Kiretu romaan

Jüri Kallas

 

 

Peeter Helme: „Sofia. Tuleviku mäletajad I”.

„Tänapäev”, Tallinn, 2013. 224 lk.

 

Kui ma kuulsin, et Peeter Helme on kohe-kohe avaldamas ulmeromaani, siis tekkis minus teatav ootusärevus. Olin lugenud mitmeid Peeter Helme ulmeteemalisi arvamusi ning need olid huvitavad: asjalikud ja samas pisut teistsugused. Peeter Helme proosat polnud ma lugenud küll ridagi, kuid ootusärevus oli, et põnev, mida ta teeb.

Romaan „Sofia” on suurema romaani „Tuleviku mäletajad” esimene raamat. Ma ei tea, mitu köidet autoril plaanis on, kas triloogia, nagu tänapäeval ulmes üldiselt kombeks, või vähem, või rohkem. „Sofia” on lõpetatud teos, ning kui kaanel poleks märget esimese raamatu kohta, siis järge ei taipakski oodata.

Tegevusajaks on XXVI sajandi keskpaik, mil planeedilt Sofia leitakse tütarlaps, kes kannab last, lapse isaks arvatakse olevat võõrliigi esindaja. Selles maailmas on inimkond laienenud kaugele kosmosesse, kuid teiste tsivilisatsioonidega pole inimesed kohtunud. Jah, on leitud ühe teise tsivilisatsiooni jälgi ja isegi surnukehasid, kuid tundub, et nad on enne inimkonnaga kohtumist välja surnud.

Rase tütarlaps saadetakse Maale, et teadlased uuriksid oletuste õigsust.

Kuigi asjast pole eriti räägitud, näikse keegi siiski midagi teadvat, ja otsekohe pärast raseda tütarlapse Maale saabumist ründavad tundmatud relvastatud isikud laborit, kuhu tüdruk saadeti.

On tapetuid, labor pannakse põlema, aga õnneks pääseb noor, kuid põlu all olev teadlane Karl Harak koos tütarlapsega põgenema.

Peategelase valik on mõneti õnnestunud, sest Karl Harak ei taipa toimuvast suurt midagi ning seetõttu on lugeja peategelasega üsna samas seisus. Aga et Karl Harak on üsna eluvõõrast tüüpi teadlane, siis ei tea ta ka ümbritsevast elust suurt midagi ning lugejad saavad osa noore mehe targutustest ja omajagu abitust käitumisest. Ja polegi põhjust imestada, et õige pea on põgenikel kannul kaks grupeeringut, kes mõlemad tahavad rasedat tütarlast enda valdusesse.

Romaanis juhtub mõndagi, kuid toimuv meenutab pigem halba põnevusromaani: tagaajamised, karmid palgasõdurid, kolm mõistatuslikku naist, religioosne salaorganisatsioon, suur kosmiline vandenõu ja üks nohikust teadlane selle kõige keskel.

Ütlesin, et peategelase valik on mõneti õnnestunud, kuid negatiivsema poole pealt tuleb märkida, et peategelane on rumalam kui lugeja. On suisa juhm! Lugejale on ammu asjad selged, aga Karl ei saa veel midagi aru. Olgu, nohik ei taipa ehk midagi naistest ja ilmaelust, kuid aju ja kahtlused võiksid teadlase juurde küll kuuluda. Ka annab peategelase isik romaanile pisut uimase ja targutava varjundi. On küll seiklusromaan, aga kuidagi kammitsetud. On ka mõtteid, aga filosofeerimiseni need ei jõua, vaid jäävadki loiuvõitu targutusteks.

Romaani keelekasutus on üldiselt kiretu ning seda häirivamad on mõned keelevääratused.

Üks sõna, mis hakkas mind häirima juba esimesel paarikümnel leheküljel, oli „koperdama”. Tuletagem meelde, et romaani alguses vestlevad omavahel teadlased! Jah, ka teadlased on inimesed ning ei räägi vaid purukuiva õpiku­keelt, aga teadusest rääkides arvan ma neid täpsust taga ajavat. Olgu, ühel teadlasel võib ehk olla mingi nõrkus sõna „koperdama” vastu, aga kolm-neli eri soost ja eri planeetidel asuvat teadlast? Ei usu!

Millegipärast meenus sel puhul üks omaaegne arvustus väidetavalt esimese eesti ulmeromaani „Naiste maailm” kohta, kus arvustaja heitis ette just seda, et planeedi juhtivad inimesed väljendavad end labaselt. Veerand sajandit möödas ja ikka on eesti ulmel samad probleemid?

Loomulikult võib seda n.-ö. koperdamise küsimust pidada arvustaja kiusuks ja väita, et inimkond juhmistub… Või siis, et see sõna oli tol ajal kõigile külge hakanud. Umbes nii, nagu meie ajal kasutab vist küll iga inimene liiga sageli sõna „absoluutselt”.

Eks ma romaani edenedes hakkasin ka ise nõnda arvama, sest sõna kadus enam-vähem käibelt ja ärritus hakkas ununema.

Kuid siis otsustas autor, et on aeg muuta tegelasi värvikamaks, ja seda just nende sõnakasutuse abil. Mis tähendas, et lugeja sai lehekülgede kaupa palgasõdurite genitaliseerivat kõneviisi ehk teisisõnu üsna talumatus koguses pärakupruukimise kirjeldusi ja suguelundite nimetamist. Möönan, et palgasõdurite puhul pole sõnakunst just kõige vajalikum omadus, aga niisugune pingutatud ja omajagu abitu ropendamine tegi need karmid kõrilõikajad pigem naeruväärseks. Usun, et autoril polnud sellist eesmärki.

Lugemise käigus muutus häirivaks ka romaani „Sofia” maailm. Jah, XXVI sajandi keskpaik, inimkond on kosmosesse laienenud ja suure osa Galaktikast koloniseerinud, aga siiski jääb lugedes midagi justkui puudu. Mingil hetkel meenuski mulle Michel Butori rohkem kui poole sajandi eest väljaöeldud mõte, et esialgu tekitab valgusaastate kaskaad küll võimsa tunde, kuid mingil hetkel taipad, et autor on eelmisel õhtul loetud ajaleheartikli lihtsalt ulmekeelde tõlkinud. Peeter Helme romaani lugedes on just selline tunne: Kuala Lumpur Kaks võiks vabalt olla Jaapan ja Sofial toimuv võiks aset leida kusagil Aafrikas.

Oleks romaani tegevus planeet Maa piiridesse jäänud, siis oleks ehk ära jäänud ka nii mõnigi pikk ja tarbetu kirjeldus ning raamat oleks ehk olnud nauditavam.

Nüüd aga tuleb lugemisele tagasi vaadates meelde hulk puudusi ja vähe voorusi.

Puudustena olgu nimetatud kramplik põnevusetaotlus, tüütu ja targutav peategelane, kuivavõitu ja ajuti naeruväärne keelekasutus ning lohisev lugu. See viimane oli romaani teises pooles suisa nii häiriv, et ma tabasin lugemise ajal end üha mõttelt — korraliku lühiromaanina oleks see tekst hulga tugevam.

Positiivsema poole pealt pole justkui ka eriti palju välja pakkuda. Ehk vaid romaani üldideed, kuigi selle mõttekonstruktsiooni õnnestumist või ebaõnnestumist saab siiski hinnata alles pärast kogu romaani „Tuleviku mäletajad” ilmumist. „Sofia” on ju üksnes selle avalugu, mis toimuma hakkab.

Õnnestumistest tahaks esile tuua palgasõdur Ari. Kui enamik romaani tegelasi on kui nupud, mida autor oma suva järgi liigutab, siis Arist on Peeter Helme nappide vahenditega teinud täisverelise karakteri.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi romaani lugedes leidsin end korduvalt arutlemast, mis kõik on romaanis valesti, pean samas tunnistama, et „Sofia” lugemine läks kaunis ladusalt. Kuu aega pärast lugemist ei mõju puudused enam nii häirivalt. Häirib pigem, et suhteliselt äsja loetud raamat hakkab juba ununema, et suurimaks miinuseks võiks hoopis olla teatav erksuse ja sära puudumine. Polnud midagi sellist, mis põletaks raamatu ajju, et ka aastate pärast saaks öelda, et see on see raamat, kus oli see ja see…

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon