KÄSIRAAMAT NÄHTAMATULE TALLINLASELE

Ott Kilusk


Holger Kaints: „Kõrvalepõige”.
„Varrak”, Tallinn, 2012. 365 lk.

Iga kirjandusteos, mis ihkab kõnetada olemasolevat maailma, vajab teatavat kompositsioonilist nihestatust. Midagi, mis laseks fiktsioonil mõjuda tegelikkuse (kõver)peegeldusena selle mitteharjumuspärasest küljest. On õigupoolest kummaline, et kui asjadest räägitakse nõnda, nagu need on, puudub neil igasugune esteetiline, moraliseeriv ja üldistav jõud. Selleks, et pahaaimamatut lugejat narratiivi virtuaalsesse maailma kaasa tõmmata, tema väärtushinnanguid ja maailmavaadet kõigutada, tuleb asjadest rääkida nii, nagu need paistavad. Ainult väljamõeldis kui tegelikkuse kammitsatest vaba ja iseseisev fiktsionaalne maailm saab luua tähendusi, mis võiksid olemasolevat mõjukalt kõnetada. Niisiis on ilukirjandus selleks, et osutada tõele, sunnitud luiskama. Või vähemalt ületama umbusku. Nõnda peab looja ehk kirjanik, kui ta tahab rääkida asjadest, mis tunduvad talle tähenduslikud, asetama end tekstist väljapoole, ehk teisiti väljendudes, leidma teistsuguse jutustamisviisi kui see, millega ollakse harjunud tavaelus. Nagu väidavad kirjandusteoreetikud, saab see enamasti võimalikuks jutustaja vaatepunkti kaudu, mille konstrueerimise põhimõtted lasevad lugejal aimata autori kavatsusi ja teksti tekkeloo sügavamaid põhjusi, selgitada endale, miks üks või teine raamat on üldse kirjutatud.
Kirjanik Holger Kaints paigutab oma viimati ilmunud romaanis „Kõrvalepõige” end fiktsionaalse jutustajana minategelase kehasse, kuid mitte ainult. Et saavutada eespool mainitud nihestatust, paneb ta oma raamatu­kangelase üsnagi kummalisse ning täbarasse olukorda, milles viibimine õnneks või kahjuks pole empiirilises tegelikkuses tänaseni saavutatav.
Peategelane Askur muutub ühel ilusal päeval keset Tallinna linna nähtamatuks. Mitte omal soovil või mõne lustaka apteekri abiga, nagu selle saavutas üle linna Vinski, vaid trammi peale minnes, seega ootamatult, tahtest ja enesemääramisest sõltumata. Uue seisundi mõistmine ja tunnetamine võtab nii lugejal kui peategelasel kenakesti aega ja Kaints võimaldab niisuguse võõritusega harjumiseks nii ühele kui teisele ka mitu lehekülge raamaturuumi. Nõnda liigub autor teksti kerides järgemööda vaevu usutava juurest veelgi vähem usutavasse sfääri, samal ajal lugejat ettevaatlikult käekõrval talutades, nagu see sageli toimub ulmekirjanduseks liigitatavates narratiivides. Niisiis on Kaintsi romaan „Kõrvalepõige” vabalt vaadeldav ulmekirjandusena. Kirjaniku peamiseks eesmärgiks pole aga fantastilise virtuaalruumi loomine, vaid just vastupidi — illusoorse udu hajutamine tegelikkuse kohalt. Peategelase nähtamatuks muutumine on „Kõrvalepõikes” pigem allegooriline võte kui ulmelis-fantastilise nähtuse kirjeldamine. Sellele viitab autori realistlik ja olustikuline jutustamisviis.
Olukorra uudsus sunnib Askurit kogu oma senist eluviisi ja igapäevarutiini täielikult muutma ning põhjalikult ümber hindama. Omandades kogemusi, kuidas nähtamatuna enese ja maailmaga toime tulla, hakkab Askur nägema elu varjatud poolt, millest tal varem lihtsa kontoritöölisena mingit erilist aimu polnud. Peategelase keskpärasusele viitab kirjanik igal võimalikul juhul. Tähelepanelik lugeja, kes ihkab mõista jutustuse sisemisi tähendusi, aimab siin autori varjatud kavatsust, eesmärki peategelast „ümber kasvatada”.
Nähtamatu uitaja kohtub olude sunnil Tallinna ööelanike üsnagi kireva galeriiga. Need on tüübid, keda ta seni on kartnud ja vältinud. Narkomaanid, joodikud, hasartmängijad ja taskuvargad, kes hämaruse saabudes linna hõivavad, sooritavad oma valgustkartvaid tegusid, riivates muidu aravõitu ja konfliktidest hoiduva peategelase õiglustunnet, nii et too ühes või teises piirsituatsioonis ennast ületades vahele astub ja oma veidrat seisundit ära kasutades hädasolijaid aitab. Eneseületus on aga vaieldamatult oluline murdepunkt isiksuse arengus. Lugeja võib nentida, et peategelasel on lootust kasvada paremaks inimeseks. Askur saab teada nii mõndagi põnevat oma töökaaslaste, vanemate ja abikaasa varjatud elu kohta. Kuuldu ja nähtu raputab ta välja keskpärasusest, rutiinist ja sisemisest mugavusest. Niisiis võib Kaintsi romaani vaadelda kui psühholoogilist arenguromaani, mille kangelane nii-öelda „silmade avanemise”, nihestatud vaatepunkti kaudu oma senise elu ümber hindab ja oskab edaspidi eristada õigeid valikuid valedest.
Valusad, veidrad ja naljakad situatsioonid, mida nähtamatu Askur läbi elab, on Kaints kirja pannud teatava „tehnilise täpsusega”. Kuidas hankida toitu, kuhu minna magama jne., on küsimused, millega üha leidlikumaks muutuv peategelane nüüd iga päev tegelema peab. Toidupalukeste näppamine kiirtoitlustuskohtadest, Raekoja platsi välirestoranidest ja omaenda korteri külmkapist on kirjeldatud üksikasjalikult ja lugejaootusi üleskruvivalt. „Kõrvalepõige” on loetav ka kui põnev lugu ellujäämisest ja olude sunnil tärganud leidlikkusest. Selle võtte kaudu jõuab lugejani autoripoolne ühis­konna­kriitika, milles nii üks kui teine võib end valusasti ära tunda. Korrumpeerunud sööklatädid, mängurid ja liiderlikud sekretärid iseloomustavad suurepäraselt aega, milles peategelane nähtamatuna tiirleb. Erinevad sotsiaalsed kihid riisuvad ligimeste vara, nii nagu seda võimaldab nende ühiskondlik positsioon.
Kaintsi „Kõrvalepõige” on huvitav lugemiselamus ka tänu asjaolule, et selle 2012. aastal ilmunud raamatu sündmused leiavad aset 2002. aastal — enam kui kümme aastat tagasi. Kuna autor võrdleb toonast krooniaega lõppenud rublaajaga, leiab järeldusvõimeline lugeja praegust euroaega kaasates end paratamatult vaagimas kolme eri ajatasandi sarnasusi ja erinevusi. Kaints leiab, et eri ajatasandite erinevused on vaid välised. Muutunud on autode margid, suhtlusviis ja veel mõningad välised asjad, kuid sisemiselt on inimene kui olend jäänud muutumatuks. Tutvustele orienteeritud kasuahnus ja saamahimu, reetmine ja jõudeelu on üldinimlikud, ajas muutumatud kategooriad, mille toel inimesed end erinevatel ajalooperioodidel kramplikult elu küljes hoiavad. Niisiis on inimkäitumisse kodeeritud midagi sellist, mis välisele arengule või taandarengule vaatamata püsib muutumatuna. Selle mõistmiseks ja järelduste tegemiseks on tarvis vapustust, midagi, mis senised arusaamad ja eelarvamused purustab ja võimaldab näha tegelikkust selle eksistentsiaalses alastuses. Nagu vaadeldavas romaanis ja nagu eluski, on see tihti mittevabatahtlik, pealesunnitud seisund või muutus, mis teeb võimalikuks kangelase sisemise puhastumise.
Raamatu optimistlik lõpp, mille kulminatsiooniks on sisemiselt muutunud peategelase nähtavaks saamine, julgustab lugejatki mitte leppima olemasolevaga, vaid arvestama ka võimalikkuste tegelikkuseks saamist.
Eraldi mainimist väärib „Kõrvalepõikes” Tallinna üksikasjalik tutvustamine, selle tänavad, trammi- ja rongiliiklus ning kõikvõimalikud meelelahutusasutused ning toidukohad. Nii võiks kõnealune teos olla lausa praktiliseks käsiraamatuks kõigile neile, kes just nimelt Tallinnas nähtamatuks peaksid muutuma.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon