Kaheksandat korda Istanbulis

Ly Seppel

 

 

Frankfurdi lennujaamas

Frankfurdis on keeristorm.

Lennuvintsutused

rulluvad meist üle

ja lend Istanbuli lükkub edasi.

Konutame oma värava ees

ja hoiame kokku.

 

Lapsed nutavad.

Poisiklutt nosib hiigelsuurt šokolaadijänest,

kõrvad ja pool rindkeret on juba pintslisse pandud.

Isad kasvatavad poegi.

Emad vaatavad pealt

tikk-kontsadel, siidirätikud peas,

mantlihõlmad hoolega kinni nööbitud.

 

Frankfurdi moejoonega noor türklanna,

siidirätiku otsad kukla taha sõlme seotud,

saadab kodumaale tagasi oma ema —

roosas džempris valju näoga Anatoolia naist —

minuealist, väärikat,

aga siin Lääne lennujaama labürindis äkki

abituks muutunud pereema.

Ka mina tahaksin siit juba välja pääseda.

 

Kas sa igatsed tagasi oma kodukülla,

oma maja siseõue mooruspuu alla

maha laotatud laudlina äärde

latakat leivapalukest murdma ja rohelist peale hammustama?

Kas sa ootad koju tagasi oma tütart?

tahaksin küsida.

Ema ja tütar hoiavad teineteisel kõvasti käest kinni.

Ma ei julge juttu alustada, ei julge küsida

ega öelda, et olen minagi

saatnud teele oma tütreid

ja neid siis tagasi oodanud.

 

Minust

seal teisel pool Euroopa ääremaal

on saanud kõigesööja —

igal pool toimetuleja,

väljakutsete vastuvõtja,

vastuolude väljakannataja.

Tigusid ma veel ei söö,

aga kalmaaridega saan juba hakkama.

Türgist õhinal ostetud siidisallid

on jäänud mul kummutisahtlisse seisma —

meie kliimas pole need praktilised.

 

Minu kandilised näojooned on meigitud,

nende valjus on mahendatud,

ilme mittemidagiütlevaks tehtud.

Võib-olla olen selle maski endale ette ehitanud

sinu keelealadel ringi rännates, kas tead? —

aastakümneid sinu keelt

muudkui õppides ja õppides

ning ennast sinu rahva keeldude

ja kommete järgi seades.

Miks ma siis nüüd suud lahti ei saa?

 

Sina oled maandatud ja teadlik,

üleni teadlik iseendast

siin võõra maa

päratus labürindis.

Loodad oma tütre peale

ja Allahi peale,

loodad põlise elurütmi peale

oma mooruspuu all.

Sinu hõimukuuluvus on kirjas su rätikumustris.

Sinu näkku on kirjutatud elamise raskus,

Aga kortsud on ometi rõõmukiiri täis.

 

Sinu Euroliitu igatsev

kõle kiltmaa,

millest higi ja vaevaga leib kätte kraabitakse,

muudkui edeneb,

aga ikka veel ei suuda see oma poegi ja tütreid ära toita

ning nad tõttavad võõrsile otsima tööd ja leiba,

paremat elu ja ehedamat õnne.

 

Ja emad-isad käivad vaatamas

ja lapsed käivad uudistamas:

mis tähendab hea elu,

mis tähendab heaoluühiskond,

olgugi võõras,

aga unistustest ometi tuttav.

 

Kes sa säärane oled ja mida sa endast õige arvad?

on kirjutatud sinu

valju silmnäkku.

Mida sa tead elust

ja armastusest?

Näita välja, mis on su näomaalingu  all!

Näita välja,

mitu poega sa oled sünnitanud,

mitu last maha matnud,

mis jumalat sa usud!

 

Jah, mul on ikka veel mask ees

ja ma ei julge

sinuga juttu alustada.

 

Istanbul lendab mulle vastu südaööl

Tulede meri neelab mu,

teeb endale suupäraseks,

mälub läbi,

nihutab paigast ja nõristab välja

kõik ülearuse.

 

Istanbul!

Kakskümmend viis aastat

ainult igatsesin sinu järele,

enne kui siin lõpuks esimest korda jala maha sain.

Kas käin täna

siin linnas ringi

unenäos või ilmsi?

 

Naised siidisallides,

kergetes kevadmantlites,

abikaasad käekõrval,

teravad tikk-kontsad jalas.

Ilusad, meikimata,

nägudel suletud ilme.

 

Mehed tulevärklikud,

alati esiplaanil,

tähtsad ja tegijad.

Nende asi on kivistki

leib välja lüüa.

 

Suure kõhuga kass

Suure kõhuga Siiami kass kondab öö otsa

Siin luksushotellis ringi,

jääb viimaks mu ukse taha konutama

(konutmak — türgi sõna!)

ja kräunub:

Kuhu ma toon oma pojad,

kolige välja, kahejalgsed!

Mõni kapisahtel kuluks mulle ära!

Jätke toauks korraks irvakile —

mul pole enam aega oodata!

Kas te ei näe või!?

 

Nii punane on veri ainult Bosporuse kallastel

Hotellitoa seinal ilutseb maal,

mille peal on Osmani aegade kõrge valdjas

veripunases hõlstis.

Nii punane on veri ainult siin Bosporuse kallastel

igavese kilgenduse taustal,

kus vette on sugenenud nii palju päevasära,

et kilgendus ei kaogi,

olgu ilm kui tahes morn.

 

Valitsuskepp käes, korraldab kõrge käskija kilpkonnade elu.

Need roomavad viiekesi

ringi ta idamaiste tuhvlite ümber.

Kepp lükkab kõik kilbikandjad oma maltsalehtede kallale

palee kiviplaatidel —

Topkapõ kiviplaatidel, muidugi mõista.

Neli neist on peitnud oma pea kilbi ääre alla.

Üks noor ja rumaluke uudistab

imestunud silmil:

mis siin õige toimub

ja mida see jumal meist õieti tahab?

Allah on kõrge,

on väänduvate tähtedega kirjutatud

uksekaarele valdja pea kohal.

 

Palvele, oo moslemid!

Ärge maha magage oma kohust Jumala ees,

olge alandlikud,

et teid ülendataks,

kostab kutse nagu kaugest unenäost,

sügavast äraunustatud hingesopist.

 

Kardan ikka veel hotellist välja minna,

kardan ära eksida oma nooruspõlve

ettekujutuste linna,

kardan käest kaotada

oma vaevaga ülesleitud enesekindlust

ja hingerahu.

Kardan üles leida seda võlukaevu,

kus võiksin näha tõelist iseennast.

 

Siia Türgimaale pidin tulema

Kaheksandat korda pidin siia tulema,

et lõpuks välja magada oma magamata uned,

unustada oma kalendermärkmik

kõigi kohustustega tükkis,

ja iseendale kuuluda.

Kas minna või mitte minna sööma?

Kas minna või mitte minna välja siit luksushotellist?

 

Varsti tuleb ometi minna tõlkijate keeleseminarile,

vanu mälestusi üles soojendama,

vana sõbraga kokku saama…

 

Kas seekord saan lahti oma maskist ?

Olen otsinud ennast Turaani tasandiku tasases elulaadis,

Turkmeenimaal Tašauzi kõrbekaevu vaadates,

Apšeroni naftaväljadel…

Kas suudan jälle — kui tahes kodukootult —

hakata rääkima seda keelt, mida olen pool eluaega õppinud ja unustanud,

osanud ja jälle unustanud?

 

Muezzin kutsub jälle palvusele

Hoolitse oma hinge eest,

esita küsimusi ja püüa nendele vastata,

kummardu palvesse.

 

Ära mine minust mööda nagu postist,

ütleb mulle noor kaupmehesell

linna keskturul,

Kullaletid sädelevad tal ümber nagu

meekärgede kuhil.

 

Vasta mulle, kui ma küsin, ja räägi minuga!

käib ta peale.

Kust maalt sa tuled, hanõm — võõramaa proua? Ja mille vastu tunned huvi?

Kuidas sulle meeldivad need

ülespidi otstega ja pärlitega üle külvatud sussid?

Säärased sussid ehtisid sultaniemandate jalgu!

Need oleksid sullegi head!

 

Aga mina olen ära õppinud

tegema nägu,

nagu oleksin süvenenud oma mõtetesse

ja nagu oleksin maailma naba.

 

Ah et mis asja ma siis otsin siia turule, kui

ma midagi osta ei taha!?

 

Hüübivasse merre

Nüüd lõpuks on mul raha maksta oma takso eest —

elamise teevad nad mulle välja —,

on raha minna

ihuüksi

tillukesse Beyoğlu baari,

sellesse elusa külgekleepiva muusikaga kebabibaari,

millest õhkub teadmist oma olemasolust

ja sellest, et elu on üürike.

On, nagu astuksin hüübivasse kilgendavasse merre

ega saa seda enam oma kintsude küljest lahti.

Kas üksikul naisel sobib anda jootraha?

 

Insallah!

Kaks meest ajavad oma igapäevaasju

ja kõnnivad mööda siit baari akende alt.

Nad on tõenäoliselt vennad.

Inşallah! — Kui Jumal annab,

ütleb vanem nooremale,

läheb see valu mööda,

ära nina norgu lase!

Vennad hoolivad teineteisest —

see on kirjutatud nende kehakeelde.

 

Inşallah! See hea soov

kulub mullegi ära.

Olengi siia välikohviku

õhtupäikese laiku tuvide sekka

liiga kauaks konutama jäänud.

Tõusen ja lähen tükk aega vendade sõiduvees

mööda Istiklali tänavat edasi

kohtuma vana sõbraga.

 

Mu sõber räägib mulle oma haigusest

Ma ei kartnud üldse surma, kui ma operatsioonile läksin,

naljakas, et ma üldse ei kartnud…

räägib mulle mu vana sõber, kui üle Galata silla läheme.

 

Mina ühman midagi mõistvat.

Mu sõbra samm on kuidagi laatsakil,

ja see räägib mulle rohkem kui tema sõnad.

 

Ta räägib liiga palju endast,

ja seegi räägib mulle rohkem kui tema sõnad.

 

Lähen korraks lukku tema valust,

aga ütlen siis: Inşallah! —

Küll Jumal annab veel elu ja tervist!

 

Türgi keel leiab mu üles

ja mina leian selleks õhtuks üles

iseenda.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon