Karl Ristikivi tõsikindluseta maailmas. Tõlkija märkmeid

Peeter Puide

Keha on keemialaboratoorium, igal inimesel ainukordne. Liiga vähese või üleküllase serotoniini tulemuseks on erinevad meeleolud. Seda teab iga arst, kes näiteks Prozaci abiga võib inimese meeleolusid suunata. Enamjaolt toimib inimkeha ja -psüühika aga üpris viletsalt. Kui see konstruktsioon on jumalikku päritolu, siis peab selle autoriks olema mõni mitte eriti asjatundlik, üpris algaja jumal. Kas luuletaja on pärast Prozaci-doosi veel seesama poeet? Henri Michaux vastaks oma mõnuaine-eksperimentide põhjal jaatavalt. Või siis eitavalt. Nagu ka väidetav alkohoolik Gunnar Ekelöf.

Maailm on täis tolmu. Tolm koosneb muuhulgas nahakettudest, surnud rakkudest. Ja meenutab meile päevast päeva, et me pidevalt asendume uuema versiooniga iseenesest. Me saame sõna otseses mõttes põrmuks. Kõik minu rakud on praeguseks seitse korda vahetunud, saanud tolmuks ja ekskrementideks. Kas minust on seeläbi saanud teine luuletaja kui kolmkümmend aastat tagasi?

„Parker’s Wine Buyer’s Guide” (7. trükk, 2008) on veinisõprade piibel. Samas on see teejuhina täiesti väärtusetu. Hulk veiniasjatundjaid esitab seal oma hinnanguid. Ent edetabelites puudub igasugune kooskõla. Siin võiks kergesti jõuda valele järeldusele — nimelt, et kooskõla peaks tingimata leiduma. Õigem järeldus on, et väärtushinnangud pole ei tõesed ega väärad. Kvaliteeti pole võimalik tõestada.

Kui tellida endale ajaleheväljalõiked ja jälgida mõne raamatu retsensioone, tee­me ikka ja jälle sama avastuse. Igal kriitikul on oma arusaamad. Mõned neist paistavad täiesti pöörased. Kirjanikus tekitab see hämmeldust, ehkki ei pruu­giks. Asi on selles, et maailm on risoomne. On taimi, mis arenevad sel vii­sil, et saadavad mitmes suunas välja juurtesüsteemi, mille osad — risoomid — on omavahel kolmedimensioonilistes seostes. Deleuze ja Guattari töötasid selle ettekujutuse põhjal välja filosoofilise ühiskonnamudeli. Nii on näiteks internetil risoomne struktuur. Seda pole võimalik hävitada. Kõiki selle osi on võimalik asetada igavesse seosesse teiste osadega, olgu kaudselt või otseselt. Igal kriitikul, nagu igal inimesel, on oma ainulaadne risoomselt põimuvate kogemuste ja teadmiste maailm. See ei saa olla mitmel inimesel ühine. Ükski hinnang kunsti, kirjanduse või millegi muu kohta ei saa olla üldkehtiv ning on põhimõtteliselt mõttetu. Lugeja suhe luulega on seega alati isiklik. Ristikivi riivab seda.

Meie juured ei ole lapsepõlves,

kodumullas ja maakamaras,

murukoplis,

kus aabitsalapsed mängivad.

Meie juured on igas paigas,

kust me kunagi mööda käinud.[1]

Våra rötter finns inte i barndomen,

i hemmets mull och jord,

betesmarkerna

där småskolebarnen leker.

Våra rötter är var som helst

där någonsin vi gått förbi.

Siit järeldub, et ükski mudel ei vii kindla tõeni, ning see kinnitab, et oluline on üksnes subjektiivne vaatepunkt. Vaatepunkt võib, kuid ei pruugi osutuda viljakaks, aga igasugune vili sureb ja asendub uue taimestikuga või pigem uute vaatepunktidega.

Tee ja puu on erinevad olemasolu kirjeldamise viisid. Üks on lineaarne sündmuste seeria, teine pigem olukorda kirjeldav mudel. Eespool toodu sisaldas vaid paar näidet olemasolu käsitamise eri viiside kohta. Ent tegelikkus on konstruktsioon, mille määravad keele reeglid. Kõik konstruktsioonid on ajutised.

Luuletuse tõlkimine ühest keelest teise on sama keeruline kui originaali kirjutamine, ütleb keeleteadlane George Steiner. Lisaks väidab ta teoses „Pärast Paabelit” (After Babel, 1975), et tõlge on alati iseseisev teos ja kujutab endast põhimõtteliselt uut originaali.

Kokkuvõttes näeb nendesamade nappide näidete toel, et kõik väited kummutavad vastastikku üksteist. Kui elus ja keeles ongi mingeid reegleid, siis on neid vähe ning need on püsitud ja vasturääkivad. Lühidalt — kui inimene teeb, mis pähe tuleb, siis on tal lõpuks alati õigus, olgu varem või hiljem.

Tõlkida Karl Ristikivi eespool kirjeldatust lähtuvalt on sel juhul ühtlasi võimatu ja võimalik. Tõlge tähendab traditsiooniliselt seda, et võõras keeles leitakse nii täpsed sõnad ja väljendid kui võimalik ning seatakse need originaali sõnade ja väljenditega nii suurde vastavusse kui võimalik. Tõlkija risoom ei ole kirjaniku risoom. Nende ulatus ja assotsiatsioonid on erinevad. Konstruktsioon, mille luuletus moodustab, on sündinud millestki mittekeelelisest. Kus oli luuletus, enne kui see kirja pandi?

Enamik mõttemaailmu koosneb keelelistest seostest ja reeglitest. Wittgens­teini „Tõsikindlusest” (Über Gewissheit, 1969, e. k. 2000, tlk. A. Luure) näitab, kui raske on keele vastuoksuste tõttu määratleda tõsikindlust. Tõsikindluse eel käib midagi muud, midagi mitte-tõsikindlat. Luuletus algab täiesti vabana sundusest, reeglitest ja tegelikkusest, vabana maailmast. Tõlkija peab alustama sealt, siitpoolt seda tõsikindlust, mida luuletus kannab. Mis on siis see, mida ei ole võimalik nimetada?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,

me unenäoski ei saa päris vabaks,

ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,

et oma loodud lõkkest ei saa sooja.[2]

Jag vet ej. Och även om svaret nuddade sanningen

blir vi ej ens i drömmen helt fria,

och den skapande blir även i dikten så svag

att han inte värms av sin egen diktade eld.

Ristikivi kirjutab selle stroofi silmapilgul, mil ta on kindlusetuse seljataha jätnud. Ent ta aimab ka, mis käis selle eel. „Unenägude tõlgendamises” ei lähtu Freud vabadusest. Seal surutakse vabadus reeglistatud tõlgendustesse. Magaja läbib omaenese sisemist risoomi, ilma et välismaailma keelereeglid pääseksid unenäopilte taltsutama. Nimelt seda tundub Ristikivi vahendavat.

„Keel on peamine tööriist/vahend, mis võimaldab inimesel keelduda võtmast maailma niisugusena, nagu ta on,” ütleb George Steiner oma teoses „Pärast Paabelit”. Meie arusaamine maailmast ei vii meid kuhugi, kui me vaatleme valet kui üksnes negatiivset nähtust. Keel ei ole tõe otsingul lihtsalt sobiv tööriist. Vasturääkivused ei tähenda mitte valet, vaid annavad märku keele konstruktsioonide nõrkusest. (Sulgudes võib mainida, et see, mis on tõde ühes keeles, ei pruugi olla tõde mõnes teises keeles. Wittgensteini keelemängude filosoofia ei omista sellele erilist tähtsust. Ka mitte sellele, et eri kultuurides võib samale žestile järgneda hoopis teistsugune vastukaja.)

Klassikalisel ajastul oli vale au sees. „Valetajad on tugevad ja ettevaatlikud ning teadjad ja targad neis asjus, mille kohta nad valetavad.” Need on Sok­ratese sõnad dialoogist „Väiksem Hippias”. „Iliases” on Odysseus valetaja — „meisterlik tüssaja surelike seas”, ning isiksusena üle otsekohesest ja lihtsast Achillesest.

Muuseas väidab Susan Sontag essees „Tõlgendamise vastu” (Against Interpretations, 1964), et tõlgendused on üks viis anda tekstile tähendusi, mida sellel ei ole, ning vältida teksti vastumeelset sisu, mis tõlgendajale mõnel põhjusel ei pruugi sobida. Piiblitõlgendused on üks tema paljudest näidetest.

Norman O. Brown kirjutab raamatus „Elu surma vastu” (Life Against Death, 1959/1985), et allasurumine — repression — on Freudi psühhoanalüüsi tuum. On olemuslik seos haigeolemise ja tsiviliseeritud-olemise vahel. Neuroos on üksnes inimese eesõigus. Neurootiline inimene võitleb tervenemise vastu, sest kannatused viivad surmaihani, mis peaks andma inimesele lõpliku rahu. See tunnetus on miski, mida pidevalt alla surutakse, ent mis alateadvuses/ebateadvuses alati meiega jääb.

Kõik eespool toodud seisukohad kehtivad üheaegselt ning kummutavad üksteist. Seepärast ei saa tõlkija teooriate vahel valida. (Ei kuulu akadeemilise hea tooni juurde teooriaid sellepärast maha kanda, et nende asemele astub mõni uuem teooria. Seepärast lohistame endaga kaasa kõikide elavate ja surnud ideede varamut antiikajast peale.) Olen jõudnud arusaamisele, et ainus võimalus selle kõigega toime tulla on töötada tunde järgi. Tunne on vaba, sel puudub konkreetne vorm ning see ei järgi mingeid reegleid. Tunnet pole võimalik kahtluse alla seada. Loomulikult pole minu tunne tõlkijana teise keele suhtes seesama, mis kirjanikul. Aga ma usun, et on olemas millegi nimetamatu viirg, mis käib luuletuse eel. Minu kurbus ei ole Ristikivi kurbus, kuid need sarnanevad teineteisega. Pisarad on pisarad.

Kirjanduskriitik usub enamasti, et tema seisukohad asuvad mingi astmestiku tipuosas. Säärastesse kõrgustesse jõuavad vaid mõned üksikud kirjani­kud. See vaatepunkt eeldab, et on olemas paremaid ja halvemaid tundeid. Ühe filosoofilise idee järgi kujutab hinnang „hea” endast imperatiivi. Otsus, et miski on hea, tähendab: „Mõtle samamoodi!” See kehtib kõikide väärtusi tähistavate sõnade puhul ning sellest üleskutsest ei pruugi üldse välja teha. Minu risoom pole sinu risoom.

Ristikivi koduigatsus on minu oma. Elu paguluses on mulle tuttav. Ma mõistan, kui lootusetu on rootsi keeles taasluua tunnet, mis peitub reas „sa oled seal, kust tagasi ei tulda”.[3]1951. aasta jõuluõhtul tõi mu isa jõulusingi juurde lauale pudeli burgundia veini. Kaua silmitses ta vaikides pudelisilti ja mina hakkasin juba muretsema. Lõpuks kuulsin teda väga vaikselt pomisemas: „Ei tea, kas neil kodus üldse midagi süüa on.” Tema kehahoiak ja see silmapilk enne tema vaevukuuldavaid sõnu oli see, mida mina nimetan luuleks. Selleks, millel pole sõnu. Luuletus algab seal. Kui siis sõnad välja ilmuvad, tulevad mängu teooriad, filosoofid, hinnangud ja väärtused. See ei ole luule, vaid luule kirjeldus.

Ristikivi tõlkimine on niisama raske nagu igasugune tõlkimine. „Inimese teekonnas” olen ma algtekstist kinni pidanud, kuid kiusatus kirjutada tekst ümber oma sõnadega, mis minu tunnetega paremini kokku kõlavad, on olnud suur. Ma ei ole sellele järele andnud. Ma ei saa tagada, et minu tunne on Ristikivi tunne. Meie vanusevahe oli 26 aastat. Minu lühike Eesti-lapsepõlv ei olnud tema lapsepõlv. Kuid näiteks „mere” ja „kirjud kivid”[4]tunnen ma ära, just nimelt tunnen ära.

On kiiduväärne, kui luuletajale saab osaks meloodiline ja kaunikõlaline tõlge. Originaali meloodiad ja rütm ei ütle lugejale midagi, kontekst on võõras ja allusioonid mõttetud. Jääb üle vaid üritada ennast originaali tasandile vinnata, mis pole kindlasti mitte kerge. Kui Ristikivi oleks hea rootsi luuletaja — kas ta oleks siis ennast niimoodi väljendanud? Tõlkija raske ülesanne on selle üle otsustada.

Ma usun, et tõlkimine kui väljapeetud kopeerimiskunst asendub vähehaaval uue žanriga, originaalluuletuse iseseisvate versioonidega, kuigi teises keeles. See esitab tõlkija ametile tänastest hoopis erinevaid nõudmisi. Nõuab tõlkijalt vabadust, mis põhineks ülekantud tundel.

Rootsikeelsest käsikirjast AET VARIK



[1]  „Inimese teekond”, lk. 10.

 

[2]  Varjumäng VI, „Inimese teekond”, lk. 28.

 

[3]  „Inimese teekond”, lk. 24.

 

[4]  Sealsamas, lk. 9.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon