Kaasaegse kirjanduse võimalusi — uusmeedia kasutamine

Igor Kotjuh

 

 

Liina Tammiste: „Väike must kleit.  (T)imeline poeem detailides”.

Näo Kirik, 2014. 172 lk.

 

Liina Tammiste tuntus luuletajana sai alguse ta facebook-profiilist[1], mille tähiseks on ka vastav kirje: „oktoober 2010, started writing poetry, koht: facebook”.[2] Lühikese aja jooksul õnnestus tal koondada oma avaliku konto ümber mitusada püsilugejat. Facebook’is avaldatud tekstide populaarsust mõõdetakse selle järgi, mitu inimest on vajutanud lingile like („meeldib”) postituse all. Liina Tammiste luuletused kogusid sageli mitukümmend like-hinnangut, mõned värsid said lugejatelt üle 100 like-märke. See on Eesti oludes väga suur näitaja, mis annab võimaluse rääkida Liina Tammiste luulest kui uut tüüpi kultuurilisest fenomenist, kus olulisel kohal on korraga kirjandus, uusmeedia ja sotsioloogia.

Autor ise kirjeldab oma loomemeetodit järgmiselt: „Timeline on suurepärane keskkond luuletuste kirjutamiseks. Kogu see melu, mis seal ümber käib (feed, mis seal jookseb), sajad, tuhanded elud seal kõrval, see on ideaalseks soundtrack’iks kirjutamisel. Ma lähen sinna timeline’i aknasse, mul on mingi mõte, või üks sõna, ja siis ma panen selle kirja, ja ma hakkan mängima sõnadega, hakkan looma visuaali ja samas laiendama mõtet, ja samas omakorda järjest vähendama sõnu, et tulemus oleks võimalikult kontsentreeritud, et mõte tuleks eriti selgelt välja.”[3]

Juba sellest kommentaarist ei pruugi igaüks aru saada. See on kogenud facebook’i-kasutaja terminoloogia. Kui püüda seda lahti kirjutada, saame tulemuseks midagi sellist: luuletajale meeldib kirjutada luuletusi (ta leidis selleks mugava keskkonna), luuletuste kirjutamisel soovib ta olla sündmuste keskel (hoiab silma peal sõprade postitustel), luuletaja kirjutab ja toimetab hoolikalt oma teksti („et mõte tuleks eriti selgelt välja”).

Tegelikkuses tähendab see, et autor on produktiivne (milleks piirata tegevust, mis meeldib), reageerib kiiresti oma virtuaalsete sõprade tujudele (sellega on tagatud luuletuste populaarsus, kuna sõpradest saavad lugejad) ja eksperimenteerib luuletuste vormiga, et nad sobituksid facebook’i-postituse reglementeeritud formaadiga.

Erilist tähelepanu tahaksin pöörata ühele osale Tammiste seletusest: „ma hakkan mängima sõnadega, hakkan looma visuaali (minu kursiiv — I. K.) ja samas laiendama mõtet”. See on teistsugune lähenemine luuletuste kirjutamisele: autor otsib teadlikult oma tekstile vormi, et luuletus töötaks ka postitusena. See on oluline, sest vastasel juhul ei oleks asjal mõtet: facebook’is ei taha keegi lugeda lohakalt vormistatud teksti, veel vähem panna sellele hindeks like. Facebook on koht, kus tekstide avaldamine toimub kiiresti, info vahetub pidevalt, mistõttu sõnum peab olema esitatud hästi selgelt ja lakooniliselt. Eriti oluline on see luuletuste puhul: facebook poolitab omapäi liiga pikki ridu ja näitab tavaliselt vaid luuletuse nelja-viit esimest rida, misjärel tuleb vajutada lingile „loe edasi”. Niisiis peab facebook-luule algusest peale köitma lugejate tähelepanu ning kindlasti sisaldama puänti — sellega tänab luuletaja lugejat kannatlikkuse eest (sest too viitsis vajutada „loe edasi”) ning lugeja tänab omakorda luuletajat (pannes luuletusele hindeks like ja lugedes hiljem luuletaja uusi luulevormis postitusi).

See kõik tähendab, et Liina Tammiste tööskeemiks pole „kirjutan luuletuse ja postitan facebook’i”, vaid „kirjutan facebook-luuletuse”, sünteesteksti, mis arvestab mõlema vormi võimalusi ning on kavandatud mõjuma korraga luulena ja postitusena.

Paljud lugejad küsisid Liina Tammistelt, millal facebook’is avaldatud luuletused jõuavad kaante vahele. See on vägagi õigustatud küsimus, sest tegemist on populaarse autoriga. Liina Tammiste valdab hästi facebook’i seaduspära, tunneb oma virtuaalset lugejat. Facebook’is on kombeks pajatada oma elust — Liina Tammiste kirjutab oma luuletusi mina-vormis. Facebook’is on kombeks kasutada netikeelt — Liina Tammiste kirjutab oma luuletusi, vältides punktuatsiooni ja suuri algustähti, kasutab lühendusi, väljajätteid, anglitsisme. Facebook’is on hinnas sensatsioonid — Liina Tammiste kirjutab vahelduseks luuletuse mõnest oma avastusest, endaga juhtunud eriti koledast loost või intiimsest kogemusest.

Ent küsimus — millal facebook’is avaldatud luuletused saavad kaante vahele? — on ühtlasi ka üks raskemaid Liina Tammiste loomingu puhul: kuidas valutult transformeerida ta luulet moodsast e-meediast konservatiivsesse raamatu-vormi? Toimib ju tänapäeval enamjaolt vastupidine suundumus: raamatust tehakse e-raamat. Ja veel: kas facebook’i mittekasutavad või vähekasutavad lugejad mõistavad seejuures Liina Tammiste luule päritolu ja omadusi? Tundub, et facebook-proosaga pole olukord nii terav, nagu võib täheldada Risto Lauri ja Janar Ala raamatute näitel.

2013. aasta sügisel ilmus Liina Tammiste esikkogu „Refresh”, mis on mitmes mõttes eriline. See on eesti kirjanduses esimene facebook-luuletuste põhjal tehtud raamat. Ka teose kujundus on innovatiivne: vinüülplaadi mõõtu luulekogu, millel on peal autori suur portreefoto (nii saavad nägu ja raamat jälle kokku, näoraamat ehk facebook).

Raamatu vastuvõtt oli mitmetine. Autorist sai mõneks ajaks meediapersoon. Facebook’iga sina peal lugejad olid teosega väga rahul, nii et „Refresh” kerkis müügiedetabelite tippu. Samas oli retseptsioon kultuuri­perioodikas kas pessimistlik või ründav: autorile pandi pahaks küll luuletuste vormi (miks vajutada nii sageli enter’it), küll luuletuste keelt (miks autor ei kirjuta korrektses eesti keeles), küll mina-vormi (miks ta kirjutab kogu aeg endast), küll teemade valikut (miks ta ei kirjuta tõsisematest asjadest). Ehk see, mille eest autori luulet facebook’is kõrgelt hinnati, sai väljaspool sotsiaalvõrgustikku kriitika märklauaks.

Pool aastat hiljem, 2014. aasta kevadel ilmus „Väike must kleit” (kuigi impressumis on kirjas 2013). Kui „Refreshi” eesmärgiks oli esitleda Liina Tammiste loomingu paremikku läbi aastate, siis „Väike must kleit” keskendub luuletaja uuematele tekstidele ning kannab alapealkirja: „(t)imeline poeem detailides”.

Alapealkirja esimene sõna on kõnekam facebook’i kasutajale, kes leiab selles rohkem tähendusi: „timeline (taimlain) poeem” on vihje tekstide kronoloogilisele järjekorrale, „imeline poeem” lubab romantilise alatooniga sisu. Pealkiri ja alapealkiri üheskoos soovivad häälestada lugejat sellele, et raamatus ootab teda ees naistegelase pikantne ja poeetiline lugu.

Tõepoolest, siin võib näha lugu või fantaseerida see lugu juurde. Minu silmis toimib see raamat ka klassikalise luulekoguna, väga mitmed luuletused selles kostavad enda eest ise. Täpsemalt öeldes kõnelevad selle raamatu luuletused armastusest, armastuse erinevatest vormidest ja variantidest: keelatud armastusest, joovastavast armastusest, erootilisest armastusest, haigettegevast armastusest. Luuletused mõjuvad isiklikult, võib-olla tänu juba mainitud mina-vormile, võib-olla ka mitmete luuletuste väga tugeva emotsionaalse laengu tõttu.

Luuletuste vorm on sama, mis Liina Tammiste facebook’is ja esimeses raamatus „Refresh”. Ma pean seda raamatu vooruseks: igasugune innovatsioon nõuab harjumist. Luuletused on enamasti vasakpoolsel leheküljel, parempoolsel on Gabriela Liivamäe sensuaalsed mustvalged fotod. Siitki tuleb välja omapärane facebook’i imitatsioon, sealgi vahelduvad postitused piltidega.

Nii mõnigi selle raamatu tekstidest kuulub minu meelest parimate armastusluuletuste hulka, mis on Eestis 2010-ndatel kirjutatud. Neid on siin suhteliselt keeruline tsiteerida, kuna arvustuses on kombeks tsiteerida luulet reavahetuse märgiga, kasutades kaldkriipsu. Liina Tammiste luuletustele selline osundamise vorm ei sobi, kuna on tegemist facebook-luulega, kus enter’il on teine kaal ja tähendus.

Veel kord: mulle tundub, et „Väikses mustas kleidis” tõendab facebook-luule, et on võimeline esinema omaette luulena. Raamatust võib leida unistavat, kibedat, robustset armastuslüürikat, mis on teostuselt veenev ja jõuline.

Siinjuures on raske hoiduda paralleelist Marie Underiga, sest nende kahe luuletaja eluloos ja loomingus võib leida mõningaid sarnasusi. Näiteks: mõlemad luuletajad avaldasid oma esimesed luulekogud 34-aastaselt; mõlemad on leidnud, et neile ei lähe korda avalikud esinemised; mõlema puhul võib rääkida tugevast iseloomust ja eneseusust, mis ei lasknud kellelgi mõjutada ja kontrollida nende loomingut; mõlema looming on oma ajas uudne keelekasutuse ja ka naise sisemaailma ja keha julge kujutamise ja ülistamise poolest. Mõlema luuletaja luule on avameelne ja mõjub usutavalt.

Liina Tammiste keelelised katsetused raamatus „Väike must kleit” mõjuvad korraga kui facebook-poetry ning kui tänapäeva modernistlik luule. Raske on öelda, kuhu liigub see andekas autor edasi, tema looming on veel nii värske. Marie Under valis eneseharimise, lugemise, saksakeelse väärtkirjanduse tõlkimise ja tänu sellele sai temast luuletaja, kes mängleva kergusega kasutas erinevaid luulevorme ning oli võimeline traagilisel ajal kõnetama oma luuletuste kaudu kogu eesti rahvast.

Eestis on raske leida kaasaegset analoogi Liina Tammiste luulele. Vene autoritest tuleb pähe kaks nime. Kõigepealt Veera Pavlova (s. 1963), kes kirjutab lakoonilisi teravaid luuletusi naine-olemisest (lugejad arvasid alguses koguni, et tegemist on mehe pseudonüümiga) — tal on oma kirjandus­agent ning poetess on praegu kõige tõlgitavam vene autor. Teine nimi oleks Veera Polozkova (s. 1986) — temagi debüteeris luuletajana internetis, kuid tema kirjutas oma luuletusi tavalises blogis, kui facebook’i veel polnud, sellega kogus ta populaarsust ja on nüüd staarluuletaja, kes esineb teatrilavadel ja teles.

Mida otsustab teha Liina Tammiste?



[1]  https://www.facebook.com/liina.tammiste

 

[2]  https://www.facebook.com/614221162/posts/10151568106181163/?pnref=story

 

[3]  https://arhiiv.err.ee/vaata/delta-liina-tammiste-luuleraamat-refresh

 

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon