Kirepi kõva raamat

Mihkel Kaevats

 

 

Vahur Afanasjev: „Tünsamäe tigu”.

Tartu NAK, 2015. 108 lk.

 

Selle raamatu tugevaim osa on luuletused, mis ongi luulekogu puhul õige. Raamat koosneb väikestest ühe kandi lugudest, need on lakoonilised, täpsed, õhulised, üldistusvõimelised, naljakad, leidlikud, kurvad, kihvtid ning kõlavad kõigele lisaks ka hästi kokku. Niivõrd hästi, et võtan hiljem eraldi ette küsimuse, kas muud ühendavat raamistikku olekski üldse vaja olnud. Raamat on liigendatud geograafiapõhiselt, see lähtub Kirepi (Kostina) külast kui keskpunktist: üleval, vasemal, keskel, paremal, all. Nõndamoodi saab lugeja justkui pika rattasõidu (jalgratas kui sõiduvahend kordub raamatus läbivalt) ühes Eesti kandis, mille Afanasjev oma raamatuga teeb nähtavaks Eesti kultuuriloolisel kaardil. Ilmselgelt on Afanasjevil Kirepi vanausuliste kandiga sügav side, seda kumab igast väiksest lookesest.

Nendes luuletustes on kõike (eks mõni ole tüütu ka, aga neid pole palju) ning mu arust on Afanasjev lisaks muule teinud ka tõsise stiili- või arenguhüppe; mitte et ta varem oleks kehv olnud, aga ikkagi. Võetud ülesanne pole lihtsate killast: jutustada ära paljude inimeste elulugu ja kaardistada sel moel ühe kandi ajalugu. Selge see, et külainimesed räägivad, aga katsu sa seda lulladesse panna! Afanasjev on sellega suurepäraselt hakkama saanud, kusjuures ka nõnda, et need külajutud ajapikku igavaks ei lähe. Nagu toimetaja ja teised arvustajad on öelnud, töötab see Eesti küla ajaloo ja oleviku üldistusena; ja kuigi mitmed tõed, mis siit välja tulevad, on igale eestlasele ilmselt kogemuslikult nii tuttavad, et neist polekski nagu mõtet rääkida, on need siin suudetud kaalukalt ja mitmekesiselt lahti kirjutada.

Tegelane, kes tervest raamatust läbi roomab, on Tünsamäe tigu. Ta on maagiline tegelane: ühtaegu nagu väljaspool aega, kuid samas oma kojakäärudega nagu aja ja ajaloo võrdkuju. Ta tuleb aeg-ajalt jälle pildile, kusjuures tundub, et pigem just teadliku üldkujundina, mitte korduva kinnismõttena. See tigu on tegelane, kes kinnitab, et need pole omavahel sidumata suvalised luuletused, vaid et pööratakse tõepoolest seotud koduloolehekülgi (kui kobiseda, siis ehk — et vahel tundub see kunstlik). Tünsamäe teost veelgi rohkem raamatut ühendavaks küljeks on luuletuste vorm. Mitte et Afanasjev oleks kogu aeg sama malli pannud, aga tema kirjutamisviis hoiab kogu raamatu vältel mingit ühist joont. Siin on lühikesed proosalood, mida tehnilise vahendina seostab ellips.

Kujundilise poole pealt — ja see on ehk luuletuste tugevaim külg — laseb Afanasjev end suunata teemal. Omajagu on tõesti selliseid anekdoodi (ÕS: „lühike koomilise v. pikantse sisuga ning üllatusliku lõpuga looke”) mõõtu asju. Näiteks: „Andrei Palõ­tšil olid kuldsed käed. / Tõmbas vasika välja, / pärast krabas lüpsinaist. // Liitus Elu Sõnaga. / Poeg hakkas jooma. / Harakas tegi korstnasse pesa. / Ikka viis kurat hinge.” („Kuldsed käed”, lk. 86.) Või: „Porfiri ostis auto. / Naine ähvardas lahutada. Lapsed olid suured. // Toas pinises ohtlik vaikus, / aga juba kutsusid kaugused.” („Auto”, lk. 76.) Või ka: „„Tee nii, et mul ulatuks maani,” / ütles Guido enne jalutuks jäämist. // Nüüd kargab karkudega.” („Kargaja jõgi”, lk. 21.) Ja on ka selliseid konstateerivamaid lookesi, kus lugu jutustatakse ära n.-ö. otsast lõpuni, pausid vahel: „Vidriksoni veski, / paisjärve sünnitaja. // Jahvatati loomajahu, tangu, / tatratangu ja rukki­jahu. // Veski juurde kuulusid / rehielamu ja laut, / küün ja viljaait, / vankri­kuur, sigala ja saun. // Enne sõda tehti poja nimele. // Vidriksoni veski. Tüüp määratav. // Vana säinas / poob ennast õngenööri otsa.” („Vidriksoni veski”, lk. 84.) Need kaks alaliiki loovad juba teatava argise-ajaloolise dünaamika, aga on kolmas, väga eri­palgeline vormikategooria, mis teeb selle raamatu nii võluvaks. Need on nii-öelda kujundiluuletused. On juhanliivilikku kraami: „Tume vaikus karja­metsas. / Tume mühin veski­tammil. / Tume taevas, tume muld, / tume minu meel. // Tahan suurel teel ma minna, / kuid on teised paigad ees. / Metsakivi haigla. / Ravi ennast väike­mees. // Küti ahjus põletatud / tellistest on väike haigla. Suured mured tema põues. / Tume vaikus igal pool.” („Metsa­kivi haigla”, lk. 87.) Juhan Liiv müttas ju samadel maadel. On sellist totaalsuse suunas pürgivat kraami, mis töötab otsekui tagurpidi lehter: pressid end läbi kitsa toru, et suubuda kõiksusse. Näiteks: „Boreaalne looreha / tõmbab suust ja sõrmedest / elusaatuste surma­lähedast kaja.” („Looreha”, lk. 10.) Ja siis on miskit, mida võiks nimetada maagiliseks humorismiks meite lõuna võtmes: „„Ära neid tilku rohkem võta, / ajavad aju paiste. / Natuke veel, kallis Helgi, / siis hakkad jumalat nägema.” // Kukemäel kires kurat.” („Kukemägi”, lk. 44.) Ja „Ühe jalaga mees / ei sallinud lapsi. / Lubas munad maha võtta. // Me ei mõistnud / ta ähvarduste suurust, / jooksime röökides edasi. // Ühe jalaga mees / kasvas maa külge kinni. / Puuduv jalg ajas kasve.” („Ühe jalaga mees”, lk. 63.) Just nende kõiksuselehtrite (millel üksiti oleks ka habemepotentsiaali) ja võlu-kildude dünaamika teeb sellest raamatust hää lugemise; mõlemad neutraliseerivad teineteise võimalikke negatiivseid külgi ja lisavad samal ajal teineteisele mõõdet.

Selles raamatus on aga midagi, mis on totaalselt mööda läinud — minu arust, sest teised seniilmunud arvustused on seda ühehäälselt kiitnud. Räägin siin kujundusest. Muidugi, arusaadav, on üritatud ilusat ja isegi pidulikku väljaannet teha, aga tulemus on nagu väljatrükitud eelmise põlvkonna kodulehekülg. Kujutan ette seda fläšši, mis peaks neid poolringe ja kaardikesi liigutama, nii et jumalimel suu lahti — aastal 2006. Aga raamatu puhul segab see luuletuste lugemist, segab kaasa­vedamist (see on tüütuima kujuga asi rännuteedekotis) ja hakkab veel ka riiulist välja turritama. Kujunduse teeb rünnatavaks tema pretensioonikus. Raamat on pirakas, sellele oleks lihtsam andestada, kui ta oleks väiksem, kitsam, tagasihoidlikum. Suht mõttetult on raamat venitatud ruuduks (põhjendust ehk oleks, kui oleks näiteks laiformaat-fotod sees, aga ei). Lisaks on kaardid ja paiku tähistavad ristid tehtud üsna eemaletõukava joonega. Täppi on läinud ainult font ning peabki üritama keskenduda ainult sellele, et muu ei segaks.

Niisiis üritasin neid tekste korduvalt ette kujutada sellise palja ja kehva vihikukesena — eks fantaasia ikka aita, ja oligi parem. Siin on ka üks teine teema, mis ei ole kindlasti kujundaja isetegevus, vaid Afanasjevi (või ka autori-toimetaja-kujundaja) kontsept­sioon. Panna järjekindlalt sisse kaardid ning kirjutada süstemaatiliselt läbi kogu kandi lugu on uhke ja julge tegu, aga siingi võiks olla võimalus nautida ainult luuletusi, ilma kõige muuta. Seesuguse kontseptuaalse raamita võiks niisama lugeda ja uurides näiteks teada saada, et näe, ongi terve kant ära kirjeldatud, kõva mees! Nagunii kirjutaksid ju sellest ka arvustajad ja uurijad, nii et poleks vaja kõike puust ja punaseks värvida. Aga selles raamis istudes satuvad need ilusad ja loomingulised lühilood paratamatult just nagu kohustusliku ekskursiooni osaks: kas oled juba kõik faktid ära kuulanud, iga sentimeetri vaatamisväärsustest üle vaadanud? Mullegi pakuks huvi seal kandis pedaalida, avastada vanu tellisetehaseid, veskeid ja tühjaks jäänud maju, aga ei tahaks, et kogu see last koormaks luuletusi. Keebi lehvides kohale lennanud Captain Hindsight soovitakski: teinud raamatu lihtsa, ning huvilistele kas või äpi geograafia ja pildimaterjali tarvis. Aga noh, selge pilt, ju Afanasjev tahtis nii, enamikku arvustajaid on see lähenemine võlunud ja nende meelest on see luuletusi paremini siduv lüke. Mine võta kinni. Mu enda maitse kaldub pigem sinnapoole, et parem tulgu fragmentidest tervik kokku, pilt on suurem, kui „värvi ise” lehel kõiki nummerdatud lahtreid ära värvides. Siiski, ilmselgelt on nii autor, toimetaja kui kujundaja omajagu vaeva näinud. Tulemuseks terviklik ja tõesti üldistusvõimeline luulekogu, meeldib see siis viledega või ilma. Luuletused ju jäävad, ja see on hea.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon