Kirjad Lindale Narva-Jõesuust 1926—1927

Eduard Vilde

 

 

Kui Eduard Vilde koos elukaaslase Linda Jürmanniga 1917. aasta kevadel pärast pikka pagulusperioodi (Vilde oli poliitiline pagulane 1906—1917) kodumaale naasis, sukeldus ta ühe tuntuma sotsiaaldemokraadina kiiresti siinsesse poliitikasse ja ühiskondlikku ellu. Vildet jätkus sellel murrangulisel ajal justkui kõikjale. Ta osales Tallinna linnavolikogu töös, avaldas sagedasti päevapoliitilisi artikleid ja panustas „Estonia” teatri arengusse (oli 1918—1919 teatri ametlik dramaturg). Ühiskondlikult aktiivne oli ka Vilde elukaaslane Linda Jürmann (1880—1966). Seda laadi naisi, kes valdasid keeli, oskasid kirjutada (Linda oli üks esimesi siinseid naisajakirjanikke) ja kellel oli pikk Euroopas elamise kogemus, oli väga vähe. Kõik nad tõmmati pöördelisel ajal sündmustesse kaasa. Ka Linda kuulus sotsiaaldemokraatlikusse parteisse ja valiti kahel korral Tallinna linnavolikokku. Hiljem osales ta ka Eesti Naisliidu juhatuse töös. Veel 1920-ndate alguseski olid Lindal kõik eeldused, et jõuda suurde poliitikasse parteikaaslaste Alma Ostra-Oinase ja Minni Kursi kõrvale, ent elu läks teisiti.

Kui Vilde võttis 1919. aastal vastu välisministeeriumi pakkumise minna Taani juhtima Eesti Vabariigi ajakirjandusbürood Estur, jäid ajutiselt Linda hooleks mehe kohustused dramaturgina ja temast sai sujuvalt ka Vilde siinne esindaja kõikides kirjastamise ja Vilde loominguga seotud küsimustes. Peale lühikest perioodi Kopenhaagenis nimetati Vilde Eesti Vabariigi ametlikuks esindajaks (saadikuks) Saksamaal, kuhu ta jäi omal soovil elama ka pärast ametnikukarjääri lõppu (1920—1923). „Saksamaal olen sunnitud elama kahel põhjusel: on odavam kui Eestis ning kliima on tervisele soodsam. [—] Eriti Tallinna heitlik kliima on mulle kahjulik,” tõdeb ta erakirjas 1923. aasta jaanuaris.

Neli aastat lahus elamist said murdekohaks elukaaslaste suhetes. Linda hakkas Tallinnas tegelema Vilde kogutud teoste sarja ettevalmistustöödega. „Kõigepealt oli raskusi tema teoste „kogumisega” sõna otseses mõttes. [—] Mul tuli neid hakata otsima möödunud aegade ajakirjadest ja -lehtedest. Kui Vilde ise Berliinis oli, töötasingi mina tema eest Eestis,” meenutab Linda. Vilde usaldas oma naist läbirääkimistel kirjastustega, lepingute sõlmimisel ja honoraride kättesaamisel. Linda oli otsekui nende ühise ettevõtte tegevjuht. „Sa mu ärijuht,” tavatses Vilde öelda. Kaasade ülitihedast kirjavahetusest Tallinna ja Berliini vahel õhkub aga peamiselt kainet, asjalikku ja töist meeleolu. Valdavad teemad on kirjastamisküsimused, honorarid, kummagi elu-olu, argikulud jms. Nendes kirjades ei ole romantikat, armuavaldusi ega igatsust. Aeg, distants ja mured olid teinud oma töö. Paar oli kasvanud hingeliselt lahku.

Seepärast pole imestada, et 1925. aasta suvepuhkuse veedab Vilde üksinda Narva-Jõesuus. Ta ravib ennast sealsete arstide käe all, puhkab ja kosutab närve. Just sel suvel tekib äsja 60-aastaseks saanud kirjanikul sümpaatia Narva-Jõesuu apteekriproua Rahel Uschmarowi (1887—1966) vastu. Algab kirjavahetus, millest areneb välja intensiivne ja Vilde elu lõppu oluliselt mõjutanud salasuhe. Tänaseni säilinud 107 Vilde kirja Rahelile mõjuvad kui mehe monoloog armastusest, igatsusest ja üksildusest. Need kirjad täidavad omamoodi päevaraamatu funktsiooni (mida Vilde kunagi ei pidanud), neis peegeldub vägagi detailselt Eesti tolle aja tuntuma kirjaniku argielu, loometöö valulised protsessid, keerulised hingelised valikud ja kehv tervis. Tekib varjundirohke pilt kuulsa inimese fassaaditagusest elust.

Vilde sõitis 1926. aasta veebruaris väljaspool hooaega Narva-Jõesuu kuurorti (Raheli kutsel) ja jäi sinna sügiseni, kokku seitsmeks kuuks. Sellel suvel pääsesid võidule kõik tunded ja illusioonid, ning Raheli—Vilde salasuhtest sai avalik saladus. Narva-Jõesuus elades oli Vilde kirjavahetuses ka oma abikaasa Lindaga. Peamiselt on kirjad seotud poolelioleva kogutud teoste sarja väljaandmisega. Linda nõutab Vilde eest honorare, viib raha panka, korraldab asjaajamist. Vilde loomingu väljaandmine on nende ühine sissetulek ja Vilde peab väga lugu Linda oskuslikust ja targast ärilisest mõtlemisest. Kuigi Vilde tundeelu oli 1926. aasta suvega sassi löödud, näeb kirjades abikaasale hoolitsust ja austust. Kirjanik tunneb eriti muret Linda tervise pärast. Kogu kevade oli naine olnud põdur, mistõttu Vilde, terviseteadlik mees, kes ise oli tavaliselt eeskujulik patsient, pidi abikaasat noomima, et see oma tervise eest hoolt ei kanna.

Võib aimata, et Linda tervis ja motivatsioonipuudus viitavad psühho­somaatilistele probleemidele. Mehe viibimine üksinda Narva-Jõesuus tegi talle valu, põhjustas kannatusi. Selle suve veetis Linda hoopis Vilde õe Auguste Landbergi juures Keilas.

  1. aasta sügis oli kirjanikule võib-olla koguni üldse üks keerulisemaid. Armu- ja hingepiinades ning tervisehädade küüsis Vilde uputas ennast töösse ja toimetamistesse. Kuigi tunded olid kasvanud üle pea, sundis ta ennast ratsionaalseks, et ära hoida suuri kaotusi. Kirjavahetuses kasvas aga Raheli rahulolematus ja kärsitus, vastastikku hakati tegema etteheiteid ja süüdistusi. Lisaks lahusolekuvalule piinas Vildet ka oma abikaasale haiget tegemise mõte. Ta kirjutas Rahelile (15. XI 1926): „See on minu südametunnistus, mis kõvasti kisendab. Mulle tundub kuriteona tõugata eemale inimene, kellega me 22 aastat rõõmu ja muret oleme jaganud ja kes mulle ainult head ning meeldivat on teinud, ma pole võimeline seda kuritegu korda saatma. Parem saagu ma oma hingehädas otsa!”

Aasta lõpuks oli Vilde jõudnud psüühilise kokkuvarisemise äärele. Kogu elu oli segi paisatud ja emotsioonid ähvardasid juba jäävate tervisekahjustustega. Vilde krooniline silmapõletik iriit ägenes sedavõrd, et ta paigutati eriolukorras haiglasse. Pärast keerulisi meditsiinilisi protseduure soovitasid arstid Vildele vaid üht: hoiduda emotsioonidest ja vahetada kliimat.

  1. aasta jaanuaris haiglast koju tulles ei suutnud Vilde enam kaksikmängu jätkata ja tunnistas Lindale oma suhte üles. Ja kirjutas sellest Rahelile (17. I 1927): „Nüüd teab ta kõik. Garanteerisin talle kõik ta senised õigused, nagu see alati minu tahtmine on olnud, et mitte lurjuseks muutuda, ja ta leppis sellega.” Vaatamata Linda senigi jahedale suhtumisele tajus kirjanik pärast ülestunnistust kodust õhkkonda masendava ja rusuvana. Ta nägi abikaasat vaikselt kannatamas ja nutetud silmadega ringi käimas. See suurendas hingevalu veelgi.
  2. aasta veebruaris sõitis Vilde taas Narva-Jõesuusse. Sel korral Linda teadis, kelle juurde. Omamoodi sai seekordne kohtumine Vilde—Raheli suhetes määravaks. Kirjanik mõistis, et vaatamata mõlemapoolsele soovile ei tule nende ühisest tulevikust midagi välja, selleks on nad liiga erinevad ja võimetud ka muutuma. Narva-Jõesuust saadab Vilde veebruarikuus Lindale kaks kirja ja teatab üsna otsekoheselt, et „avantüür areneb likvidatsiooni poole”.

Kevadel võtab Vilde arstide nõu kuulda ja sõidab üksi Ungarisse, Hevesi kuurorti. Vaikus, eemalolek ja rahu on kõik see, mida ta vajab ellujäämiseks. Naastes 1927. aasta augustis, kohtub ta Raheliga Nõmmel kohvikus „Silva”. Ei ole täpselt teada, mis nende vahel seal juhtus, ent päev hiljem (19. VIII 1927) saadab ta Rahelile teie-vormis kirja. „Te olete tänasest peale mulle ainult halb mälestus, muud midagi.” Võib aimata, et Rahel tegi teoks oma ähvarduse ning korraldas Vilde kodus „kohtumise” Lindaga. Mis muu võiski Vilde nii otsustavalt käituma panna. Lõpetada päevapealt suhe naisega, kes võib-olla ainsana suutis ta elule mõtet anda, pidi olema üsnagi raske otsus.

Pärast kolme ja poolt vaikimisaastat võtab Rahel 1931. aasta veebruaris Vildega taas ühendust. Vahepeal ennast tervendanud ja hingehaavu ravinud Vilde oli sõpruse ülessoojendamise asjus skeptiline (7. IV 1931): „Mitte ainult ruumiliselt, vaid ka hingeliselt peame jääma lahku, hoolimata minu vaimustusest nocturno vastu meie kunagistes suhetes. Rahu ja vaikus — midagi hinnalisemat pole eluõhtu jaoks olemas.” 1933. aasta kevadeni jätkunud küpsem, distantseeritum ja vägagi otsekohene kirjavahetus lõpeb ka seekord Vilde otsustava ei-ga. Kuni elu viimaste hetkedeni 1933. aasta detsembris pakub talle rahu ja emalikku hoolitsust Linda.

Armastus Raheli vastu on inspireerinud Vilde novelli „Casanova jätab jumalaga” (1932), kus peategelasele toob eluõhtul leevendust juudisoost naine Mirjam. See jäi Vilde viimaseks uudisteoseks ning ühtlasi kirjanduslikuks hüvastijätuks.

*

Eduard Vilde 150. juubeliaasta puhul said Vilde—Raheli kommenteeritud kirjad kui oluline isiklik dokument lõpuks ka raamatukaante vahele.[1] Siinkohal avaldame Vilde 14 kirja Lindale dramaatilisest ajast 1926. ja 1927. aastal. Need annavad võimaluse tajuda Vilde suhet oma abikaasaga ja pakuvad näidet elu mitmeplaanilisusest.

Lindale saadetud kirju aastaist 1904—1932 säilitatakse Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (f. 0, m. 11: 7, 8).

Kairi Tilga

 

N.-J., 3. III 26.

Kulla Linda!

Saadan Sulle M. Hermanni raha sisse nõuda. Lubab keelt ise pisut ajakohastada.[2] Toompea rahaga ootan veel,[3] ehk kinnitatakse kult.-eelarve varsti. — Ära enam karda, et siit pea ära jooksen: maksin tohtrile eile honoraari 20 visiidi eest ette, nii et äripäeviti tema juures käies isegi kuu aega ära kulub. Ta leidis mu närvikava tõsises korratuses olevat ning kirjutas mulle muu seas ette kalte Abreibungen iga hommiku. Apteegiproua[4] tellis mulle Narvast seks otsatarbeks frotteerimisrätti. Kojutulekuks enneaegu pole mul ka sellep. põhjust, et ilmad üsna head — täna kuldne päike — ja et toidu üle väga kurta ei ole. Piima ja mune siit saab, lihast pole suurt asja, leib ja sai nagu Tallinnas, keeduvilja vähe, hinnad kõrgemad kui meil. Terviseid Sulle ja mammale.[5] Ehk viitsid mulle ka kord kirjutada, kui tervis puhanud.

Joll.[6]

[Fotopostkaart]

N.-J., 17. III. 26.

  1. L.! Kas Sa kirja, milles tellisin raamatuid, kätte ei saanud? Või oled haige? Tahaksin dr. Salzmanni vastu sõna pidada ja talle „Mahtra sõda” annetada. Pr. U-le [Uschmarowile] määratud 3 raamatut jäid minu kirjutuslauale, need pidid kaasa tulema. Minu 3 näidendit ei maksa Sul otsima minna, kui neist ühtegi kodus pole. — Paiuki order pidi Tartust Sulle saadetama, kui asi laheneb: teata mulle, kui tuleb. Katsun korteriraha lasta siia saata — homme kirjutan. Kurta mul midagi pole.

Terviseid!

Ed.

[Fotopostkaart]

[Narva-Jõesuus] 19. III. 26.

  1. L.! Palju tänu raamatute eest! Aga ma ei tellinud neid mitte haigelt, vaid üksnes tervelt. Ega ma Sind enam ei tülita, ei tellimiste ega niipea iseendaga. — Kirjutan paiuki pärast esmaspäevaks riigikantselei juhatajale hr. M. Laasbergile, Sind volitades raha vastu võtma, kui toibud. Korteriraha palusin siia saata. Sissekäik riigikantseleisse on see lossi uks, mille kõrval seisab sõdur. Isikutunnistus on [vaja] kaasa võtta. — Romaani lõpp[7] juba Tartus. 11. pgn. korrektuuri käis siin juba ära, 2 1/2 pgn. tuleb vist veel.

Tervitab südamest

Ed.

N.-Jõesuus, 5. IV. 26.

Kulla Linda!

Teades Sinu õudu kirjade peale kostmise vastu, olen hoidunud Sulle pikemalt kirjutamast ning piirdunud postkaartidega, et endast märku anda. Olen üsna kohkunud Sinu kirjast kuuldes, et Sa ikka veel jõudu pole suutnud koguda. Ma ei või Sulle etteheidet jätta tegemata, et Sa oma tervise eest ise mitte põrmugi hoolt ei kanna. Miks Sa ei lähe arsti juurde? On ainult Sinu haiglane eelarvamine, et arstilik abi midagi ei aita. Mulle teevad näit. hommikused külmad abreibungid tõsiselt head — just närvihaiguse suhtes. Ka pean iga nädal soojas vannis käima, mis jällegi närve kosutab. See kõik on Sinulegi kättesaadav, sest vist on Sinugi põdurus ainult närvihaigus. Minu juures on nüüd selgunud, et see mitte skleroos ei ole, mis välja minnes mu südant valusalt atakeeris, vaid kah närvivalu. Seda olla ka prof. Puusepp[8] suvel arvanud, nagu dr. Salzmann mäletab, muudkui keele puudusel ei osanud ta seda mulle teha selgeks. Dr. S. galvaniseeris nüüd 21 päeva minu selgroogu ja südant, ning mu meelest on, kui oleks see mu südamehäda sugu kergendanud. Valu kordub ometi siis, kui millegist olen ärritatud. Kas Sa ei läheks korraks Hugo Hoffmanni juure, kui Sul Puusepa vastu usaldus puudub, nagu Sinust märkasin? Kui jõud vähene — las, ta käib Sulle koju! Puusepp võtab vastu iga kuu algusel ja keskel dr. Trenteri juures, Viru uul., Singeri vastas, 2. korral. Ehk saab aga dr. Thar,gi aru, mis Sul viga. Muudkui mine, muidu võib hiljaks jääda.

Küsid, millal tulen koju. Mis mõte on mul aga tulla, kui perenaised põdurad? Miks ma peaksin neid endaga uuesti koormama? Ma võin apteegimajasse[9] elama jääda kuni maikuu keskeni, siis tuleb ja võtab korteri oma alla apteegi omanik, üks leskproua, kes elab talvel Riias.[10] Mõtlesingi niikauaks siia paigale jääda ja ennast suvitamise vastu ette valmistama tulla (riided jne.), kui enam korterit pole ning pansiooni tuleb ümber kolida. Teine asi on aga, kui Sina tungivatel põhjustel mind koju kutsud — eks ma siis tule igatahes. Suveks mõtlen küll siia jääda, sest ma saan siin magada.[11] Kuid mis teed Sina? Kas on võimalust mammad linna jätta vahest mõne abilise hooleks? Pea aru ja teata mulle! Ootame Naroova lahtiminekut aprilli teiseks pooleks, hobusesõit enne seda on pisut kaelamurdev, nii et ma meeleldi tõsiselgi põhjusel enne seda Tallinna tulla ei tahaks.[12] Süüa saan rahuloldavalt, nii pole mul kojukippumiseks põhjust.

Sa ei kirjuta mulle, kas käisid Toompeal mu paiukiorderit sisse kasseerimas. Tahaksin ka teada, kas see oli ainult märtsikuu peale välja antud või pikemaks ajaks. Esimesel puhul peaksin aprilli-orderit nüüd jälle nõutama. Korteriraha märtsi eest saadeti mulle siia, lasen ka aprilli eest saata.

Nüüd oleks Sul, nagu kirjutasingi, ka Teoste kogu VII ande („Kuhu päike ei paista”) honoraar haridusministeeriumist sisse kasseerida. Kas me ei peaks selle summa, täiendatult 100,000 margani, aasta peale panka panema — ükskõik kumba panka?[13] Seda võiksid teha, kui ehk jälle hakkad liikuma, — saaksime rohkem protsenti. Töötan praegu uue ande[14] kallal ning loodan mõne päeva pärast jaolt käsikirja ära saata, kuigi mitte väga palju. M. Hermannile saadan voli, lootes, et „Päevaleht” maksujõuliseks jääb. Mainitud ilmunud romaani-anne on, nagu juba teatasin, 15 poogn. suur ja maksab 250 mk.

Terviseid mammale, Landbergidele ühes Jassiga [?][15] ja kõige pealt Sulle endale, kellelt ootan peatselt mõne eriarsti diagnoosi.

Sinu Eduard.

N.-J., 20. apr. [1926]

Kallis Linda! Laasbergi asjad toimetatud, sest korteriraha, mille eest ka oli kvitteerida, tuli Sinu kirjaga samal päeval. Silmad sain seda puhku jälle asja ilma atropiinita, ning siia jäädes, kui ilmad kestvalt kevadiseks lähevad, loodan iritis,est[16] tänavugi mööda pääsevat, sest et üldtervis hea õhu tõttu kaunis turd tundub olevat. Turnimisest mul küll asja ei saa — pole lihtsalt aega, kui tööd ka tahan teha. Uue ande tarvis saatsin ka juba ligi 4 poogna jaoks käsikirja Tartu ning järg läheb ehk nädala pärast.

Kirjutad suvikorterist, mida ehk nüüd juba vaja üürida. Ega Sa ometi „oma ette” suvilat mõtle? Rahulikum ju niisugune oleks, aga eks lange Sulle siis jälle perenaise-kohustused kaela, kuigi piiratud suurusel (nagu Võsul viimati),[17] kuigi osalt väljas käime söömas. Ning teenijat tuleks ka jälle nõutada ja pidada. Minu mõte kaldus pangsioonide poole, kuigi neil oma varjuküljed (kooselu paljude teistega), ning neid võib valida, kui juba siin oleme, sest enne juuni lõppu on tube küllalt saada. Mõtlen pr. Hasenjägerilt järgi küsida, kas ta tänavu ka siia tuleb, siis oleks vähemasti söödav toit tagatud, olgu toad, kuidas on. Ruumide poolest kõige paremini sisse seatud olla dr. Salzmanni pangsion (kutsub teda „sanatooriumiks”); seal on paar suve järgemööda elanud ühistegelane Kask, kes ütles toidu rahuloldava olevat, aga hind on kaunis kõrge (kui õieti mäletan 450 mk. päevas — kas toaga või ilma, seda ei tea). Kuna ma kuurhausis ühevoodiga toa eest 4000 mk. kuus maksin ja toidu eest (3 korda päevas) 250 mk. päevas, siis võis seda odavaks lugeda. Nüüd on aga kuurhausil uus rentnik ja see tube vist nii odavasti ei anna. Ning võimalik, et ka Hasenjägeri hinnad tänavu tõusevad — nii oli temalt juba mullu kuulda. Igatahes on siin pansioone valida, nii et see küsimus muret ei tee. On Sinu olukord aga nii, et Sa pansioonis elada ei saa, siis kirjuta mulle, ja ma võin maikuu algul suvilaid käia vaatamas — praegu ehk veel vara.

Ega tea, mis tohter Sulle laulab, ehk saadab Su mõnda Soome, Saksa või Läti sanatooriumi — mis siis?

Soovin Sulle head kosumist pehmete ilmade õlul! Eile läks meil jõgi jääst valla.

Tervitan kõiki! Gustele[18] tänu.

Sinu

Ed.

Jõesuus, 6. mail [1926]

Armas Linda! Jäid talve tagasitulekul vist jälle haigeks, nagu Sinu vaikimisest järeldan. Ootasin teadet, kas käisid tohtri juures ja mis see lausus, ning kas said haminist [haridusministeeriumist] honoraari kätte. Ma ei mõista hästi, miks me selle raha pärast peame manguma ja kauplema, see pidi ju maksmiseks valmis seisma, kui jälle anne valmis, ja tema maksjad olid viimati hrad Uuli ja Ney. Või on nende operatsiooni summad rahaministri tahtel ikka veel kinni? Jätan Sinu hooleks seda summat, kui see Sul käes, aasta peale kuhugi panka panna — vahest Krediitpanka — muidu siis, kui seda heaks arvad. Uuest andest pole ma veel juppigi korrektuuri saanud, millest osutub, et ma käsikirjaga jänni ei jää, sest varsti saab mul pool raamatut valmis.

Tervisliselt käiks mu käsi hästi, kui mitte uus külmahoog mind jälle silmade eest ei sunniks muretsema. Kord löövad ühe, kord teise sooned punama, siis muudkui neelan jälle salutsiili. Loodan siiski tervisega pääseda, sest isu on mul hea ja keha seepärast soe. Lasen omale juba piima hapendada, söön palju mune ja juustu ning vähe liha.

Apteegiomanik, kes oma tütre, väimehe ja nende lastega ühes siia tuleb, ei ole veel teatanud, millal siia kolib — arvatavasti külmaga arvestades. Niikauaks tahaksin paigale jääda — juba üksi Sinu ja minu tervise tulul. Proua Uschmorov elab ka maal,[19] on aga päris põdur, sest et ta hommikust õhtuni jalal on ega murede pärast ööselgi puhkust ei leia. Pühapäeva tal ei olegi! Keetmise ja tubade koristamisega saab küll tüdruk üksi valmis, kuigi proua juhatuse ja õpetuse abil, aga apteek, kus ta on üksi, nõuab liiasti jõudu.

Ehk teatad mulle oma tervisest ja kavatsustest varsti. Kas Guste on juba Keilas? Kui ei, siis tervita teda ja mammat ka. Sulle kosumist!

Eduard.

Õnneks on meie park juba lumest puhas, nii et jalutusteid rohkem. Pean tohtri käsul kaks korda päevas jalutama. Suvel järgneb massaash.

Jõesuus, 22. VI. 26.

Kulla Linda ja pai Gustas! Juba teisel päeval peale minu siiajõudmist[20] läksid ilmad külmaks ja on nii senini püsinud, nii et ma kogu aeg jälle villast pesu olen pidanud kandma, kuna suplemise peale pole mõeldagi. Selle asemel lasen ennast masseerida iga hommiku ja jätkan külma veega hõõrumist. Tervisel pole viga, ainult tuju on halb, sest külma juure seltsib igav töö (8. poogn. on korrektuuris olnud, käsikirja soetamine seep. pakiline) ning konsul Holst määris mulle selle Viini eritöö ikkagi kaela, vastates minu kirja peale, et soovitavat siiski ka kirjanikkudelt ja kunstnikkudelt autobiograafiat ning artiklit välja antavasse propaganda-raamatusse. Millest artiklit kirjutada? Mul pole siin vähemat kui materjaali. Ehk tead nõu anda. — Täna Sa jumalat, et võid jõude olla ja laiselda, ma kadestan siin kõiki, kellel pole sule ja tindiga tegu. Söömas käin nüüd juba Hasenjägerite juures, toit on hea, kuid 50 mk. päevas kallim kui mullu. Kolm korda söömas käimine kipub aga tüütuks minema, veel enam jutuajamine nende lobinat armastavate härrastega. Kuid eks saa kõigest üle.

Miks Sa, Linda, tuulte üle kurdad, kus mets Sul ligidal[21] — ripu oma võrgus, kui selle kaasa võtsid! Soovin Sulle head kosumist ja õele jõudu tööle! Tervitage ka peremeest!

Teie Eduard.

Jõesuu, 17. VII. 26.

Kallis Linda! Minu mitteajakohane haigus on mu oma süü, jäin ühel päikesepaistesel, aga väga tuulsel päeval peale suplemist liiga kaua liiva peale pikutama, et oma toredat supelmantlit näidata. Ühelt poolt põletas päike mu ära (läbi mantligi), teiselt poolt vist külmetasin ka, ja nii oli palavik käes. Mõne päeva eest järgnes siis veel iritise ähvardus: silm hakkas tugevasti punama, nii et pääsu lootust enam ei näidanud olevatki. Neelasin aga nii ohtrasti salicyli — tänu taevale, ilma tohtrita. Kuulsin täna pr. Treu­beckilt, et Nõmmel (siis vist ka Keilas) on palju soem kui meil, kus temperatuur ööseti 6—7 kraadini langeb. Pr. Tr. jutustas ka, et haridusmin. neile nädala kolme eest helistatud ning küsitud, kas nad Nõmme maja 2 milj. ei tahaks ära anda. Hr. Tr. aga, kelle rahaline olukord paranemas, kostnud, et ta varsti maja 2 ½ miljonigi eest enam ära ei anna. Siis jäänud asi jälle soiku. Kes helistaja olnud, seda pr. ei tea.

Kviitungid läksid, raha sain siit kätte. Tunne, et tervis jälle soliidne on, ei ma aga merde enne ei lähe, kui palavus ajab ja iga mure asjataks saanud.

Teile kõigile ainult head! Peeter ja Maret külastasid mind eile ja tervitavad Sind.

Eduard.

[Narva-Jõesuus enne 25. VIII 1926]

Armas Linda! Viimane vihmaperiood tõi minu pahemale silmale siiski iriitise, mida hea eriarst siin ravitseb ja kergemaks põletikuks tunnistab. Õnneks sain ladumisel oleva raamatu parajasti valmis, nii et võin mõne aja põdeda. Valu ei ole. Sind palun, et saadaksid mulle mu tumedad prillid (pesulaua sahtlis) postiga siia — kui „hinnata kaubaproovi” ümbriku sees, mis kinni on pandud paari tihviga (nagu siis juure pandud proov). Ümbrik olgu muidugi tugevamast paberist. Ei tahaks Sind selle asja pärast üksi linna ajada — ehk on Sul seal muid toimetusi veel. Prillisi kannan toas ning väga sooja ilmaga ka väljas. Otsekohest hädaohtu ei ole, ei siis põhjust muretsemiseks. Merde minna ma nüüd enam ei tohi.

Olge tervitatud kõik.

Eduard.

Raamat sai jälle 15 poognat ja on korrektuurist kõik juba läbi.

Jõesuu, 25. aug. [1926]

Pai Linda! Sain praegu Sinu kaardi. Et Sa nüüd jälle linnas oled, siis teatan Sulle, et Kog. teoste uus anne (VIII.) juba on köidetud, nii et, kui viitsid, võid honoraari minna nõudma. Raamatu hind on (15 1/8 pgn. pealt) 260 mk. Kas paned sellegi raha kuhugi heasse panka aasta või mõne muu tähtaja peale, see jäägu Sinu otsustada. Minu arvates on meil täiesti võimalik sedagi summat kõige kõrgemale protsendile panna.

Silmaga hakkan alles nüüd võima töötada, sest uut atropiini enam ei tilguta ja endine lahtub pikkamööda. Jäädavat viga silm seekord ei olla saanud, koguni mõnest endisest „Verwachsungist”[22] vabanenud, nagu mõlemad minu arstid väidavad. (Et üks neist ainult kord nädalas siin käis, siis olin sunnitud veel teist siin päriselt suvitajat tarvitama, kes aga osutus vussijaks.) Jätsin Viini töökese silmahaiguse sundival põhjusel kirjutamata (biograafilise osa saatsin) ning nokitsen nüüd uue „Teoste Kogu” ande kallal, mille materjaal on paraku üks pahemaist, nõudes palju ümbertöötamist.[23]

Viimased vihmad ja tormid puhastasid meie kauni pargi suvitajaist, mis mulle üpris meeldib, sest nüüd olen seal kuningas, ega ole mul ühtelugu kübarat kergitada ja banaalset juttu kiskuda. Peale tormi läks ilm jälle kuldseks. Kojutulek septembri esimesel poolel, nagu juba teatatud.

Korteri- ja paiukirahaga talita, kuidas heaks arvad. Ja kui Su kõht kinni, siis ära unusta „Apenta,t”. Seda ei tule mitte kestvalt igapäev juua, vaid tarviduse järgi (paar õhtut ja hommikut ½ või ¼ teeklaasi).

Terviseid mõlemile.

Eduard.

[Fotopostkaart]

N.-J., 26. aug. [1926]

  1. L.! Unustasin kirjas ütlemata, et hr. Triik siia tahab tulla oma tööd lõpetama,[24] nagu Titi mulle käis ütlemas. See oli läinud nädalal. Ootan teda juba mõnda päeva.

Tervitades

Ed.

[Fotopostkaart]

N.-J., 14. sept. 26

  1. L.! Jõuan neljapäeva või reede hommikuks koju. Hr. Tr[iik] sai portreega ka valmis. Silm on küll jälle valge, kuid täiesti korras pole ta veel mitte. Nägemiseni! Kviitungid läksid.

Ed.

Jõesuu, 10. II. 27.

Armas Linda! Teekond läks väga hästi. Rongis küll magada ei saanud, hoolimata bromuraalist, aga selle eest oli saanisõit mööda Naroova jääd päikese paistel üpris mõnus. Siin pool on küllalt lund, teed imehead ning taevas tänagi jälle selge ja ilm täiesti vaikne. Mul on õigus siinse kontinentaalse kliimaga: kuiv külm, nii et külmetamine soojas riides näib olevat võimatu. Külma oli eile 3, täna 1 kr. Head piima ja värskeid mune on saada. „Naroova” vabriku[25] sulg on alevist pea pooled elanikud sundinud mujale rändama, pargis ja metsas seepärast täieline vaikus. Loodan siin kindlasti paranevat ning une jälle kätte saavat. Ela mugavalt ja jääge terveks.

Sinu

Eduard.

Jõesuu, 19. II. 27.

Armas Linda! Püüa meile korter[26] otsida ikka okasmetsa varjule. Otse ime on, kuida niisugune mets talve vaenuavaldusi tagasi tõrjub. Meil siin on üsna vaikne ka tugeva tuisu puhul, nagu eila ja üleeila, mil pargis 2 korda päevas käisin jalutamas nagu kunagi. Aga imesid on veel rohkem: minu rinnavalu on peaaegu ära jäänud. Ühel tuulsemal päeval hakatuses, kõndides pisut vastu mäge, oli ta mul sama tugevusega kallal nagu Tallinnas; nüüd aga olen võitlusest vaba. Lahti sain siin varsti ka kaasa toodud nohust, ainult köha püsib veel kergel vormil. Ja uni tuleb! Olen juba mitu ööd ilma bromuraalita maganud ning püüan sellega harjuda, kuigi uni tundub hõredamana veel ja viib ärkamistele. Isu tekkis juba esimese päevaga nii, et hommikul võin süüa heeringat ja liha. Silmal pole häda juhtunud, ehk küll käin külmagi ilmaga sidemeta; ta on täiesti valge ja terve, ainult lühike nägemine annab end tunda.

Alles eile tuli mulle jälle 2 poognat korrektuuri (10. ja 11. poogen). Nähtavasti jääb raamat vähemaks kui 15 pgn., sest „Kuul pähe” on läbi ning kolm väikest lõpupala vist üle 2 ½ pgn. välja ei anna.[27]

Tunnen siin tänavu igavust. Der Reiz des Neuen fehlt.[28] Veel teine tundmus hakkab maad võtma — see, et minu avantüür areneb likvidatsiooni poole, et ta tekitab minus midagi pettumuse sarnast. Arvesta seepärast meie ettevõtetes — korter ja töö — ikka endist viisi minu püsiva kaasolekuga.

Mõlgutan jalutustel ideed, suuremat romaani teoksile võtta,[29] kui uus leping haminiga või mõne kirjastusega ei peaks senisel kujul sobima. Parandan praegu veel „Rakvere kosilast”. Sinu hooleks jätan hankida, kuidas honoraari kätte saame lähema ande eest, milleks haminis enam pole katet.

Loodan, et korteri otsimine sulle küllalt aega jätab prantsuse keelt edasi õppida. Kui tulevane sügis tervisele ohtlik, siis ehk sõidame Nizzasse talvitama. Mis puutub minu tervisesse, siis olen kindel, et maaõhk mind pea kõigi haiguste eest kaitseb, kui korter ise soe ja kuiv, aga eks Riviera päike aitaks vanade haiguste jäänuseid paremini kõrvaldada.

Soovin sulle rahulikku puhkust. Tervita Kustast ja mammad.

Eduard.

[1]  Sinu põsk minu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile. Koostanud ja kommenteerinud Kairi Tilga. Tallinn, „Hea Lugu”, 2015.

 

[2]  Kirjastus Tartus (1898—1940). Kirjastaja ning trükikojaomanik Micha Hermann (1866—1943) oli Karl August Hermanni vend. 1926. aastal ilmus M. Hermanni kirjastuses kordustrükina Eduard Vilde tõlgitud Mór Jókai romaan „Kuldaväärt mees” (esmatrükk 1886).

 

[3]  Kultuurkapitali igakuine toetus (pension). Eesti Kultuurkapitali Valitsus asus tollal koos Riigikantseleiga Toompea lossis.

 

[4]  Rahel Uschmarow (1887—1966) — juuditarist apteeker, Eduard Vilde hiline armastus.

 

[5]  Linda ema Kai Jürmann (1856—1945). Elas tütre juures.

 

[6]  Vilde nimetab kirjades ennast nii Jolliks kui Jollamiks.

 

[7]  Vilde kogutud teoste VII anne, romaan „Kuhu päike ei paista” („Varrak”, 1926). Linda Jürmann ütleb oma mälestustes: „Vilde 33-köitelise „Kogutud Teoste” ilmumise ajal lugesin mina alati ühe korrektuuri, sest ta sageli ei mäletanud enam, kas eespool oli tegelaseks Miina, Liina või Tiina. Kokkuvõttes tegi ta aga lõviosa tööst ise.” (Eduard Vilde kaasaegsete mälestustes. Tallinn, 1960, lk. 122.)

 

[8]  Ludvig Puusepp (1875—1942), rahvusvaheliselt tuntud neurokirurg.

 

[9]  Apteegimaja asus Meriküla tn. 31, praegune Vabaduse 31. Hoone pole säilinud.

 

[10]  Apteegi omanik oli pr. A. Abramson.

 

[11]  Vilde on oma kirjades kurtnud Tallinna halva õhukvaliteedi üle, mis tekitas talle terviseprobleeme (näiteks nohu). Vase tn. 2, kus ta kuni 1927. aasta novembrini elas, oli sel ajal veel ümbritsetud karjalautadest. Sealt tuleva haisu tõttu ei saanud kirjanik kodus akentki lahti hoida.

 

[12]  Tallinnast Narva sõitis Vilde rongiga. Sealt edasiliikumiseks oli mitmeid võimalusi. Narvast väljus Narva-Jõesuusse aurik, samuti liikus seda vahet buss. Talvisel ajal, kui meri oli jääs, sai sõita hobusaaniga.

 

[13]  Vildel oli hoiukonto nii Majaomanike Krediitpangas kui ka Riigipangas.

 

[14]  Vilde kogutud teoste VIII anne „Punane mulk ja teised jutustused” („Varrak”, 1926).

 

[15]  Eduard Vilde õde Auguste Maria (1871—1955) oli abielus Hermann Landbergiga (1865—1929).

 

[16]  Silma vikerkesta põletik, põhjustab tugevat valu.

 

[17]  Vilde suvitas Võsul 1924. aastal.

 

[18]  Auguste, Vilde õde.

 

[19]  S. t. Narva-Jõesuus.

 

[20]  Võimalik, et Vilde on käinud vahepeal Tallinnas.

 

[21]  Linda suvitas 1926. aasta suvel Vilde õe pere juures Keilas, Ohtu tee 4. Landbergidel oli seal aia- ja loomapidamine.

 

[22]  Moonutusest.

 

[23]  Vilde kogutud teoste IX anne „Noored hinged ja teised jutustused” („Varrak”, 1926). Köide sisaldab novelle „Suguvend Johannes” ja „Noored hinged”, mida Vilde pidi kõvasti lühendama ja osalt ka ümber kirjutama.

 

[24]  Nikolai Triik maalis Vildest riigi tellimusel portreed. Maal asub Eesti Kirjandusmuuseumis.

 

[25]  Narva-Jõesuus tegutsenud lauavabrik.

 

[26]  Vilde juubeli tähistamisel 4. märtsil 1925 teatas valitsus, et kingib kirjanikule maja koos rohumaaga. Sobiva eluaseme otsimine aga kulges ametnikel vaevaliselt. Vildele maja kinkimise venivast protsessist sai avalik naljalugu, millele andsid hoogu isegi karikaturistid. Lõpuks lõi ka Vilde ise elukoha otsingutes kaasa. Kuigi ta oleks tervise-kaalutlustel eelistanud tuulevaiksemat maapiirkonda, leiti lõpuks sobiv korter hoopis Kadriorust, riigile kuuluvast Kastellaanimajast. Vilded kolisid 6-toalisse korterisse 1927. aasta novembris.

 

[27]  Vilde kogutud teoste X anne „Kosilane Rakverest ja teised humoreskid” („Varrak”, 1927).

 

[28] Uudise võlu puudub. (Sks. k.)

 

[29]  Romaani „Rahva sulased” eeltöödega alustas Vilde aktiivsemalt 1932. aastal. Ta jõudis valmis kirjutada 3 peatükki, mis ilmusid „Loomingus” (1934, nr. 1—3).

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon