Katkendeid poeemist „Elutants”

Doris Kareva, Jürgen Rooste

 

 

 

AEDNIK:

Õrn on iga taim algul, uudishimulik, tunglev

valguse poole. Vaevalt eristab silm

ravimtaime umbrohust. Ja võib ka olla,

et see, mis umbrohuks peetud,

kannab veel tundmatut väge.

 

Targasti, tasa ja targu talita aias,

tunneta vaistlikult, millal mis taim vajab tuge,

kas kaitset päikese eest või rohkem valgust,

kui palju vett, mis turgutaks kasvavaid juuri.

 

Muud mis mul teha — muudkui mulda ja kasta,

kärbi ja käruta, kaeva, istuta, kitku…

Otsatu tundub see töö.

Aga kui ümberringi kord puhkevad pungad ja õied,

sumiseb mesilasi,

istun ma puhkama — ning hinges tänumeel

hõiskama lööb.

 

ELU:

Jah, ilma inimene ei muuda;

taevast kord kallab, kord kõrvetab,

ikaldus ikka võib tabada,

rabada välk.

 

Küll näen: mida iganes teed,

teed südamest, tähelepanu,

hoole ja armastusega.

 

Askeldad omaenese aias,

kivisid viskamata

teiselepoole tara. Eks teine

siis toimeta nõndasama.

 

Nii sinu aias vaikselt on valmimas viljad

tulvil tõeluse maitset —

jätkugu neist küll kosutust endal,

küll külalist kostitada.

 

ARST:

Ma olen andnud vande aidata,

kes vajab abi, olgu ta kes tahes.

Öös, tormis, tulekahjus, kuulirahes

ma püüan ennekõike päästa teisi elusid —

ma tean, mis tuleb teha, ega karda.

 

See annab mõtte omaenda olemisele

ja jõudu taluda, mis muidu tunduks

liiga kohutav.

 

Küll aga kihvatab aeg-ajalt: üle parda

ma tahaks heita mõne, kes ei hooli

ei oma tervisest, ei teiste ajast,

vaid praalib:

oma elu, teen mis tahan.

 

Ja abi tõelisele kannatajale

jääb hiljaks.

 

On hetki, mil mu silme ees lööb pimedaks —

ja kui ei hüppaks ette mul Hippokrates,

ma mõne sihukese laseks

oma käega maha.

 

ELU:

Aus oled oma inimlikkuses —

just selle läbi abiks

nii kogukonnale kui inimkonnale,

kes sipleb omaenda konnatiigis

mis tahes kontinendil, mandril, riigis.

 

Ent nagu näed vist iga päev,

on igaühel

nii eluga kui surmagagi oma salasuhe,

mis raske mõista teinekord.

 

Sest ei saa rääkida.

Sest ei saa küsida.

 

On rõõm, et oled leidnud tee, mis annab jõudu —

ja jõudu sulle sellel püsida!

 

ÄRIMEES:

Et enne kaamel läbi nõelasilma… Kuulge, come on!

Maailma kahtlemata määrab ennekõike Mammon.

Vaid sellele, kes tunneb asja, valdab mängureegleid,

võib taevast sülle sadada hea hulgakene seekleid.

 

Kes läbinägelikult lükkab tulle ettureid,

see võidab sõja.

Pealegi, ausõna,

Fortuuna enamasti soosib pettureid!

 

ELU:

Näib sinu aju verevarustus

küll hästi korraldatud — kuidas süda?

 

Ei usu, et sa endalt eales küsid seda.

 

Kuid oma lõpp on igal ankruketil —

ja ka banketil.

Kell on kajanud.

 

Võib juhtuda just siis, kui juubeldad

hea tehingu ja võidutriumfi üle,

et järsku tantsul jalg sul libastub parketil —

või õhust puudu jääb.

Ja korraga

kõik, mida terve elu oled kokku ajanud,

on mõttetum eimiskist.

 

See jääb lihtsalt üle.

 

ÄMMAEMAND:

Päevast päeva ma näen, kuidas ilmub

inimlapsi sellesse ilma —

kõige abitumaiski neist

kisendab eluiha.

 

Mida saan mina teha?

Ei mina tea, kuhu neid kisub;

saatus on salalik.

 

Mõnest võib-olla saab mõrvar.

Mõnes varjul on varas.

Mõne nõrkus on tema jõud,

mõne jõud võib tallata teisi.

 

Igaühel on oma tund.

Igaühel on oma tee.

 

Ainus, mida mina saan teha,

on neile, kes tunglemas

sünniväraval,

lahkelt avada see.

 

ELU:

Sa tõesti oled minu parem käsi,

mis saaks mu tantsukaardist sinuta?

 

Mind köidab kirevus ja küllasus,

Ka alatuses varjuv üllatus —

ei ole keegi läbilõhki halb, ei hea.

 

Ma pole kohtumõistja; igaüks

eks oma valikute osas ise tea —

kui pileti on tõmmand pimesi.

 

Ja mina ei pea meeles nimesid.

 

Näen nägudes küll tihti korduvust,

eelkõige avalduvat olemust —

just sellest sõltub meie tantsukaar.

 

Ehk oleme just sinuga me paras,

parim paar?

 

SURNUMATJA:

Mul on värssidest villand. Kalmul kogu aeg

õhatakse neid, luristatakse. Taskurättide meri.

See on mu töö: olla trööstija, lepitaja,

kõnelda kadunukesest paremat

kui ta ise ehk eal teistest mõtles.

 

Üksildane oleks see töö, õnneks oleme kolmekesi,

nagu need tšikid, Klotho, Lachesis, Atropos,

kes kedrust keerutavad ja katki naksavad,

ise seejuures lauldes töö- ja tavandilaule.

 

Hauakaevaja on üks mu semu, Yoricku üle temaga

heidame aeg-ajalt nalja. Temaga üldse on lõbus,

matuseliste kingitud viina teeb meelsasti kohemaid lahti.

 

Teine on paadimees, Charon, kah lahe tüüp,

kogu aeg muudkui käib üle lahe. Aga tema

on üldiselt sihuke sünge ja sõnaaher,

sõuab ja sõuab, ei jõua ära oodata,

millal ta suu lahti teeb.

 

See-eest kui hakkab rääkima,

küll tuleb lugusid! Issanda arm,

teda võib kuulata teinekord hommikuni,

kui jälle leinamajja on sammuda aeg.

 

ELU:

Sind kohtan igal tantsukeerul taas,

just nagu uksehoidjat. Iga kord teed silma,

ent kordagi ei lahku oma postilt.

 

Ons ettevaatus see, mis hoiab sind

nii eemal tantsupõrandast,

mis libe olla võib?

Või hirm,

mis mõeldagi ei luba sellele,

et igaühel elutantsuks aega antud tund —

nii veedad aega tühja-tähjaga

ja lükkad oma tundi üha edasi?

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon