Kainestavast ja ülendavast kirjandusest Ljudmila Ulitskaja lugemise mõjul

Jan Kaus

 

 

Kuidas see Camus ütleski? „Absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest.”[1] Mul on pidevalt tunne, et eksistentsialism sõnastas midagi olulist; midagi juba kaua eksisteerinut, midagi, mis iseloomustab kogu lääne kirjanduspärandit. Nimelt lõhe inimese ja teda ümbritseva maailma vahel. Inimese kujutlus ja tegelikkus väljaspool seda kujutlust on omavahel vastuolus. Kui rääkida ilukirjanduslikust proosast kui sellise lõhe kirjeldamise loost või isegi ajaloost, võiks kirjutatu jagada laias laastus kaheks.

Esimene hoovus on pakkunud just eksistentsialistliku mõtte ja kirjanduse kaudu täpseid sõnastusi, mida võib kokku võtta umbes nii: kujutluse ja tegelikkuse vaheline lõhe on ületamatu. See, mida inimene soovib, ei ühildu enamasti sellega, kuidas asjad tegelikult on; sellega, et tegelikkus „tegutseb” omasoodu, miljonite kujutluste kontrollimatu summana, justkui eirates üheainsa inimese soove. Vaimusilmas toimub miski sootuks muu kui pärisilmas.

Kuna ma ei kirjuta neid mõtteid akadeemilise kaalutlusega, vaid pigem lihtsa lugeja positsioonilt, võiks seda impulssi nimetada kainestavaks kirjanduseks. Selline kirjandus soovib näidata lugejale, et igasugused tegelikkust kujundama ja muutma kippuvad kujutlused on omamoodi ohtlikud, rebides inimesi lahti maailma tegelikest seaduspäradest ja paratamatustest ning pannes neid uskuma erinevaid tegelikkusest loodud mudeleid — teatavasti ütles Wittgenstein, et lause „on mudel tõelisusest, nii nagu meie teda kujutleme”,[2] seega mitte tõelisus ise. Lihast ja luust Dorian Gray loob endast kujutluse, tema portree kehastab aga seda, mis Doriani enesekirjeldusele ei allu — tegelikkust.

Samuti näitab kainestav kirjandus sageli, kuidas kujutlused muutuvad mingist piirist alates illusiooniks. Kontakt reaalsusega muutub sellises vaates kirjaniku ja tema kangelaste kõige olulisemaks ülesandeks. Mõnikord on see enamatki kui ülesanne, see on anne, harukordne oskus — nii umbes mõtleb reaalsustajust pianist Charlotte Andergast Ingmar Bergmani „Sügissonaadis”. Kontakt reaalsusega — mõnes kainestavas tekstis kõlab see nagu käsk.[3]

Arvatavasti võib sellise kirjanduse esindusnäiteks tuua Gustave Flaubert’i romaani „Madame Bovary”, mis kirjeldab ühe provintsidaami kujutluste ja teda ümbritseva tegelikkuse kokkupõrget. Emma Bovary kujutluspildid õnnelikust, huvitavast ja säravast elust ei haaku teda ümbritseva keskpärase ja igava kolkaga, mille loomulik osa ta tegelikult on.

Meenutagem, et Emma Bovary hukus on osaline kujutluse rafineeritud erivorm: kirjandus. Elukaugeid kujutluspilte tootev kirjasõna, mis tänapäeval on osaliselt üle kandunud seebiseriaalidesse, klantsajakirjadesse ja kommertsreklaamidesse. Selles motiivis on aimata õhtumaise romaanikirjanduse ühe nurgakivi, Cervantese „Don Quijote” pärandit — ka vaprale hidalgole avaldas elukaugete rüütliromaanide lugemine hukutavat mõju. Kui Emma Bovary kirjutas kirglikke armastuskirju, „hakkas ta nägema üht hoopis teist meest, viirastust, mis koosnes tema kõige kuumematest mälestustest, kõige kaunimatest kirjanduselamustest, kõige kangematest isudest; lõpuks seletas ta silm seda meest juba nii tõelisena, nii kättesaadavana, et teda läbis imetlusvärin, kusjuures ta ometi ei suutnud teda selgesti kujutleda, sest nägemus kadus nagu jumal oma atribuutide varju. [—] Ta tajus selle mehe lähedust, tundis, et kohe ta tuleb ja kannab ta minema ühesainsas suudluses. Ja samas vajus ta murtult kummuli maha, sest need kujuta armastuse sööstud väsitasid rohkem kui pööraseim liiderdamine.”[4] Jah, Flaubert teeb siin ilmsiks oma suhtumise tegelikkust ilustavate või lausa eiravate kujutluste toimesse — need väsitavad rohkem kui „pööraseim liiderdamine”. Kes on raamatut lugenud, teab hästi, et Emma kujutluste absoluutne sobimatus selle reaalsusega, milles ta elas, viiski tema lõpliku hukuni. Niisiis näitab Flaubert, et kujutlused ei ole mitte ainult ohtlikud, nad võivad kasvada suisa eluohtlikeks.

Kainestava impulsiga ilukirjanduslik pärand, mis eeldab ja nõuab halastamatut pilku inimlikele nõrkustele, irooniameelest rääkimata; mis kutsub meid loobuma metafüüsilistest illusioonidest ja liigsest romantismist, ei lahtunud ka pärast Flaubert’i sajandit. Vastupidi, järgmise sajandi sõjakoledused ja sellega kaasnenud kümnete miljonite inimeste hukk ja hukkamine on sünnitanud hulganisti tekste, mis püüavad kirjeldada suurte, kõikehaaravate ideede tegelikkusele kohandamise ohtlikkust. Kui aga vaadata kitsamalt Flaubert’i voolusängi — kujutlused kui romantilised laused, mis rebivad inimesi lahti nende põhiolemuselt ebaromantilisest elust —, siis XX sajandil on üks sellise mõtteviisi eestkõnelejaid olnud kahtlemata Vladimir Nabokov. Tema romaan „Kuningas, emand, poiss” kasutab juba tuttavat motiivi: kujutlus õnnelikust elust ei muuda inimeste tegelikkust mitte ainult õnnetuks, vaid võib otseses mõttes tappa. Nagu Flaubert enne teda, püüab Nabokov kujutada tegelikkust eiravat armulugu kui täiesti ebaromantilist akti. Selleks, et vabalt armastada, on vaja sooritada roim. Nabokov näitab veenvalt, kuidas tegelikkust muuta sooviv mõte püüab tungida tegelikkuse valda, kuidas mõte kasvab peaaegu märkamatult teoks. Kõigepealt on mõtteuid, seejärel mõttemäng, siis mõtteharjutus ja see­järel — autori enda sõnadega — „lakkamatute mõrvamõtete hõõguvvalge palavik”.[5] Pole liigne lisada, et selleski loos vannub kuumav kujutlus külmale reaalsusele alla.

Richard Rorty, kes on Nabokovi pärandit analüüsinud, näeb tema loomingus tegelikult laiemat taotlust, mis ei piirdu ainult eraelusfääriga. Ta kirjutab, et „Nabokov teab päris hästi, et autonoomiataotlus ei lange solidaarsustundega kokku”.[6] Teisisõnu: soov panna tegelikkust vastama oma kujutlustele läheb vastuollu arusaamaga, et tundlikkus, kontakt tegelikkusega tähendab teiste inimeste kujutlustega arvestamist; paljude, sageli vastakate kujutluste samaaegsust.

Muu hulgas sisaldab teravdatud reaalsustaju automaatselt ettevaatlikkust või irooniat metafüüsika suhtes. Haruki Murakami romaanis „1Q84” ütleb ühe välismaailmale suletud usulise sekti liider:  „Enamik inimestest ei vaja mitte valusat tõde, vaid ilusaid ja mugavaid lugusid, mis nende elule tähenduse annaksid. Sellest saabki alguse religioon.”[7] Igasugused mõttesüsteemid, mis püüavad anda alust kogu olemasolevale — lisaks religioossetele konstruktsioonidele ka ühiskondlikud korraldused, nagu kommunism või kapitalism —, on samuti kujutlused, privaatsfäärist väljunud, paisunud fantaasiad, mis on oma eksistentsi jooksul tegelikkust väga tugevalt vorminud, sageli mitte paremuse suunas. Ajaloosündmused on tõestanud, et valitseb seos laiemalt tähendusrikaste, inimesi ühendada ja tegelikkust vormida soovivate lugude (või moodsalt öeldes metanarratiivide) ning vägivalla vahel. Seetõttu tundub iroonia igasuguse laiema haardega metafüüsika suhtes täiesti õigustatuna, võib-olla isegi möödapääsmatuna, ja tekib küsimus, kas kuidagi teisiti on ülepea võimalik.

Milline võiks siis olla kainestava kirjanduse kõrval teine tugev ilukirjanduslik hoovus, mis pakuks teatud alternatiivi — või lähenemist, mis ei pruugi küll eirata tegelikkuse ja teadvuse vahelist pinget, kuid püüab läheneda küsimusele teisi teid pidi? Parema puudumisel nimetaksin selle ülendavaks kirjanduseks. Kui kainestava kirjanduse üks kesksem eesmärk on näidata, kuidas asjad maailmas tegelikult on, et inimeste kujutlused ei kattu enamasti asjade haaratava, kombatava seisuga, siis ülendav kirjandus on selline kirjutusviis, mis pole loobunud kujutlemast, kuidas asjad ideaalis olla võiksid. Kainestav kirjandus on realistlik, ülendav kirjandus idealistlik.

Muide, hiljuti ilmus üks huvitav artikkel, minu meelest on see ilmselt osa laiemast arutelust. See puudutab ilukirjanduslikku proosat, mis tegeleb Eesti lähiajalooga. Oma loos „Eesti kirjanduse tabud” seab Andrei Hvostov muu hulgas kahtluse alla Jaan Krossi kujutluse ajaloost, tuues näiteks Krossi romaani „Paigallend” peategelase Ullo Paeranna. Hvostov kirjutab: „Tuletagem meelde, kes on Ullo Paerand. See on inimene, kes jääb alati ja kõiges truuks kõrgematele printsiipidele. Ta ei võta vastu isegi Vatikani stipendiumi, sest selle eelduseks on üleminek katoliku usku, aga seda meie Ullo ei tee põhimõtteliselt. Nii nagu ta ei tee koostööd paavsti nuntsiusega, nii jääb tal persse pugemata Saksa okupantidele, ning, iseenesest mõistagi, Nõukogude kommunistidele. Ullo on täielik ja absoluutne antikollaborant.” Sellisele tegelaskujule oponeerib Hvostov järgmiselt: „Ühtegi „rahvuslikuks sümboliks ja üldistuseks” sobivat lihast ja luust olendit, kes püsib moraalse majakana ükskõik millise ilma ja maruga, pole mina oma elus veel kohanud. Tahan rõhutada, et kui mõne rahva eluloos ning seda elulugu edastavas rahvuslikus kirjanduses on olulisel kohal okupatsioon, see tähendab võõrvõimutsemine, siis peab seal olema lahti kirjutatud ka okupatsiooniga kaasas käiv kollaboratsioon.”[8] Hvostov ei tee siin muud, kui nõuab ülendava kirjanduse esindajalt kainestavat kirjutuslaadi. Ta soovib, et Kross ei oleks kirjeldanud Ullo Paeranna kaudu mitte rahvuslikke ja ka puhtalt humanistlikus mõõtkavas kõnekaid ideaale, vaid keskendunud sellele, kuidas asjad tegelikult olid, on ja võib-olla ka jäävad. Kuid idealistliku kirjanduse eesmärk polegi ehk pelgalt peegeldada reaalsust, vaid luua mudel mingist „paremast” maailmast; mitte näidata inimestele nende madaluse sügavust, vaid püüda kirjeldada eeskujusid, et — kasutades Oskar Lutsu igihalja apteekri sõnu — „need, kes teid mõistavad, võiksid öelda: Teie inimlik kõrgus!”[9]. Nii kainestav kui ülendav kirjandus püüavad kõnelda sellest, milleks on inimene võimeline — kahe kirjutuslaadi taotlused liiguvad lihtsalt skaala eri otspunktide suunas. Seetõttu polegi Ullo Paerand mitte ainult tegelaskuju, vaid ka teatud laadi idee. Kujutlus sellest, milline võiks inimene olla. Kainust, tegelikkuse tõsiasju väärtustavale kirjanikule võib selline vaateviis paista sümboolse silmade sulgemisena.

Eespool öeldu valguses võiks küsida, kas ülendav kujutlus on sootuks õigustamatu, päästmatult elukauge?

Minu arust mitte.

Enamgi. Tegelikult on isegi olemas mõtteline koht, kus kainestava kirjanduse ja ülendava kirjanduse taotlused ristuvad ja ehk isegi põimuvad.

Minu üks hiljutisi lugemiselamusi oli Ilona Martsoni tõlkes ilmunud Ljudmila Ulitskaja romaan „Daniel Stein, tõlkija”. Pean seda metafüüsilise laenguga ülendava kirjanduse veenvaks näiteks. Üheks ülendava kirjanduse tunnusjooneks — kuigi mitte kaugeltki ainsaks ja kõikekatvaks — võib pidada asjaolu, et see ei välista üleloomuliku elemendi olemasolu ja mõju. Enamgi, üleloomulik võib ülendavas teoses mõjuda mitte ainult võimalikuna, vaid suisa loomulikuna ning — ime küll — peaaegu argisena. Ülendavates tekstides võib sattuda arusaamale, mis kuulub justkui üha vähem n.-ö. kõrgkirjanduse valda, kinnistudes pigem selgeltnägijaid otsivatesse telesaadetesse ja oma sisemise pühamehe leidnud endiste teadlaste või kurjategijate bestselleritesse — seisukohale, et empiiriliselt haaratav või katseliselt tõestatav maailm ei tähenda ega kata kogu olemasolevat. On olemas miski, mis kutsub sõnastama, aga libiseb sõnastuse eest pidevalt minema. Ljudmila Ulitskaja on selle oma romaanis „Imaago” ilusti ära sõnastanud: „Mida täielikumalt mõistetakse mõistetavat, seda puhtamalt särab mõistetamatu.”[10]

„Daniel Steini” puhul on oluline ka tõsiasi, et romaan on kirjutatud alles hiljuti, originaal ilmus 2006. aastal, eestindus mullu. Kui selle mahuka romaani tähenduslikkus väga lühidalt kokku võtta, siis peab alustama tõsiasjast, et Daniel Stein on ühtaegu nii juut kui ka katoliku preester. Teisisõnu: ta on juut ja kristlane ühes isikus, s. t. rahvuselt on ta küll juut, aga usult mitte. Iisraeli riigi nimelise süsteemi silmis tähendab see kohe probleemi. Steinile aga annab selline taust võimaluse heita asjadele ja asjaoludele hoopis teine pilk.

Siin jõuame tagasi küsimuseni suurtest kujutlustest, metanarratiividest, selle romaani puhul siis religioonidest, nagu judaism, kristlus ja mingil määral ka islam. Romaanis kerkib küsimus: kas on võimalik olla metafüüsiline ja idealistlik, klammerdumata samas ühegi suure, süsteemse, kõikehaarava ja seetõttu sundiva, reaalsusega alati pinges oleva kujutluse külge? Uskuda allumata, omaksvõetud kujutlustes hukkumata ja nendega teisi hukutamata? Ulitskaja näitab Daniel Steini tegelaskuju kaudu, et vastus on jaatav. Selleks tuleb lihtsalt teha selgeks erinevus tõe ja õiguse vahel.

Ma ei viita siin juhuslikult A. H. Tammsaare peateose pealkirjale. Olen juba varemgi korduvalt märkinud, et see on üks kõnekamaid pealkirju, mida ma tean. Võiks isegi võtta ette väikese, tunnistan, et mõnevõrra prokrustesliku mõttemängu, seostades tõe ja õiguse motiivi kainestava ja ülendava kirjanduse motiiviga. Tõsi, siin on palju erandite ja möönduste karisid, maastik on kirju ja keeruline. Kuid on üks oluline nüanss, mida tahaksin rõhutada. See näitab õiguse ülimuslikkust tõe ees, käitumislaadi ülimuslikkust mõtlemislaadi ees ja isiklike valikute ülimuslikkust neid suunata soovivate süsteemide ees — ning tõeliselt paradoksaalsel moel kujutluse eluõigust tegelikkuse kõrval ja mõningatel juhtudel isegi ees.

Eestlastest lugemishuvilised teavad hästi „Tõe ja õiguse” teise köite finaali, kus Indrek ütleb emand Vaarmanile ja Tiinale, et Jumalat ja Kristust pole olemas, aga nähes, kuidas selline tõekuulutus jalutule Tiinale haiget teeb, tema kujutluse tükkideks rebib, langeb Indrek „kummuli nuuksuvale lapsele” ja räägib „väriseva sosinaga”: „Jumal elab, Jeesus Kristus elab, jumala inglid elavad, kõik nad elavad.”[11] Mis siin juhtub? Indrek kuulutab kõigepealt tõde, ta tahab vabastada inimesed illusoorsest kujutlusest, aga kui ta näeb, kuidas see lapsehinges kannatusi tekitab, laseb ta õiguse nimel oma tõest lahti. Ta eksib oma mõtete vastu, valetab, aga me aimame ja tunneme, et ta käitub õigesti, ta loobub püüdlemast süsteemi, kui selle alla jäävad inimesed. Ta jätab Tiinale illusoorse kujutluse, et vältida Tiina kannatusi. Tammsaare suudab siin luua ühtaegu kainestava ja ülendava stseeni, näidates, et õigus — mis on ühtlasi kohustus eelistada õiglustunnet tõejanule; kohustus jätta inimestele õigus hoida kinni oma kujutlusest, oma tõeversioonist — väljendub praktikas, mitte teoorias. Tegu määrab hoiaku, mitte vastupidi.

Daniel Stein astub ühe sammu edasi. Muidugi peab tema tegelaskuju puhul arvestama mitme nüansiga. Kõigepealt paigutub Steini karakter mõistagi vene kirjanduse voolusängi. See on teerada, mida on läbi inimene-olemise tihniku rajanud vürst Lev Mõškin, doktor Juri Živago ja paljud teised, sealhulgas mitmed Ulitskaja kangelased nende järel. Vene romaanikunstis on ülendava ja kainestava kirjanduse voolujooned selgesti näha — esimese selgeim eestkõneleja on olnud Fjodor Dostojevski, teine ei saa üle ega ümber Nikolai Gogolist, aga ka Anton Tšehhovist. XX sajandi vene kirjanduses on ülendava kirjanduse tõeline tähtteos Boriss Pasternaki „Doktor Živago”, samas kui nõukogude ühiskond sünnitas hulganisti palju suurepärast kainestavat kirjandust — tegelikkus avaldas niivõrd tugevat mõju igapäevaelule, et selle ees tundus ideaalide loomine, mille oli kaaperdanud ametlik kirjanduskultuur, selgelt naeruväärne. Silmapaistev erand, vastandite liitja, oli Bulgakovi „Meister ja Margarita”, mis ühtaegu paljastas tegelikkust ning vabastas selle muserdavast absurdist unistustes ja unenägudes.

Uuem vene kirjandus on jälle toonud tugevalt esile dostojevskilikud ideaalid, metafüüsilise impulsi, mis ei sea esiplaanile mingit religioosset ega ühiskondlikku süsteemi, vaid inimese, üksikisiku, kannatava Tiina; lähedust, osadust ihkava inimhinge voolava ja võbeleva loomuse. Sellega kaasneb kujutlus oma füüsilisi piiranguid ületavast inimhingest, mis ei tähenda sugugi indiviidi lõplikku sidumist mingi temast suurema kujutluste süsteemiga — see väljendub pigem kas üksikisiku ühtaegu rahutu ja selge elutundena või siis hoopis kahe inimese vahel puhkeva, mõnigi kord füüsilisi piire ületava vabadusena, osasaamisena mingist vaimust, mida me võime tähistada erinevate nimetustega (sõprus, lähedus, vaim, Jumal), aga mitte kontrollida. Ulitskaja näiteks nimetab seda oma „Imaagos” „maailma­härduseks”. See on miski, mida inimene tajub pigem intuitsiooni kui intellekti kaudu. Pasternak kirjutab: „Ta nägi magavate Lara ja Katjakese pead lumivalgetel patjadel. Voodipesu puhtus, toa puhtus, nende piirjoonte puhtus sulas ühte öö, lume, tähtede ja kuu puhtusega, sünnitades ühe võrdväärse, doktori hinge läbiva laine, see sundis teda juubeldama ja nutma olemise võidutseva puhtuse tundest.”[12] Kirjeldusest võib järeldada, et sellises ajahetkes, sellises vaimuseisundis ei eksisteeri mingit lõhet inimlike ootuste ja tegelikkuse vahel — isegi siis, kui see võib kainele kõrvalpilgule anda kinnitust teatud kujutlusvormi tugevusest, tajude teravdumisest, teadvuse eriseisundist, ei muust. Valmisolek või võimalus kujutluse ja tegelikkuse vastuolu ületada sobib iseloomustama just nimelt ülendava keskmega tekste. Ka eesti kirjanduses elab see tegelikkusega ühekssaamist, kõige ühtsust igatsev või otsiv impulss, see „sulamine maakera suurde vereringesse” vaikse järjekindlusega edasi.[13]

Ljudmila Ulitskaja kuulub vene uuema ülendava kirjanduse esiritta. Kui väidet illustreerida, tuleb esimesena meelde see viis, kuidas Ulitskaja kujutab oma romaanis „Lõbus matus” inimese suremist. Lugeja ees avaneb pehmete äärjoontega, voolav, sujuvate ja loomulikult mõjuvate üleminekutega teadvuse muundumine, huvitav, meeldiv ja sisurikas kogemus: „Samal ajal viibis ta enamjaolt uute aistingute meelevallas. Ta tundis, et on kerge, ähmane ja üsnagi liikumisvõimeline. [—] Liikumises, millest ta viimastel kuudel sedavõrd puudust oli tundnud, sisaldus õndsus, mida võis võrrelda vaid ehk narkouimaga. Varjud, mis uduse tee ääres vilksatasid, olid ähmaselt tuttavad. Ning taas ilmus välja kooliõpetaja Nikolai Vassiljevitš Kaloss ja Alik märkis heal meelel endamisi, et Nikolai Vassiljevitši ilmumine, kes oli matemaatik, kaine ja range mõistuseinimene, kinnitas nimelt toimuva täielikku reaalsust ja vabastas ta õhkõrnast murest, et kas see pole mitte uni, mingi pettekujutlus… Nikolai Vassiljevitš tundis ta ilmselt ära, tegi tervitusliigutuse, ning Alik mõistis, et too on tema poole teel.”[14] Siin valitseb täielik kujutluse võit tegelikkuse üle, viimane on lakanud eksisteerimast, kujutlus „esineb” tegelikkusena, tekitades tunde, et surm ise on täielikult kujutluse vald ning et surm on teadvuse seljavõit tegelikkuse üle.

Huvitav on aga võrrelda, milliseid suremiskirjeldusi pakub kainestav kirjandus. Pöördugem kas või korraks tagasi Flaubert’i poole, kes kirjeldab Emma Bovary agooniat järgmiste sõnadega: „Samas hakkas ta kiiresti hingeldama. Keel tuli pikalt suust välja; pööritavad silmad kahvatasid nagu kaks kustuvat lambiklaasi ja teda oleks võinud juba surnuks pidada, kui ta ülakeha poleks haaranud õudne, aina kiirenev vabin, meeletu, rappuv lõõtsutus, justkui oleks hing püüdnud end kehast väevõimuga lahti kiskuda”.[15] Kirjeldus sisaldab lausa inetuid elemente. Flaubert’i voolusängis liigub tema mantlipärija Guy de Maupassant: „Ta kordas üha: „Ma ei taha surra!… Oh Jumal… oh Jumal… oh Jumal… mis minust nüüd saab? Ma ei näe enam kunagi midagi… ei midagi… ei iialgi… oh Jumal!” Ta nägi otse enda ees midagi, mis teistele nähtamatuks jäi, midagi võigast, mille õudu ta tardunud pilk peegeldas. Mõlemad käed liikusid endiselt hirmsas masendavas rütmis.”[16] Nagu näha, pakub kainestav kirjandus sootuks süngemaid vaateid, kus vaatepunkt asub väljaspool surija kujutlust, rõhutades kogemuse ebameeldivust ja jagamatust, inimese maailmapildi jubedat rebenemist enne tema kehafunktsioonide lakkamist. Surm kui tegelikkuse lõplik kohalejõudmine inimese teadvusse.

Kindlasti võib prantsuse suurmeistrite näiteid tunnustada tegelikkuse kaunistamata esituse eest, aga ma pole kindel, kas meil poleks vaja teist laadi kirjeldusi, ülendava kirjanduse lootust ja lohutust. Rõhutan, et siin ei käi jutt sellisest kirjandusest, nagu seisis Emma Bovary lugemislaual! Jutt on kirjandusest, mis ei eira tegelikkuse olemust, aga püüab jätta kujutluste ilmale oma eluõiguse ja isegi kaaluda, kas kujutlus on ikka ja alati tupik tegelikkuse universumis või mõnikord hoopis värav reaalsuse vormidesse, mis ei mahu meie tavapäraste empiiriliste kogemuste skaalale. Maailm kui seoste paljusus. Selle poolest pean Ulitskaja, aga ka Marina Stepnova, Ljudmila Petruševskaja, Mihhail Šiškini ja teiste uuemate vene kirjanike loomingut tähendusrikkaks. Hiljuti eesti keeleski ilmunud Šiškini romaan „Kiri sinule” pakub ilusaid näiteid elutundest, milles on ühendatud täiesti kombatav, füüsiline ning samas sellega paralleelselt ilmnev, seletamatu, füüsilist kallutav või suisa ületav seos: „Sa ju tead, et sünnimärgid hulguvad ringi, ilmuvad ja kaovad, ning võivad ülepea kehasid vahetada. Ma leidsin oma kehalt sinu sünnimärgi, kujutad ette? Vaat siin, õla peal. Nii tore!”[17]

On oluline, et Ulitskaja looming, sealhulgas „Daniel Stein, tõlkija”, ei tunnista ainult metafüüsilise meelelaadi eluõigust, vaid annab ülendava kirjanduse hoovusele ka eetiliselt veenva sõnastuse. Võiks öelda, et see sõnastus on oma olemuselt hermeneutiline. Daniel Stein ei ela nõnda intensiivses ekstaasi- ja selgushoogude ning kahtluse ja hämaruse vaheldumises nagu näiteks vürst Mõškin, Steini eksalteeritus on ühelt poolt peaaegu nähtamatu, tajumatu, aga teisalt võib väita, et see läbib ühtlaselt tegelaskuju kogu elu. Stein ongi üks neid kirjanduslikke karaktereid, kes on liiga hea, et tõsi olla — võib-olla väljendub siin teatav ühisosa Ullo Paerannaga. See üleelusuurune täiuslikkus väljendubki tunde ratsionaliseerimises, kus ühelt poolt allutatakse intuitsioon ratsionaalsele lähenemisele, aga teisalt muudetakse tunne ratsionaalsuse tuumaks. Nimelt lähtub Daniel Stein oma tegevuses pidevalt mõistmisest. Ent see saab alguse oma mõistmatuse tunnistamisest, mis sellest hoolimata võtab mõistmise maailmatunnetuse aluseks, tunnistades tegelikkust kujutluste paljususena ning jäädes samas omaenda kujutlusele truuks. „Tõlkimine” tähendab siinkohal võõraste maailmavaadete tunnistamist, nendes ühisosa otsimist, ja kui ühisosa ei õnnestu leida, siis oma koha jätmist ka ühisosatule vaatele. See tähendab mõistmist, mis ei mõista hukka seda, mida ta ei mõista. Ka mittemõistmine võib olla rahulik ja sõbralik.

Ulitskaja paneb järele mõtlema, kas tõejanu pole oma olemuselt mitte eraldav, süstematiseeriv, lahterdav. Sellele saab vastu seada õiglustunde — siingi tuleb nähtavale tõe ja õiguse erinevus. Õiglustunne põhineb mõistmispüüdel — veendumusel, et igaühele võib jääda oma tõde, kuni ükski neist ei hakka piirama teiste inimeste õigust teisiti mõelda.

Mis on sellises hoiakus kõige olulisem? Siin juhitakse põhirõhk nüüd juba täiesti järjekindlal viisil mõtlemiselt käitumisele. Näide: „Daniel aga liikus kogu elu ühe lihtsa mõtte suunas: uskuge, kuidas tahate, see on teie isiklik asi, kuid pidage kinni käskudest, käituge väärikalt.”[18] Siin on oluline meeles pidada Steini judaistlikku tausta — ühes kohas juhib ta ise tähelepanu asjaolule, et enamik judaismis kehtivaid piiranguid on seotud käitumise, mitte niivõrd mõtlemisega. Nii sõnastabki Stein noore Indrek Paasi intuitiivse käitumise maailmavaatena, tegevusjuhisena — uskuge, mida tahate, aga ärge tehke selle käigus kellelegi haiget.

Daniel Steini tegelaskuju asetub selleski plaanis vene kirjandusloo hoovusesse — usku ei nähta sageli mitte niivõrd religioosse süsteemi osana, mille puhul on tähtis loogiline terviklikkus, vaid intuitiivse impulsina, püüdena leida lähedust teise hingega, mõista kaaskannatajat. Daniel Stein ütleb: „Keegi ei ole Jumalat näinud. Jumalat tuleb näha inimeses. Kristuses, inimeses, tuleb Jumalat näha. Ent kreeklastel asub keskpaigas Tõde. Tõe printsiip. Ja selle nimel tohib inimest hävitada.”[19] Mainisin juba tõejanu eraldavat iseloomu, omamoodi kurja joont. Sellele seisab vastu Steini sõnastatud idee, et jumalat tuleb näha Kristuses, kes teatavasti lähtus oma tegevuses ligimesearmastusest. Nii tundub igati loomulik seada oma tegevuse eesmärgiks mõistev käitumine, lähtumine kaaskodanikest, lähedastest või lähedusse sattunud inimestest, mitte abstraktsetest kategooriatest, suurtest kujutlustest; kontakt konkreetsete inimestega, mille käigus vaadatakse neile otsa, nähakse nende nägu, ületades nimetused ning kategooriad, mida kõikvõimalikud nimetused kannavad. Seetõttu pole midagi imelikku selles, et Daniel Stein on ühtaegu kirikumees ja samas omamoodi antiklerikaal; ta on pigem õiguse kui tõe mees. Selge on ka see, et tema mõtetes ja tegudes kõlab kaasa hoiak, mis seob Ulitskaja kangelast Lev Mõškini ja Aljoša Karamazoviga. „Ma armastan sinu nägu,” ütles Ivan Karamazov oma vennale.

Vahepeal sai märgitud, et kuigi kainestav ja ülendav kirjandus heidavad sootuks erinevaid pilke maailmale — esimene näeb inimesi kui „füüsiliste nähtuste külmale determinismile allutatud loomi”,[20] teine ei lase lahti usust millessegi, mis eksisteerib ilma kehata —, on tegelikult olemas ristumiskoht, kus kahe kirjanduse taotlused selgelt kattuvad. Richard Rorty, kes suhtub metanarratiivide, kõikehaaravate kujutluste ühendavasse jõusse suure umbusuga — ma jagan seda umbusku täiesti —, leiab, et tõe tunnetamise asemel ühendab inimesi võime tunda valu, sealhulgas vaimset valu, alandust: „…tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid.”[21] Lihtsamalt: inimesi saab alandada, sisendades neile, et nende kujutlused — need viisid, kuidas nad tegelikkust näevad — polegi midagi muud kui lihtsalt pildid, mis ei peegelda reaalsust, vaid katavad seda, ja et sellised pildid on asendatavad, neid on võimalik välja vahetada või sootuks katki rebida. Mulle tundub, et sellise hoiaku vastu saavad seista nii kainestavad kui ka ülendavad tekstid — jäetagu inimestele nende kujutlused, jäetagu alles igaühe õigus omal viisil maailma ette kujutada, aga ainult juhul, kui need kujutlused kedagi puruks ei rebi, kui nad elavad ise ja lasevad teistel elada. Õigus on igasuguse kirjanduse üks põhitõdesid.



[1]  A. Camus, Sisyphose müüt. Tallinn, 1989, lk. 21.

 

[2]  L. Wittgenstein, Loogilis-filosoofiline traktaat. Tartu, 1996, lk. 53.

 

[3]  Kainestava hääle näide uuemast eesti kirjandusest: „Ei, meie ei pea mitte elust rääkima, sellest, mida me elame, sest kui me oleme elu ja iseendaga kontaktis, kui me oleme adekvaatsed, ausad ja tunneme valu, tülgastust, naudingut, viha ja rõõmu, läheb see meile alati kalliks maksma — meid ei armastata, meid hüljatakse ja me oleme alati ja ainult ise selles süüdi.” (E. Viiding, Püha Maama, Tallinn, 2008, lk. 131.) Praeguses eesti proosas tundub ülendava kirjanduse kõige puhtam esindaja olevat Lauri Sommer, kainestava kirjanduse kõige jõulisem hääl kuulub minu hinnangul Maarja Kangrole.

 

[4]  G. Flaubert, Madame Bovary. Tallinn, 1985, lk. 230—231.

 

[5]  V. Nabokov, Kuningas, emand, poiss. Tallinn, 2012, lk. 191.

 

[6]  R. Rorty, Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Tallinn, 1999, lk. 260.

 

[7]  H. Murakami, 1Q84. Tallinn, 2013, lk. 555.

 

[8]  A. Hvostov, Eesti kirjanduse tabud. „Sirp” 12. XII 2013.

 

[9]  O. Luts, Tootsi pulm. Argipäev. Tallinn, 1987, lk. 129.

 

[10]  L. Ulitskaja, Imaago. Tallinn, 2011, lk. 230.

 

[11]  A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus II. Tallinn, 1981, lk. 366.

 

[12]  B. Pasternak, Doktor Živago. Tallinn, 1999, lk. 433.

 

[13]  J. Kaplinski, Seesama jõgi. Tallinn, 2007, lk. 158. Muuseas, Kaplinski ja Pasternaki romaane ühendabki jõe, voolava vee ja selles ujumise kujund, mis sobib hästi sümboliseerima ühtesulamist ning kirjeldama iseenda mina ja kõiksuse vaheliste piiride ületamist ihkavaid tegelaskujusid. Lara ütleb juba surnud Jurile: „Jää hüvasti, sa minu suur ja kallis, jää hüvasti, minu uhkus, jää hüvasti, minu kiireloomuline sügav jõgi, kuidas mulle meeldis päev läbi sinu lainete laksumist kuulata, kuidas mulle meeldis viskuda sinu jahedatesse lainetesse.” (B. Pasternak, Doktor Živago, lk 495.) Armastuse, isiksuse piire kaotava osakssaamise ja vee metafoori seosed pole võõrad ka Ljudmila Ulitskajale: „Teineteisele andudes lakkab igaüks olemast tema ise, metallist saab oksiid ja hapnik pole enam üldse gaas. Seega antakse armastuse nimel ära oma looduslik olemus… Aga stiihiad? Kuidas pürib vesi maa poole, täites iga nõokese, täidab maa iga prao, kuidas limpsavad lained merekallast!” (L. Ulitskaja, Kukotski juhtum. Tallinn, 2008, lk. 306.) Muide, Pavel Kukotskil on kindlasti ühiseid jooni Juri Živagoga.

 

[14]  L. Ulitskaja, Lõbus matus. Tallinn, 2006, lk. 111—112.

 

[15]  G. Flaubert, Madame Bovary, lk. 258.

 

[16]  G. de Maupassant, Bel Ami. Tallinn, 1986, lk. 124.

 

[17]  M. Šiškin, Kiri sinule. Tallinn, 2013, lk. 90.

 

[18]  L. Ulitskaja, Daniel Stein, tõlkija. Tallinn, 2013, lk. 458.

 

[19]  Sealsamas, lk. 330.

 

[20]  Sedaviisi kirjutab Muriel Barbery oma romaanis „Siili elegants” (Tallinn, 2012).

 

[21]  R. Rorty, Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus, lk. 156.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon