Kirjanik loeb. Tiit Aleksejev

Foto: erakogu

Foto: erakogu

 

Kirjanik loeb? Kirjanik peaks kirjutama, päevad on loetud, kõik tuleb ära kasutada. Aga kui autor esitab millegi erilise ja originaalsena loomingut, mille keegi teine on ammu kirja pannud, on kuidagi piinlik.  2018. aasta Headel Ridadel küsiti Michel Faberilt, milliseid raamatuid ta ise hindab. Faber vastas, et ta ei loe palju, ehk kolm-neli raamatut aastas. Ja täpsustas: ärge saage minust valesti aru, oli aeg, kui ma lugesin kolm-neli raamatut nädalas. Ainult see aeg on ümber saanud. Oluline tähelepanek, kirjanik peaks absorbeerima erinevaid hääli ja stiile ja ühel päeval, kui omaenda käekiri paigas, võib need kõik kõrvale jätta. Siis võib raamatuid ette võtta uudishimust või lugemisnaudingust. Mäletan kahte imelist aastat, kui ma ainult lugesin. Üks neist oli ülikooli teisel kursusel. Vormistasin selleks endale akadeemilise puhkuse. Mu isa küsis: sa kavatsed võtta terveks aastaks aja maha, et lihtsalt… lugeda? Ilukirjandust, täpsustasin. Ahah, ütles isa ja ma ei ole kindel, mida ta sel hetkel mõtles. Ma ise olin otsusega rahul ja olen seniajani. Kusjuures mul ei olnud toona üldse plaanis kirjanikuks saada. Istusin Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogu „pesakastis” ja võtsin teoseid ette puhtalt lugemisrõõmust. Kui ära väsisin, siis tukastasin sealsamas. Peenematel lugejatel olid omaette kabinetid, aga üliõpilasel polnud sinna asja. Vineerist kast, mis kolmest küljest vaadet piiras, oli piisavalt privaatne. Nutiseadmeid ei olnud ja lähim telefon helises ehk raamatukogu käskijanna kabinetis.

Sel aastal olen lugenud Kirjanike Liidu romaanivõistluse käsikirju. See oli juba neljas kord vabatahtlikult selles žüriis olla. Käsikirju oli kokku 81 ja neist tuleb mingi muster esile. Kaugeltki mitte kõigist ja ka mitte igaühest eraldi, aga tervikuna. Igal võistlusel on oma juhtmotiivid või korduvad teemad. 2021. aastal oli selleks mitu elu või ühe elu mitu versiooni. Ilmselt on see seotud pandeemiapiirangutega, ootamatult tekkinud võimalusega endasse vaadata ja küsida: kas see, mis mul on… olen ma sellega rahul? Mida ma üldse oma elult tahan? Tahan ma midagi või lähen juba ammu ise­voolu teed? Aga ei saa välistada, et kätte on jõudnud küsimuste esitamise aeg globaalsemas plaanis ja et ühe väikerahva kirjandusvõistlus peegeldab hoopis laiemaid arenguid. Nii mõndki romaanivõistluse käsikirja lugedes olen mõelnud gnostikute uskumusele, mille kohaselt on meie maailma loonud käpardist pantokraator. Ta on kasutanud iseenesest puhast algainet, mille taga on hoopis teistsugune looja, aga ta on sellest kokku klopsinud vildaka kosmose. Ja inimene eksleb ja otsib ümbritsevast asjatult mõtet ja tähendust. Ja sõnastab faute de mieux seletusi, näiteks, et headus on kurjuse puudumine või et kõik olemasolev peab rõhutama sureliku vaba tahet. Aga tegelikult on meie ümber kiivas dekoratsioonid ja keskpärane lavastaja on pannud näitlejad esitama puist dialoogi. Kusagil on täiuslikum maailm, aga sinna jõudmine nõuab pingutust, äratundmist ja lahtiütlemist. Lihtsam on edasi mängida, aplaus on garanteeritud, vaatajad seisavad püsti ja plaksutavad. Võib-olla antakse isegi auhind, selle maailma parimale loojale. Aga teinekord murrab ülalt valgus läbi, meeldetuletusena.        

Omaette kategooria moodustavad raamatud, mis aitavad teisi raamatuid kirjutada. Mul oli aastaid kirjutuslaual Samuel Becketti „Kuidas see on”, millest lugesin enne tööle asumist lehekülje või paar, omalaadse häälestusena. Samal eesmärgil olen lugenud Jon Fosset ning Jaan Kruusvalli, aga need mõjuvad pikapeale masendavalt. Becketti lugu võib olla esmapilgul trööstitu, aga mulje on helge. Võimalik, et Beckett ei ole enda loodud maailma liiga tõsiselt võtnud, ta on aru saanud, et viga on sinna sisse kodeeritud ja et väike huumor aitab edasi minna. Maailma parandada, nii palju kui võimalik. 

Siis on veel teiste raamatute avastamise raamatud, see on üks põnevamaid teekondi, kui saad aru, et kunagi palju tähendanud autori taga on keegi teine, kes on originaalsena tundunud stiili palju ehedamalt kasutanud. Nii olen jõudnud Pascal Quignard’i juurest Francis Ponge’ini ja L. F. Céline’i juurest Octave Mirbeau’ni. Need ei ole ilmselt eriti originaalsed avastusretked. Aga mulle on nad rõõmu pakkunud.

Ammendamatu rõõmu ja valguse allikaks on veel „Loomingu Raamatukogu”. Kui varem tuli väljaandeid raamatupoest otsida, siis praegu on toimetus kõrvalkabinetis.  Kuulen seina tagant liikumist, koputan uksele ja küsin võimalikult väärika näoga: uus number on vist välja tulnud? Sama lugu on „Loominguga”. Olen mõelnud, et täiuslikus maailmas võiksid meie korruse peal tõlkida Mati Sirkel ja Hendrik Lindepuu. Mõlemad on fenomenaalse jõudlusega, vähemalt korra nädalas tasuks ikka läbi astuda: uus raamat on vist välja tulnud?    

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood