudes tuli kohe ka esimene kokkupuude tsensuuriga. Kas just ideoloogilise tsensuuriga — kui ideoloogiline üks tapetud kukk ikka on —, aga igatahes ilmnes, et ikkagi hirmus kole motiiv ja tuleb ümber teha. Mul endal polnud küll mingit huvi selle luuletuse ilmumise vastu, jumala ükskõik, aga vaatasin, et miks mitte tapetud kuke asemele frakis Panso panna, sest ka niisugune maal oli näitusel olemas. Ei mingit tegelikkuse võltsimist. „Kogutud luulet” koostades tuli lugu meelde ja tapetud kuke eluõigus sai taastatud: „lõuendeil põllud täis küpsevaid teri, / tapetud kukk, kaelal hüübinud veri”U.: Kuidas sa 15-aastase koolipoisina taipasid „Sirpi ja Vasarasse” luuletuse saata?

P.-E. R.: Küllap see oli mu isa, kes selle sinna toimetas. Pikka aega suhtus ta minu luulekatsetesse kõhklustega — tagantjärele saan sellest hästi aru —, aga see luuletus ilmselt tundus talle sellisena, milles juba midagi on. Võib-olla mõtles ta luuletuse ajalehte saatmisega mind kuidagi stimuleerida. Et äkki avaldataksegi ja see ergutab mind sellel rajal tõsisemalt edasi minema. Arvan, et kuidagi nii see käis, ise ma kindlasti luuletust lehte ei saatnud.

J. U.: Luuletus ei ilmunud mitte lihtsalt „Sirbis ja Vasaras”, vaid ajalehe esiküljel üleval paremas nurgas. „Sirbi ja Vasara” esikaanele ei ole just iga luuletaja oma luuletusega jõudnud. Kas Reaalkoolis, kus sa sel ajal õppisid, kujunes sinu debüüt suureks sündmuseks, kas koolis loeti „Sirpi ja Vasarat”?

P.-E. R.: Mingit sündmust küll ei mäleta. Aga koolis tekkis sel ajal või veidi hiljem väikesi poolpõrandaaluseid rühmakesi, kes üritasid tegelda vaimsete ja hingeliste asjadega, mis ei kõlanud kuigivõrd kokku kehtiva ideoloogiaga. Ja natuke põrandaalust almanahhindust algatada, mis küll ruttu umbe jooksis. Muide see, et tegemist oli suurte traditsioonidega Reaalkooliga, andis Tallinna 2. keskkoolis, nagu kooli minu ajal nimetati, päris tugevalt tunda. See oli endiselt tugeva reaalkallakuga kool, kuid samas elasid seal edasi sellise vaimsuse järelkajad, et reaalne või insenerlik mõtlemine ja kunstid kuuluvad tegelikult kokku, mitte ei vastandu teineteisele. Sellest koolist on nii varem, kui ta oligi puhas reaalkool, kui ka nõukogude ajal tulnud maa ja ilm silmapaistvaid isikuid kunstides ja humanitaar­aladel. Nõukogude ajal — minuvanused inimesed siin publiku hulgas küllap mäletavad — kisti üksvahe kunstlikult üles nii-öelda ühiskondlik diskussioon: füüsikud või lüürikud. See oli puhas tsirkus ja üdini väära mõtteviisi promomine, just nagu oleks niisugune vastandus objektiivselt olemas. Päriselt seda ei ole, päriselt need kaks „poolust” halvimal juhul täiendavad teineteist, aga sügavamalt vaadates on nad pigem üks ja seesama asi, lihtsalt erinevates keeltes või koodides väljendatult.

J. U.: „Kunstinäitusel” ei ole algaja katsetus, vaid küllaltki küps tekst, millest aimub pikemaaegset värssidega tegelemist. Kuidas sa õieti astusid luuletaja okkalisele teele?

P.-E. R.: Seda on mult intervjuudes ennegi küsitud ja olen vastanud enam-vähem nõnda (ja see vastus on enam-vähem adekvaatne ka). Nimelt, et lapse esimese kokkupuute mõistetega töö või tegevusvaldkond annab tema vanemate töö ja tegevus. Ja kuna ma olen nii-öelda kirjanduslikust perekonnast pärit, siis sellest tuli ka mu ettekujutus täiskasvanute elust ja töötegemisest. Et näiteks luuletuste kirjutamine ongi töö.

J. U.: Et töö käib siis, kui isa või ema istub kirjutuslaua taga ja ütleb lastele: kuss, ma kirjutan.

P.-E. R.: Minu isa ei pidanud kuss ütlema, sest tal oli omaette kabinet ja lapsed võisid teistes tubades ka mitte nii väga kuss olla. Aga jah, et see, mida isa seal oma kirjutuslaua taga teeb, on töö — seda küll. Eks sealt see impulss tuligi. Ja hakkasid ka ise vaikselt proovima.

J. U.: 20-aastaselt debüteerisid raamatuga „Ankruhiivaja”, mis ilmus esimeses kassetis, ja said kohe üheks 1960-ndate kesksemaks luuleautoriks. Kui seda luulekogu tähelepanelikult sirvida, siis on näha, et autori teadmistering on väga avar. Loetlen näiteid: Jeesus Kristus, Oscar Wilde, kromanjoonlased, Giordano Bruno, Pariisi Kommuun, Babülon, Hamlet, dialektika, Petrogradi oktoobrilõkked, Juhan Liiv, Jack London, Peer Gynt… See on julge dialoog maailma kultuuripärandiga. Kust see teadmistepagas tuli? Kuidas 20-aastane inimene julgeb sellist piu-paud lüüa?

P.-E. R.: Eks see üks bluffimine ole. See julge toon, kui sa seda nõnda nimetad, on kindlasti blufitud. Sügavamat teadmust kõigest sellest, mille märksõnu sa nimetasid, vaevalt mul oli. Aga midagi jääb igalt poolt külge, kus inimene liigub, ja nooremast peast hõlpsamini kui hiljem. Vanemast peast on tunne, et ah ma tean seda juba niikuinii, ja kõik on pigem igav kui intrigeeriv. Aga noorest peast jääb kõiksugu asju külge ja asi sellest siis lobisedagi. Paraku tuleb öelda, et külge ei jää mitte ainult faktilised teadmised, märksõnad või tähtsate ajalooliste isikute nimed, vaid automaatselt võtad külge ka hoiakuid. Nõnda et see Pariisi Kommuuni hoiak seal või veel mõned poliitilised klišeed said automaatselt üle võetud sellistena, nagu neid pakkus tollane kooliõpetus. Samas kätkevad teemad, nagu Pariisi Kommuun või Giordano Bruno, olemuslikult protesti, mässulisust, millegi uue nimel kas või surma minemist, ja selle poolest kõlavad loomulikult kokku väga noore inimese eakohase spontaanse protestivaimuga. Psühholoogiliselt huvitav situatsioon.

J. U.: Kirjanduslooliste huvidega inimesena märkasin „Ankruhiivajas” kohe tsüklit „Luulet minu isast”. Ja jäin mõtlema, kas siin kõneleb modernist, keda ei tarvitse kõiges uskuda, või on tegu usutava autobiograafiaga. Muu hulgas kirjutad selles luuletuses järgmist:

Minu isa pole vana.

Jätke see vastik laul

sagedased peavalud

                                   uneta ööd.

Mis te peavalust räägite

rääkige südamevalust

minu isa südamevalust kui kõik ei lähe nii

nagu ta lootis valides tookord nii nagu ta valis.

Minu isa pole vana,

tema usaldab meid

meid kelle lihased on stardipaugu ootel nagu kivid

                                                                               lingus

või kes on juba jooksnud

oma esimesed mõnikümmend meetrit.

Ta ei tänita ta ei mõnita

ta ei suuna meid õigele rajale

lärmaka rajakohtuniku toonil…

Kas viimane väide vastab tõele, kirjeldab isa suhtumist sinusse ja su õdedesse?

P.-E. R.: See vastab kindlasti tõele, sest kadunud Paul Rummo iseloomus ei olnud ei lärmakust ega pealetükkivust. Aga mulle jäi praegu kõrva sinu vastandus: modernism või faktiline reaalsus. Kas modernism ja reaalelulisus on tingimata vastandid?

J. U.: Realism ja modernism on kirjandusloos siiski erinevad, ühte saab nagu rohkem uskuda, teist rohkem kunstiliselt nautida. Nüüd kaldume küll teooriasse…

P.-E. R.: Kultuurilooline tõsiasi on minu arust ka see, et modernismi üks algtõukeid oli vajadus vabaneda romantilistest klišeedest reaalse, tänapäevase, moderni elu- ning mõtteviisi kajastamise nimel. Realism ja modernism kõlavad pigem kokku, tagasipöördumine reaalsusse, mida see siis ka ei tähendaks, on üks varase modernismi suuri samme. Aga jah, see on sügavalt kultuuri- ja filsoofialooline dispuut, mis siit võiks areneda.

Mis puudutab minu suhet oma isaga, siis oli see niisugune, nagu luuletuses kirjas. Isa oli luuletaja, aga ta oli ka kultuuriametnik, mis nõukogude ajal tähendas piiranguid tema vabale sisetundele, rääkimata selle väljendamisest. Nii et vaevalt ta kõiki oma tunnete ja arusaamade kihistusi avalikult või avameelselt kunagigi väljendas. Suhe oli vast selline, et kõigest — näiteks hoiakutest ümbritseva suhtes — ei peagi isa ja poja vahel rääkima, vaid palju asju on vaikimisi arusaadavad. Inimesed tajuvad üksteist ka vaikimisi, vaistu ja ühise keskkonna pinnal, kõike ei pea tingimata kõva häälega seletama. Kusjuures peale muude tegurite mängib kaasa ka vältimatu geneetiline sarnasus. Kodune õhkkond kujuneb paratamatult välja laste ja vanemate ühise geneetilise baasi pinnal. Käitumisjooned, suhtlemisviisid… palju asju on minu meelest vaikimisi arusaadavad.

J. U.: Kuidas suhtusid luuletajad, nagu ka sinu isa, kes mingil ajal kirjutas stiilipuhast sotsialistlikku realismi, oma kirjutamisainesse tegelikult? Mõistagi on see meetod plakatlik ja on arusaadav, et inimene niimoodi ei mõtle. Sina nägid seda olukorda lähedalt. Kuidas on võimalik seostada sinu isa luuleraamatuid tema tegeliku maailmapildiga?

P.-E. R.: Raske öelda. Inimene ja tema maailmapilt on mingis mõttes alati identsed. Ei ole nii, et siin olen mina ja siin on minu maailmapilt. Aga ma ei tea ju päris üheselt ja täielikult sedagi, missugune on minu maailmapilt, rääkimata siis teisest inimesest, olgu see isa või kes tahes. Puhtpoliitilisest seisukohast oli isa noorest peale pahempoolsete, sotsialistlikku laadi vaadetega. Kui nii tema kui Eesti Vabariik olid veel noored, siis nende vaadete pinnal oli tal Eesti Vabariigi tollaste võimude ja põhihoiakuga konflikte. Hiljem need teravamad nurgad argieluliselt taandusid, kuid loomupärane poolehoid pahempoolsele hoiakule ja maailmapildile jäi. Mis ja kuidas sellest reaalselt välja kukkus Eesti NSV tekkimisega ja mis pärast sai, see on iseasi. Kuidas isa selle sisekonflikti enda jaoks lahendas — väga terava sisekonfliktiga ei pea ju keegi naljalt kaua vastu, kuidagimoodi peab asjad enda jaoks ära klaarima —, missuguseid samme ta selle tasandamiseks enda sees astus, kes seda väljastpoolt teab. Eriti kui ise oled väga noor, päris poisike — siis on sul muudki teha kui oma isa hingeelu jälgida. Kui oled ise vanemaks saanud, alles siis hakkad mõtlema, mida üks keskealine inimene nendes ja nendes oludes, nii- ja niisuguste ühis- ja perekondlike asjaolude korral teeb ja tunneb… see kõik tuleb ajapikku. Aga ma ei arva, et kui isa oleks kauem elanud — ta elas niigi üsna kaua, mina olin juba ammu nii-öelda täiskasvanud —, et ma siis oleksin tükkinud temalt neid asju üle küsima. Ja ma ei tükkinudki, tõepoolest, kuigi neid võimalusi oleks ju olnud maa ja ilm. Mul on ikka olnud seesama tunne, et suurem jagu asju on tegelikult vaikimisi arusaadavad, polegi erilist põhjust torkida.

J. U.: Enne kui hüppame ajas natuke edasi, hüppame veel tagasi — jaanuari­kuusse aastal 1942. Sa sündisid Nõmmel Laane tänaval majas number 4?

P.-E. R.: Ma sündisin Tallinna kesklinnas mingisuguses erasünnitus­majas, ei teagi täpsemalt, kus.

J. U.: Pere elas sul sel ajal siiski Laane tänaval. Oled sa hiljem selle maja juures mõtisklusteks seisatanud?

P.-E. R.: Ei ole. Ma tean seda maja ja olen sellest mööda käinud küll. Olen vahepeal mingi jupi ka oma täiskasvanud inimese elust Nõmmel elanud, seejärel Mustamäel ja nüüd juba ammu jälle Nõmmel — aga iga kord eri kohtades. Kuid see ülivarane lapsepõlv ei möödunud Laane, vaid Valguse tänaval, ja tolles majas olen küll ka hiljem vahel käinud. Aga ma kardan, et meil on vähe aega ja me ei jõua kuidagi sünniaastast kaugemale…

J. U.: Mõtlesin, et enne edasi hüppamist läheme tagasi. Praegu oleme veel tagasi ja ma tahaksin jagada oma leiurõõmu. 1944. aasta sügis, Paul Rummo naaseb Eestisse Nõukogude tagalast. Tsiteerin: „Tallinna jõudes ruttasin Kivimäele oma sõjaeelsest korterist omakseid otsima. Põlved läksid nõrgaks, kui leidsin korteri tühjana. Naabrusest sain siiski perekonna jäljed kätte. Koputasin Nõmme teises servas juhatatud maja uksele. Kaks tuttavanäolist, aga pikaks veninud tüdrukusirgatsit avasid ukse ja karjatasid: „Isa!” Seesama sõna kajas nende selja tagant põranda lähedalt ühe mulle tundmata pisikese mehe suust. Kui soovitakse, siis võib sedagi kirjanduslikuks kohtumiseks nimetada: minu Kuibõševis viibimise aegu perekonda ilmunud ja emalt igaks juhuks isa eesnime saanud mees hakkas varsti kirjandusse kippuma.”[1] Selline ilus südamlik mälestuskilluke on olemas sinu ja isa esimesest kohtumisest. Mulle tundub, et kõige selle tõttu on sinu suhtumine 1944. aasta sügisesse ja nendesse poliitilistesse sündmustesse vägagi kahetine?

P.-E. R.: Minu suhtumine maailma ja inimkonna ajaloosse on üldse mitmetine. (Naerab.) Teravate ja selgete vastandpooltega situatsioonid ajaloos, nagu sõjad ja revolutsioonid — ja pseudorevolutsioonid, nagu juunipööre Eestis —, need moodustavad ühe osa ajaloost. Kogu aeg igal pool sõda ei käi. Vaatamata sellele, et sõdasid ja sisekonflikte on kõikidel rahvastel ajaloo jooksul olnud hirmus palju, on elutundeline foon suuremal osal inimestest suunatud ikkagi sellele, et elada oma elu ära rahulikult. Äärmuseni läinud konfliktid ja vastandused mõistagi segavad selle normaalse elutunde realiseerimist. Või ütleme rahumeelse elutunde. Normaalne poleks täpselt öeldud, sest ka revolutsiooniline mõtlemine ja sõdade vajalikkuse või paratamatuse tunnistamine kuulub paraku normaalse mõtlemise ja elutunde juurde — kui määratleda, et normaalne elutunne tähendab adekvaatset elutunnet. Kui tuhandeid aastaid on sõdu peetud, siis ei saa see olla juhus, vaid kuulub ilmselt inimloomuse juurde, inimese kui liigi vajaduste hulka. Väga-väga aegamööda on ehk midagi muutumas konfliktikäsitluse viisides, aga konfliktsus kui niisugune ilmselt jääb. — Ma arvan, et sellelaadilised asjad, mis on mu enda elu jooksul siinsamas juhtunud, koos kõigi väga isiklike ja perekondlike momentidega, on stimuleerinud mu üldisemat, filosoofilist ja religioosset huvi, huvi inimkonna kujunemise ja maailma toimimise vastu. Isiklik elulugu, sündmused isiklikus elus on igaühel olemas, nii- või naasugused, aga ma arvan, et oluline on see, mis me kõige sellega oma teadvuses pihta hakkame — üldisema maailmapildi tajumise või kujundamise mõttes. Ei peaks keskenduma sellele, mis ei olene sust endast, nagu su sünnipära ja faktid, mis sinust suurel määral sõltumatult on su elu jooksul ka su endaga aset leidnud. Peaks keskenduma hoopis sellele, mida annab ühest inimelu variandist tuletada suurema ja laiema pildi tarbeks. See tundub mulle oluline ja see on see, mis mind huvitab. Kas ma oleksin jõudnud samalaadse huvi ja elutunnetuse juurde, kui mu pärilik baas ja mu elu algus olnuks teistsugused — seda ei saa kunagi teada.

J. U.: Nüüd samm edasi, 1959. aastal lõppes keskkool ja sul tuli kolida Tallinnast Tartusse. Järgnes ülikool, eesti filoloogia. Kas üldse oli mõttes mõni teine valik?

P.-E. R.: Enne, kui sellele vastata, võtan ise veel paar astet tagasi, kui me kord juba ajaloolises kontekstis räägime. Suurema osa oma lapse- ja varajasest noorpõlvest ei elanud ma Nõmmel, vaid hoopis Tallinna kesklinna majas Pärnu maantee 23 (millest olen pikemalt rääkinud ühes „Maalehe” intervjuus). Alles väga palju hiljem sain teada, et just selles majas oli 1944. aastal salamahti koos käinud Rahvuskomitee, mille pinnalt moodustati Tiefi valitsus. Praegu on maja ukse kõrval ka tahvel selle kohta. Senini pole mul õnnestunud teada saada, kelle juures nad koos käisid või kes üldse Saksa ajal selles majas elasid. Aga mis ülikooli puudutab, siis kõhklesin ma kolme asja vahel: eesti filoloogia, juura või see, mida tollal nimetati võõrfiloloogiaks.

J. U.: Alma mater’is kohtutakse kõikvõimalike põnevate isiksustega. Kes olid sinu ajal meeldejäävad õppejõud?

P.-E. R.: Tartu ülikooli maine on tõsine maine juba iseenesest. Tagant­järele mõtled, et kui palju see seostub isikutega, kes seal parajasti kõige hinnatumad ja olulisemad õppejõud on, ja kui palju on tegemist kinnistunud, kivistunud maine kui niisugusega. Ega Tartu ülikooli humanitaaralade tase sellel perioodil eriti kõrge ei olnud. Välja arvatud võib-olla antiik. Vahepeal kadus ka ladina ja kreeka keele õpe ära, kuid õnnestus eriti Ain Kaalepi visaduse toel taastada. Kui mina ülikooli läksin, siis oli see õpe veel olemas. Klassikalist vaimsust hoiti nii kõrgel tasemel, kui vähegi suudeti, aga kõik muu oli õige kõikuva kvaliteediga. Hakkasin seda juba siis tajuma, kui seal olin, tagantjärele seda rohkem. Aga vaieldamatult oli seal kõrge tasemega õppejõude ja mõned neist olid ka inimestena väga sümpaatsed, huvitavad ja värvikad. Paul Aristega või Villem Alttoaga akadeemilisel pinnal kokku puutuda oli mitte ainult suur au, vaid ka suur suhtlusmõnu. Küllap on teisigi, keda võiks nimetada. Aga pärast teist ilmasõda olid ju väga olulised ülikooliga seotud akadeemilised isikud maalt lahkunud, ja et neid tuli käigupealt asendada, siis oli professorite positsioonidel keskmise keskkooliõpetaja tasemega inimesi. Ja see tekitas ebaleva tunde, et mis akadeemiline stuudium see nüüd õieti on.

Lisaks Aristele ja Alttoale tahaks nimetada Ülo Torpatsit. Kui hakkasin keskenduma kirjandusteooriale, oli mu juhendajaks Harald Peep, kes võttis oma eriala väga tõsiselt, ilma et oleks muutunud kuivaks ja igavaks. Villem Alttoa väliskirjanduse loenguid mul kahjuks eriti palju kuulata ei õnnestunud, niisamuti on tagantjärele kahju, et vene kirjanduses sain vaid väga põgusalt olla Valeri Bezzubovi tudeng. Esimesel kursusel kuulasin sellise värvika isiku nagu Valmar Adamsi väga huvitavaid loenguid. Tagantjärele mõeldes saad aru, et need polnud ainult teatraalselt efektsed — Adams armastas poseerida, mängida žestide ja epateeringutega —, vaid ka akadeemiliselt sügavad ja tihti­peale ergutavate originaalsete ideedega. Viimastel kursustel käisin mõned korrad selleks ajaks Tartus kanda kinnitanud Juri Lotmani loengutel. Tollal oli bürokraatlik piiride tõmbamine kursuste ja õppesuundade vahel väga tugev. Teise teaduskonna või ka oma teaduskonna kõrvalharu loengule ronimine polnud lausa keelatud, aga päris normaalseks seda ka ei peetud. (Samas oli oma õppekava loengutel käimine kohustuslik, sunduslik, selle üle peeti pedantset arvestust hullemalt kui algkoolis, kehtisid kõiksugu popiviskamise karistamise meetodid — iseenesest lausa naeruväärne, kuid võisid näiteks mitte pääseda eksamile või jääda ilma stipendiumist.) Mõned sellised inimesed nagu Lotman, Pent Nurmekund või sellal veel noor Linnart Mäll pidasid loenguid ja seminare ka väljaspool ametlikku õppekorraldust. Seal sai küll käidud ja see oli suurelt jaolt huvitavam kui ametlik põhistuudium.

Tuleb nimetada ka üldiselt eraklikku eluviisi harrastanud Uku Masingut, kellele noorematel inimestel õnnestus auk pähe rääkida, et ta hakkas siin-seal poolavalikke loenguid pidama. Nii olid Masingul loengud „Vanemuise” teatri õppestuudios. Tegelikult läksid need aga palju suuremale huviliste ringile, sest lisaks käis seal tudengeid mis tahes valdkondadest ning ka muud rahvast. Mina küll ei olnud sel ajal enam Tartus, nii et vist ainult ühel niisugusel loengul olen käinud. Masingu loenguid kirjutati usinasti üles, mingid konspektid olid tal ka endal, aga enamasti rääkis ta peast. Üleskirjutused levisid õhukesele suitsupaberile tipitud ja mitmekordselt kopeeritud masinakirjas, kuid Masingu mõttearendused ja selle taga seisev faktistik on ju keerukad, ja kuna sel moel paljundatud konspektides oli rohkesti vigu ja segadusi, siis lõppkokkuvõttes nende lugemisest suurt tolku ei olnud. Kuid kogu õhkkond, mis Masingu isiku ja mõttelaadiga seostus, oli väärtus omaette. — Need siis ehk oleksid kõige tähtsamad akadeemilise ringkonnaga seotud nimed, mis ühel või teisel moel lähevad korda siiamaani.

J. U.: Väljaspool akadeemilisi ringkondi oli muidugi ka suhtlemist ja tutvusi. Mulle tundub, et üks kõige olulisemaid isiksusi oli Artur Alliksaar, kelle nime ei saa mainimata jätta, kui inimene hakkab tegelema Paul-Eerik Rummo loominguga. Kui tutvust Alliksaarega poleks olnud, kas „Ankruhiivaja” ning kogu su hilisem looming oleks saanud teistsugune?

P.-E. R.: „Ankruhiivaja” tõenäoliselt mitte, sest see on kirjutatud suuremalt jaolt enne tihedamat suhtlemist Arturiga. Meie tutvus jõudis kesta kahjuks vaid üsna lühikest aega. Ülikoolis õppisin küll tavapärase viie asemel kuus aastat, aga ikkagi see polnud pikk aeg. Ja just sel aastal, kui olin ülikooli lõpetanud ning Tartust ära, Vene sõjaväes, Artur suri, nii et see suhtlusperiood temaga jäigi lühikeseks. Aga mõju oli sellegipoolest väga suur.

J. U.: Aga järgmised raamatud?

P.-E. R.: Järgmistes on seda mõju kindlasti tugevalt tunda.

J. U.: Kas seda mõju saab sõnades kokku võtta, kirjeldada?

P.-E. R.: Praegu ütleksin, et olen aja jooksul hakanud tema luulet ehk kainemalt võtma, samas aga tema isiku järelmõju mingil moel järjest tugevneb. Ta on tõepoolest üks neid inimesi, kelle kohta võib ilma liialduseta öelda „legendaarne” — kui vaid see väljend nii devalveerunud poleks. Mida vanemaks ise jääd, seda erilisema jõu saavad nostalgilised meeleolud seoses nooruses kohatud erakordsete inimestega. Ega ei oskagi Alliksaart paari sõnaga kokku võtta… Kõlab ehk triviaalselt või lausa labaselt, aga sellegipoolest on õige öelda: sügavalt originaalne isik. Sealjuures ilma tahtliku originaalitsemise, poseerimise ambitsioonita, sellise vajadusetagi. Ses mõttes absoluutselt loomulik inimene. Absoluutselt loomulikke inimesi, kes absoluutselt loomulikult käituvad nii, nagu neile on loomuomane, kohtab väga harva — kui välja arvata kliinilised süüdimatusjuhtumid, millest Artur oli kaugel. Ja tema loomus, mille kohaselt ta käitus, oli väga sümpaatne. Teda püütakse tagantjärele kujutada isikuna, kelle üheks eriti iseloomulikuks, koguni määravaks jooneks on lärmakus — ühtaegu nii tore ja naljakas kui ka tüütu. Nähakse ohjeldamatust ja pidurdamatust, lausa lubamatuid eksimusi etiketi vastu. Aga ma ütlen täiesti siiralt ja liialdamata, et Artur Alliksaar oli üks eestiaegne härrasmees. Ja aumees. Kogu selle kätega vehkimise ja kõva häälega rääkimise juures oli see kogu aeg tunda tema isiku baasina. Ja ta oli absoluutselt usaldusväärne. Kui mõelda kellestki, kes muudkui liigub mööda kõiksugu seltskondi ja pidevalt räägib ja lobiseb, siis tuleks ju nagu tunne, et niisugusele inimesele ei tasu midagi usaldada, äkki lobiseb edasi. Kuid Arturi puhul ei tulnud sellist mõtet pähegi, ta oli erakordselt diskreetne.

J. U.: Kui tehakse ülevaateid eesti kirjandusloost, siis 1960. aastate puhul mainitakse esmajoones kassetipõlvkonda ja alati alustatakse Paul-Eerik Rummo nimega. Oled sa kunagi mõelnud, mis oli see, mis tegi sind esifiguuriks?

P.-E. R.: Mõelnud vahel olen, aga aru saanud ei ole. Teame, et nüüd, tänapäeval, on üks kultuurielu formaate talentide otsimine, mis peaks nagu inimestes äratama loomingulisust ja tahtmist end arendada. Ja selle stimuleerimiseks rõhutakse kõvasti kuulsusjanule: et kui sa oma ande välja arendad ja seda või teist teed, siis sind märgatakse ja lõppkokkuvõttes saad kuulsaks. Minu arvates on see vale tee, või kui väga karmilt öelda, siis eetiliselt ja pedagoogiliselt lubamatu. Kuulsus ei tohi olla eesmärk. Noor inimene võib muidugi unistada kuulsusestki, aga see pole peamine. Ta peab tegema seda, mida ta tõesti tahab teha, mille vastu tunneb huvi — ta peab selle enda sees ära tundma. Kõrvalt saab teda aidata seda ära tunda. Kuid kui stiimuliks on kusagil terendav kuulsus, siis see on destruktiivne ja lõhub isiksust. Kui väga noor ja seetõttu lihtsameelne, nii-öelda metsast tulnud inimene sellesse keerisesse satub, siis on ta sattunud halba olukorda. Mis asjaoludel, ja need võivad teinekord olla päris juhuslikud, keegi lõpuks osutubki mingiks staariks ja keegi teine mitte — see on niivõrd segane küsimus, et kellelgi ei tasuks sellest juhinduda.

Kõiksugu asjad on elus huvitavad ja ka omaenda saatus on loomulikult huvitav. Kui püüad inimesest kui niisugusest aru saada, siis püüa kõigepealt endast aru saada. Olen loomulikult mõelnud nende asjade üle, miks nii või teisiti läks, aga lõpuks ikka käega löönud. Aga seda võin ma öelda — loodetavasti ilma pahupidi-edevuseta —, et noorest peast kiire sattumine staari või kuulsuse rolli tegi mu elu raskemaks ja kiirendas isiklike kriiside teket. See tunne, et sinult kogu aeg midagi oodatakse. Praegu õnneks ei ole kirjandusel seda positsiooni, et ühiskond suhtuks kuulsasse luuletajasse nagu rokistaari, aga tookord oli — võib-olla õige rokinduse puudumise tõttu siinmail. Suured luulelugemised suurtel staadionidel, mis olid puupüsti rahvast täis (ses mastaabis muidugi rohkem Moskva kui Eesti värk), ja muud sedalaadi üritused — need nagu asendasid seda, mida läänemaailmas kujutasid rokifestivalid jms. Hruštšovi-aegses elukeskkonnas sugenes luuletajale rahvatribuuni ja ühtlasi show-bisnise tähe roll ja positsioon. Kusjuures mõne luulelaadiga ja ka iga luuletaja hinge- või isikulaadiga ei kõlba see põrmugi kokku. Vahel mõtlen, vist küll liialdatult, et sellised mängud ei ole üleüldse luule ja luuletaja asi. Igatahes mulle seesugusesse rolli sattumine oli pigem ehmatus ja pikapeale kujunes koormaks.

J. U.: Meil on jäänud veel aega kaheks küsimuseks. Mulle tundub, et ma suudan su elule siiski tiiru peale teha. Ma ehitaksin ühe telje või võnkeala. Ühele otsale paigutaksin T. S. Elioti poeemi „Ahermaa”, mille sa oled tõlkinud. Tõeliselt raske tekst, mille kallal higistavad filoloogid ja jäävadki igavesti higistama. Ja selle võnkeala teises servas on tore raamat „Lugemik, lugemiki”, mis on samuti poeem, mingis mõttes väga erinev Eliotist, aga mingis mõttes ka sarnane. Nende kahe poeemi vahele sätiksin ma kogu su loomingulise tegevuse. Kuna aega on vähe, siis ei hakka ma ette lugema toredat laulukest „Tallinn-Pääsküla”. Ma ise sõidan seda marsruuti rongiga tihti. Mõned tekstid on lauludeks tehtud, nagu „Pinni ja panni, meie lähme vanni”. Kuidas selline armas poeem sündis?

P.-E. R.: Selle esimese väljaande kaanel on Viiu ja minu esimese tütre pilt. Kui sul ikka niisugune väike olevus majas on ja kui sa töökoha puudumisel oled palju ja järjest kodus ja saad teda jälgida, siis pole lihtsalt võimalik, et su peas ei hakkaks tekkima lastega seostuvaid ideesid. Ja teisalt, tollane lastekirjandus ja lasteluule tundus suuremalt jaolt ikka väga mage, kuidagi olemuslikult ebaadekvaatne. Kas oli pedagoogiline moment liiga tugev ja igavalt esitatud või siis püüti jäljendada eesti varasemat head laste­luulet, nagu Karl Eduard Sööt või Enno — aga see oli omakorda kinni jooksnud. Söödi tüüpi lasteluule mängib küla- ja maaelu maastikus ja olustikus, mida uueaegne laps enam lihtsalt ei tundnud. See jäi talle paratamatult kaugeks. Tuli siis leida midagi, mis sobiks paremini käesolevasse aega ja hetkesse. Aga mulle meeldib väga, et sa Elioti, Nobeli preemia laureaati ja XX sajandi maailmakirjanduse paavsti, ja selliseid pinni-ja-panni-värke näed ühe joone peal. Just selline on ka minu kultuurisse ja elusse suhtumine. Täpselt nii need asjad ongi.

Eliot on peale ülitõsiste ja ränkade filosoofiliste poeemide kirjutanud teatavasti ka need naljakad luuletused, mille põhjal on tehtud muusikal „Cats”. Kuid siiski, Elioti puhul tuleb öelda, et need tema kassiluuletused ja muu looming seisavad kuidagi teineteisest lahus. Paistab natuke nii, et Eliot tahtis näidata, et oskab ka nalja teha, vana head inglise huumorit. Kuid olemuslikult kuuluvadki need asjad ikka kokku ja on laias laastus üks ja seesama asi — need pinnid ja pannid ja tõsine, raskepäranegi akadeemiline luule.

J. U.: Meil on veel aega pool minutit, et kajastada ühte tahku sinu elutööst. Sa oled viimased 25 aastat olnud poliitikas, mitmekordne minister, kauaaegne riigikogulane. Kui sa vaatad neile aastatele praegu tagasi, kas su hing jääb rahule sellega, mis sa oled suutnud saavutada?

P.-E. R.: Sellele ei saa vist poole minutiga vastata, pealegi on mu ameti­poliitiku rolli mahapanemise hetkest veel liiga vähe aega möödas. Aga valemiks või vormeliks võiks olla mu üldine arusaamine maailma asjadest: nimelt et tegelikult on inimese kõik tegevussuunad või -valdkonnad üks ja seesama, ainult nende väljundid on nagu erinevates koodides. Ilmutuslik tunne on see, et tegelikult kõik need valdkonnad mitte ainult ei kuulu kokku, vaid on sügavamas loomuses üks ja sama asi, mis praktikas ilmutab end mitmel eri viisil kodeeritult. Mina olen ju geenius küll (see tahtis nali olla), aga minust on palju geniaalsemaid geeniusi, ja üks tõeline geenius valdab kõikvõimalikke koode võrdselt. Mina ei valda paraku poliitika ja kirjanduse koodegi nii hästi, et tunneksin ennast kõva käena, rääkimata kõigist muudest koodidest, aga põhimõtteliselt ei pea ma seda inimesele võimatuks. Igatahes, ühte valdkonda rohkem kõrvale jättes ja rohkem uuesti teise juurde pöördudes ma ei tunne, et peaksin endas tegema väga suuri korrektiive. Jätkan ikkagi sama olevus olemist, kes ma olen, ja teen olemuselt samu tegevusi.

[1] P. Rummo, Mitme laulu lood. Tallinn, 1969, lk 200.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood