Kas vajame realismi võlu või võluvat realismi?

Kaupo Meiel

 

Holger Kaints: „Päev, mil Stalin suri”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 143 lk.

Ajaloost meil pääsu pole ja vanu arveid tuleb klaarida nii kaua, kuni jaksu jätkub. Holger Kaintsi lühiproosaraamat „Päev, mil Stalin suri” sisaldabki enamjaolt lugusid nõukogude argipäevast, väikeste inimeste elust suures riigis ja nende vahele tänapäevasemaid vesteid väikeste inimeste elust suures ja vabas maailmas, kuhu nad on omaenda pisikese riigikese loonud.

Kaintsi juttude lihtne ja ladus ülesehitus kulgeb novellist novelli, raamatu saab nii-öelda ühe hingetõmbega läbi lugeda, kuid see on kogumikule ühtlasi nii õnnistuseks kui ka needuseks.

„Mändide lõhn” (ilm. ka „Looming” 2014, nr. 1) on kogumiku avalugu, mis viib lugeja koos peategelase Verneriga eelmisesse sajandisse eestlastele pöördeliste sündmuste keskele. Noore paadipõgeniku naasmine okupeeritud Eestisse Inglise luurajana on põnev teema, kuid Kaints libiseb suurtest ajaloosündmustest üle ja keskendub Verneri paranoilistele tunnetele, mida tekitab tuttav, kuid samal ajal võõraks jäänud maastik.

„Kui ta tõusis, tundus talle… Tundus, et kõik on näiliselt korras. Aga ainult näiliselt.” (Lk. 9.) Näiliselt pingeline jutt, aga ainult näiliselt. Lühijutu puändis kasutab autor kulunud motiivi vaenupooltele sattunud vendadest. Lahenduse „vend ei tundnud venda” kasutamine tuleks vähemalt 70 aastaks kohtulikus korras ära keelata.

Lugu „Kogenenuma kõrval” vaatleb luurajate elu teiselt poolt, peategelasteks Vastuluure Peavalitsuse Smerši esindajad. Pigem stseeni kui novelli moodi juttu veab dialoog ja tulemus on leidlik, selles ilmnevad Kaintsi loomingu parimad küljed. Ajalugu ja inimsaatused avanevad, ilma et neid pikemalt lahti seletataks.

„Vastik aasta” (ka „Looming” 2011, nr. 6) jõuab aastasse 1963. Nõukogude korrast on saanud ainus võimalik riigikord, vanad haavad kasvavad visalt kinni. Keskmist eestlast iseloomustatakse nõnda: „Nad ei olnud hingelt punased, seda ta teadis. Aga nad ei seisnud ka punasele korrale kuidagi vastu.” (Lk. 24.) Peategelane on tõsine ja sünge eesti mees, kes püüab nõukogude olustikus ellu jääda, ta on kõik pakutud põrgud läbi käinud ja tunneb, et tema kodumaa ei ole enam õige Eesti, vaid Eesti NSV, „üks hoopis teine paik, mis nägi välja ja lõhnas hoopis teisiti” (lk. 22).

Mustvalge konflikt — ühel poolel tõsine eesti mees, kes loeb väärtkirjandust, teisel pool nõukogude pussakad — kerib vaikselt ja kindlalt, aga erilise pingeta. Nagu mõnda teistki Kaintsi lugu, võib „Vastikut aastat” vaadelda pigem kui olupilti, mis pakub vanematele inimestele meenutusmaterjali ning noortele mõjub müstilise ja võõrana. Karakterid on selgelt, liigagi selgelt välja joonistatud: kes on tõbras, on tõbras, kes selgrootu, see selgrootu, aga nende keskel on vähemalt üks selgrooga mees, ja see annab meile tagantjärele vist lootust.

„Päev, mil Stalin suri” (ka „Looming” 2003, nr. 3), raamatu nimilugu, mille valmimisaeg kõige varasem, kannab alapealkirja „Kahekõne Doris Lessingiga”, viidates Lessingi samanimelisele novellile (Krista Kaera tõlge, „Looming” 2003, nr. 3).

Kui jätta võrdlus Lessingiga kõrvale, on Kaintsi „Päev, mil Stalin suri” iseenesest sümpaatne ja ühtlaselt kulgev jutustus ühest päevast väikese Saima ja tema hooldaja Aada elus. Eestlaste suurt traagikat varjutavad seda laadi mured, et kust leida lapsele korralikud kummikud. Tavalised nõukogude olmeprobleemid ülbe müüja ja sümpaatse müüjaga päeval, mida ei krooni mitte Stalini surm, vaid sokkide nõelumine, skitseerivad taas väikeste inimeste elu suurte sündmuste aegu. Kirge eriti pole, kuid täielikku tuimust samuti mitte, suurt sõnumit või suuri sügavusi ei maksa jutust otsida, aga selle lobjakane nukrus on vahetult tajutav.

„Lipud” (ka „Looming” 2003, nr. 3) ei tõsta peategelaseks mitte tõsimeelset rahvuslasest eesti meest, vaid sama tõsimeelse punase eesti mehe, kes vaatab kortermaja aknast hirmuga ärkamisaja koidikut. Sinimustvalge ja punase lipu vastuolu on selles loos ühe vanainimese tunnete ja mõtete kaudu selgelt esitatud ning paneb talle kaasagi tundma. Paha on olla, kui usk kaob.

„Maja. Monoloog” (ka „Looming” 2014, nr. 1) on selles raamatus tekstivormilt väheke erinev, nagu ka popurrii „Kuuba”. Monoloog on väga nõudlik žanr ja Kaints on pannud rääkija otsekõnet rõhutama puhutised hüüatused, nagu „Klõmm!”, „Hassa!” „Proosit!”, „Põrgusse!” ja nõnda edasi, kuid teeb seda kahjuks lausa tüütuseni. Sellest hoolimata on „Maja” süžee üks raamatu huvitavamaid, konflikt areneb teravalt, pinge tõusud ja langused annavad monoloogile vaheldusrikka rütmi ja finaalgi ei valmista pettumust. Olnuks loos vaid vähem monoloogi markeerimist, rohkem monoloogi ennast, olnuks meie ees meistritöö. Klaarimine nõukogude ajaga, seda küll, aga elegantne, kuigi jutustaja on maani täis enesekindel enesehaletseja.

„Erialapraktika” (ka „Looming” 2014, nr. 9) vaatleb nõukogude aega miilitsakursant Norberti pilgu läbi. Kuna Norberti erialapraktika seisneb „konspiratiivkorteri” jälgimises, ähvardanuks autorit oht liigsetesse detailidesse takerduda, kuid ta suudab seda vältida ja lugu hoiab koos mänguline dialoog tüdrukuga, kes teab praktikast rohkem kui praktikant ise. Kaintsi dialoogil on halb komme muutuda kangutatuks. See pole ei selles ega teistes novellides otseselt ja läbivalt kunstlik, kuid mitte ka nii loomulik, kui realistlikult jutustuselt ootaks. „Erialapraktika” on siiski muhe lugu, millega autor lõpuks küll midagi tarka peale ei oska hakata.

„Puhas valge lumi” kirjeldab väikeste maainimeste lihtsat elu taasiseseisvunud Eestis. Minevikupained on asendunud argipäevaga, kus tuleb ette nägelemist, nostalgiat, väsimust ja kadetsemist. Kui Kaintsi kirjutamislaad oleks vähem intelligentne, nii umbes Ilmar Särje tasemel, võinuks sellest novellist välja väänata tülgastava sotsporno, aga õnneks on Kaintsil maitset ja sestap tulemuseks pesuehtne külaidüll, mida vürtsitavad tühised nägelused ja sündmused, kuigi need vaevu ületavad kohaliku külalehe uudise­künnise.

Tonaalsuselt on tegemist kogumiku kõige parema ja viimistletuma novelliga, mis ei libise teemadest üle, vaid võtab neist kõik võimaliku ega lähe seejuures liiale. Rahva hingekeeli võiks puudutada näiteks lõik: „Aga paar kuud hiljem, „Kroonikat” lehitsedes, tuli ta jälle lagedale oma igiammuse küsimusega: miks meil ei võiks nii ilus kodu olla?” (Lk. 91.)

„Kübarad” on järjekordne stseen argielust, mille keskmes vanaproua, kes kolimise käigus loobub vanadest, elu jooksul kogutud asjadest. Vahelepõigetena meenutatakse, kui keeruline oli nõukogude ajal midagi ilusat muretseda. Lause „Nõukogude ajal tuli tihti ette, et osteti kaupa, mida juhtus parajasti saada olema” (lk. 119) kõlab otsekui ajalooõpikust võetuna. „Kübarad” kulgeb mõnusalt, juba sisse­harjunud hooga, ent inimlikul ja elulisel jutul on üks suur viga — see lõpeb seitsme lõigu ehk ühe lehekülje jagu liiga hilja.

Vana Tooni on kahju tundmata kõik oma asjad, sealhulgas kasutud kübarad, prügikonteinerisse visanud, rõhutades, et tal pole neid vaja. Poisikesed võtavad hüljatud peakatted ja hakkavad neid loopima. Tooni vaatab tumma ahastusega pealt: „Lastes käe jõuetult rippu, tahtis Tooni Sillele ütlema minna, et too välja jookseks ja poisid korrale kutsuks, ent jäi siiski paigale. Kõik tundus nii lootusetu.” (Lk. 122.) Just täpselt sel kohal võinuks jutt katkeda ja ma oleksin liigutuspisara poetanud.

„Maailmalõpp” on lühike, tiheda dialoogi ja puändiga lühihumoresk, mille kohta polegi suurt öelda peale selle, et see on omamoodi naljakas.

„Kuuba”, raamatu lõputekst, kannab autori žanrimääratlust „popurrii” ja täpselt seda loost leida võibki. „Kuuba” koosneb üheksast omavahel sidumata pildist, igaüks pajatab rohkem või vähem anekdootliku loo nõukogude ajast koos kõigi tollaste plakatite, paraadide, punanurkade ja tööeesrindlastega. Kõik episoodid on kirjutatud hoogsalt, neis pole midagi liigset, kuid kahjuks on „Kuuba” küljendatud nõnda, et on raske aru saada, kus üks stseen lõpeb ja teine algab. Enamik stseene kannatanuks märksa pikemat lahtikirjutamist, ja oleks neid rohkem, saanuks kokku ühe päris mõnuga loetava popurrii- või kollaažromaani, midagi, millel olnuks teatud vaimne side Vladimir Sorokini „Suhkrust Kremliga”.

Kokkuvõttes on „Päev, mil Stalin suri” lobedalt loetav jutukogu ja võiks kõigile puhastele eesti vanainimestele hirmsasti meeldida. Selles leidub realismi võlu, humanismi ja huumorit, ent kõik paikneb just seetõttu otsekui teises, kaduvikku vajunud ajas. Praegune aeg ihkab võluvat realismi, nihilismi ja satiiri. Kui Ludvig Sanderi nõudel sai „Pisuhända” nimitegelane sisse kirjutatud, siis Laurale see ei meeldinud, aga aeg on edasi läinud ja Kaintsi lugedes tahtsin ma tihtipeale väga, et tuleks ometi see Pisuhänd ja annaks juurde veel mõne mõõtme mineviku ja oleviku klaarimise sekka.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon