Kainenemine. Rebendeid kirjadest. (Kaks katkendit romaanist)

Jüri Kaldmaa

E-le, J-le ja M-le

II

Kõik Carmenile

20. septembril 2002

Olen nüüd kolm nädalat tuttkainena püsinud. Nii pikka selget perioodi pole mul 2002. aastal veel olnud. Päris hea tunne on.

Olen ennast vooderdanud kõikvõimaliku teraapiaga. Ja ennäe imet — hetkel see töötab üpris hästi. Nädalake haiglas mõjus ka kosutavalt. Kui näed mehi, kes on oma keha konservikarbi kaanega lõikunud, hakkab mõistus tahes-tahtmata pepust pähe tulema.

[—]

7. jaanuaril 2004, kell 17.11

Luulega olen umbes samas seisus, mis 1998. aastal. Ei uskunud, et kümmekonna aasta vältel kirjutatud luuletuste hunnikust mingitki raamatut saaks. Ausõna, ei uskunud, nii enesekriitiline olin. Arvasin, et luuletamisega on igaveseks prääks. Kuni ilmus Viktoria…

Katus sõitis täiesti minema. Kaisa ootas last, oksendas ja polnud sugugi isuäratav. Ja siis niisugune maiuspala! Luuletaja minus magas ja Viktoria äratas ta üles. Me ei rääkinud luulest, rohkem tegelesime teadagi millega. Sama sünnib nüüd. Poeet magab. Ja ma väga tahan, et ta ärkaks.

11. jaanuaril 2004

Armukadedus on kole asi. Inimene muutub väljakannatamatuks. Mina pean absoluutselt tema oma olema. No kas ma ei ole veel piisavalt?! Ei ole jah, hetkel kirjutan ju Sulle.

13. jaanuaril 2004

Elu näitab, et ilma mineviku mõtestamise ja töötlemiseta, ilma tagasi kaevumata pole võimalik edasi minna. Ei hüppa ühe raksuga lasteaiast doktorantuuri.

Mulle antakse selgelt märku, et kui saan aru, kust ma tulen, kui läbin mineviku, kui midagi ära õpin, hakkab ka valgus paistma.

Kuid siin ja praegu on mul juhtumisi kolm last. Kõik toredad, neljakuune Moona muud ei tee, kui ainult naeratab. Tal pole ühtegi negatiivset mõtet! Nüüd hakkavad need vaikselt ladestuma.

Andsin Agele oma luuletusi lugeda. Arvamus oli: „Oh sa vaeseke! Küll sa pead minuga kannatama.” Ja ongi kõik. Pole millestki rääkida. Aga luuletajal on jutuhäda.

Miski hoiab siiski tagasi. Sest armuke on nagu alkohol. Viina võttes oli mul geniaalne mõte, et äkki saab õigel ajal pidama ja hommikul ärgates ei ole paha olla. Alati oli paha. Ja pidi jälle jooma. Aga armukesele mõeldes tundub, et seekord tuleb kõik ilus ja tore, ja keegi ei kannata ja õnn kukub potsti pähe, ja veel igasugu pläma.

15. jaanuaril 2004

Istusin eile Kaisaga kümmekond minutit „Aura” fuajees. Hing käib seal ujumistrennis. Miks ta minuga — peale tere — midagi ei räägi? (No mida meil enam rääkida on?!) Miks ta vaatab sellise näoga? (Mis näoga ta siis vaatama peaks?!) Ja nii edasi.

Ainus, mis hetkel aitab, on distants, eemaldumine. Midagi pole teha.

18. jaanuaril 2004, kell 21.58

Olen terve nädalavahetuse lastega tegelnud. Ja hõivatud isa tunneb end ühtviisi sitasti mõlemal pool. Lõpptulemusena pole ei Age ega Kaisa eriti millegagi rahul. Ja mina ise ka mitte. Minus süveneb veendumus, et peaksin võtma oma seitse asja ja… Ei tea, kuhu minema või mida tegema.

Perfektsionism, mille küüsis olen piinelnud, lõpeb kurvalt. Kas kõik või mitte midagi. Tulemuseks on üldjuhul mitte midagi.

Lähen Moonat vannitama. Raske on keskenduda. Üritan pärast veel.

18. jaanuaril 2004, kell 23.32

Ma ei tohtinud läbi kukkuda. Absoluutselt ei tohtinud. Kui üdini aus olla — olen põhjalikult ja totaalselt läbi kukkunud. Täiesti tagumikku! Pole must olnud õiget abikaasat, isa ega pere toitjat. Loominguliselt — ükskõik kellega ma end oma põlvkonnast ei võrdle, võrdlus räägib minu kahjuks. Lisaks olen veel (kaine) alkohoolik, tööl ei suuda käia, ja mis kõik veel. Pane pael kaela! Pikka aega oli päris hull olla. Aga ühel hetkel muutub läbikukkumine absurdselt lõbusaks.

Mis läbi kukkunud?! No olen jah. Ja, kurat võtaks, mis siis! Kui olen läbi kukkunud, pole vaja enam tõmmelda. Kui kõik on kaotatud, jääb edasi üle ainult võita.

22. jaanuaril 2004

Minuga on käinud nõnda, et kui naine saab minu silme all ja teataval kaasabil emaks, siis edasi on voodis prääks. Need on sügavalt minu probleemid, mitte laste emad ei ole kuidagi eriliselt pahad. Kuidas ma lähen nikotiinise habemega lapse tissi külge? Seesama emalikkus, mida vahel hirmsasti vajan, on mulle voodis vastukarva.

Minu perekonda peab ema kõrval kuuluma ka 20-aastane värske liha ja muidugi vaim. Oi, kuidas ma ihkaks terve ja monogaamne olla! Aga faktid räägivad selget keelt. Nii oli Estriga, oli Kaisaga (juba enne Viktoriat), ja karta võib, et läheb ka Agega. Mida rohkem vastu punnin (nüüd hoidun juba teadlikult), seda ägedamalt see peale surub.

Ja küsimus ei ole füüsilises — selle väikse asja ajaks ju mõni prostituut hästi ära —, vaid muusas. Lõpuks ometi keegi, kes mind mõistab. Haiglane lähedusevajadus. Lootus, et ehk järgmine on õige ja viimaks ometi lähedane.

Eks ma Sind vahel unes näen — oled kõhn ja kurb ja ilus.

27. jaanuaril 2004

Paljude probleemide ja ebaõnnestunud suhete niidid-juured viivad lapsepõlvekoju ja isa-emani. Alguses tundub ju uskumatu: ei, mina ei ole säärane nagu minu isa ja ei otsi säärast naist nagu minu ema. Paraku, paraku… Olen isa „seitsmekordne võimendus” (nagu ema mind keskkooli ajal sõimas) ja otsin elukaaslaseks ema, kes topib mulle lusikaga putru suhu ja paneb puhtad sokid jalga.

Minu küsimuste vastused peituvad suuresti isas. Aga nende väljakoukimine on tükati raske. Isa ise ja paljud teisedki, kes midagi räägiks, on mulla all.

Minu isa ei võtnud eriti laste kasvatamisest osa, vaid veetis aega veinikesega. Ema oli majandaja ja tegija. Ja mina olen nende mingisugune summa.

Isa oli vanuses 17 kuni 28 vähimagi süüta poliitvang. Arvata võib, et tema pidevamad seksuaalsed kogemused pärinevad Siberist.

Isa käis seitsme- ja kaheksakümnendatel palju Venemaal komandeeringutes, teda tõmbas sinna lausa haiglaselt. Kui ükski normaalne inimene terves Eesti NSV-s ei mõelnud isegi sundides Arhangelskisse minna, siis isa läks vabatahtlikult. Loomulikult sai ta seal pärast tööd rahulikult juua, ja kipun arvama, et ka kohalike naistega lävida. Minu emal on sõbranna, kelle mees oli samuti poliitvang. Meelde on jäänud nende jutt à la „nemad abiellusid süütute ja oskamatutena, aga nende mehed olid tulnud Siberist oskuslike vene litside kaisust”. Ega kullakaevanduses polnud vist tõesti muud teha kui libudega ameleda…

Isa ütles purjuspäi tihti ema kohta: „Vähemalt lits sa ei ole!” Küllap oleks isa ema lits-olemist vahel väga soovinud.

Samas — ma ei mäleta, et minu ema ja isa oleks kunagi ühes voodis maganud. Või isegi kallistanud. Mis pereinimest minust tahta?! Meie vennaga oleks nagu Püha Vaimu sigitised.

Nüüd istun emme(de) otsas. Ja ma ei taha leppida, ei taha isa elu elada ja naiseks ema otsida.

29. jaanuaril 2004

Minu isa oli ohver. Ja veel milline! Muidugi leidus ka neid, kes Siberist naastes jõid end kähku surnuks.

28-aastaselt tuleb Siberist tagasi. Kümme aastat elab poissmeheelu. 39-aastaselt abiellub minu emaga. Kuna kellegagi pidi ju abielluma. Ja tingimata korraliku naisega. Siit algab rahunemine ja resignatsioon, aga ka vaikne, ent kindel vaimne, füüsiline ja psüühiline allakäik. Ta on 40-aastane, kui sünnin mina. (Mingi lootus siiski vist.) 47-aastane, kui sünnib vend. Isa teeb tööd, mida ta teha ei taha (insener-varustaja), vaba aeg — põhiliselt naps. 63-aastaselt (eesti mehe keskmine iga) sureb kopsuvähki.

Ma ei tahaks kohut mõista ja hinnanguid anda. Olen siiski tänu temale olemas.

Hakkan isa rahunemise ja resigneerumise punktile ohtlikult lähedale jõudma. Miks ma sest räägin? Igatseksin ära minna ja oma elu elada. Mul on säärane illusioon. Kuid minust ei ole minejat. Juur on emas-isas. Nemad lahutasid aktiivselt mitmeid aastaid. Oli ju päevselge, et neist kummastki pole kuhugi minejat ega uue elu alustajat. (Täpselt nagu mina ja Age. Peen ja paha vastastikune sõltuvus.) Ja nõnda nad saagisid ja saagisid, ja lohisesid isa surmani. Kodust olen saanud eriskummalise eeskuju, et normaalne perekond — no meil oli ta eriti normaalne! — ei lahuta. Ja millised üleelamised Estriga, ja iseäranis Kaisaga! Enesetapumõtted ja deliirium.

Mäletan hästi vana puumaja (meie elasime paneelikas), kuhu isa mind, venda ja ema kavatses lahutuse järel elama panna. Ta manipuleeris ja töötles päris osavalt. Loomulikult, et näidata, kui hea on normaalne perekond edasi olla.

Ühesõnaga — lahutusele järgneb midagi väga jubedat. Parem ja kindlam on vanaviisi edasi vegeteerida. Tuleb vaid leida uimasti (isal alkohol, minult on kärakas ära võetud), mille abil kõik abieluline tüütus, rutiin ja vastastikune ahistamine-ruineerimine kuidagi välja kannatada.

Kas ma tõepoolest selleks elangi või?!

Ihkaksin olla Sinu juures ja alustada puhtandiga. Senine elu on olnud mustand.

1. veebruaril 2004, kell 22.30

Tegelesin jälle kogu nädalavahetuse lastega. Ja momendil tunnen nende vastu… Ei, mitte armastust ega hoolivust vms., vaid VIHA. Nad ahistavad mind ja kohustavad millekski, milleks ma pole võimeline. Mus pole piisavalt vanemlikkust.

Viimastel päevadel on asi päris hull — pidev süütunne, viha, alaväärsus. Ei saa enam üldse millestki aru. Endiselt on päevakorral need kolm idiootlikku küsimust ja püüd nendele ausalt vastata. Kes ma olen? Kust ma tulen? Ja kuhu ma lähen?

Teisele suudan ehk midagi vastata. Ma arvasin, et olen luuletaja ja kõige tähtsam asi on kirjandus, raamat elab kauem kui inimene, keelt tuleb elus hoida jne. Nüüd? Mõni mööblitisler teeb tooli, laua või voodi, mis võib olla palju suurem väärtus kui minu depressiivsed värsid.

Lisaks veel isa-asi ja perekond, kus kasvasin. Isa on mind paljuski ette ära määranud, kuid mul peab olema võimalik elada teistsugust elu.

Aga esimene — kes ma (nüüd) olen? — ja kolmas — kuhu ma (ikkagi) lähen? — on võrdlemisi segased. Viimase juures saab aruraasukene ruttu otsa. Oleks mul mingigi nägemus tulevikust ja ideaalist… Et teaksin, mis suunas liikuda… Mul pole ja ma ei tea. Hakkasin joomase peaga käima Age juures, kellest nüüd tugevasti sõltun. Ja see siis ongi minu (abi)elu, perekond, saatus ja õnn?! Absurdne farss.

Minus pole (eriti) eetilisust — üks perekond on maha jäetud ja teisegagi on nirusti. Vahin lihtsalt lolli näoga pealt. Ja ootan. Mida? Ei tea. Ja graal on puruks kukkunud.

Kaunis masendavad nägemused. Aga ma tean, et ärapääs peab leiduma. Ja too teadmine on ometigi jõud. Sestap ei hakka joomisele, enesetapule või muule seesugusele keskenduma.

Minu trööst oled Sina. Kaeblen ja kurdan liiga palju. Kindel märk, et asjad ei saa ülemäära kehvasti olla. Kui elaks kuuse all ja poleks midagi süüa, tuleks tegutseda. Praegu võib veel haliseda: „Küll on paha, oleks nii, oleks naa.”

2. veebruaril 2004, kell 11.26

Nüüd puhuvad juba teised tuuled. Olen eetiline, tegelen lastega ja graal täitsa terve. Oh jumal! Oleks natukene stabiilsem, natuke rohkem keskel. Aga ikka ühest äärmusest teise.

2. veebruaril 2004, kell 23.30

Jälle masenduses tagasi. Kuid Sinu kirjad hoiavad vee peal.

Aeg pudeneb käest. Rong sõidab kohutava kiirusega, kurat teab kuhu. Olen vabatahtlikult peale istunud, kuid nüüd tahaks maha minna. Aga ei oska.

5. veebruaril 2004

Sõidan tunni aja pärast Pärnusse. Kahtlesin öö otsa. Olen seda sõitu pikalt plaaninud ja majandanud, muretsenud erinevad lapsehoidjad jne.

Poleks uskunud, et ma siin kõigile nii kuradi vajalik olen. Aga minul on siiber.

Mul on illusioon, et laekun nädala pärast valmis luulekoguga.

11. veebruaril 2004

Seis, millesse ma mehe, isa, inimese ja poeedina olen sattunud, on äärmiselt loogiline. Jumal (või kes?) on teinud filigraanse töö. Imestada pole midagi.

Pärnus sain enda kui luuletajaga siiski teatava kontakti. Ime küll, aga minus on luuletaja säsi. Kooselu Kaisaga oli eemaldumine sisemusest, säsi eiramine ja (eba)teadlik tapmine. Kuid too loom ei jää niisama lihtsalt vait.

Pole tarvis vallutada erilisi kõrgusi, on vaja olla lihtsalt mina ise, oma säsiga kooskõlas. Nii inimese kui kirjutajana. Enda ehitatud takistuste kiuste olen sinnapoole tasakesi teel.

Millega tegelen, võib olla saast ja isegi enesepettus (olgu peale!), aga — kurat võtaks! — tunnen end kummaliselt hästi. Ja see maksab mõndagi.

Elule ei ole andnud mõtet kolm sündinud last, vaid sündiv RAAMAT!

12. veebruaril 2004

Olen Kaisat mitmeid kordi unes tapnud, päris jõhkralt. Tegelikult sooviksin, et ta oleks minu vastu õrn ja armastav, ja eriti voodis. Ilmsi seda enam naljalt ei juhtu. Ja siis hakkan teda jälle unes tapma.

13. veebruaril 2004

Meenub üks neiuke või pruut või mis iganes 1991. aasta hilissügisest. Ester oli mu maha jätnud ja loomulikult olin hellake. Ja siis ta tuli. Tallinnast Tartusse. Minu pärast. Ta oli kõik need neli aastat, mil Estriga koos elasin, oodanud. (Alati ilmub trööstija. Sa tead teda. Kui Kivimäel ukse lukku keerasid ja mind välja ei lasknud, pidin minema just tema juurde Mustamäele.) Kõik oli ju tore, aga õige pea sain aru, et tal on minuga tõesti tõsised plaanid. Et võtab mu lihtsalt ja labaselt ära. (Nagu Age on praegu võtnud.) Hakkasin sõrgu vastu ajama. Oli niisugust jõudu.

Kui suvel-sügisel 1992 selgus, et mul on Tartus tekkinud Riina ja pärast veel Leen, ja üleüldse pole ma temast huvitatud, hakkasid Mustamäe pruudilt laekuma kaardid. Oi sa raisk! Lepitavad, anuvad, manipuleerivad, ja mis kõik veel. Ühe kaardi peal — kui asi oli tema jaoks juba lootusetu — ilutses must paks siga. Ilmselt pidin see olema mina.

Tagantjärele on kõik, eeskätt kaardid, kuratlikult (hale)koomiline.

Luuleline käsikiri — vaeslapse käsikivi! — seisab. Aga proosaline elu käib ja keeb. Kaisa teeb remonti, terve korter on üles küntud. Kuid väljas on juhuslikult viisteist kraadi külma! Hing käib suvekummikutega (!), raha ei ole, ja kui ongi, siis tapeediks, pahtliks ja laevärviks. Täitsa lõbus on näha, et mitte mina üksi ei ole haige.

Mul on Hingest ja Käsprist südamest kahju. Neil pole seal tolmu sees kusagil olla. Homme-ülehomme olen taas lastekarjas. Ja nõnda ta läheb. Ja siis tahan jälle ära, ära, ära… Kuhugi, kus poleks lapsi, kohustusi, isegi naisi mitte, oleks ainult puhas luule… Mille jaoks mul hetkel üldse aega pole. Ja isegi luulet poleks vaja.

Aga tänane luuletus on seesama kiri.

17. veebruaril 2004

Olen ikka paras kompleks. Agest hoian eemale. Esiteks muidugi karistan teda. Nagu tavaliselt naised karistavad mehi. Teiseks — mine kurat tea, äkki juhtub/sünnib veel midagi/kedagi. Ja kolmandaks — eks see „armastus” hakka tasapisi otsa ka saama. Minul oma kiiksude otsas igav ei hakka.

Igasugu naljakad seigad tulevad meelde. Vananemise ja nostalgia märk. Seesama 1992, pesitsesin viimaseid kuid Karlovas. Ester oli pool aastat tagasi läinud, mina endiselt suht nukrake — ei kõlba kuhugi; vana, paks ja oinas. Nädalavahetustel käis too Mustamäe pruut, kuid argipäevadel olin üksi. Aga maikuu ja Toome ja vein… Ja Riina! Oi, ma kartsin teda, kartsin hullupööra!

Ja ükskord voodis rääkisin talle oma hirmudest. Ta pidi end ribadeks naerma, ta ei saanud minu põdemistest üldse aru ja tegi mulle elegantselt, ning mis peamine, siiralt ja mõjuvalt selgeks, et mul pole — ei elus ega voodis — häda midagi. Ja tegelikult ju polnudki.

Olen talle siiani tänulik. Ta lõikas hästi läbi mu ebaadekvaatsed mõtted ja ma sain rohkem endaks.

19. veebruaril 2004

Varjuksin Su jalgade vahele, üleni, ja ei tuleks enam üldse välja.

Klassikaline alkohooliku mõte — et mind enam keegi kunagi ei näeks, kätte ei saaks ning ma ei peaks kellegagi midagi klaarima, hirmu ja süüd tundma.

25. veebruaril 2004

Täna lähen Moonaga Maarjamõisa narkoosiproovi ja homme varahommikul väänatakse tal puusad narkoosi all kaheks kuuks kipsi. Lõbu on laialt.

Kordan meelerahu palvet: „Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta suudan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.”

Järgmised 48 tundi tulevad… Jah, kurat teab millised?

27. veebruaril 2004

Ei ole ma kõrgepalgaline ja tore pereisa. Aga olen võimeline käima Hingega kaks korda nädalas ujumas ja suudan tööpäevade hommikuti Moonat hoida. Hea seegi, järelikult ma päris tühi null ei ole.

Ma ei saa eitada, et õppisin tsipake Tartu Riiklikus Ülikoolis ühel ajal paljude tänaste prominendikestega, mõnega isegi ühel kursusel, kuid ma ei tunneta nendega erilist (põlvkondlikku) sidet. Kui kuuluksin siia ühiskonda, ehk siis. Aga ma ei kuulu kuhugi, olen täiesti üksi — kaotaja, luuser, autsaider.

Tunnistan end võidetuks. Aga allaandmine ei pane mind suitsiidi sooritama vms., vaid annab mulle jõudu. Pole minust eriti millekski asja, pole ma kellegi lootusi õigustanud, aga ma olen olemas. Just säärasena, nagu parajasti olen.

Vaatamata väsitavale endas kaevamisele tuleb lagedale vajalik, võib-olla ebameeldiv, kuid väärt(uslik) teave.

1. märtsil 2004

Olen kirjutanud ühest ja samast. Ikka naistest, ikka armastusest.

Kuna vanad tekstid vedelevad pidevalt jalus, siis on mul naistest, kellele olen luuletusi pühendanud, päris hea ülevaade. Koos Sinuga sain kokku tosin kaunitari. Ja ma pole kindel, et olen suutnud kõik välja kaevata. Olen vägev mees küll! Kas pole? Ihukarvad tõusevad püsti. Kas see olen tõesti mina?! Kust ma tulen? Ja kuhu lähen?

Alkohoolikute täiskasvanud laste (ATL) probleeminimekiri sõnastab neljateistkümne punktiga alkohoolses keskkonnas kasvanud inimeste ühised loomuomadused. Võtame viienda punkti: „Meist said alkohoolikud või me abiellusime alkohoolikuga, või mõlemat korraga. Kui see ei õnnestunud, siis leidsime endale mõne muu sundkäituja, nagu näiteks töönarkomaani, et rahuldada oma haiglast vajadust olla hüljatud.”

Paljud minu pühendusluuletused (need kaksteist võrratut naist!) on viienda punkti täpne järgimine ja illustratsioon. Eranditult kõik nad on mind hüljanud. Ja kuidas ma olen seda üle elanud! 1985. aastal hakkas pihta. Edasi tulid Sina ja kõik teised. Ja kogu aeg sama lugu — kallis pruut, armas mõrsja, keda ma nii väga armastan, ta jätab mu maha.

Ääretult sõge oleks süüdistada naisi. Mina ise olen hülgamise esile kutsunud.

Stiilinäide ka.

*

Taas astun teele, mis on tuisand lumme.

Vaid harvad koerakäpad siia jätnud jälgi.

Neid mööda kaua kõigun külma koduni.

Su juurest viimast korda tuleb tulla.

Viin põues. Sigar suus. Nii valmistuda surmaks.

Su niudeist igaveseks ilmaolekuks.

Veel sutsuke ATL-i probleeminimekirjast, kümnendast punktist: „Kardame mahajätmist ning teeme suhte säilitamiseks kõik mis võimalik, et mitte kogeda valusaid tundeid.”

Väike paradoks — haiglane vajadus hüljatuse järele, samas kardan mahajätmist, et mitte haiget saada. Age olen (täiesti alateadlikult) hästi valinud. Tal on mind tõepoolest raske maha jätta.

3. märtsil 2004

Lendan madalalt, aga see-eest kaunikesti kindlalt.

Hea kirjandus võib tekitada imetabaseid seoseid, kummastavaid samastumisi. Loen Ken Kesey romaani „Lendas üle käopesa”. Jah, olen hullumaja seinte vahele vangistatud ja hirmu täis pealik Bromden. Ja kes peaks olema McMurphy, kes mind vabastab, kes annab mulle tagasi mu suuruse? Sina!

Moona on puusakipsi täis kakanud. Roogin puhtaks.

8. märtsil 2004

Ilusat naistepäeva õhtut! Mul seostub see alati miskipärast Clara Zetkini, Nadežda Krupskaja ja revolutsiooniga…

11. märtsil 2004

Sõidan kohe jälle Pärnusse. Tahan rahu ja vaikust. Mul on kuri kahtlus, et varsti ma sinna ka jään… Mul on nii Agest ja Moonast kui ka Kaisast, Hingest ja Käsprist absoluutselt siiber. Pean ennast vägisi tagasi hoidma, et neid lõplikult tagumikku ei saadaks.

17. märtsil 2004

Alkohol teeb ikka kurvaks. Ja kurbus ajab jooma. Mul aitas kärakas jube hästi kurb olla. Järjest kurvemaks läks. Lõpus oli nii kurb, et anna otsad. Rotid lendasid pea ümber.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood