Kirjaniku üksindus

Leo Luks

 

 

Maarja Kangro: „Dantelik auk”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 141 lk.

Maarja Kangro teises novellikogus kestab „Ahvidest ja solidaarsusest” tuttav meeleolu — kirjaniku üksindus. Samas ei kirjuta Kangro metafüüsilist refleksiooni kirjutamise needusest, olemuslikust üksindusest, mis Kafka ja Blanchot’ arvates kirjaniku elust välja rebib. Kuigi Kangro tekst on erudeeritud, ei saa tema novelle pidada loomise painest pajatavaks metakirjanduseks. Samuti ei ole õigustatud üksinduse taandamine koduigatsuseks, olgugi et sageli viibivad novellide tegelased võõrsil. Kindlasti ei joonista Kangro meile külmetava kunstniku portreed, üksildased tegelased toimetavad „normaalse inimese” kombel, väisavad restorane, üürivad autosid ja hotellitube. Mõlemad Kangro novellikogud on oma põhikoelt lood elulisest inimlikust üksindusest, soovitud läheduse puudumisest inimsuhetes, meenutused kaduma läinud kirest: „See on see, mida kõige rohkem tahta. Ma tahan ihaldada. Ilgelt. Ma kardan, et ma muidu suren ära. [—] Ma tahaks kas või kellegi pärast kannatada, aga mitte enam seda praegust jama. Seda käib-kah-värki.” („Homaarid kahele”, lk. 29.)

Üksildane uitaja Kangro novellides on juhtumisi kirjanik (aga mitte kirjutamas), kes on sageli juhtumisi võõrsil, meenutamas kadunud kire-aega endiste kallimate seltskonnas („Dantelik auk”, „Homaarid kahele”, „Chick-lit ja tõlkekristused”). Kangro proosaloomingu põhihoovuseks ongi sääraste meeleolupiltide maalimine sündmustevaeses keskkonnas — vabakutseline võõrsil, kus on rohkesti aega üksindust tunda, pole vaja kiirustada, elu ei sunni takka. Meeleolu on sellistes lugudes hästi välja joonistatud, keel on täpne, dialoog veenev. Midagi suurt ei juhtu ega peagi juhtuma, tekst algab ja lõpeb, üksindus jääb. Eraldivõetuna ei teki ühtegi novelli lugedes tüdimust, aga kui üldistavalt vaadelda, siis jääb üksilduse psühholoogilisest portreest pikapeale väheks. Õnneks ei piirdu Kangro looming põhihoovusega, lisaks juba kirjeldatule on tema juttudes palju muud, mis lisab neisse põnevust ja dünaamikat. Kuid tuleb märkida, et seda mitmekesisust pakkuvat muud leidus „Ahvides ja solidaarsuses” palju rohkem, mistõttu „Dantelik auk” jääb esikkogule kunstiliselt alla.

Esikkogu novellides suutis autor lugejat rohkem üllatada, psühholoogilist pinget kandvad dialoogid-konfliktid toimusid keset tõelisi sündmusi, enamasti leidus novellides nii intriig kui ka puänt („Külas”, „Impotent ja surm”, „48 tundi”). Näiteks novellis „Glabro” suudab Kangro luua tõeliselt veenva õudusjutu-õhkkonna. Uues kogus on sündmuslikku pinget dialoogi kõrval liiga vähe, ainus tõeliselt üllatav ja dünaamiline novell on „Žürii”, kuid lõpust jääb selle groteskse loo puhul kunstlik mulje, mõjule pääseb irooniline sõnum, kirjanduselu naeruvääristav metatasand. Novellis „Giulio ja Leedu küsimus” üritatakse luua kõhedat-ohtlikku õhustikku, kuid „Glabroni” see ei küüni. Lisaks on lugu liiga staatiliselt pooleks jagunev: algusosa dialoog väikese kultuuri kompleksist (mis on palju mõjusamalt läbi mängitud „Stipendiaadis”) ning lõpuosa sündmuslikkus. „Saluudis” leiab küll aset surm, aga nii ootamatult ja vaikselt, et see ei tõuse leige üksilduse meeleolust esile. Tõsi küll: selle novelli lugemisel tuleb ilmsiks kaks tasandit: inimese üksindus ja lugejata kirjaniku probleem. Kõige paremini on sündmusliku pinge loomine lihtsate vahenditega õnnestunud novellis „Klaasnuudlid” — väga veenev lugu looja häbist.

Oleks karm nõuda, et iga jutt peab sisaldama sündmuslikku pinget — ei pea. Võib ju kedrata Sauteri kombel meeleolupilte ja tundevirvendusi, luua nende ümber tabavaid metafoore ja teoreetilisi üldistusi. Kõike seda on Kangro kogu aeg hästi teinud ja jätkab „Dantelikus augus” tuntud headuses. Ent kui psüühilisele sisekosmosele lisandub üllatusi täis süžee, on lugemisnauding suurem ja mitmekesisem. Seda võib igatahes öelda, et seni on Kangro suutnud sissetallatud radu vältida: kunagi pole lugedes ette aru saada, kuhu jutt välja jõuab. „Dantelikus augus” on kaks põhivarianti: kas juhtub midagi etteaimamatut või ei juhtu midagi. Märgata on tendentsi, et ootamatute süžeekäikude asemel pakub Kangro meile üha rohkem mõtisklusi kirjaniku staatuse kohta („Žürii”, „Giulio ja Leedu küsimus”, „Chick-lit ja tõlkekristused”, „Saluut”). Tulevik näitab, kas tegu on loomeviiside mängulise vaheldumisega või üritab Kangro hoopiski käänata kirjanduslikku keelt iseendasse, lõpetada tähistamine ja lugude jutustamine, kirjeldada kirjanduse pidevat luhtumist. See oleks samm kirjaniku inimlikust üksindusest kirjutamise olemuslikku üksindusse.

Leia veel huvitavat lugemist

Martin Luther
Kęstutis Navakas
...

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon