Klaassilm

Eeva Park

 

 

Pilt puuvõra tihkest varjukuplist ning vanamehest, kes istus punutud põhjaga köögitoolil selle musta varju veerel, kaheraudne süles, kõrvetati kitsast seinapraost õuelepiiluja pilku otsekui tätoveering.

Õhk oli kuum ja täiesti liikumatu. Ainus, mis liikus, oli vanamehe pruunis sandaalis üle põlve tõstetud jalg, mis just nagu kehast eraldi eksisteerides rammusa rohelise rohu kohal lõdvalt üles-alla õõtsus.

Äike oli tulemas, selles ei olnud mingit kahtlust, aga alles kunagi hiljem, võib-olla öö hakul, sest taevas vanade talupuude kohal oli veel peaaegu pilvitu.

Õuel istujat, sasitud kanakulli meenutavat meest ei paistnud aga ei hautav kuumus ega ilmamuutusest üha verejanulisemaks muutuvad sääsed mingilgi määral segavat. Isegi oma varrukaotstest narmendavat pintsakut ei olnud ta seljast võtnud, ning kui ta keeras oma kehkjalt valge nokkmütsiga kaetud pead kortsulise kaela otsas, vaatas vahajate vuntsidega näost küüni poole üks vana ja vesiselt tuhm, teine aga täiesti kirgassinine silm, ja kuigi küünis kükitaja juba teadis, et see on tühjaks jooksnud silmaauku täitev klaassilm, tundus talle nüüd, et just see silm näeb teda läbi seinalaudade. Pingsalt oodates, et istuja oma kõrgel, piniseval häälel kõigile teada annab, kus tema hommikust peale redutab, tõmbus ta oma hämaras peidukohas üha enam kägarasse.

Kuid vanamees vaikis. Ainult uksed kolksusid, kardinad liikusid tõmbetuules, verandale kaeti järjekordset kohvilauda. Ema vilksatas läbi õue, sest kuigi verandal oli söögitegemiseks nüüd väike gaasipliit, siis kooki küpsetada sai ikka ainult köögis, suure pliidi ahjus. Vanamehest möödumata aga ei pääsenud ka sinna ning väljapiiluja nägi, kuidas jala õõtsumine korraks peatus ning siis — verandalt kostva häältekõma saatel — uuesti rütmiliselt pihta hakkas. Õõtsumise rütmis oskas ta eristada nüüd juba silmanähtavaid erinevusi. Vanamehe jalg vibas kord kiirelt ja energiliselt, kohati selle takt aeglustus, sandaali liikumisse tekkisid seisakud, väljendades küünisolija meelest nii pingsat kuulatamist kui ka pealtkuulatud jutu huvitavuse astet.

Küüniskükitaja endani ei ulatunud neist vestlustest mitte ühtki arusaadavat sõna. Isegi omaenda nime kõla ei suutnud ta enam eristada ning nüüd oli ta juba kindel, et peale hommikust otsimist ja hüüdmist ei panda ta puudumist praegu enam tähelegi.

Heinaküün ta ümber oli tühi, kuid õhk eelmise aasta pebretolmust nii kare, et kurku kõditavaid köhahooge oli üha võimatum tagasi hoida: sisse hingata oli valus, kükitada oli valus, jalgevahe oli valus. Hommikul üle õue joostes polnud tal meeles, et kahisevatest koormatest, mis peale jaanipäeva pärani uksepoolte vahelt siia sisse lükati, olid nurkades alles veel vaid mõned talvejärgsed sületäied, tema aga oli lootnud end siin heintesse peita. Üldse oli tuttav küün nüüd hoopis teistsugune, kui ta seda mäletas — oli kõledalt suur ja kõrge ega meenutanud sellisena üldsegi neid tagaajamismänge, mida ta koos teistega siin heinakantsi otsas hüpates oli mänginud, vaid hoopis kõmisevalt tühja kirikut. Katuseaukudest langesid valgusejutid otse ülevalt alla, kõvaks tambitud põrandale, ja võib-olla just see hämarust läbistav valgus ning ta enda kössitav asend panidki nurgas kükitaja pomisema seda, mida ta polnud üldse kavatsenudki:

„Kui sa oled seal… no ükskõik kes… Ma ei taha siin enam olla… Ma tahan ära…”

Kuid kohe selgus, et rääkida oli tunduvalt ohtlikum kui köhida, ja selleks, et ninas kipitavat nuttu alla suruda, kasutas peitupugenu juba läbiproovitud meetodit: ta võttis reie sisekülje pehme naha sõrmede vahele, keeras selle kokku, pigistas nagu jaksas ja istus siis, kiiresti sisse ja välja hingates, kuni valu ta sõrmed vallandas.

Üksik iil raputas paokvel küüniust, kusagilt päris kaugelt kostis äikesetüminat, aga kui ta oma veekalkvel silma prao vastu surus, oli väljas kõik muutuseta.

Külaliste auto seisis ikka veel sirelipõõsa varjus ja mutimullahunnik, mida vanamees toolil istudes valvas, sõrm püssipäästikul, oli ta jalge ees täpselt sama kõrge nagu ennegi.

Ühes asjas oli vanamehel õigus: mutte oli tõepoolest iseäralikult palju.

Kogu kummelimuru, mis alati oli katnud õue taluhoonete vahel, oli nüüd tihedalt täis mutimullahunnikuid ning selle üleskergitatud mulla ärakandmisest ja tasandamisest polnud ka mingit abi, sest järgmisel hommikul oli neid veel rohkem kui enne.

Kuid arvata, et ammu tolmhalliks kuivanud hunniku tipust vanamehe jalge ees veel mutt nina välja pistab, nii et teda saaks püssiga maha lasta, võis ainult see, kes pole värskeid mutimullakuhilaid kunagi jälginud, mõtles piiluja, kes oli veel enne külaliste saabumist saanud käsu reha võtta ning hunnikud laiali riisuda.

Sest kõik pidi saama korda ja puhtaks, rohkem kui kunagi enne.

Seekordseid külalisi oodati juba mitu nädalat ja nende ootuses oli mitte ainult tavapäraselt aknaid ja kardinaid pestud, vaid ära värvitud ka ülemise toa kaldlagi, hävitades sealt vihmalaigumaalingud — selle pruunikate äärtega maakaardi, mille rannajoont ja kõrgustikke enne uinumist alati nii hea oli uurida. Ka kõik padjad, tekid ja põrandavaibad viidi välja, aedadele tuulduma, ja põrandad küüriti viimase kui nurgani puhtaks, nii et lõpuks käisid nad ise neis tubades peaaegu et kikivarvul. Nii pidulik näis talle kõik, et ta nägi juba unes, et on ise see külaline, kelle jaoks ema vaasidesse lilli sättis ja kooki küpsetas, aga kui siis külaliste auto lõpuks ojaäärsete puude tagant välja veeres ning auklikul teel vänderdades aeglaselt lähenes, ahastas ema iga augu pärast, millest külalised läbi pidid sõitma.

„No ei jõudnud ma teed parandada, ja kust seda killustikku võttagi,” ägas ta lokirulle peast rebides ning nägi alles siis vanameest, kes, püss süles, keset õue toolil istet oli võtnud, kuid siis jõudis auto juba õuele ning vanamehelt aru pärima minna polnud enam võimalik.

 

Saabujatele veidi hiljem põhjalikku ringkäiku tehes püüdis ema õuesistujast võimalikult suure kaarega mööda käia, kuid sellest hoolimata elavnesid mõlemad külalised — suure suvekübaraga Helen ja ta poeg — ikkagi alles silmates õuel istuvat meest ja püssi tema süles.

„See on meie majavaim… Voldemar Krumm,” kuulis külaliste sabas püsiv Kaisu oma ema heledalt naerukil, aga siiski pingule tõmbuvat häält. „Sai sõjas põrutada… ja vist ikka kõvasti kohe,” selgitas ema vabandavalt käsi laiutades. „Kuid inimesteta kohta murtakse ju kohe sisse, ja ise ma olen siin ikka ainult suvekuudel… Aga lähme nüüd metsa ja toome lõunaks kukeseeni. Meil on siinsamas päris lähedal lausa oma salakoht, kust saab mõne minutiga terve praepanni jagu…” püüdis ta korvi käes kõigutades külalisi uuesti liikvele meelitada. Kuid vanameest ja ta kaheraudset silmitsevad külalised viivitasid.

„Ommukust saati valvan, aga nad kuradid on ju kavalad — nüüd nad sunnikud ei liiguta kõrvagi, aga küll ma neile veel paugu ära panen!” urises Voldemar, heites ainult korraks pilgu kõrvale, pärani silmi vahtiva Heleni — ta kübara, õhulise kleidi ja ilusate suvekingade ning ta ülikitsastes valgetes pükstes pojanolgi poole.

„Mis „sunnikud”?… Kellest ta õieti räägib?” uuris päikeseprille kergitav noormees selja taha vaadates tema, Kaisu käest ning koputas siis — naeratades — sõrmega küsivalt vastu oma meelekohta.

„Jah, palun ütle, mis valvet sa siin keset päeva pead?” tahtis nüüd teada ka Kaisu ema. Ning lisas siis pilku üle omaenda koduõue ning seda piiravate, juba lagunemas katustega kõrvalhoonete libistades: „Meil on siinkandis ülearugi rahulik… Viimane suur uudis oli see, et metsavahil oli rebane kanu murdnud, aga sul, Volts, pole ju enam kanugi.”

„Mis neist pidada, need situvad kõik kohad täis… Kas sa, Anu, siis siin enam paljajalu patseeriks! Mina valvan hoopis mutte!” kuulutas vanamees, olles oma tõrjuvast olekust hoolimata ilmselgelt rahul kogu selle tähelepanuga, mis talle osaks sai.

„Nüüd ajad sa küll niisama lora,” ohkas ema ning tuletas meelde poebussi ootajate juttu, et kui Voltsi suu liigub, siis ta kas sööb või valetab. Vargad varasteks, aga Anu oli üsna veendunud, et see oligi just ta majavalvur ise, kes kuuri alt kõik tööriistad ning sindlimasina rahaks oli teinud, ja seda, et pikad ja kõrged, tervet õue piiravad puuriidad üheainsa talvega Voltsile ja ta naisele elamiseks antud toa ahju kütteks võisid kuluda, oli ka lausa võimatu uskuda. Küsimuste esitamine kadunud asjade kohta oleks aga samas tähendanud arvatavasti seda, et ta maja alalistest elanikest ja seega ka valvajatest hoopis ilma jääb.

„Kus tas’ lora on — need kuradi litsid on kogu õue üles müttand! Öösel ei saa enam välja kuselegi tulla, kohe oled hunniku otsas käpuli,” selgitas vanamees käega viibates. Ja tõotas siis, kergitades ähvardavalt püssitoru: „Aga ma veel kütan neile mõlemast torust, nii et vähe põle!”

„Kuid nad on ju maa sees… Kuidas te neid niimoodi sihtida näete?” imestas nüüd endale tuult lehvitav Helen vanamehe jalge ees olevat mullahunnikut silmitsedes, ning vanamees vastaski klaassilma välkudes kohe ja innuga:

„Seep see asi ongi: ma näen oma ühe silmaga paremini kui teised kahega! Nii kui muld alt vähe jõnksab, annan torust tuld, ja siis ei jää mutist muud kui peotäis paska!” Ning oma sõnadele kaalu lisamiseks vedas ta püssikuke vinna, konksus sõrm liikus parempoolsele triklile ning nägeva silmaga sihikut jälgides võttis ta sisse laskeasendi, nii et talle üha lähemale nihkunud suvitajad peaaegu et üksteise otsa komistades mitu head sammu kaugemale taganesid.

„Mul on siinkandis kõikse täpsem käsi ja silm… Sõjas sai kahesaja meetri pealt venelasi nagu pohli siruli tõmmatud, ja kui kellegil on vaja oma koerale otsa peale teha, siis kutsutakse kah ikka mind. Ma sain sakslaste käest raudristigi kaela, aga siis olid mul veel mõlemad silmad pääs. Kas tahate näha, miuke üks õige kunstsilm on?”

„Ei, ära nüüd jaura… Kesse seda…” hüüatas Anu, kuid enne, kui ta jõudis külalisi hoiatada, oli Volts püssi põlvedele toetanud ja oma üldse mitte maamehelikult konksus, vaid hoopis pikkade ja nõtkete sõrmedega silma välja koukinud, ning juba läikiski klaassilm niiske ja sinisena ta väljasirutatud peopesal.

„Ikka täis värk, mitte mõni venkude klaasplönn. Saksa käsitöö — parem kui päris!” kõõksus vanamees võidurõõmsalt. Ja ainult turtsatas, kui Sten, kes naiste taandudes lähemale oli astunud ning silma uurinud, teatas:

„Normaalne. Veresooned peal ja puha.”

„Või normaalne… See tehtigi kohe akuraat minu silma värvi järgi… Noore poisina olin ma ikka kole ilus mees. Küll ma neid halastajaõdesid seal haiglas siis krabasin — aga ega ma seda muidu ei kasuta kah kui pühapäeval.”

„Täna on neljapäev,” teatas Kaisu varbaga mutimullahunnikut uuristades. Ta oli klaassilma ja tühja silmakoobast juba palju kordi mitte ainult vaatama pidanud, vaid silma ka käes hoidnud.

„Olgu mis ta on… Vahel ei viitsi teist päevade kaupa silma torgata, aga korra, kui mingid tatid linnas turu taga naaksuma kippusid, siis võtsin pääst ja tegin — pööö!” matkis vanamees tookordset röögatust. Ning lisas võidukalt: „Aga nad litsid lidusid!”

„Kummad need siis olid — litsid või poisid?” muigas Sten ja tegi teist juttu, et oma tahtmatut ehmatusvõpatust tasa teha. „Vabandage, aga kas teil püssiluba üldse on?”

Vanamees oleks nagu alles sel hetkel küsija olemasolu märganud. Ta pööras oma tühja silmaauguga näopoole otse rääkija suunas ja põrutas:

„Mis kuradi luba?”

„Ei midagi. Ma lihtsalt tahtsin teada, kas teil siin keegi sellist asja üldse kontrollib või…”

„Mis on sul — kuradi nolgil — minu papretega asja?”

„Ega minul isiklikult pole sellest midagi, ma lihtsalt tahtsin teada, et kui keegi tuleb ja neid näiteks näha tahab.”

„Siis näitan, ja asi vask. Enne põle siin kellegil midagi nuhkida. Või veel näita luba… Mul on kõik papred korras. Mina olen 78 protsendi ulatuses invaliid — 23 kranaadikildu peas ja keres — ma saan mahalastud varese jalgade pealt jahiseltsilt tasuta püssirohtugi… Näe, seal nad kuivavad,” ütles ta käega põõsaste vahel rippuvale tühjale pesunöörile osutades.

„Aitab nüüd. Meil tõesti ei ole soovi su varesejalgu üle lugema hakata. Me läheme metsa ja jätame su siia mutte valvama… Kaisu, mine sina ees ja näita teed,” kamandas Anu vastuvaidlemist välistaval toonil, vanamees aga tõstis klaassilma suu juurde, tõmbas hallikaspunast keelt pikalt suust välja ajades sellega üle peos kuivaks muutunud klaasi ning pistis silma kortsus lau alla tagasi.

„Näh, ongi paigas,” teatas ta. Ja hüüdis siis minejatele järele: „Kui ma kõik need mutid ära nülin, siis saab plika omale uhke kasuka. Mutinahk ju just nagu sammet, ja kui ta talvel siis seal Talnas uulitsal sihukesega ringi patseerib, siis põle kellegil teisel sihukest nahka seljas.”

„Kas ta on teil päris loll või ainult mängib lolli?” küsis Sten üle õla õue poole tagasi vaadates ning plika, kes seda ootamatut seisatust polnud arvesta­nud, vastas hooga talle otsa komistades, et on mõlemat.

 

Ja siis oligi kõik juba roheline ja sahisev.

Sõnajalad ulatusid vöökohani, päike ja taevas olid üles vaadates väga kaugel, ning külalised, kes algul, metsa sisenedes, veel vanamehe mutijahti ja ta klaassilma naersid, jäid korraga omaenda häälte kaja kuulatama.

„Ega teil siin — peale nende hirmsate muttide — ometi päris kiskjaid ole?” küsis Helen, ta jäi kuuseokastest vetruval rajal seisma, et kingast oksaraagu välja koukida, toetas käe lähima puu vastu ja ta ranne oli kohe millegi kleepuva küljes kinni.

„Ma ei tea, aga Kaisu räägib igal õhtul oma voodis, et siin elab musti pantreid…”

„Nad elavadki,” noogutas sarapuu laialehelisest varjust välja karanud plika, vaadates tagasi viimasena lonkiva Steni poole.

„Ah jaa, eile hommikul nägin ma küll just siinsamas põtra,” meenutas Anu, ulatas Helenile jänesekapsa helerohelise lehe ning hüüatas siis metsaoja äärde jõudes ja seal vee kohale kummardudes:

„Tule maitse, kui hea see on! Alati, kui ma kevadel siia tagasi tulen, siis avastan, et olen linnas õige vee maigu ära unustanud…”

Helen tuligi ettevaatlikult oja äärde ning püüdis oma kuusevaigust kätt tagajärjetult puhtaks pesta, võttis siis vett pihku ja jõi pead kallutades ettevaatliku sõõmu.

Vesi oli ehmatavalt jäine ja täiesti maitsetu. Suhu ei jäänud temast muud kui hambaid läbiv ootamatu külmajutt, ning Helen hoiatas, hellaks muutunud igemeid keelega soojendades:

„Sten, vaata ette — see lõikab otse hammastesse!” Ning märkas siis, kuidas tüdruk kase latva ronis ja end sealt koos ladvaga alla kukutas. Aga enne kui ta jõudis ehmatusest hüüatada, lendas kiikuja puu vetruvast tõmbest juba tagasi üles, nii et ta paljad jalad okstevihina saatel peaaegu püstloodis sinivalge taeva poole kerkisid.

Sten, kes ettevaatlikult kätt vette kastes oja veerel kükitas, näis selle vaatepildi peale aga unustavat kogu oma reserveerituse, sest kui tüdruk end lõpuks oksalt vette kukutas ja siis puristades püsti ajas, kadusid nad koos metsa, ning ainus arvessevõetav kommentaar, mille Helen oma võõrustajalt sai, oli lubadus, et ega ta poeg Kaisuga koos nendes metsades kusagile ei eksi.

„Mu lapsuke viis su poja pantrijahile… Vahel on ta päevade viisi kadunud… Tal on mingid oma salarajad, aga lapsena olin ma just samasugune metslane nagu temagi.”

Ja tõesti, kui koos seentega metsaserva tagasi jõuti, olidki need kaks juba seal ees, ning kui neid hiljem lõunale kutsuti, olid nad juba kõik vanad aidad ning kuurialused läbi kolanud.

„Su vaene Sten ja ta vaesed valged püksid. Siia saabudes oli ta ju noor härrasmees, ma veel muretsesin, et tal hakkab siin kole igav, aga või siis minu lapsuke sellest hoolib… Tema tirib igaühe oma mängudesse,” ütles Anu, külalisele naerukil, aga siiski veidi murelikku pilku heites. Kuid nüüd oli Helengi juba kingad jalast lükanud ja näis niimoodi paljajalu trepil istudes ning varvaste vahele kaunistuseks kraavipervelt korjatud karikakraõisi torgates hoopis teistsugune välja kui linnas.

„Steni pärast pole küll vaja muretseda, ta on ilusate väikeste tüdrukutega alati hästi hakkama saanud, ja seda ma tegelikult lootsingi: me saame ometi kord sinuga jumala rahus kas või hommikuni ilmaasju arutada,” lausus Helen, ning seda kuuldes otsustaski Anu, et läheb hoopis ise koos Heleniga ärklikambrisse ja paneb need kaks alumisele korrusele magama.

Sealsele sohvale ei mahukski keegi teine kui Kaisu, mõtles ta, välivoodeid ei olnud aga rohkem kui üksainus, ning kui see sulekotiga katta, saab täiesti korraliku aseme. Kahetseda jäi nüüd veel ainult seda, et tiigiäärse sauna sissevajunud kerist polnud õigel ajal ära parandatud, sest õhtune saunaskäik oleks sellise suvepäeva lõpetuseks kõige paremini sobinud.

Kuid sellest hoolimata oli kõik välja kukkunud isegi ootamatult hästi: oli kukeseenekaste ja esimesed metsmaasikad, oli maamunadest kook ja kuldselt läbikumav tikrivein. Isegi Voldemarist, kes kogu päeva oma kohal passis, ei olnud kujunenud mitte hirmuäratav, vaid hoopis huvitav õue­lisand. Ja puu alla jäetud tühja tooli vaadates puhkesid trepil veel viimast loojangukuma jälgivad naised nüüd üheskoos niisuguse laginaga naerma, et ka Kaisu ja Sten seda kuuldes kohale ilmusid.

Õhk jahenes kiirelt.

Udu lähenes valge seinana üle põldude, ja kui üheskoos kaevu äärde pesema mindi, ei olnud kastene rohi palja jala all mitte enam mõnusalt jahutav, vaid hoopis raudkülm.

Kuid seegi oli sel õhtul ainul naljakas. Soojenevad jalad surisesid mõnusalt, sääsevõrkudega kaetud akendest kandus öösse naeruga segatud juttu, nii et kui Voldemar keset ööd üles ärkas ja välja kusele komberdas, teadis ta läbi lae kostva jutukõma järgi, et naised ikka veel ei maga. Ja kõrvaltoast, lukustatud ukse tagant, ei kuulnud ta uuesti pikali heites enam ühtki piuksu ning vajus kohe nii sügavasse unne, et ta norskamine kõik muud ööhääled enda alla mattis.

See-eest oli ta hommikul varakult oma valvekohal, nii et kui siis tüdrukut otsiti ja hõiguti, jälgis ta veidi aega kogu seda sagimist ning teataski seepeale, et plika läinud juba ammu aega tagasi leivakannikat mugides metsa poole.

 

Hommiku värske jahedus oli asendunud keskpäeva rammestava kuumusega.

Äike mürises üha lähemal. Tuuleiil, mis enne ainult korraks oli paokvel küüniust logistanud, kohises nüüd puudes.

Nüüd hakkasid külalised end juba teele sättima.

Õue katvatelt mullahunnikutelt kerkis õhku halle tolmupööriseid.

Minejatel hakkas kiire.

Autouksed ja pagasnikuluuk kolksusid üha tihedamas taktis, kui sinna tõsteti eelmisel päeval metsalangilt korjatud maasikad, Teistrelt toodud meepurgid ja ükshaaval korvi pakitud kanamunad, ning siis oli küünipraost näha, kuidas külalised ümber majanurga aeda sammusid ning sealt lille­­sü­­le­­mitega tagasi tulid.

Toolil istuvast vanamehest möödudes nad seisatasid ja kogunesid tolle ümber. Kuid üksisilmi ja keskendunult oma jalge ees kõrguvat mullahunnikut vahtiv vanamees ei teinud neist väljagi, siis aga andis — käega rehmates — märku hoopis eemale minna. Ning tuules üha enam laperdavate kleidisabadega naised taganesidki Steni oma selja taha lükates auto poole, sest vanamees oli tõstnud püssipära vastu õlga ning võtnud sisse laskeasendi.

Ta nägi, mõtles Kaisu, vaadates, kuidas püssitorud mullale lähenevad. Ta näeb selle klaassilmaga mutti, kes maa sees liigub, ning tüdruk uskus jälle, et see klaaspilk tungis ka eelmisel õhtul läbi tagatoa seina selle kõva ja kitsa, rohelise kaleviga kaetud sohvani, kus siis, kui ta metsas elavast mustast pantrist põnevat lugu jutustas, Sten kõigepealt oma käe talle jalge vahele pani ning siis sõrmed talle sisse surus.

Kõikenägev silm aga oli jälginud ta kangestunud liikumatust, seda, kuidas ta lamas nagu see siplemise lõpetanud lammas, kellel Teistre õuel eelmisel nädalal hädatapu korras kõri ühe ropsuga läbi lõigati ja veri kaussi lasti…

Ning siis lajataski õuel püssipauk. Muld paiskus õhku ning sadas maha tagasi, kattes kõike enda ümber hallika tolmuga.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon