Jah, vigadega — aga suurepärane

Peeter Helme

 

 

Jan Kaus: „Koju”.

„Tuum”, 2012. 208 lk.

„Koju” on Jan Kausi neljas romaan. Seda ütleb vähemasti Andres Rõhu kauni kujundusega köite kaanetekst. Kuivõrd on tegu romaani, kuivõrd aga kolme ühte ideed kandva novelliga, on vaidluse koht — idee rahu(olema)-tusest, armastuse kaotamisest, otsimisest ja leidmisest, vanadest lõppudest ja uutest algustest on kõigis kolmes pealkirjastamata, vaid Rooma numbriga tähistatud loos sama. Ka osa tegelasi kattub — ühe loo peategelased esinevad teises kahes kõrval- või tausta­karakteritena. Ning sama on kõigis lugudes ka aeg, mida märgib — iseenesest üsna kunstlikult, tähenduse ja kandepinnata kujundina — ülelinnaline elektrikatkestus, mida kogevad kõigi kolme loo tegelased. Jah, ja muidugi linn, Tallinn. Tallinn nüüd ja praegu — aga ka ajaloos — on samuti kõikides lugudes sama. Tallinn oma geograafilises täpsuses, oma lõhnade ja värvide, oma tänavate ja väljakute, majade ja kangialustega. Ilmselt raamatu kõige tugevama tegelasena on Tallinnal oma nägu, oma minevik ja olevik, oma põhjendatud ja lugejale arusaadav lugu. Tema kõrval on teised — lihtsalt teised. Kuigi, mis siin salata, osa neid teisi on ikka väga veenvad kujud. Aga sellest hiljem.

Ning see ongi asjaolu, mis lubab vaadelda lugusid ka üksteisest lahus. Jah, nad kõik kuuluvad ühte ja samasse selle raamatu ja raamatu autori maailma. Ja nagu öeldud, on neil kõigil ka üsna ühed ja samad mured ning lahendusedki, kuid päriselt kokku nad vältimatult siiski justkui ei kuulu.

Võib-olla keeldun ma neid nii selgelt ja orgaaniliselt ühe terviku osadena nägemast ka seetõttu, et kuigi „Koju” on vaieldamatult Jan Kausi seni parim teos, esineb siin aeg-ajalt tõrkeid, katkestusi, mis mõjuvad otsekui kõrvakiiludena ja kihutavad lugeja raamatust välja. Iga raamat on ju nagu maja — või antud teose puhul linn —, milles lugeja võiks elada. Just võiks, sest see sõltub juba autorist, kas ta laseb ka lugejal oma linnas olla. Jan Kaus tahab, et tema Tallinn oleks selline, nagu näitleja Asko Oksa lapsepõlvemälestustes: soe ja sume linn, kus Pluuto, Miki-Hiire ja Donaldiga klaasid seisid köögis, „mis oli hämar ka suviti, sest kastanilehed varjasid valgust” ning millest meenuvad veel „ema tehtud kartulisalat, kadunud maitse. Eesti-aegne tulekukk koridori seinal. Kossuplats majade vahel. Jalgrattaga piki Koidu tänavat…” (lk. 131).

Kuid teinekord ei lase Kaus lugejal oma linnas olla. Ja asi pole sugugi mitte selles, et raamatu-Tallinn on väga selgelt autori enda mälestuste linn, milles näiteks praktiliselt puuduvad tänapäeva Tallinna kirjeldused (siinset arvustust kirjutades leidsin siiski ühe, seejuures päris hea: „Need tombud Viru väravate juures, hüäänide kombel häälitsevad teismelised Hesburgeri ees. Need räämas kangialused. Trammide kolin ja trollide kaebed. Jalakäijatest üle sõitvad masinad”, lk. 116), vaid selles, et tänapäeva elu, tänapäeva inimeste kirjeldamisel kipub autor kasutama halva ajakirjanduse argood ja puistama lauseid, nagu „see tüüp on hinnatud arvutiproff, kelle teeneid kasutavad rahvusvahelised korporatsioonid” (lk. 106), „Hugo oli dermatoloog, tema kliinik oli Eesti üks usaldusväärsemaid” (lk. 162) või „Siiri oli eduka väikefirma üks osanikke” (lk. 177).

Säärased kantseliitlikud vääratused raamatus, mis käsitleb muidu elegantses stiilis suuri ja kurbi teemasid, mõjuvad häirivalt. Ja häiriv röövib hingerahu. Nii oligi raamatu lugemise ajal raske minna rahulikult kaasa poeetilise keele raugelt voogava tempoga, mis kirjeldas ühtviisi kaasakiskuvalt inimtühja linna melanhooliat sumedas suveõhtus ja märtsipommitamise möirgavaid tulemägesid, sest aeg-ajalt — õnneks siiski mitte liiga tihti! — helises peas häirekelluke, mis hoiatas selle eest, et kogu ilu võib iga hetk laguneda mõne seesuguse fopaa tõttu.

Ent nagu öeldud — õnneks ei helisenud see kelluke liiga tihti. Kui veidi totakatest nimedest — aga need on Kausile meeldinud juba varasemateski teostes, pole midagi parata —, nagu Rasmus Susmar või Asko Oksa, mööda vaadata ning pigistada silm kinni selle ees, et Jan Kaus, kes on öelnud, et kirjandus ei peaks tegelema ainult kirjanike, vaid ka teiste inimeste eludega, kipub ometi ärimeestesse-naistesse ja nende tegelikkusesse suhtuma mõningase naiivse klišeelisusega, on „Koju” tegelaste galerii mõnusalt elav. See on ehe Tallinn. Punkarid ja suhtekorraldajad, näitlejad ja ärimehed, ülikoolis folkloristikat õppinud modellid, kibestunud õppejõud ja enesega rahulolevad, klouniksoleku piiril laveerivad saatejuhid — nad kõik on siin kohal. Ja mitte lihtsalt kohal — nad on siin omal kohal. Seda nii raamatu kui Tallinna enese mõttes.

Kuigi Tallinn on tõesti raamatu kõige elusam karakter, ei varjuta ta ometi teisi. Pigem annab ta neile koha ja õigustuse. Punkarist arvutimees Mikk oma argooga („See pärdik kosmosest küsib siis mu käest, et mis ta tegi. Kuule, nööp, ütlesin talle, mine otsi oma mantel üles”, lk. 106) on kohe eriti autentne — kui tuua vaid üks näide. Mikk on aus ja annab hea tunnistuse selle kohta, et ka Jan Kaus on aus. Aus nii iseenda kui lugeja vastu. „Koju” pole mitte pelgalt raske ihutöö vili — nagu kippusid olema „Tema” ja „Hetk”, millel selle töö maik paraku juureski oli —, vaid sellest õhkub tunnetust. Mõistmist, kaasatundmist ja muidugi ka tööd, aga mitte punnitamise, vaid lihvimise ja asjade sisse minemise mõttes. Nõnda vaadates — raamatut Jan Kausi varasema loominguga kõrvutades — on „Koju” suurepärane teos, suurepärane kummardus Tallinnale (muidugi Jan Kausi, mitte minu Tallinnale, võib-olla sellest ka osa eespool sõnastatud kriitikast), aga ka suurepärane kummardus inimene-olemisele, millest see raamat ju õigupoolest on.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon