Kilde sugulasest Smuulist

ÜLO TUULIK / JAAK URMET

 

 

Avan kapiukse, sorin kassettides. Kas on alles? Jah, on alles. Läbipaistev 90-minutine Sony, kokkumurtud paber karbi vahel. Ma ei ole seda kassetti pärast salvestamist kunagi üle kuulanud, rääkimata mahakirjutamisest. Pole jõudnud. Kuid aeg-ajalt on see kassett mulle meelde tulnud. Ta on olnud ootel, oodanud õiget aega. Täna on see aeg käes. Täpselt tema ja ainult tema aeg. Sellel kassetil on salvestus kahe mehe sõnavõttudest konverentsil „Arvi Siia ulg”, mis toimus 9. detsembril 2008 Tallinnas Kirjanike Majas. Üks meestest on Aksel Tamm, aga täna ei ole tema aeg. See, kelle aeg on täna, on teine mees. Tema nimi on Ülo Tuulik.

Selgub, et mäletasin õigesti: oma ettekannet Arvi Siiast alustas Ülo Tuulik tõesti nii, nagu mulle meelde oli jäänud. See oli üks efektsemaid kirjanikukree­dosid, mida ma eales olen kuulnud. Vajutan nupule, lint hakkab veerema.

„Kuulun eesti kirjanduse keskpäraste kirjanike hulka. Kirjaniku kohustus on väga täpselt määratleda oma asukoht ja koordinaadid, nagu laevalgi, kes sõidab avamerel. Arvi Siig ei kuulu eesti luule kõige suuremate nimede hulka. Aga Siig kuulub eesti luule oluliste ja meeldejäävate nimede hulka. Meie kui kultuuris elavate inimeste kohustus on mitte unustada kedagi, kes rahvuskultuuri on edasi viinud, aga meie kohustus on jääda võimaluse piires objektiivseks, et me tagantjärele kedagi ülearu väikeseks ei tee, aga veel hullem, kui me kedagi ülearu suureks teeksime. Kui te olete saanud, noor seltskond täna siin, oma kõrghariduse kätte, läinud kultuuri, siis te näete, paari­kümne aasta pärast näiteks: nii Tuulikute nimi kui ka Siia nimi on ilmsesti pisut veelgi kaotanud oma tähendust. Kuid meil on olnud ajalooline õnn: me kuulume kirjanduse ühte lainesse või koolkonda, mille nimi on „kuldsed kuuekümnendad”. Ja selle laineta, mis lunastas 1940. aasta kaasajooksikud ja lunastas Stalini aja halluse eesti kirjanduses, ilma selle laineta ei oleks elujõulist, tõsist ja sügavat eesti kirjandust, mis ühel hetkel oli eesti rahvale olulisem kui vabasse Läände läinud pagulaskirjandus. Me kuulume niisiis ühe lainena millegi olulise juurde oma rahva vaimses elus. Selle laine sisse, mille kõige suuremad esindajad on Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel ja Jaan Kaplinski, selle laine sisse mahume ka meie koos Arvi Siiaga. Ja on olnud suur ajalooline vedamine olla selles hoovuses, tunda isiklikult kõiki neid suuri nimesid, kellel on ununematu tähendus.”

Need laused on lausutud aegamisi, mõõdukalt, rahulikult, läbikaalutult, igale sõnale on antud aega mõjule pääseda. Just nii, nagu pidas oma vana-aastaõhtu kõnesid president Lennart Meri, Tuuliku kunagine lähedane kolleeg Kirjanike Liidus. See kõlab, eriti kõneleja enese poolest, kui raudkindel, lõplik, edasikaebamisele mittekuuluv otsus, seisukohavõtt, mille õigsuses kõneleja on nii absoluutselt veendunud, et välistab igasugused võimalused milleski kahtlemiseks või millegi vaidlustamiseks. Kui võrdluseks veel kujundeid otsida, siis see kõlab nagu testament. Eks ole ka testament niisugune dokument, mille puhul ei ole võimalik autoriga vaielda.

Toona, kui seda kuulsin, rabas see mind suuresti. Ma ei suutnud uskuda, et võiks leiduda mõni kirjanik, kes enda kohta nii ütleb. Ja kohe tõusis minus ka protest: Arvi Siig kuulus (ja kuulub endiselt) minu silmis kõige olulisemate kirjanike hulka, ma ei olnud (ega ole tänagi) nõus kuulama, et ta on kuhugi „keskpärasusse” paigutatud! Tunnistan siinkohal, et kuna Tuuliku(te) loominguga ei olnud ma toona lähedalt kokku puutunud, nagu ka Tuulikute endiga, siis ei hakanud ma eriti juurdlema selle üle, kui palju võiks kõneleja hinnang paika pidada omaenda loomingu suhtes.

Igaühel on õigus endale ise testament kirjutada.

Aga igaühel on ka õigus jääda oma arvamusele. Vahepealse aja jooksul olen Ülo Tuulikuga mitmeid kordi kokku puutunud, temaga vestelnud, lühemalt ja pikemalt, teinud temaga telesaate, lugenud üht ja teist Tuuliku kirjutatut, peamiselt esseistika vallas. Olen kujundanud temast endale pildi. Ja sellel pildil ei näe ma mingit kokkupuudet „keskpärasusega”. Tõsi, ilmselt ei hakka Tuulikud tõesti kuuluma nende kirjanike hulka, kelle eluloost ja loomingust ei pääse mööda ükski kooliõpilane. Aga mida see näitab? See ei näita ega tähenda mitte midagi. Kirjanduslugu, mida mina teenin, ei koosne ühest hierarhiast, vaid on lõpmatu kogum võrdseid hierarhiaid. Üks ja seesama kirjanik võib olla mõnes hierarhias tipus, kuid mõnest muust hierarhiast üldse välja jääda.

Las see kõne nüüd olla. Seisukoht on esitatud, see on kõige tähtsam. Igaüks võib sellesse suhtuda nii, kuidas soovib. Täna on Ülo Tuulikul käes 75. sünnipäev. Sel puhul on sobiv hetk heita pilk kõigele, millest oleme rääkinud, ja esitada sellest — kuna ajakirja maht on ikkagi piiratud — tuumakas ülevaade. Peamiselt olen Ülo Tuuliku manu sattunud Juhan Smuuli uurimise asjus. Smuul on Tuulikute „suur sugulane”, nagu Ülo ise ütleb. Nad on nimelt õeste-vennaste lapsed. Seega on Smuuli lugu paljuski ka Tuulikute lugu, ja vastupidi. Veel enam, side Smuuli ja „Tuuliku-poiste” vahel on kindlasti midagi rohkemat kui lihtsalt sugulusside. Rääkides Smuulist, räägib Ülo Tuulik palju ka endast. Kas otse või kaude. Ta räägib heal meelel ja innukalt.

7. augustil 2010 läksingi Ülo Tuulikule neis asjus külla, veetsime ta Kadrioru-kodus mitu tundi. Suurem osa sellest vestlusest, eriti mis puudutab meenutaja noorusaegu, saab siin avalikus kirjasõnas põlistatud. Aga see pole kõik. 5. märtsil 2012 vestlesime Smuulist taas, seekord telesaate „Inimese mõõde” jaoks. Saade jõudis sama aasta kevadel Tallinna Televisioonis eetrisse, teiseks kõnelejaks Kadri Tüür. Edaspidisesse teksti on põimitud ka noppeid saate jaoks salvestatud materjalist.

Head lugemist ja juubilarile palju õnne!

 

Soe augustipäev. Oleme Tuuliku kodus Kadrioru kirjanike majas, istun diivanil, üle laua minu vastas istub Ülo. Jutt algab Max Laossonist. Küllap sellepärast, et tegu on ühega minu huviobjektidest, ja palju on siis tarvis, et niisugusel puhul ja juhul jutt sissejuhatuseks põgusalt temale hüppaks. Ülol on selle mehega seotud meenutus, mis viib meid kaugesse Eesti nurka, Tuulikute kodumaile — Abruka saarele.

ÜLO TUULIK: Max Laosson oli ühel üsna kaugel suvel Abrukal, 1970-ndate lõpus või 1980-ndate alguses. Tal teatavasti ei olnud eesti kirjanike hulgas eriti head mainet, mitmetel ajaloolistel ja isiklikel põhjustel. Ma ei tundnud mingit tulist huvi Maxi vastu. Peale selle teadsin, et ta oli harrastanud filosoofiat, mis ei ole minu tugev külg, nii et mul polnudki temaga eriti millestki rääkida. Aga väikesel saarel kohtudes ja suvitades ei minda inimesest mööda, tahes-tahtmata räägitakse temaga. Me rääkisime Maxiga tookord mõnestki asjast, sest ta suvitas meie majast ainult paar maja eemal.

Jutuajamistest temaga jäi mulle meelde, et ta oli 1930-ndate lõpul hoolsalt tegelenud filosoofiaga, seda lugenud ja sellest kirjutanud. Ja veel see, et kui pikka aega kinni istunud poliitvangid 1938. aasta teisel poolel amnestiaga välja tulid, siis kutsus teda endaga kohtuma Hendrik Allik. Allik oli küsitlenud teda ligi tunni või isegi rohkem. Max Laosson oli talle õhinal rääkinud ühest prantsuse filosoofist — ma olen nime ära unustanud —, kes oli tookord Euroopas moodne mõtleja ja keda Laosson oli lugenud.

Allik oli pidevalt pead noogutanud ja öelnud, et väga tubli, väga tore, see on väga tore, et te seda asja uurisite. Aga kui jutt läbi sai, ütles Allik Laossonile, Laossoni väga suureks üllatuseks, et jah, te olete seda meest lugenud, aga te olete lugenud põgusalt ja pealiskaudselt, tsiteerisite valesti, tegelikult ta kirjutas niimoodi, see mõte, mida ta tahtis vahendada, oli teistsugune. Laosson ütles, et tal oli suu lahti jäänud, kui ta aru sai, milline ülikool ja lugemine oli Allikule olnud see pikk vanglas istumise aeg. Tal tekkis siis ettekujutus, millise vasakpoolsega ta on kohtunud.

Mul oli hilisemas elus ka paar kosutavat kõnelust Hendrik Allikuga. Käisin temaga rääkimas Suure Isamaasõja aega ja Eesti Laskurkorpust puudutavatel teemadel ning tõin samuti kaasa mälestuse, et see mees on erudeeritud ja keeleoskaja, väga hästi kursis mitte ainult jooksva poliitikaga, vaid ka filosoofia ajalooga. Ma ei mäleta, et ma Abrukal oleksin Maxiga muid põhjapanevaid poliitilisi, elulisi või filosoofilisi küsimusi arutanud. Meie vestlused jäid põgusateks suvevestlusteks.

Käisime metsa vahel, ma näitasin talle neid kohti, kus Endel Lippmaa isa Teodor Lippmaa käis 1930-ndatel uurimas ja kirjutamas oma kuulsat loodusuurimust Abruka saarest. See ilmus hiljem ka prantsuse keeles ning sellest saigi alguse Abruka saare kui looduskeskuse tunnustatus Euroopas ja kaugemalgi. Näitasin talle neid puid, mille vahel minu kadunud isa oli jalutanud Teodor Lippmaa väikese poja, praeguse akadeemik Endel Lippmaaga. Minu isa ütles tema kohta, et ta ei ole nii uudishimulikku last ei enne ega hiljem näinud. Meil oli metsas üks suur haraline puu, ja kui minu isa või keegi teine Lippmaa pojaga metsas ei jalutanud, siis pani akadeemik oma poja, tulevase akadeemiku Endel Lippmaa selle haralise puu otsa istuma, et poiss sealt alla ei saaks ja teda uuringutes ei segaks.

Ja ühe ainukese suve oligi Laosson Abrukal.

Räägime Laossonist veidi veel, aga see jutt lindile ei jõua, sest ei ole nii oluline. Pigem on see kohvilauajutt. Peatselt viin jutu Juhan Smuulile, kelle pärast ma Ülot olengi tulnud tülitama. Olen sel teemal teda piiranud juba 2002. aastast, kui kirjutasin „Eesti Päevalehe” kirjandustoimetajana pika portreeloo Smuuli 80. sünniaastapäevaks. Telefoni teel küsisin kommentaari ka Ülolt — ja sain peaaegu valmis novelleti, mille võisin kohe lehte panna. Lõpuks, ma arvan, et see oli 2009. aasta juunis, Ralf Parve 90. sünnipäeval, mil me mõlemad olime juubilari kodus „lahtiste uste päevadel”, tegin Ülole ettepaneku pikemaks vestluseks: et tema räägib ja mina kuulan. „Jah,” nõustus Ülo. Ja küsimusele, et millal, lisas: „Las aktiivsus tuleb sinu poolt.” Aktiivsus tuligi minu poolt, just sel samal augustipäeval oli meil plaanis Smuuli teema süvitsi ette võtta. Ülo otsib välja ühe vana käekella ja räägib —

Ü. T.: Juhan kandis seda käekella 1955. aastani. Ta sai ise Rootsist uue. Me olime Jüri Tuulikuga 9. klassi poisid ja Juhan tegi meile kingituse: andis selle kella ja raha teise kella ostmiseks, et mõlemal poisil oleks kell. Juhani kell sattus Jürile, ta kandis seda kümme aastat, muretses siis endale uue ja Juhani kell jõudis minu sahtlisse. Kui minu kauaaegne kell ühel ilusal päeval ära kadus, oli mul Juhani oma käepärast. Ja siis kandsin mina Juhani kella viis aastat. Nüüd see vist ei tiksu enam. Selle kellaga käis Smuul igatahes Atlandi ookeanil, seda ta vaatas seal SRT 42-44 peal 1955. aastal, kui ta kirjutas „Muhulaste imelikke juhtumisi”, „Meremees Murkat” ja „Atlandi ookeani”.

Mul oli Juhanist kolm meenet. Ma andsin talle lugeda oma esimese novelli. Olin siis koolipoiss, 10. klassis. Juhan luges selle Kuressaares läbi. Ta oli tol ajal Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, võttis oma saadikuplokist ühe kirjalehe ja kirjutas sinna, mis ta sellest kirjatükist arvab. Ta arvas sellest kirjatükist väga õigesti — et see on vilets, ei kõlba tegelikult kuskile. See kirjaleht on mul Abrukal alles. Mitte minu kui kirjutaja pärast, vaid Juhani kui lugeja pärast.

Teine meene on see kell. Ja siis juhtus selline lugu, et kui me Juhanit 1971. aasta aprillis matsime, selgus „Estonia” saalis, et kaasa olid pandud valed kirstukruvid. Matusetalitus oli juba alanud. Minule ja ühele teisele Juhani sugulasele olid antud väikesed kruvikeerajad, et kui talitus lõpeb, siis sulgeme kirstu. Talituse käigus läks valitsuskomisjoni liige, Ministrite Nõukogus töötanud mees, kes rääkis mõlemat keelt nagu emakeelt ja kelle nimi oli Ussatenko, kirstutöökotta uusi kirstukruvisid tooma. Kusjuures keegi ei teadnud, kas needki annavad keerata. Need, mis olid valed, olid ilukruvid, neli või kuus kruvi, ja ma võtsin need tookord endaga kaasa, kuna toodud kruvid sobisid. Mul oli mõte, et ma annan nii kruvid kui ka kella Tartu Kirjandusmuuseumile või Kuressaare lossile, aga keegi on need kruvid ära võtnud, arvan, et keegi minu kolleegidest, kellega ma võisin kohvi juua või natuke napsi võtta ja kellele tundus, et ta võib saada meene, millel on ajalooline tähendus. Ühel päeval olid kruvid kadunud. Aga kell on alles, see on minu sahtlis.

Mul oleks hea meel, kui sina uue põlvkonna mehena paneksid kirja mingi uuriva nägemuse Smuulist. Pärast Ülo Tontsu Smuuli-raamatut 1979. aastast ei ole temast ju kirjutatud. Me oleme nüüd piisavalt kaua Eesti Vabariigis elanud, et oleksime võimelised vabamalt kirjutama Smuulist kui kirjanikust ja ühiskondlik-poliitilise kultuuri nähtusest. Sest terasel vaatlemisel kajastuvad, peegelduvad või ilmestuvad Juhani kaudu ju kõik sellele ajale iseloomulikud nähtused. Uuele põlvkonnale, 20- ja 30-aastastele on väga raske anda täit ettekujutust, mida nõukogude aeg Eestis ja Eesti NSV endast kujutasid. See on neile mõnes mõttes nagu sõit välismaale, sõit ajalukku, miljöösse, mida nad kunagi ei ole näinud ja mida neil ei ole enam võimalik kogeda. 30-aastasel uurijal on seda aega, milles Smuul tegutses, küllalt raske täpselt aduda.

Teisest küljest arvan ma, et kui lihtsustav suhtumine kommunistlikku parteisse kuulumise või kommunistidega koostöötamise seika kõrvale jätta, on praegu küllalt sobilik aeg vaadata, mida inimene selles geopoliitilises sundseisus tegi. Mida ta tegi head, mida tegi halba, mida ta oli sunnitud tegema, mida tegi priitahtlikult. Kas ta jõudis selle tõdemuseni või arusaamiseni, millist süsteemi ta on teeninud, millises süsteemis ta on elanud? Ja mis võiks olla see teistsugune modus vivendi, milles oleks mõttekas elama hakata ja millest unistada. Tundes Smuuli kui lähedast sugulast kaua ja hästi, ei kahtle ma üldsegi, et Juhan jõudis kuulsuse tipul väga valusa arusaamiseni kõigest, mida ta sõnastas endale kui „valesti elatud” elu. Ta hakkas kahtlema kõigega kaasaminemise siiras õhinas ning usus, et see tee, mida mööda mindi, on ainuõige ja ainuvõimalik.

2012. aasta märtsis, ühel tüüpilisel külmal märtsipäeval istume Ülo Tuuliku Kadrioru-kodust mitte kaugel, kuskil Tammsaare muuseumi lähedal keldris, mis on kohandatud väikseks televisioonistuudioks, ja räägime taas Smuulist. Sedakorda selleks, et teha saadet „Inimese mõõde”. Ütlen vestluses välja küsimuse, millest ei pääse mööda mitte keegi, kes on võtnud nõuks Smuuli isiksust, geeniust ja loomingut mõista.

J. U.: Milline oli Smuuli maailmavaade enne 1940. aastat?

Ü. T.: Raske küsimus, kuid tundes Juhani meelekindlust, seda respekteeritavat omadust, et inimene ei hüppa jänesena ühest metsast teise, arvan ma, et Juhan elas kogu oma lühikese elu ühe maailmavaatega. Mingit järsku muutust 1940. aastal ma temaga ei seostaks.

J. U.: Kas Smuuli maailmavaade oli juba enne 1940. aastat kommunismi poole kalduv?

Ü. T.: Eesti vaesemates nurkades, nagu Saaremaa, Hiiumaa või Muhumaa, oli vasakpoolne ilmamõistmine loomulikum kui mujal, selle ilmavaate sündimiseks andsid kohalikud olud rohkem võimalusi.

1940. aasta sündmustele tuli sõda kohe otsa. Smuul ja teised viidi 1941. aastal Leningradi kaudu Siberi töölaagritesse, kus Smuul haigestus, ja seejärel tuli Eesti Laskurkorpus. Kui inimesel tekib noores eas nii ränk kogemus, siis seob see inimese süsteemiga, mille keskel ta on vintsutused üle elanud.

Suur Isamaasõda oli ju enamikule võitlus fašismi vastu suurte vasakpoolsete ideede nimel, ja selles olukorras hakkas kujunema ka Smuuli maailmatajumine või -mõistmine. Smuul saab 1942. aastal tööpataljonis 20-aastaseks. Kui 20-aastane Jaan Kaplinski näiteks oli juba palju lugenud, mitmes keeles maailma tarkust omandanud noor mees, siis Smuuli lugemus oli sel ajal üsna napp. Ta oli kokku puutunud vaimuliku kirjandusega, tundis üsna hästi Piiblit ja Vana Testamenti, parasjagu eesti luulet, aga tema käeulatuses ei olnud sellist kirjandust, mis oleks andnud inimesele mõista, et maailmas on võimalus mitme mõtlemissüsteemi vahel valida. Näiteks tolsamal 1942. aastal, kui Juhan sai 20-aastaseks, ilmus Prantsusmaal Albert Camus, „Võõras”, mis hakkas kujundama terve põlvkonna maailmavaadet, tekkis arusaamine, mis asi on võõrandumine, mis on eksistentsialism… Juhanil jäi see kõik lugemata. Vaestes oludes kujuneb inimese maailmavaade väga napi ainestiku toel ja konkreetse elu sunnil.

Oleme tagasi 2010. aasta kenas augustipäevas, suures kandilises kirjanike majas luigetiigi kaldal. Leian, et iga uuritav aines on vaja korrektselt piiritleda alguse ja lõpuga, eriti siis, kui selleks on kirjaniku elu. Ka nüüd suunan ma jutu algusesse: Tuulikute lapsepõlv. Ja esmalt: milline on Smuuli ja Tuulikute sugulusside?

Ü. T.: Tol ajal olid suured perekonnad. Minu isaisa peres oli kümme last, nendest üheksa pojad ja üks tütar. Nende üheksa poja hulgas oli minu isa ja ainus tütar oli Juhan Smuuli ema. Juhan Smuuli ema ja minu isa olid õde ja vend. Muuseas, selle suure suguvõsaga oli niimoodi, et Esimeses maailmasõjas olid neist poeglastest korraga kuus noort eesti meest, kellest kolm tuli tagasi ja kolm jäi sõtta. Kuna minu isa kandis juba noorest peast üsna tugevaid prille, siis tema ei kuulunud mobilisatsiooni alla.

Me kõik teame Smuulide kuulsa suguvõsa lugu. 1532. aastal kinkis Liivi Ordu meister Wolter von Plettenberg neile vabaduse, andis niinimetatud vabaduskirja, mis on säilinud tänaseni. Juhani kauge esivanem, kellel ei olnud veel perekonnanime, aga kelle nimi oli Hansken, osutas Plettenbergile ilmselt mingi väga meeldejääva teene, tõenäoliselt päästis ta mehe Väikese või Suure väina nõrga jää pealt. Vabaduskirja originaal on Kuressaare Muuseumis ja koopia Koguva külas. See vabaduskiri tegi Smuulide suguvõsa teoorjadest vabadeks talupoegadeks ja andis samal ajal Smuulidele ühe huvitava kohustuse — vedada posti Mandri-Eesti ja saarte vahel, ennekõike Pärnu ja Muhumaa vahel. Smuulide suguvõsa on tegelikult oluline osa Eesti posti ajaloost, nad vedasid posti aastail 1532—1894. Nad vedasid posti 362 aastat, täites laitmatult suguvõsale pandud kohustust.

Juhan sündis Koguvas 18. veebruaril 1922 sellises peres, kus suveajal istus söögilauas korraga 22 inimest. See oli väga suur pere. Oma pere liikmed, suilised… Peres valitses mõistmine ja suurepärane läbisaamine, elati tülitsemata ja kaklemata. Oluline on teada, et neil aegadel ei olnud alkoholismi. Tol ajal ei tarvitatud puhast viina ligilähedaltki sellises mahus, milleni me oleme nüüd välja jõudnud. Kui me hakkame rääkima Smuuli alkoholilembusest, siis ei saa seda mingil kombel siduda kodust kaasa saadud traditsiooni, harjumuse ja pärandiga.

Kui Juhan elas viimaseid kuid koos Debora Vaarandiga ja oli kindlalt otsustanud majast Kuristiku 10 ära minna, et hakata elama koos Ellen Noodaga, siis istusin ma ühel imeilusal septembripäeval, kui oli juba esimesi kollaseid lehti, aga taevas veel kõrge, Smuuliga kahekesi Harju tänaval Eduard Vilde samba juures, mis jääb vastu Kirjanike Liidu maja. Smuul oli lahtise käega hea inimene ja sellest päevast jäi mulle meelde, kuidas Juhan ütles: „Lähme hoiukassasse, ma kirjutan sulle ühe summa raha.” Ma olin noor ajakirjanik ja meil olid väikesed palgad, mul võis olla sel hetkel, kui ma Juhaniga seal samba all istusin, taskus neli-viis rubla. Kätt südamele pannes, ma ei teadnud, mis asi on hoiuraamat! Mul ei olnud mingit hoiust. Ütlesin Juhanile, et ei, mul ei ole praegu rahamuret, ärme teeme seda asja.

Aga samal päeval, kui see jutt vaibus ja jäi teostamata, hakkas Juhan kuidagi õigustama, miks ta kodust ära läheb. Ühe põhjusena tahtis ta kindlasti nimetada Deborat, kellega ta elu enam ei klappinud. Juhan ütles sellise lause: „Debora õpetas mind jooma.” Mina noore mehena suhtusin Smuuli kui suurde sugulasse ja kuulsasse kirjanikku erilise pieteedi ja lugupidamisega, mul ei sobinud oma suurele sugulasele midagi taunivat või õpetavat või haukuvat öelda, kuid ma jäin Juhanit täiesti suuril silmil vaatama, ja sel päeval ütlesin ma Juhanile sõna-sõnalt: „Kuule, Juhan! Ma olen pidanud sind ikka pidevalt aadlimeheks. Kuidas sa saad sellist asja nagu joomine ja jooma harjumine ajada naisterahva kaela? Kas sa tõesti pead meie suurt suguvõsa nii viletsaks, et meie meestena ei suuda ise joomist ära õppida?”

Sellega lõppes alkoholiteema lahendamine minu ja Smuuli vahel. Paaril järgmisel aastal, mil Juhan veel elus ja terve oli, me seda teemat ei puudutanud. Ta ei öelnud ka enam kunagi, et tema tervisele mõneti saatuslikuks saanud asjas on süüdi Debora. Juhan ei osanud endale ilmselt kuni elu lõpuni täpselt aru anda, milline oli Debora oluline, valdav ja tähenduslik osa tema harimisel, kujundamisel ja suunamisel. Smuulis tekkis pärast seda, kui ta Debora juurest ära oli läinud, tema vastu mingi kius. Kui ilmus „Jäise raamatu” viimane versioon, siis laskis ta sealt Debora nime kõikjalt välja võtta.

Mina nägin Juhan Smuuli esimest korda 1946. aastal, kui Juhan abiellus oma esimese abikaasa Ita Saksaga. Pulmi peeti Koguvas. Ka meie olime lähedaste sugulastena pulma kutsutud. Mina ja Jüri ei olnud veel koolipoisidki. Mäletan, et me mängisime Koguvas talu õuel liivakastis või liivahunnikus, samal ajal kui pulmalised istusid toas laua taga. Mida mäletab laps suurte inimeste pulmadest? Lastele anti hästi süüa — ja meile jagati veel kompvekke. Abielu Ita Saksaga kestis kaks-kolm aastat. Uus kiindumus tekkis väga kiiresti. Imestan, et Juhan oli väga noore mehena 1944. aasta sügisest alates ajalehe „Sirp ja Vasar” peatoimetaja asetäitja. Peatoimetaja oli Debora Vaarandi. 1946. aastal oli Juhan ajakirja „Pioneer” peatoimetaja ja 1947. aastast alates vabakutseline kirjanik. Üllatavalt kiiresti sai Muhust tulnud, pooliku kooliharidusega maapoiss peatoimetaja asetäitjaks ja peatoimetajaks.

Meie tulime 1945. aasta suvel Saksamaalt tagasi. Õde Salme jäi hädasse sama asjaga, mis Juhangi — kopsunäärmetuberkuloosiga. Selle tõttu jäi Juhanil pooleli Jäneda põllutöökool. Ta oli käinud kuus klassi Piiri algkoolis ja läinud 1936. aastal Jänedale, aga haigus ei lubanud seal rohkem olla. Me võime Smuuli haridust hinnata kuue klassiga. Haridust Juhanil rohkem ei olnud! Siis sattus ta haiglasse, ravis oma kopse, läks koju tagasi. Nigel tervis ilmnes uuesti tööpataljonis — uus haigestumine ja tagavarapolku minek. Kõhnuse ja kehalise nigeluse tõttu tuligi Juhan Moskvasse ja Leningradi, teda hakati kasutama ajalehtede ja raadio juures. Ta võeti esmalt palgale masinakirjutajana, kuigi ta ei osanud masinaga kirjutada elu lõpuni. Meie armas õde Salme, kes saab 2010. aasta sügisel 85-aastaseks, haigestus sama raskelt kopsunäärmetuberkuloosi, ja mul on hästi meeles, kuidas me 1945. aasta hilissügisest olime enne Abrukale minekut ühe aasta Saaremaal. Isa oli seal Tornimäe koolis õpetaja. Kutsuti arst, et ta vaataks 20-aastase noore palavikus inimese üle. Mul on meeles see lapsena juhuslikult kuuldud lause, kui arst ütles isale: „Ma ei anna teile lootust.”

Sel ajal ei olnud veel olemas mingeid tõhusalt toimivaid kopsuravimeid. Aga! Ühel päeval saatis Juhan Smuul Tallinnast minu õe jaoks mingeid ravimeid, ja mis tollal oli täielik haruldus, mida ei olnud kuskilt poest saada — ta saatis mitu plekkpurki kakaod. See oli nendel vaestel aegadel üllatav moraalne tugi. Kas kakao mõjus soodsalt, on raske öelda, kuid see andis ennekõike jõudu. Tol ajal elati peost suhu, vaeselt, kõige lihtsama toiduga. Aga kopsuhaigus nõudis ikkagi piima, koort, mett — kui neid oli võimalik saada —, palju värsket õhku. Selliseid asju.

Ma usun, et järgmine kord pärast pulmi nägime meie Jüriga Juhanit tollases Kingissepas, praeguses Kuressaares, kus me olime 6. või 7. klassi poisid, 1953. või 1954. aastal. Juhan tuli meid vaatama. Me olime Kuressaares ühe liigutavalt hoolitseva vanaproua juures kostil kuus aastat — kogu kooliaja. Minu arusaamist mööda oli see üks suuremaid vedamisi, mis meil elus üldse on olnud, sest vanaproua oli haruldaselt tore inimene. Juhan tuli ja tõi meile Jüriga ühe kilo Kara-Kumi kompvekke, mis oli tol ajal luksusšokolaad — kõige kallim! Olime seda varem maitsta saanud, aga ühe kompveki haaval. Meie silmad läksid põlema — nüüd saame maiustada! Aga saime hoopis suure pettumuse osaliseks, kui see haruldaselt tore ja südamlik vanaproua, parim inimene, pani kilose kommipaki kappi ja ütles: „Noh, ma annan teile siit iga päev.” Me ei saanud sellele pakile lühikese ajaga päkki silma ajada. Kara-Kumi kompvekid olid tõepoolest suurepärased ja tulevad mulle ikka seoses Smuuliga meelde.

Arvatavasti 1954. aastal oli Kuressaare keskkooli saalis kohtumine Aadu Hindiga. Kõik vanemad klassid olid koos. Meie istusime 7. klassi poistena eesreas, kui direktor äkki ütles: „Meil toimub kohtumine Aadu Hindiga, aga ma näen, et mõnedki vaatavad selja taha, sest uksest astusid praegu sisse sama kuulsad kirjanikud.” Ja ukse vahel seisid Vaarandi ja Smuul. Kas samal või järgmisel õhtul kohtusime Juhan Smuuli õe juures. Tema õde oli eluaegne Kuressaare lihakombinaadi raamatupidaja, ta elas Kitzbergi tänaval, hiljem Juhan Smuuli tänaval.

1955. aasta suvel, kaks nädalat pärast minu ja Jüri isa, kooliõpetaja Kaarel Tuuliku surma, tuli Juhan meid Abruka saarele vaatama. Tuli hoolitsevalt küsima, kuidas me hakkama saame ja kas meid on vaja kuidagi aidata. Ta oli Abrukal ühe ööpäeva, käisime temaga isegi kalal, lasime põhjaõnged sisse. Järgmisel päeval sõitis ta Saaremaale ja Muhusse tagasi.

1955. aastal ilmus raamatuna „Kirjad Sõgedate külast”, mille Juhan on ka mulle kinkinud, koos pühendusega.

Järgmine kord me olime Jüriga Juhani pool Tallinnas külas, kui võistlesime 1956. aasta juuni algul Tallinnas Eesti koolinoorte spartakiaadil.

1958. aasta maikuus olin kutsutud lõpuklassi poisina Eesti noorte kirjanike kahepäevasele seminarile Kirjanike Liitu. See toimus veel Toompeal, Kohtu 3. Nendel päevadel kohtusin ka Juhaniga. Minu seminarigrupi juhendajad olid Eduard Männik ja Rudolf Sirge. Juhan käis sealt muidugi läbi. Seminari lõpus oli osavõtjate ühine istumine kuulsas Kunstiklubis, kus ma ei olnud veel käinud. Sain koolipoisina esimest korda Kukusse. Mul on see meeles selletõttu, et läksin tagasi varahommikuse lennukiga ja asusin veel samal hommikul Kuressaares kirjutama oma küpsuskirjandit. Kirjutasin selle Aadu Hindi „Tuulisest rannast”.

Juhan oli sugulasena hoolitsev, helde käega, äärmiselt hea inimene. Ülikooliaastatel, kui mina ja Jüri olime viis aastat Tartus, veetsime Tallinna kaudu kodus käies teinegi kord öö Juhani pool, et siis hommikusele lennukile minna. Ei olnud korda, kui Juhan ei oleks küsinud, kuidas me hakkama saame ja kas meid on vaja kuidagi aidata.

Esimene Juhani elukoht Tallinnas pärast sõda oli Narva maantee 78, kus elasid ka Paul Pinna ja August Alle, hiljem August Sang. Selles majas, samas trepikojas elab tänaseni kolmekordne Stalini preemia laureaat, dokumentaalkino režissöör Semjon Školnikov, kes on 92-aastane, kuid täie füüsilise ja vaimse reipuse juures. Ta on mind mitu korda palunud: „Tule, Ülo Karlovitš, tuletame natuke veel Juhan Smuuli meelde.”

Narva maanteel elas Smuul senikaua, kuni kolis Kuristiku tänavale. Pärast Antarktika-reisi ja laekuma hakanud suuri rahasid asus ta sinna maja ehitama. See võis valmis saada umbes 1958. aastal. Antarktika-reisil oli ta 1957. aasta novembrist 1958. aasta maini, seega maja ehitamine algas ikka enne. Majatöid juhatas Debora Vaarandi asjatundliku ja kaine pilguga isa. Hiljem elasid Kuristiku tänava majas koos Debora, tema vanemad ja Juhan. Alumisel korrusel olid eraldi tuba Debora vanematele ja suur üldkasutatav tuba. Ülemisel korrusel olid Juhani suur kabinet, Debora väike kabinet ja magamistuba. Ruumi oli lahedasti ja piisavalt.

Aastaks, mil Juhan Deborast lahku kolis, pakuksin 1967—1968. Ellen Noot oli siis juba Juhani elus olemas. Juhani ja Debora lahkuminek tuli kuidagi ootamatult. Pärast lahkukolimist jagunes ka nende ühine tutvuskond kahte leeri: 3/4 jätkas Debora juures käimist, 1/4 jätkas Smuuli külastamist. Nõnda andsid nende senised ühised tuttavad märku oma solidaarsusest Deboraga ja väljendasid oma halvakspanu Smuuli käitumise suhtes. Debora elas lahkuminekut raskemini üle kui Smuul. Panso, Ernesaks — need jäid kõik tema leeri. Smuuli leeri jäid näiteks Koguva kaptenid ja Lembit Remmelgas.

Eriti soojalt ei suhtunud Smuul ka Lennart Merisse. Hiljem, kui Meri oli president, osutas ta Deborale kõige kõrgemat riiklikku tähelepanu, võttis ta oma saatjaskonna hulka jne. 1. oktoobril, kui Deboral oli sünnipäev, oli maja alati rahvast täis, ehkki Debora kedagi ei kutsunud. Ka Meri oli nendel sünnipäevadel kohal. Pärast Smuulist lahkuminekut Deboral enam uut meeskaaslast ei olnud. Tema juures käisid abiks mõned nooremad naisteadlased.

Alguses elasid Juhan ja Ellen kuu või paar, mingi lühikese aja Elleni ühetoalises korteris Mustamäel. Siis tahtis Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist, kellel oli Meriväljal Tuule tee 13 väga ilus maja ja aed, sealt ära minna — ta ehitas uue maja Nõmmele. Merivälja maja jäi lühikeseks ajaks omanikuta, kuni selle ostis endale Smuul. See oli viimased kolm-neli aastat Juhan Smuuli eluase. Nende naaber Meriväljal oli Tiit Kuusik.

Meeldejäävate kohtumiste reas nimetaksin veel mõnda. Oma suure sugulase eeskujul, kes oli käinud Atlandil ja Antarktikas, hakkasin ka mina ilmamerele tahtma. Peale kõige muu oli see tol ajal üks võimalus geopoliitilisest sunnismaisusest kuskile välja saada.

Nii räägib Ülo Tuulik tol kenal augustipäeval. Ja poolteist aastat hiljem tuleb ta külmal märtsipäeval, tähelepanelikult teda jälgivate kaamerasilmade ees selle teema juurde uuesti.

Ü. T.: Kui me tahame Smuuli isikupära kokku võtta, siis on märksõnadeks just suuremad mõõtmed, suuremad kategooriad ja mastaabid, mis on tema isikule ja loomingule eriti iseloomulikud. See ilmneb 1940. aastate lõpu luuleloomingus, sealhulgas „Poeemis Stalinile”, mis on peaaegu uskliku inimese kirjutatud, see ilmneb Atlandi ookeani mastaapsuse kogemuses, ja mitte viimases järjekorras ilmneb vajadus suurema mõõtkava ja vabaduse järele Smuuli alkoholismis. See kuulub sinna juurde. See vabastab inimese üheks hetkeks köidikutest. Ta saab äkki tiivad, läheb lendu. Ja Smuul nautis sellist vabadust. Smuulis elas mingi kisendav tarve pääseda välja kitsastest piiridest, mis olid ümberringi. Mis tahes vahenditega — ajast, süsteemist, režiimist ja võimalustest hoolimata. Lihtsalt mingi kisendav tarve saada välja ja saada kaugemale. See on tema inimliku olemuse üks põhilisi jooni.

Keegi Muhumaa mees, talusulane, kogus raske tööga raha ja lubas sügisel, kui välistööd on lõppenud, minna Tallinnasse ja sealt veel edasi Peterburisse. Lugu lõppes alati ühtemoodi, mees jõudis Lihulasse, jõi esimeses kõrtsis raha maha ja tuli Muhusse tagasi. Kui ta käest küsiti, miks ta edasi ei läinud, vastas mees: teisel pool Lihulat ei ole enam mitte midagi huvitavat. Juhanile meeldis see lugu kangesti! Kuid tema tavatses alati ütelda: on huvitavat ka teisel pool Lihulat. Ja Juhani elu oligi selle kinnitus: läheme Lihulast edasi! Lähme mitte ainult Tallinna või Peterburi, lähme Moskvasse, lähme Vladivostokki või lähme lõunanabale. Smuul tõi tollasesse eesti kirjandusse uue mastaabi vajaduse.

Kenal augustipäeval 2010 räägib Ülo ka enda reisidest.

Ü. T.: Jõudsin ise Juhani eluajal teha kolm reisi Atlandi ookeanile. Ma olin 1961. aasta kevadel kolm kuud Põhja-Atlandil Kanada ranniku lähedal Newfoundlandi madalikul, 1962. aasta sügisel neli kuud Lõuna-Atlandil. 1966. aasta detsembrist 1967. aasta jaanuarini olin uuesti kaks kuud Põhja-Atlandil. Reisidelt naasmise järel oli mu esimene käik Smuuli juurde koju. Me rääkisime Juhaniga kõigest merel nähtust ja üleelatust, elulistest ja huvitavatest asjadest, mis toimuvad suurel merel. Debora läks mingil ajal magama — meie istusime Juhaniga näiteks köögis. Atlandi ookean on emotsioon igaühele, noorele mehele eriti. Juhan ütles mulle paaril korral meeldejäävalt: „Kuule, ära rohkem räägi. Mul on varga kõrvad. Ma võin mõned asjad endale võtta.” Ma käisin pärast veel suurel merel, tegin pikki reise, laevade ja purjekatega, aga mul ei olnud siis enam Juhanit, kellele ma oleksin neist asjadest rääkinud.

Juhan jõudis oma eluajal lugeda minu venna head vastukaja leidnud esimesi humoristlikke palasid. Minult olid Juhani lahkumise hetkeks ilmunud ainult mõned üksikud novellid, nii et minu puhul ei saanud ta öelda, kas sellest sugulasest saab asja või ei saa. Aga Smuuli jälgiv, hoolitsev, osavõttev suhtumine — seda meie Jüriga tundsime küll väga meeldejäävalt, emotsionaalselt ja tõsiselt, sest Juhanil endal ei olnud lapsi. Ma arvan, et see oli tema elus üks suuri inimlikke komplekse. Mingil kombel suhtus ta minusse ja Jürisse peaaegu nagu kasulastesse. Kui ta elas oma elu viimaseid aastaid koos Ellen Noodaga Meriväljal, siis ütles Ellen, ja on Juhan ise ka oma suuga minule öelnud: „Me võtame kaks kasulast.” Juhan tundis hingelist vajadust laste järele. Tema tervis oli läbi ning tema elu parimad aastad möödas, aga siis, kui ta oli Debora juurest ära läinud ja elas oma uut elu, sõnastas ta just sellise soovi. Ma ei oska öelda, kas Juhani lastetusel oli füüsiline põhjus. Ma usun, et see johtus ikkagi Juhanist, mitte Deborast. Juhani isa lastel teisest abielust — Juhanil, Lindal ja Liisil — ei olnud kellelgi lapsi. See oli mingi geneetiline sundseis, mis ei lubanud neil lapsi saada. Nagu elus teinekord ette tuleb.

Smuulil oli kaks kompleksi: lastetuse kompleks ja kompleks haritud inimeste suhtes. Kompleks haritud inimeste puhul väljendus näiteks selles, et kassetipõlvkonda suhtus ta pika hambaga. Ainus, kelle kohta ta tunnustava sõna lausus, oli Mati Unt. Ta luges „Tipa-Tapast” Undi juttu „Hüvasti, kollane kass!” ja kommenteeris: „Sellest mehest võib midagi tulla.” Ehkki talle oli selge, et ka Jaan Kaplinski ja Paul-Eerik Rummo on väga andekad.

Distantsiga suhtus Smuul ka Ain Kaalepisse. Vabavärsivaidluse ajal jõudis kodus laua taga arutlusele mingi Kaalepiga seotud artikkel. Smuul ütles selle peale: „Mida sellisest valgesoomlasest oodatagi.” Seda repliiki kommenteeris Debora teisel pool lauda: „Kuidas sa võid nii rumalat juttu ajada!” Smuul ise oli riimilise luule kirjutaja-pooldaja, aga see võis olla ka mingi vimm Tartu vaimu vastu.

Smuulil oli fenomenaalne mälu. Ta teadis suurt jagu eesti luulet peast. Harilikult oli ta alati seltskonna nael, see, kelle poole pöördusid teiste pilgud, kelle nalju ja anekdoote teised ootasid. Ainult ühe inimese seltskonnas viibides püsis Smuul aupaklikult vakka. See oli Friedebert Tuglas. Smuul helistas Tuglasele mitmeid kordi. Tuglas helistas Smuulile ainult ühe korra. See oli 1950. aastate teisel poolel, jutuks oli Semperi võimalik määramine Kirjanike Liidu esimeheks. Tuglas palus Smuuli: „Ärge pange seda matemaatikut Kirjanike Liitu juhtima!”

1951. aastal kinnitati Smuul Kirjanike Liidu aseesimeheks ja 1953. aastal esimeheks. Sellel ametikohal oli ta oma surmani 1971. aastal. Sel päeval, kui Smuul oli kinnitatud esimeheks, tuli ta koju, olles sündmust tarvilikult tähistanud. Siis saabus talle külla Leningradi kirjanik Daniil Danin, elegantne, hästiriietatud, haritud mees, kes käis pärast sõda vahel Eestis. Juhan magas diivanil rasket und ja Debora tegi ukse lahti. Külaline küsis Juhan Jurjevitši. Debora ütles, et Juhanit ei saa kutsuda, ta magab. Danin küsis, miks ta magab, Debora vastas ausalt, et Juhan on purjus. Danin küsis, et mis puhul. Debora vastas, et Kirjanike Liidu esimeheks kinnitamise puhul. Siis küsis Danin: „Miks eelmine esimees maha võeti?” Debora vastas sõna-sõnalt: „Joomise pärast.” Seda kõike rääkis mulle Debora. Võib-olla pidas ta silmas Eduard Männikut, kes oli esimehe kohusetäitja.

Kõik me teame, mida tähendab aasta 1953 — suri Jossif Stalin. Ühiskonnas hakkasid toimuma — aeglaselt, aga siiski — väga olulised muutused. Smuul oli Kirjanike Liidu esimees nendel aastatel, kui hakkasid ilmnema esimesed vabama mõtlemise võimalused. Ta oli Kirjanike Liidus tööl koos Lembit Remmelgaga, kes oli liidu sekretär. Lävisin 1960-ndatel, 1970-ndatel ja 1980-ndatel üsna tihedalt paljude liiduvabariikide kirjanike liitudega ja juhtivate kolleegidega ning tean seal valitsenud meeleolusid. Mitmeski liiduvabariigis kestis stalinlik ja bolševistlik elust arusaamine üllatavalt kaua. Eestis suudeti nendest asjadest minu meelest ikkagi tarvilikult lühikese ajaga kuidagi… mitte küll täiesti üle saada, aga juba hingama hakata. Selles on kahtlemata oma teene nii Smuulil kui ka Remmelgal. Nad ei olnud jäigalt mõtlevad kommunistid või parteilised funktsionäärid. See on üks niisugune kirjandusele osaks saanud vedamine, mida me peaksime kuidagi meeles pidama.

Smuul viidi kiirabiga kodust 4. haiglasse 12. aprillil 1971. Pandi tilgutid ja hapnikutorud peale. Ellen Noot jäi tema juurde haiglasse. Öösel poole kaheteistkümne paiku tõstis Smuul käe, tõmbas hapnikutorud ninast välja ja ütles: „Laseme siit jalga!” Pool üks öösel ta suri. Leo Mardna oli sel ööl valvearst, tema ütles Noodale, et mitte midagi ei saa teha. Lahkamisaruande järgi oli Smuulil mitu haigusnähtu, millega ei olnud enam võimalik midagi ette võtta. Arstid kommenteerisid: oli isegi ime, et ta nii kaua elas. Friedebert Tuglas suri samas haiglas kaks päeva hiljem.

Algus ja lõpp. Seekord lõpp. Telekaamerate ees poolteist aastat hiljem joonistab Ülo Tuulik oma „suure sugulase” elu lõpu veelgi reljeefsemaks.

Ü. T.: Smuul oli selline mees, kes ei kartnud surma. See oli tema juures üks õppimist väärt, kuigi väga raskesti õpitav joon. Mees teadis absoluutse täpsusega, et tema päevad on loetud, kuid suhtus oodatavasse filosoofilise rahuga.

Läheme veel kord tagasi augustipäeva.

Ü. T.: 1971. aasta alguses oli tema õde, kes töötas Kingissepas, rääkinud Smuulile, et võiks uued hambaproteesid teha. Smuul ütles seepeale: „Mis vahet sel on, milliste proteesidega ma lähen.” Kaks viimast eluaastat ei olnud ta enam loomiseks suuteline, oli küll adekvaatne, aga kirjutada enam jaksu ei olnud. Kui Smuul suri, oli uudis juba hommikul kella kaheksastes uudistes — pool üheksa helistas Kirjandusmuuseumi direktor Eduard Ertis ja küsis Ellen Noodalt Smuuli kirju ja käsikirju.

Pärast Smuuli-teemalisi vestlusi on mul viimase 13 aasta jooksul Ülo Tuulikult saadud kokku mitu tundi juttu, millest pool on ka üles kirjutatud. Miks ma üldse olen sellega tegelenud? Olen juba ammu kujutlenud vaimusilmas üht 500-leheküljelist raamatut — kui juba millestki korralikult kirjutada, siis vähemast ei piisa —, mille sisuks on Smuuli elu ja looming ning kaanel autorina minu nimi. Kunagine Ülo Tontsi monograafia ei rahulda meid loomulikult enam ammu. Ka Ülo Tuulik on mu mõtet uuest Smuuli-raamatust toetanud. Tema enda jaoks on hiigelnarratiiv Smuulist ammu valmis, ja tundub, et sama perfektse väljapeetusega sõnastatud, nagu tema ettekanne 2008. aastal Arvi Siia konverentsil. Justkui peast lugedes kannab ta selle lõpulaused ette tol 2012. aasta märtsipäeval Tammsaare muuseumi lähedal telekeldris.

Ü. T.: Smuul on 1968. aastal kirjutanud tuntud luuletuse, kus ta ütleb, et peale surma saab oma laeva, mille tulesid ise ei näe. Ma olen Atlandi ookeanil näinud poolt Eesti Kirjanike Liitu ringi sõitmas. Suured traallaevad kandsid kõik lahkunud kolleegide nimesid: Juhan Sütiste, Evald Tammlaan, Tammsaare, isegi Hans Leberecht on ujunud minu nina all Atlandi ookeanil, August Alle, Jaan Kärner… Olen olnud Tallinna sadamas Oskar Lutsu abikaasa Valentinaga papa Lutsu nimelist laeva vastu võtmas. Ka Jakobsonil, Anveldil ja Pöögelmannil olid oma laevad. Tuglasel ei olnud oma laeva. See on huvitav seik ja väga paljuütlev, sest imelik on kujutleda, et mingi roostes kalatraaler oleks kandnud esteet Friedebert Tuglase nime. Kuigi Aleksandr Bloki nimelist laeva olen küll näinud, ka Vilis Lācise nimelist. 1974. aasta augustis olin teisel pool ekvaatorit ühe päeva ka selle laeva pardal, mis kandis Juhan Smuuli nime. See oli kõige kaasaegsem Saksamaal ehitatud atlantik-tüüpi laev, mille tulesid Juhan enam ei näinud, kuigi ta oli kindel, et saab oma laeva. Selles ta ei eksinud.

Kui Ülo Tuulik oleks pianist, kes esineb laval, saaks sellele järgneda ainult klaverikaane efektne sulgemine, püsti tõusmine ja kummardus. Eetris sõidab telepilti sisse laev ja hakkavad jooksma lõputiitrid.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon