Kaitsetu

Jan Kaus

 

 

1

„Hõu!”

Ta võpatas. Sellest hoolimata, et neil oli juba silmkontakt ja ta nägi, kuidas mees oma pilgu tema omasse haakis, mingist suuremast bussipeatusesse kogunenud seltskonnast irdus ning veidralt, külg ees, tema poole liikuma hakkas.

„Hõu, tere!”

Ustus ei mõistnud, miks pidi see alati temaga juhtuma. Mis see oli, mille tõttu igasugune kahtlane element ta teiste inimeste vahelt üles leidis ja talle külge kleepis? Arvatavasti miski tema näoilmes. Aga mis? Või hoopis mingi spetsiifiline lõhn, mida tajutakse ainult teadvustamatult? Võib-olla mingi pehmus. Nad nägid läbi, et ta ei hakka ülbitsema, ta on piisavalt pehme, et jutt ära kuulata, kuulata kannatlikult võbisedes kogu seda loba rahakoti kadumisest või ressurside äärmiselt lühiajalisest puudumisest.

„Hõu, anna käppa ka!”

Tüüp haaras Ustuse käe ja raputas seda.

„Tead, selline jama, et tahaks nagu ilgelt siit Tartust ära minna. Oot, aga kuhu sa ise lähed?”

„Tallinna,” vastas Ustus ega suutnud uskuda oma kõrvu. Miks ma veel selline aus pean olema? Kust selline intuitiivne ausus pärineb? Aga samas, mis vahet seal on, kui ta üksiti juba seisma jäi, kui jälle leidis mingi raha- või suhtlushädas inimene ta pilgu üles ning tema tegi seda, mida alati — reageeris, hädiselt nagu saakloom, kelle liigeseid mõjutab näljase kiskja silmavaade.

„Hõu, jumala hea, kuule! Tead, anna mulle viiekas, ma tahaks siit Tartust ilgelt ära tõmmata, siin pole praegu enam miskit teha, eks, heh. Ma saaks viiekaga koju. Ma ütlen ikka, et kõigepealt tuleb Vari-Kuustes ära käia.”

„A mul pole sularaha,” vastas Ustus ning koukis taskust rahakoti. Ta avas koti suu ja tõmbas selle pöialdega lahti, et võõras mees saaks veenduda — siit pole midagi pommida.

„Oh, väga hea, pole midagi!” hüüatas võõras. „Teeme nii, et lähme viuh bussijaama, seal on pangaautomaat, ja sa võtad mulle väikse viieka välja. Või kümneka. Või kahekümneka. Häh-häh-häh, einoh, ma tegin nalja, ära pabista, eks. Kurat, me oleme eestlased! Mul on vaja lihtsalt Vari-Kuustesse ja kogu moos.”

Ustus sai aru, et hirm on ta muutnud täiesti teovõimetuks. Pole siin mingit ausust ega heasüdamlikkust. Ta tegi järsu liigutuse, mis oli segu sõbralikust viipest ja allasurutud soovist jooksma hakata.

„Vari-Kuuste on paras perseauk, aga noh, häh, parem paras kui kitsas või lai, nii et selles suhtes on okei,” hüüatas mees ja jätkas: „Kuule, hõu, aga oota korraks, ma tahaks siin vendadega veel juttu libistada. Tead mis, mine osta mulle pilet ära ja ma tulen sulle järele. Pilet Vari-Kuustesse, mis see oli, see oli see 13:40.”

Issand, neid on seal terve kamp, mõtles Ustus, kõik suht-koht ebakained. Ta noogutas ja sai hirmuga aru, et ta lähebki bussijaama ja ostabki selle pileti ja jääbki seda meest ning tema seltsilisi ootama. Et ta ongi valmis ootama ning mehele tema bussipileti ulatama.

„Oh, väga hea, kuule, teeme nii jah. Ma tulen kohe siia, nii et tavai! Oota mind igal juhul ära, tead!”

Ustus kõndis edasi. Ta luges kümneni. Keegi ei haaranud tal õlast. Tüüp vist jäigi teistega lämisema. Ustus lisas sammu, saades aru, et mitte põgenemiseks, vaid et näida endale reipana. Sisendada endale, et kõik on tegelikult korras. Et mis see siis ära ei ole. Rääkisime pisut juttu, tore, semulik mees, tema omakorda ulatab abikäe. Ta pole mingi kuiv intellektuaal, ta saab vajadusel hakkama ka igapäevases elus, tänavatasandil.

Siis nägi ta bussi. See seisis täpselt seal, kus Tallinna bussid tavaliselt seisavad. Välimuse järgi otsustades oli tegu täistunni-ekspressiga. Ustus haaras taskust telefoni ja viskas pilgu ekraanile. Kahe minuti pärast üks. Ustus hakkas jooksma. Otse punase tule alt läbi.

Juba bussis istudes otsustas ta olla edasi enda vastu aus ning jälgida hoolikalt tänavat. Meest polnud näha.

2

Ustus oli hakanud käima Tartus üha rohkem. Rohkem, kui ta oleks tahtnud endale tunnistada. Avastus valmistas päris meeldiva üllatuse. Või nii. Miks mitte. Ta ööbis oma sõbra Villu juures. Villu uuris parasjagu Reinhard von Brockeni metafüüsikat ning Ustusele meeldis kuulata oma sõbra arutlusi. Tema vaatevinklist paistis Villu olevat üks parajalt pöörane kuju. Sõbrale meeldis jagada päevi pidutsemise ja filosofeerimise vahel. Ja need polnud mingid lihtsad peod, vaid kohaliku vabameelsema seltskonna orgiad, kus vahetati usinalt ja pingevabalt partnereid. Selle vastukaaluks pidas Villu Tartu ülikoolis filosoofialoenguid, näol üksiku hundi ilme, teda peeti kontinentaalse metafüüsika üheks parimaks asjatundjaks Baltikumis. Villu sõnutsi meeldisid talle kõige rohkem üleminekuhetked kahe maailma vahel: teel paari kauni daami palja torso vahelt loengusaali, riist püksis kipitamas ja seosed peas pakitsemas. Igatahes puutus Ustus kokku ainult loengusaali-Villuga, tal oli raske mõelda oma lühinägelikust ja kiilastuvast sõbrast situatsioonides, mida tema oskas silme ette manada ainult tänu mõnele harvale elu jooksul nähtud pornofilmile. Mingis mõttes polnud siin midagi imelikku, Villu haare ja tutvusringkond oli lai ja kirju. Põhilist mõju avaldas Ustusele asjaolu, et Villu oli julge. Tal paistsid puuduvat need hirmud, mis Ustust iga päev saatsid. Lugedes osooniaukude kohta, arvas Ustus tundvat kahjulikku kiirgust oma nahal. Tutvunud uudisega radoonist, leidis ta netist Eesti kaardi ja püüdis murelikult välja selgitada, kas tema korter asub ohtlikus piirkonnas. Õudust süvendas tõsiasi, et radooni poolest elas ta just nagu saatuse kiuste piiri peal — teisel korrusel. Vaadates saadet globaalsest soojenemisest, hakkas ta palavikuliselt uurima erinevaid prognoose, et teada saada, kui kiiresti tema korter vee alla jääks ning kas on olemas mõni strateegia, kuidas kaitsta Läänemere piirkonda veetase­me tõusu eest. Igasugune kliimamuutuste jutt pani tal selgroo surisema ja pea tööle. Selleteemalised uudised käsitlesid reeglina rekordeid ning kõik rekordid kinnitasid negatiivseid, võib-olla pöördumatuid protsesse. Ühesõnaga: rekordid olid igati ebameeldivad asjad. Kujutluspiltides jõudsid Eestisse tornaadod, tekkis ootamatu seismiline ebastabiilsus, maa lõhenes. Ta teadis, et ei tohiks katastroofifilme vaadata, aga andis alati kiusatusele järele. Teadusuudistest huvitasid teda kõige rohkem need, mis käsitlesid meteoriite. Ta püüdis endale sisendada: muidugi on see täielik jamajutt, et globaalne soojenemine toob Eestis kaasa väikese jääaja. Kui sadas lund, kujutles Ustus, kuidas see jääbki sadama, kuidas lumi enam ei kata, vaid matab. Lendamisega oli nii, et umbkaudu nädal enne lennukile minekut tundus talle, et lennukatastroofidest ilmus harjumatult palju uudiseid ja näidati harjumatult palju saateid. Kui ta pidi laevaga reisima, uuris ta närviliselt ilmaennustusi, täpsemalt tuule tugevust ja suunda ning lainetust — kui prognoos näitas laine keskmiseks kõrguseks rohkem kui kaks meetrit, hakkas Ustus tavapärasest mitu tundi varem ööunest ärkama. Ta puhastas võimaluse korral kord päevas tolmuimejaga tubasid. Kodus viibides käis ta iga kord pärast potil istumist duši all ja pesi hambaid — pisikutega ei maksnud naljatada, angerjasuurused nudipaelussid ja muud parasiidid tapsid maailmas miljoneid inimesi aastas. Ustuse ema kaebas kõrgete veearvete pärast. Vesi ei uhtunud minema kujutluspilte, mis tundusid ta peas kontrollimatult tunglevat. Ustus mõistis, et see kõik on asjata, sest mis siin ikka pabistada, ükskord on kõigel niigi ots peal, ka tema hirmudel. Aga mõistlikud argumendid ei lohutanud teda. See kõik pani sageli pea valutama. Tundes peavalu, mõtles ta ajuvähile.

Kui ta oma seisukorra lühidalt kokku võttis, jäi järele ainult üks sõna: ebaõiglus.

Oli nagu oli, igatahes kandsid Villu arutlused tema tallinlasest kamraadi omaenese murede keskelt minema ja Ustus mainis nii mõnelegi oma lähedasele — sealhulgas nii oma keskkooli lõpetavale pojale kui ka eksabikaasale —, et just Villu uroboroslikud mõttekäigud, tema võitlused von Brocke­ni krüptiliste ja mõistukõneliste esseedega, tolle kummalise baltisakslase omamoodi hektilise stiiliga andsid Ustusele lootust, et inimene pole pelk keha, tema tegevust ei määra ainult reageerimine välismaailma ärritustele ning hinge vangitorniks määratud, närvidest, kiududest ja elektrilistest impulssidest koosneva masina vajadustele.

Seda ärritavam oli näha toda tüüpi ainult paar nädalat pärast esmakohtumist. Täpselt samas kohas, kohtumaja lähedal bussipeatuses, Riia maantee ääres. Sel korral ilmnes ka erinevusi. Tüüp oli üksi ja kaine. Kuid tema pilk leidis Ustuse kiiresti üles, ning samal hetkel, kui Ustus tüüpi silmas, varjutas mehe nägu äratundmine. Ustus pidi ebameeldivusega tunnistama, et juba võõra pilk rebis ta Villu juures veedetud meeliülendavad öötunnid ribadeks. Kuidas see võimalik on, milles ma süüdi olen, vasardas Ustuse peas ja ta mõistis, et see oli enam-vähem ainus asi, mis ta peas vasardas. Ülejäänu oli hirmu päralt.

Ustus polnud kunagi aru saanud, kas hirm on rohkem külm või kuum. Kui ta kohale jõuab, siis on ta nii tugev, et vahet nagu polegi. Kui seda oleks vähem, kui selle intensiivsus oleks väiksem, nii et annaks hakata analüüsima selle omadusi, siis poleks enam tegu hirmuga.

„Hõu, tunned ära või? Kus sa olid? Ma otsisin sind. Ma, kurat, ei jõudnudki tol päeval Vari-Kuustesse!”

On see nüüd ainult hirm või kõlab mehe hääl tõepoolest kurjalt, mõtles Ustus. Mees astus talle tee peale ette ning Ustus oli sunnitud seisatama. Kuid mehe meeleolu ei paistnudki järgmisel hetkel väga vaenulik.

„Ei, saad aru,” ütles ta ja kobas suitsupaki järele. „Ega ma ei taha sinna Vari-Kuustesse jääda. T’ra, häh, seal on nii, see oli üks aasta, eks, et ülejäänud Eestist oli lumi juba läinud, aga meil Vari-Kuustes sulasid hanged alles juuni esimesel nädalal. Tõeline joptvaja ikka. Hõu, kuule, mis selle venna nimi oli, kes seal laulis, see… aa jah, Jaagup Kreem. Me ikka teeme nalja, et see „Juulikuu lumi” räägib Vari-Kuustest. Lumi oli nii sügav, et sealt orust sõiduautoga välja ei saanudki. Kas sa tead, et ma olen seal ainus omavanune mees? Vanamutid teavad, et kunagise meteoriidi mõju. Meil on mitu inimest kaduma läinud. Kõik elujõus mehed on naahhui tõmmanud, kes välismaale, kes Tallinna või Tartusse, kes naaberkülla. Ei, kui sa Vari-Kuustesse juba tuled, siis sealt on väga raske ära saada. Kuule, tead või? Minuvanuseid naisi on seal täpselt kolm. Üks ei taha mind, ühte ei taha mina ja kolmas on lihtsalt paks. Häh!”

Tundus, et tüübi tuju oli päris lõbus. Aga suits lõppes otsa, mehe silmad tõmbusid vidukile ja muie ta suul pudenes olematusse nagu tuhk. Ustuse kõris klunksatas ja ta ütles:

„Kas sa tahad nüüd Vari-Kuustesse?”

„Ei taha ma sul kuhugi,” pressis mees hammaste vahelt. „Pole mul sinu abi vaja midagi. T’ra, sul on hea ikka. Lubad ja siis tõmbad oma Tallinna, kust sind keegi ei leia. Teised sind ei huvita.”

Ustusel hakkas korraga nii kuum kui külm. Aga tüüp tundus korraga jälle leebuvat. Imelik, suutis Ustus mõelda, purjus peaga tundus ta meeleolu palju ühtlasem.

„Ma ootasin sind. Siis läksin bussi peale.”

Samal hetkel sai Ustus aru, et ta tegi kaks viga. Esiteks ta valetas. Teine viga oli hääletoonis. See oli paluv.

Imelikul kombel ei hakanud mees vihastama. Ta ohkas, nagu oleks elus lõplikult pettunud. „Mida iganes,” ütles ta.

Siis aga tõmbus ta nägu süngeks. „Mida iganes. Lippa nüüd. Aga üht ma sulle ütlen. Ära oma nägu enam siia kanti näita. Selge? Mitte kunagi enam. Anna mulle eestlase ausõna.”

„Eestlase ausõna,” pomises Ustus.

3

Kummaline, et tal polnud selle mehega midagi ühist, täiesti tühine ja väiklane olend — mõelda vaid, hakkas loopima ähvardusi ühe väikese bussipileti pärast —, aga ikka ei saanud ta peast üht tolle öeldud lauset. Kas on tõesti nii, et teised mind ei huvita, mõtles ta. Võimalik. Lõviosa maailmast maksab mu meelest labasusele üha suuremat lõivu. Ühes kohas kannatatakse nälja ja terrori käes, teisal vahetatakse iga nädal oma garderoobi ja toasisustust ning sellest tehakse saatesarju, mida vaatavad miljonid. See kõik toimub ühe liigi piires. Poliitikud valetavad sellisel määral, et öeldu on parem unustada, nii pole mineviku unustamisel vaja mingeid erilisi repressiivseid meetodeid. „Ahvikari” ei saa selliste kohta öelda, see solvaks kõiki ahviliike. Üks suur hägusaltnägijate kuseproov. Eestlaste püsimajäämisega on ammu asjad selged, mitte sinnapoolegi, sest ainult üleüldine intelligentsi kasvatamine päästaks meid hävingust. Ainuüksi vaimustumisest ei piisa, laulukaare all rõkkamine pole kõige hullem, kuigi ise ma sellest küll kunagi osa ei võta, aga kõik muu, kõik need moodsad ilma ketseriteta autodafeed, kus inkvisitsioonikohtu rollis on publik, kus inimesed ennast punktide nimel avalikult alandavad ja teised inimesed naudingut teesklevad — nii nauditakse oma ajud surnuks. Vaimustumise asemel oleks vaja üldist vaimsustumist. Vaimsustumine, jah, see on minu salasõna, see kuulub mulle, mitte jagamisele. Aga mida pole, seda ei tule ka. Seetõttu oli tüübil õigus, mind huvitavad ainult need inimesed, kes minu silmis on olnud võimelised vaimsustuma. On ilmselge, et selliseid on vähe.

Ustus tunnistas, et kardab maailma. Aja jooksul ja värinate kasvades hakkas ta kahtlustama otsest seost põlguse ja hirmu vahel. Ning nüüd sai ta aru, et viimane oli esimest toites tollest võimsamaks kasvanud. Kuigi ta ei kavatsenud tüübile antud lubadust pidada, oli ta kindel, et hakkab tahes või tahtmata ähvardusega arvestama.

Ta vähendas drastiliselt Tartu külastamist. Riia maanteel asuvat bussipeatust ja selle lähiümbrust kavatses ta elu lõpuni vältida. Samuti jäid ära bussireisid. Ta kas sõitis kellegi autos või siis äärmisel juhul rongiga. Rongijaam oli viisakam, see ei asunud südalinnas, sealt oli mõnevõrra turvalisem vajalikesse kohtadesse lipsata.

Sel viimaseks jäänud korral, kevadisel pööripäeval, läks Ustus rongiga. Ega ta ei salanud, et perroonile astudes hakkas ta süda alati tugevamalt lööma, ta kujutas elavalt ette, kuidas tüüp seisab jaamahoone ees ja silmab teda, nüüd juba kahekordset reeturit. Ta on just sigareti läitnud, aga Ustust nähes ta tardub hetkeks ja viskab siis sigareti laia kaarega asfaldile, kus see kustub sisinal nagu habras eluküünal.

Nad pidid kohtuma Villuga Vanemuise tänaval kirjanike majas, kus Villu sel õhtul ettekannet pidas. Esmakordselt oli ta võtnud teemaks Reinhard von Brockeni päevaraamatute topograafia. Von Brocken jättis endast järele tuhandeid lehekülgi isiklikke ülestähendusi ja reisikirjeldusi ning Villu oli neid ikka ja jälle üle lugedes täheldanud üht kummalist fenomeni: rahutu rännumees Reinhard ei maini ühtegi asulat, mis jääb allapoole üht kindlat, Tartut, Viljandit ja Pärnut läbivat laiuskraadi. Ühtegi ratsionaalset selgitust sellele ta ei leidnud, üksnes hüpoteesid, üks meelevaldsem kui teine. Kõige tõenäolisemana tundus mingi sõnastamatu vastumeelsus, irratsionaalne pelgus, mida autor ei suutnud isegi oma päevikule üles tunnistada. Ustus imetles oma sõpra — talle tundus, et Villu serveeris seda üsna kõrvalist avastust nagu õuduslugu.

Pärast loengut pidid nad Villu autoga Tallinna sõitma — Ustus oli sõbra oma pisikesse Mustamäe ühetoalisesse külla kutsunud. Tulgu ja puhaku ühes vähestest oaasidest, mis maailmas veel järel.

Kui nad pärast ettekannet autosse istusid, ütles Villu: „Ma loodan, et sa ei pahanda, aga me peame väikese ringi tegema. Ma lubasin ühele tuttavale, et viin talle plaadi ära. See jääb paraku von Brockeni laiuskraadist paarkümmend kilomeetrit lõunasse.”

„Plaadi? Mis plaadi?”

„Nojah. Tead, sellega… Ma võin sulle kui sõbrale rääkida. Noh, see tuttav palus, et ma filmiksin teda.” Villu vaatas Ustust ja nägi, et peab selgitama. „Tead küll, maskiball daamidega. Maskiball, kus ainsad riietusesemed on maskid. Ta ütles, et tal kodus hea vaadata. Ta on pull tüüp. Selliseid kohtab minusugune ainult seksipidudel, ausõna. Meil on sama palju ühist kui teenekal Heideggeri-uurijal ja amööbil poriloigus. Jumal teab, kust selline traktorist sinna seltskonda sattus. Pidutseda ta muidugi oskab. Tõeline rodeomees. Nojah, ta igatahes väidab, et ta kodukülas on ainult kolm fertiilses eas naist ning ühegagi neist ei tule midagi välja. Et tal oleks vaja midagi, millega pikkadel õhtutel meelt lahutada. Et ta tahaks oma elu tipphetki jäädvustada.”

„Tipphetki?”

Villu ohkas kannatlikult. „Saad aru, ma aitasin tal teha väikest lühifilmi, kus ta mängib ise peaosa. Nii et ma mõtlesin, et sõidame Vari-Kuustest läbi, seal ei lähe kaua, viskan tüübile lihtsalt plaadi ära.”

Ustus ei saanud aru, kas teda tabas korraga kuumus või külmus.

Ta hakkas ütlema, et läheb parem bussiga, aga samal hetkel langes nende ette valendav sein, säbruline eesriie. Auto võttis justkui ehmudes kohalt ja sööstis edasi. Sadu oli nii tihe, et mattis ümbritseva linna pimedusse.

Sellest tuli sajandi suurim lumesadu. Mitte kunagi varem polnud lund sadanud nii suurel hulgal — ja seda kõike rekordiliselt lühikese aja jooksul.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon