ISIKLIKU JA GLOBAALSE TOTRUSE PIIRIL

Veiko Märka

 

 

 

Lauriito Meriloo: „Triibuline elu”.

„JI”, 2015. 100 lk.

 

„Jutulõng on katkestatud lõng,” väidab tuntud Tartu psühhopaat ja luuletaja Psaiko. Lauriito Meriloo proosa­debüüdi jutulõng on silmapaistvalt katkendlik, saja lehekülje peale mahub tervelt 37 lookest ning mingit ühist suunda või stiili nad ei moodusta. Kaasaegses määratus infoväljas, milles keskmine raamatutarbija viibib, on see pigem voorus. Meriloo jutud jätavad ereda mulje ning sööbivad meelde, ilma et neisse peaks eriliselt süvenema. Et jutud on vabad igasugusest verbaalsest liiglihast, peaks öeldut arvestades olema endastmõistetav. Autor ise defineerib need novellettideks ja laastukesteks — mis on üsna tabav, kui mitte arvestada deminutiivi ülearusust teisel juhul, sest laast on kirjanduses nagunii minimaalne žanr.

„Ka praegu jääb kriitika olulisemaks ülesandeks, kui tarvitada Plehhanovi sõnu, määratleda kunstiteose sotsioloogiline ekvivalent,” kirjutas Max Laosson „Rahva Hääle” lisa­lehes „Kirjandus ja Kunst” aastal 1958 (nr. 203). Meriloo raamatu sotsioloogiline ekvivalent on kergesti arvutatav ja üsna kõrge. Valdavalt kirjutab ta inimestest meie seas; sotsiaalne väljund ilmneb isegi siis, kui tegelane viibib üksi WC-s („Segajad”) või koob salli („Täiuslik sall”). Käsitletakse inimsuhteid, eriti paaride vahel, mis tavaliselt lähevad lörri. Mitme jutu tegevus leiab aset haiglas või koolis — lausa sotsiaalsuse sepikodades. Tabav sotsioloogiline üldistus on näiteks lk. 77: „Kõrge lennuga vaba Eesti laps, kellele oli sünnist saati pähe tambitud edukultust ja individuaalsust, juttu isiksusest ja inimeste kordumatust erilisusest. Tundsin hästi temasuguseid. Nad ei pidanud kandma hele- ja tumesinist või ruudulist koolivormi.” (Vääriks tsiteerimist veel lehekülje ulatuses.) „Triibulises elus” on tasakaalus globaalne nõmedus ja isiklikud vaimsed puudujäägid. Esineb ka karmi kultuurikriitikat, kohati üsna õõvastaval moel. Näiteks „Lugejakaart nr 0076”, milles Andra Teede, Meelis Oidsalu, Krista Ojasaare ja Hasso Krulli luulekogude lugemine viib elupõlise kirjandushuvilise otsemaid enese­tapuni.

Kuna lood on lühikesed, jäävad enamasti meelde puändid. Viimastega on paraku selline lugu, et keskmisi puänte kirjanduses vist ei eksisteerigi nagu ka keskmist rahuldust seksuaalelus. (Üsna läbiv teema „Triibulises elus”!) On orgasm või ei ole. Meriloo puändid on valdavalt sisukad ja löövad, aga umbes veerandi puhul siiski rahuldust ei paku („Mürgine tulevik”, „Kallis”, „Laps”) või puuduvad üldse („Lõpp”, „Siis, kui tõusis…”). Ometi õnnestub Merilool üle võlli keerata isegi nii standardiseeritud nähtused nagu reklaamikampaania („Bubumps”), kooseluseadus („Kooseluseadus”) ja enesetapp („Ebaõiglane maailm”). Rääkimata hambahaldja ja päkapiku traagilisest hukkumisest, mis ühe kodutu ja tema kassi jaoks ometi positiivseks osutub (lk. 71).

Raamatut iseloomustab kontrastsus lugude humoristliku vormistuse ja kurva, kohati masendavalt traagilise sisu vahel. Lk. 9: „Tüdruk sai alles nüüd aru, et ta ei mäletanud eilsest päevast ega haiglasse sattumisest suurt midagi. Ja jalgu, tema ilusaid pikki jalgu, mis moodustasid pea kolm viiendikku Läänemere Gümnaasiumi 5. klassi õpilase Krisli Meelase 143-senti­meetrisest kogupikkusest, neid oli täiesti vastutustundetult kärbitud. Jalgade asemel ilmusid teki alt kaks pisut allpool põlvi lõppevat pruunikas-oranžide laikudega ja sidemetesse mähitud könti.” Ei ole kerge väljendada kümne või kahekümne reaga rutiiniks muutunud abielu kogu masendust („Suhtesse investeerimine”, „Mõtted”), ja ometi Meriloo suudab seda. Sage on nurjunud armastuse motiiv, eriti eredalt „Ärkamises”, kus minategelane lepiks ka kaisukaru rolliga, kui teda ainult ei löödaks. Ka pealtnäha kerglaste teemade taga peitub kurbus või pettumus („Äriplaan”, „Matemaatika”). Mõned lood („Elu ilu”, „Ärkamine”, „Ootus”) on aga lihtsalt masendavad, huumor, isegi must, puudub.

Kõik lood siiski nii traagilist ilmet ei võta, näiteks eneseirooniline „Loomevalu”, kus leidub Kivisildniku poolt antud kirjanduslik retsept, mida Meriloo oma raamatus ka üsna kindlalt järgib: „Sven oli öelnud, et iga autor peab loomingut lihvima, kuni kirja saab haikulikult napisõnaline ja võimalikult zen-budistlikult õpetlik lugu, mis minimalistlikult peegeldaks kogu olukorra traagikat ja läbielatud kannatusi ning sunniks lugejat mõtlema.” Mõtlema sundivaid jutte on kogus üsna mitu, eelkõige kaks lõpulugu, „Täiuslik sall” ja „Eksam”. Viimast võib peaaegu et ainsana ka zen-budistlikuks nimetada.

Tähelepanuväärselt paljude lugude inspireerivaks jõuks on olnud statistika. Kas või seik, et varajastes 20-ndates raseda spontaanse abordi risk on ainult 8,7%, 48-aastastel aga 84,1% (lk. 46). Mitmes loos on peategelane ametis oma sissetulekute ja väljaminekute analüüsiga. Kui lähtuda tuntud definitsioonist, et maailmas esineb kolme liiki valet harilik vale, alatu vale ja statistika , siis Meriloo raamat esindabki kolmandat liiki. Veenvat näidet pakub „Matemaatika”, kus selle valeni jõutakse nii triviaalse vahendi nagu õllepurkide abil. Seevastu „Päästjas” läheb statistikale toetumine juba liiga tobedaks. Ilukirjanduses vajaliku tõetera „Valeta, aga pea piiri!” kohatine eiramine ongi raamatu üks peamine miinus. Et asfaldile maalitud sebra ehtsaks kabjaliseks muutub (lk. 11), ei tundu sugugi ebaloomulik sellel on kindel ja konkreetne põhjus. Aga minategelase masturbeerimine Say Baba pilte vaadates („Segajad”), rasestumine („Laps”) või enda lesbina kujutamine („Protežee”) on juba mõttetud efektit­semised ilma sisseelamiseta, mis pealegi ei sobi kokku teiste laastude karmi, kuid usutava realismiga. Seevastu ekskurss ulmekirjandusse („Interceptorid”) jätab sümpaatse ja paljulubava mulje.

Teise häiriva puudusena võib välja tuua autori kangekaelse balansseerimise hea ja halva maitse piiril, mis mõnes loos („Sööge sitta!”) selgelt viimase poole kaldub. Mõned lood jäävad ka lihtsalt arusaamatuks („Lõpp”, „20 DEN”). Aga üldiselt on mõtte­selgus ja eneseväljendus­oskus just Meriloo tugevaimad trumbid. „Triibulist elu” võiks vabalt lastelegi ette lugeda — seda muidugi ka lugude lühiduse pärast. Ja mõnda lugu („Triibuline elu”, „Lahendus”, „Päkapikk ja hambahaldjas”) võib selleks lausa soovitada, lopsakas fantaasia on neis ühinenud õpetliku moraaliga.

Lisaks statistikale torkab silma Meriloo armastus keeleteaduse vastu. Lk. 18: „Siiri, kuule, kas sa raadiost viimast „Keelepiiksu” kuulasid? Nad otsisid omakeelset vastet vibraatorile, kuid ei suutnud otsustada, kas nimetada kunstriist mõnustiks, rahuldiks või jõrriks.” Lk. 63: „Gerdaga võis köögis hommikuti kohtudes tundide kaupa uudis- ja unarsõnadest vestelda.”

„Triibulise elu” laadis lühikesi, teravaid ja täpseid ühiskonnakriimustusi vajab meie nartsissistlikust eskapismist uimastatud lühiproosa rohkem kui Tallinn uut linnapead. Jutulõng on nagunii katkestatud lõng, parem siis katkestada seda Meriloo kombel järsult ja sageli, mitte jupikaupa koera saba raiudes ja vahepeal edvistavalt saba­lülidega liputades ja kenitledes, nagu meil reegliks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon