Kõik nad on pärit Suurinkvisiitorist. „Tark inimene” düstoopiate valgusel

Mihkel Mutt

 

 

Kelle süda poleks hakanud kiiremini põksuma lugedes „Vendades Karamazovites” legendi Suurinkvisiitorist! Kujutlusvõimeline tajub kohe, et siin peitub midagi põhimõttelist, ta tunneb „inimolu kiirtee” lähedalolekut. Mäletatavasti kritiseerib Suurinkvisiitor Kristust, kes on taas maa peale tulnud. Jeesus oli omal ajal inimesi usaldanud, jättes neile vaba tahte, et valida õige ja vale vahel. Ta arvas, et inimene väärib vabadust ja et see meeldib neile. Aga vana ja läbinägelik Suurinkvisiitor, kelle päevi lahutab Kristuse esimesest maa peal viibimisest poolteist tuhat aastat, teab, et asjad on tegelikult teisiti. Inimene võib algul küll vabadust tahta, aga saab peagi aru, et see on tema jaoks liiga raske koorem. Ühtlasi ei suuda inimesed oma vabaduses vallanduvaid egosid koordineerida, nii et tulemuseks on kõigi sõda kõigi vastu. Sellepärast on nad mõningase katsetamise järel valmis vabadusest loobuma, asetama selle tolle jalge ette, kes pakub neile vastu turvalisust ja stabiilsust, leiba ja tsirkust. Niimoodi on elu maa peal vahepealse aja jooksul juba enam-vähem korraldatud. Aga nüüd on Jeesus tulnud jälle ja hakanud inimestel pead segi ajama jutuga vabast tahtest ning igaühe kohustusest valida hea ja kurja vahel! „Miks sa tulid meid segama?” küsib Suurinkvisiitor. Tema hääles kõlab etteheide Jeesuse (tahtmatule) inimvaenulikkusele.

Tähtis on siinkohal see, et Suurinkvisiitor ei pea Jeesuse „mudelit” põhimõtteliselt valeks, ainult et see on n.-ö. tugevate tee, mis on sobilik väljavalituile. (Muide, ristiusu varase ajaloo üks suuremaid õpetusalaseid vastasseise Augustinuse ja Pelagiuse vahel põhines mõneti analoogilisel seisukohtade erinevusel. Pelagius nimelt väitis, et kuna jumal on andnud inimesele vaba tahte, siis sõltub inimesest endast, kas ta läheb taeva või põrgu. Augustinuse meelest on inimene pärispatust märgistatud ja pole võimeline jumala abita õndsaks saama, elagu ta muidu ükskõik kui eeskujulikult.) Suurinkvisiitor ise kuulub mõistagi tugevate hulka, kuigi sellele üksnes vihjatakse — „meil õnnestus see asi juba peaaegu korda ajada”. Kes on see „meie”? Kirik? Kas igal ajastul — ka tänapäeval — on oma „meied”? Kui suur on säärase n.-ö. valgustatud isiku ühelt poolt altruistlik ja üldinimlik kohustus korraldada maist elu selle kõige laiemas sotsiaalpoliitilises tähenduses, teiselt poolt — kui suured on tema võimalused ja mis vahendeid ta selleks tohib valida? Mis ahvatlused ja ohud sellega kaasnevad ja milliseid sisetõrkeid tuleb säärasel indiviidil ületada? Need küsimused on igavesed ja ajaloost leiab neile väga erinevaid vastuseid. Nende ühisvaatlus ületaks aga kindlasti ühe kirjatüki piirid. Seepärast ma keskendun mõnele kirjandusteosele, kus nende probleemide üks või teine lahendus läbi mängitakse. Niisugune moodus tundub perspektiivikas ka sellepärast, et poliitkorrektsuse nõue kipub sääraste probleemide reljeefsust mõnikord ähmastama. Aga kirjandusteose puhul saab asju vanaviisi nimetada. Ühtlasi saan nüüd tegelda veel teisegi teemaga, mis ammu südamel; kõrvutada kaht eelmise sajandi mõjukamat antiutoopiat ja vaadata, kumb on rohkem märki tabanud. Need on Aldous Huxley „Uus uljas maailm” (edaspidi UUM) ja George Orwelli „1984”. Vähemal määral tuleb kõne alla kolmas märgiline teos, Ray Bradbury „451° Fahrenheiti”. Kõigi nende autorid on püüdnud kujutleda inimkonna tulevikku ja võimalikke ohte. (Muide, Huxley on oma vaimset võlga Suurinkvisiitori ees otsesõnu tunnistanud essees „New Brave World Revisited”.)

 

Progress: kus, millal, kuidas?

Enne pean koormama lugejat põgusa taustavisandusega.

Utoopiate struktuuris on oluline element aeg. Progressi (või selle vastandi) idee aluseks on mineviku, oleviku ja tuleviku erineva kvaliteedi ja väärtuse teadvustamine. See ei käi niivõrd ühekordsete sündmuste — nagu sõda või ikaldus — kui üldisema elumustri kohta.

Nagu ikka, saame rääkida üksnes neist, kelle häält on ajaloos kuulda. Mida ajas tagasi, seda vähem neid suhteliselt on. Näiteks Vanas Roomas 3—5 % ühiskonnast (seega vähem kui kümnendik, keda peeti „varaga õnnistatuteks”). Maainimeste või „huumuse” kohta võime teha üksnes oletusi. Pleebsi elu oli värvikam, aga elu ja progressi kogesid nad ilmselt samamoodi.

Võib oletada, et progressi kogemiseks oleks lihtrahvas pidanud nägema silmanähtavaid ning jäävaid muutusi omaenda elutsükli jooksul. Seda polnud, sest stabiilne elu muutus toona võrreldamatult aeglasemas tempos kui praegu, samas oli eluiga lühem. Nõnda seisis aeg teatud mõttes paigal (lihtne näide — mõne toote hind püsis keskajal sajandeid ühesugune).

Kirjaoskajate või muidu eliidi puhul on aja tähtsust kultuuriti erinevalt käsitletud. Näiteks roomlased ei pidanud minevikust selle kõige laiemas tähenduses suuremat lugu (võrreldes näiteks hiinlaste või egiptlaste esivanematekultusega) ja nende ajalooteadus jäi mitme teise ala kõrval üllatavalt algeliseks. Sellele vaatamata tundsid nemadki kuld-, hõbe- ja teisi ajastuid.

Läbi ajaloo on muutunud see, mida kuldsuse või hõbeduse all mõeldakse. Pika aja vältel polnud selle kriteeriumiks mitte materiaalse tsivilisatsiooni võidukäik, looduse „alistamine” vms., vaid elukorralduse üldisem moraalsus. Kas valitsejatel on arukust, õiglust ja teisi voorusi, kas inimesed on paremad või halvemad kui ennevanasti jne. Need väärtused olid tähtsad ka sellepärast, et nende olemasolu pidi aitama saavutada jumalate soosingut.

See ei tähenda, et halbade ja heade aegade üldisemad heiastused oleksid olnud lihtrahvale tundmatud. Aga need kahvatuvad progressiidee kõrval, mis vallandus uusajal. See oli seotud kapitalismi jõudmisega „huumuse” hulka. XVIII sajandi lõpul hakkas (alates Inglismaast) tööstus ja ühes sellega linnad kiirelt arenema. Selle kaudu muutus ka progressimõiste sisu. XIX sajandi esimese kolmandiku lõpust hakkab see üha enam samastuma materiaalse elukülje edenemisega. Viimane toimus tänu teaduse, tehnika ja tööstuse arengule nii kiiresti, et seda oli n.-ö. silmaga näha. Inimene mäletas, kuidas olid asjad olnud kaks aastakümmet tagasi, ja võis võrrelda. Maalt linna minekuga paisati suured inimhulgad algul veel suuremasse vaesusse kui varem, mistõttu koos sotsiaalse kontrolli kadumisega hakkas lihtrahva moraal lonkama. Ometi oli neid, kes progressist osa said, võrreldamatult rohkem kui varasematel aegadel. Keskklass paisus ja eduusk kogus hoogu. Hakati arvama, et kord saavad edukäigust osa kõik.

Joovastus ei kestnud kaua. Läbinägelikumad märkasid peagi, et tehnilise tsivilisatsiooni areng tekitab probleeme, millega varem pole kokku puututud. Tajuti ohtu, et progress võib minna vääriti ja et tema eest makstud hind osutub liiga kõrgeks. See oli pinnas kaasaegse düstoopia tekkeks. Hakkas meenuma vahepeal natuke unustatud Rousseau, kes oli kuulutanud, et tehnika areng ei ole muutnud inimest kübetki paremaks. Kuna Rousseau eluajal tehnika alles hakkas arenema, polnud ta sõnadel veel täit kandepinda. „Julia ehk uus Héloïse” ei olnud ka düstoopia. Ometi, Rousseau kutsus looduse rüppe, ja — ütleme etteruttavalt — üks osa „Uue ulja maailma” paatosest ja protestist väljendub looduslaps Metslase kujus.

Esimene maailmateadvusse sügavama jälje jätnud düstoopiate autor on ilmselt Wells. „Ajamasina” pessimism väljendub niihästi 8888. aastal valitseva olukorra kirjelduses kui ka tagasivaates teele, mis on inimkonna sinna viinud. Mäletatavasti näitab Wells inimtõu bioloogilist deformeerumist ja hargnemist kaheks haruks. (Seda suunda on jätkanud väga huvitav autor Olaf Stapledon.) Wellsi romaani „Kui magaja ärkab” märkigem sellepärast, et selles on kohati Orwelli eelkõla (selles toimub sotsiaalne revolutsioon alamklasside nimel, aga uued võimukandjad osutuvad peagi samasugusteks nagu endised isandad).

Utoopia ning düstoopia vaheline piir pole selge, ent teatud puhkudel võime neid siiski eristada. Vahel tundub, et utoopiates on tehniline tsivilisatsioon iseväärtusena olulisem kui düstoopiates. Vähemasti nii oleks loogiline. Utoopiates leidub ikkagi midagi positiivset. Vähemasti taustana kuulub nende koostisse maaling elust, mille mugavamaks muutumisse on panustanud tehnika progress. Seevastu düstoopiad tegelevad valdavalt elu sotsiaalse küljega. Utoopiates jõuab inimkond mõnikord (tegelikult või näilikult) ka nn. Maslowi püramiidi tippu ehk kõrgemate eneseteostuslike küsimusteni. Düstoopiates aga väärduvad kõige põhilisemad inimsuhted ning tehniline sujuvus näib seda kontrastina üksnes rõhutavat.

Asume nüüd vaatlema oma kaht objekti strukturaalselt ja funktsionaalselt.

Kõikides totalitaarsetes süsteemides võime täheldada mingit suurt ja üldist vastandust. Natsidel oli selleks konflikt härrasrassi ja ülejäänute vahel, bolševikel eesrindliku ja tagurlike ühiskonnaklasside vahel jne.

Nii Huxley kui Orwelli maailmades võrsub konflikt massi ja eliidi polaarsusest. Alamad ja ülemad on paigas sama kindlalt kui antiigis või keskajal. Seejuures täiesti avalikult ja häbenemata, kumbki kirjanik pole ette näinud tänapäeva poliitkorrektsust, mis massi ja eliidi olemust suhkruvõõbastab. Ka ei tule mainitud teoste tegelastele mõttesse säärase polaarsuse otstarbekuse üle diskuteerida.

Erinevus kahe kirjaniku vahel on aga selles, kuidas mass ja eliit kujunevad. Huxleyl tekib ebavõrdsus juba sünnieelselt ja plaanipäraselt. Kvaliteetsemast lähtematerjalist (sugurakkudest) kujundatakse paremaid looteid, kehvematest kehvemaid (neid igaks juhuks veel vajalikul määral deformeerides). Juba aastaselt algab edasine töötlemine hüpnopeedia ja muu säärasega, mille toel kujundatakse lastel kas eliidi- või massinimese tingrefleksid ja üldine hoiak. Selle tulemusena on a) enam-vähem kõik inimesed oma kohaga hierarhias rahul ja b) ühiskonnas kehtivad harmoonilised proportsioonid kõrgelt- ja vähemarenenute vahel. Huxley ühiskond on totaalselt reguleeritud, seal ei ole tolknevaid otsi ega vabu valentse.

Orwelli ühiskonnas kehtib kolmikjaotus: Sisepartei, Välispartei ja proled (kusagil kaugel on veel ääremaade orirahvad). Proled on arvukuselt mass, aga erineb kvaliteedi mõttes Huxley alamklassidest, s. t. pooldebiilsetest gammadest ja üpsilonidest. Oma tasemelt on proled pigem sinikraed (Huxley skaalal siis beeta miinused või natuke allpool).

Seetõttu on mõistetav, et kui „1984” peategelane Winston Smith juurdleb prolede olemuse üle ja isegi ihaleb neid, siis Huxley keskne tegelane Bernard Marx ei tunne ega saagi tunda gammade ja üpsilonide vastu mingit sümpaatiat.

Niihästi Välis- kui eriti Sisepartei liikmed valitakse välja noores eas komplekstestidega. Sünnipära pole oluline, rass samuti mitte (Siseparteis on juute, neegreid, puhastverd indiaanlasi). Huxley maailmas pole rassist otseselt juttu, peategelased on kõik valged. Mustadelt saadud supermuna­rakkudest toodetakse mitmikuid, kellest tulevad alamklassid. Orwelli Siseparteis on 2 % ja Välisparteis 13 % kogu rahvastikust. Huxley alfade proportsiooni pole mainitud, aga see tundub umbkaudu samasugune.

On tunnuslik, et mõlemas teoses toimub põhikonflikt eliidi sees. Huxleyl on see paari nonkonformse alfa vastasseis ortodokssete alfade ja ühiskonna kontrollijate-kontrolöridega. („Väljastpoolt tulevat” alternatiivsust ei esinda rõhutud alamklassid, vaid looduslaps Metslane.) Orwellil on vastasseis Sisepartei ja Välispartei üksikute esindajate vahel. Massis ei näe kumbki eituse mõõdet. Algul Winston Smith küll arvab, et „proledel on lootust”, aga see on lootus isikliku elu „ehedusele”, mitte maailmakorra muutmise võimele.

 

Massiühiskond

Düstoopiad on alati näinud ohtu industrialiseerimises ja standardiseerimises. Algul konveierilt tulevates esemetes ja teenustes, peagi ka massimeedia vaimsetes saadustes. Kui vaatame sotsiaalkriitikat avaramalt, näeme, et esimese suhtes on kriitikat aja jooksul vähemaks jäänud, ilmselt tänu mõistmisele, et standardiseerimine on paratamatu. Sadade miljonite elujärge ei ole parimalgi tahtmisel võimalik tõsta igaühel eriviisiliselt, mille ilmekaim näide on suured elamurajoonid enam-vähem ühesuguste majade ja korteritega. Seda energilisemalt on osundatud massikultuuri nivelleerivale mõjule. Viimast ei käsitleta kui materiaalse olme kaasnähet (põhimõttel „olemine määrab mõtlemise”), vaid kui iseseisvat nähtust, mis on (kellegi?) sihipärase tegevuse tagajärg. (Sellest on võrsunud romantiline klišee, nagu olnuks inimesed vanasti igaüks isemoodi ja huvitav.)

Meenutagem, et sotsiaalkriitikute ja düstoopikute meelest on niihästi materiaalse kui vaimse standardiseerimise taga kindel arvestus. Mida sarnasemad (või vähemasti tuntumad ja kontrollitavamad) on variandid, millega inimestel on võimalus oma vajadusi rahuldada, seda lihtsam on neid inimesi endid kontrollida. Massiühiskonna edenemisega suureneb alati inimestega manipuleerimise võimalus, sest kogu ühiskond on rohkem teljestatud ja selle masinavärgi hammasrattad haakuvad tõrgeteta.

Utoopiaid seostatakse harilikult küllusega, kuigi näiteks Thomas Moruse „Utoopia” on askeetlik, inimesed on seal õppinud oma vajadusi mõistlikult minimeerima. Ka düstoopiad ei ole ses mõttes ühesugused. „1984-s” kehtib defitsiidimajandus ja hirmuvalitsus, eliidi kontroll masside üle põhineb suurel määral hüvede kinkimisel või keelamisel. „Uues uljas maailmas” näeme aga materiaalset küllust, ihade rahuldamine on ametlik ideoloogia. („451° Fahrenheiti” asub selles mõttes kusagil vahepeal.) Teadlaseharidusega Huxley põhjendas oma ühiskonnamudelit sellega, et — nagu olid näidanud Pavlovi ja teiste eksperimendid — elusolendeid saab pikas perspektiivis kuulekamaks muuta just hüvituste abil. Kindlam viis massidega manipuleerimiseks on lasta inimestel, kes on nõutaval viisil käitunud, oma ihasid pidevalt rahuldada, hüvitada head käitumist. See on kindlam, kui hoida neid hirmus ja puuduses, ehkki lühiajaliselt võib viimane efektiivsem olla.

Johtuvalt sellest on Huxley massiühiskonnas ostmine ja kulutamine voo­rused, mis Orwelli maailmas on mõistagi võimatu (nagu see oli ka N. Lii­dus). Siiski on nende ühiskondade peamine mõte sarnane. Me oleme harjunud seostama totalitarismi jõhkruse, vägivalla ning vangilaagritega, aga see on asja väline külg. Tähtis on maksimaalne kontroll oma liikmete üle ja terviku prioriteet indiviidi ees.

See ei tähenda, nagu oleks kõik suhteline ja nagu ei võiks hedonistliku või askeetliku düstoopia asukad oma elu väga erinevalt kogeda.

Võtame või dissidentide kohtlemise. UUM on ses mõttes täitsa hele. Kõik sealsed „isemõtlejad” on pagendatud kaugetele saartele (Bernard saadetakse Islandile, Helmholz valib — sic! — Falklandi). Kuigi on ilmne, et neis paigus pole võimalik kõiki oma ihasid metropoli tasemel rahuldada, ei oota neid ees ei vasekaevandus ega täide tapmine kasarmunaril. Peamine on, et nad saavad seal segamatult tegelda südamelähedase vaimutööga ja suhelda omasugustega! Võib arvata, et nad elavad seal nagu Novosibirski „akademgorodokis” või Silicon Valleys (miks mitte ka „Klaaspärlimängu” Kastaalia vaimuprovintsis). Pole ime, et kontrolör Mustapha Mond ütleb end noormehi natuke isegi kadestavat.

 

Mälu ja Kõrgkunst

Tähelepanuväärne, kuidas mõned probleemid, millest võiks arvata, et need on www-ajastu tagajärg või äärmisel juhul pärit 1950.—1960-ndatest, kuuluvad hoopis varasemasse aega. Enamik sellest, mida on tavaks kritiseerida tänase ühiskonna ja kultuuri puhul, hakkas kuju võtma juba eelmise sajandi esimesel kolmandikul. Tundlikul ja laia silmaringiga isikul piisab tendentsi tabamiseks ju vähesest. Nii näiteks tegid mitmed intellektuaalid 1920.—1930-ndail esimesi samme astuva raadioringhäälingu najal järeldusi kogu massimeedia mõjust kõrgkultuurile, mida IT-ajastu on üksnes kinnitanud.

Kõikides vaadeldud düstoopilistes ühiskondades on elitaarne kultuur likvideeritud ja massimeedia tähtsus erakordselt suur. On oluline, et viimane ei funktsioneeri vabaturul, vaid tsentraliseeritult, riikliku propagandatalituse kujul.

Sellega haakub mälu põlustamine kõige laiemalt. Võimurite-sotsiaal­inseneride meelest on see vajalik inimese õnne jaoks, sest liigne teadmine varem olnust pärsib tahet ja raskendab lülitumist tervikusse. Mäluvastane kampaania võib olla rohkem või vähem aktiivne ning agressiivne. Orwellil kirjutatakse ajalehti ümber, Bradburyl on raamatute hävitamine teose juhtmotiiviks, UUM-is on ligipääs raamatutele rangelt reglementeeritud. Vähegi laiemale publikule on ainsaks lugemisvaraks meelelahutusajakirjad.

Isiklikku ja kolletiivset mälu tuleb siinkohal käsitleda koos, ühe läbilõikamine on teise hävitamise eeldus. Kuna ka inimsuhted, iseäranis sugulussidemed kätkevad endas mälu, tehakse kõrgemalt poolt kõik, et seesugused vahekorrad oleksid võimalikud formaalsed ja invariantsed, s. t. asendatavad. Mida vähem on inimelus vertikaalmõõdet, seda rohkem on seal horisontaalset. Üksiolemist peetakse patuks (eelkõige UUM-is, samuti Bradburyl, Orwellil välistab selle Suure Venna jälgiv pilk).

Ametlikuks ideaaliks on olla koos ja kuulata sama ajupesu. Riik ei maga! UUM-is pühitsetakse Fordi Päeva, toimuvad Kogukonna ühislaulmised ja solidaarsusteenistused. Tunnuslik, et kui Bernard Marx üksnes teeskleb, et ka tema satub nendel üritustel koos teistega ekstaasi, ja tunneb sellepärast ebamugavust ja piinlikkust, siis Winston Smith tajub hirmuga, et ta peaaegu et hakkabki uskuma!

Soositud pole pikaajalisem kiindumus või sõprus, igasugust sügavat tunnet ühe inimese vastu peetakse potentsiaalseks ohuks. Orwellil on paarissuhte ainus eesmärk riigile lapsi toota. Huxley pudelikloonidel pole esivanemaid ega järeltulijaid. Mõistetavalt puuduvad UUM-is surnuaiad, mille tähistused võiksid meenutada eelnenud aegu. Põlvkondlik mälu seega sama hästi kui puudub. Ja kuna hedonismis on uute asjade pidev muretsemine kohustuslik ja defitsiidimajanduses on asju lihtsalt hirmus vähe, siis pole totalitaarse ühiskonna liikmele ette nähtud isegi vanu ja armsaks saanud esemeid, mis võiksid mälu toetada.

Samasugustel põhjustel ei tolereerita süvakunsti. See on ohtlik, sest tegeleb individuaalse saatusega, soodustab iseseisvat mõtlemist ja hälbimist pealiinist. Dramaatilised elamused võivad rahva meele ärevaks teha ja kokkuvõttes vähendada ühiskondlikku harmooniat. Bradbury ja Huxley ühiskondades on kunstilooming juba programmiga kõrvale heidetud. Luua tohib ainult põhiliinis, see-eest külluslikult.

Põlu all on ka n.-ö. puhas teadus. Teadusliku uurimise vabadus soodustab mõtete uitamist, mis võib viia ametlikes tõdedes kahtlemiseni, olles seega subversiivne. Mõtlemine peab olema konkreetne, suunatud kindlate üldaktsepteeritud eesmärkide saavutamisele. (Mustapha Mond teab, et elu mõte on elus endas ja selle säilitamises. Ei tohi lasta teadusel omaenda head tööd hävitada!)

Vahelduseks natuke tehnika-alast pudipadi. Paaril Bradbury tegelasel on kõrvas kuulike, mis võimaldab kauge maa tagant rääkida-kuulata, mõneti sarnane mobiiltelefoniga. Niihästi Orwellil kui Bradburyl kohtame lametelerit. „Fahrenheitis” võib see vastavalt omaniku jõukusastmele katta ühe või kõik neli toaseina, luues totaalse juuresoleku efekti. Viimast võimendab nimemuutmise seadeldis (äpp?), millega iga vaataja võibki justkui olla saatekülaline. Samas pole ükski olulisem kirjanik ette aimanud mitte midagi internetile ligilähedastki. Küll aga osutaksin siinkohal ühele kummalisele välgatusele Mihhail Bulgakovil, kes pole ju üldsegi klassikaline ulmekirjanik. Nimelt on Wolandil klaasist (maa)kera, mille pinnal võib suvaline punkt avarduda reaalmõõtmeliseks, näidates, mis selles maailma paigas parajasti toimub. Kas ei meenuta see natuke Google Maps’i või mõnd teist kaardisüsteemi, kus ekraanil pöialt ja sõrme laiali nihutades saad lõpuks näha omaenda maja ja kõrvalhooneid?

 

Utoopia kontseptsioon

Huxley maailmast — eliidi liikmete vahelise konflikti tagant — vaatab vastu laiem ja süsteemsem vastandus. See puudutab liigi kui terviku ning indiviidi suhet. Viimasega on tegemist igasuguses ühiskonnas. Mis vahekorras on vabadus ja turvalisus, indiviidi ihade täit(u)mine ja kogukonna hea käekäik? Kui palju peab indiviid end liigi huvidele allutama? Kes selle määrab ja kes kontrollib täitmist?

Utoopia on selles suhtes leebelt range, liik trumpab indiviidi. Kõik utoopiad kätkevad endas vaikimisi eeldust, et iseenda hooleks jäetuna ei saavuta inimkond kunagi optimaalset eluviisi ja võib end vabaduse anarhias ruineerida või koguni hävitada. „Vabaduse utoopia” on seega mõistealane vastuolu. Nagu öeldud, puudub utoopia ja düstoopia vahel põhimõtteline tihe eraldussein, erinevused on kvantiteedis. Düstoopiat võib vaadelda kui liigvalvast ja -kartlikku ühiskonda.

Palju on mõtiskletud olukorra subjektiivsest kogemisest, ja nimelt, kas seda kohustuslikku osalust sipelgapesas, enda allutamist ei või tajuda õnnena? Õigemini, kas seda ei tulegi tajuda õnnena? (Siin taga on pikk ühiskonnafilosoofiline ajalugu. Fichte oli uuemal ajal vist esimene, kes arvas, et indiviidi kõrgem eneseteostus võib seisneda rahva eluga ühtimises, see oleks n.-ö. osalemine kollektiivses projektis.) Fašistide, natside ning bolševike käes muutus see osalus kõrgeimaks riiklikuks põhimõtteks, millele tänane isikuvabaduse ülimaks pidamine on pendlivõnkena mõistetav reaktsioon.

Lülitugem hetkeks ühiskonnakujundaja-sotsiaalinseneri lainepikkusele. Selge, et asjad ei tohi areneda omasoodu ja erinevad inimrühmad peavad tegutsema neile määratud sektoris või aedikus, sest nii on kindlam. Võiks arvata, et kui karjane on selle saavutanud, on ta muredest suhteliselt prii. Tasalülitatud mass sööb, sigib ja lahutab meelt, ühtlasi kannab järjepidevust. Kas nii ei või jätkuda põhimõtteliselt igavesti? Paraku mitte, sest elu ei seisa paigal ka kõige stabiilsemas ühiskonnas ning tuleb reageerida muutustele. Ja nende puhul ei saa lähtuda massile mõeldud propagandast. Järelikult on tarvis natuke ka neid, kes poleks ajupestud, kel on säilinud selge pilk, vaba tahe, kujutlusvõime ja muu säärane. See ei tähenda „kõrgemat tarkust” ehk metafüüsilist eneseteostust, vaid olukordade realistlikku hindamist, võimet eristada soovitut tegelikkusest jne. Ei ole oluline, et neid leiduks erakutena kõrbes või vandlitornis, neid on tarvis „tüüri” juurde või selle lähedusse. Nemad on need, kellele on teada niihästi kehtiva korra kehtestamise ja säilitamise viisid kui ka kõige selle aluseks olev algoritm. Selle viimase poolest võiksid niisuguste isikute protokujuks olla vana-aja gnostikud. Väiksearvulisse sekti kuulujad valdasid salateadmust, kuidas mõjutada ja kujundada olutervikut. Ent konkreetsete viiside teadmise tähenduses on nad lähemal revolutsiooniliste, iseäranis totalitaristlike parteide tuumikule.

UUM-is mainitakse lisaks ühele peategelasele Mustapha Mondile veel seitset maailmakontrolöri (eri regioonide ülevaatajaid).

„1984-s” on keskne partei siseringi kuuluv O’Brien, kes teab liigagi hästi, „kuidas asjad on”.

„451° Fahrenheiti” annab sama rolli tuletõrjujate-raamatuhävitajate brigadirile Battyle.

Need inimesed ei ole meie mõistes tehnokraadid, saati veel ebaintelligentsed tarikad. Nad on läbinägelikud. Vähe sellest, et nende kappides luku taga leidub raamatuid — nad on neid ka lugenud ja oskavad hinnata! Oma isiklikus „arvepidamises” teevad nad näiteks selget vahet massimeedia rämpsul ja kõrgkirjandusel. Neid endid kunst ei „riku”, sest nad on juba niigi kõrge teadlikkusega ja näevad laiemat pilti.

Mõistetavalt kerkib küsimus, kas säärased inimesed ei õõnesta ühiskonda, ei hakka stabiilsust ohustama? See oht on olemas. Orwellil ei karda Sisepartei prolesid (massi), vaid Välisparteid (keskklassi), kelle ohjes hoidmiseks Mõttepolitsei peamiselt ongi. Just nende tarvis kirjutatakse ümber ajalehti. Hedonistlikus utoopias on asi natuke teistmoodi. Ka alfad lülituvad „üldisesse harmooniasse”, aga teistel alustel kui ajupestud sipelgad. Nagu ütleb Mustapha Mond: alfad ei ole pimedad loomad (s. t. nagu kõik peale nende ja beetade), aga nemad allutavad end „uue ulja maailma” reeglitele teadlikult, mitte propaganda ja geneetilise programmeerimise tulemusena. Siit ülim nõue: neilt, kellele on jäetud vaba tahe, oodatakse enim. Nemad saavad mõistusega aru, kuidas on õige, mille nimel „mäng” käib, ja mängivad kaasa. („See on nende kohus olla lapsik, isegi vastupidiselt nende kalduvustele.”)

See, kuidas alfade südametunnistusele koputatakse, et nad oma vaba tahet vääralt ei kasutaks, meenutab, kuidas valitud kommunistidele, enne kui neid Läände ekskursioonile lasti, loeti nõukogude ajal epistlit, missugune eriline vastutus sellega kaasneb ja kuidas nad ei tohi lasta end pimestada sellest, mida piiri taga näevad.

Kui käibib legend valgustatud monarhist, siis miks mitte valgustatud diktaatorist? Esiteks pole autoritaarsus veel totalitaarsus. Teiseks kipuvad just üsna ähmased tegelased sageli arvama, et nende päralt on selgem pilk ja kõrgem tarkus. Asja komplitseerib see, et suur eneseusk ongi karisma tekkimise vältimatu eeldus. Nii on muidu üsna keskpäraste vaimsete võimetega isikutel õnnestunud tõusta tüüri juurde ja hakata „sotsiaalinseneridena” ühiskonda uueks looma. Näiteid pole eelmisest sajandist raske leida. Kui diktaatoritel alguses ka pole kinnisideid või meelepetteid, siis need tekivad aja jooksul kindlasti. Seepärast on just nende ümbrusse vaja halle kardinale ja propagandameistreid, nõunikke ja teisi tegelasi. Sääraste isikute olemasolu on kasulik mõistagi totalitarismi enda seisukohalt, nad aitavad selle iga pikendada. Võib-olla oli ka N. Liidu nii järsu kokkuvarisemise põhjuseks reaalsusetaju täielik kadumine vananevas võimuladvikus, võimekate küünikute vähesus. Gorbatšov ei purustanud kujutlusmaailmades elamist, vaid asendas vanad fantaasiad veidi värskematega.

Orwell on oma ühiskonnas sellest „mööda hiilinud”, pakkudes võimalikuna välja mõtteviisi, mille puhul täpseim pilk, adekvaatseim tegelikkusetaju ning selle valikuline tõlgendamine eksisteerivad üheskoos (nii on kirjas Goldsteini traktaadis) ja peaaegu samaaegselt. See on tour de force. Säärane topeltmõtlemine on kindlasti olemas, kuigi on küsitav, kas see saab oma süvakujul massiliselt levida. Ajalugu pole seda siiski kinnitanud, totalitaarse partei enamiku liikmete kaksikteadvus oli lihtsam. Nad olid tööajal üks ja muul ajal teine. See, et inimene hakkab oma teguviisile õigustusi otsima, on kolmas asi. Tundub ka, et kui orwelliliku topeltmõtlemise varal on võimalik masinavärki käigus hoida, siis võimu haarata ei ole sellist mõttetehnikat viljeledes võimalik.

Praktikast on teada juhtumeid, kus luuludest lähtuva eluvaatega inimestel on pikas perspektiivis konkreetsete asjade suhtes erakordselt selge pilk. Tüüpiline näide on Goebbels. Ühelt poolt oli ta veel suurem ja jäigem antisemiit kui Hitler (kes taktikalistel kaalutlustel võis selleski teha ajutisi kompromisse), aga tema päevikud osutavad, et ta teadis igal etapil enam-vähem täpselt, „kuidas asjad on” — rahva meeleoludega, sõja võitmise võimalustega, rahvusvahelise õigusemõistmise karmusega jne. Aga see ei ole Orwelli topeltmõtlemine. Leninil ei olnud üldse vaja mingit topeltmõtlemist, kui ta bolševistliku riigipöörde läbi viis.

Eelnenu põhjal küsigem: kumma kirjaniku tulevikuvisioon on rohkem täide läinud?

Utoopiatega on nagu ennustustega üldse: mida kaugema aja peale neid teha ja mida täpsemalt püüda ette näha konkreetseid detaile, seda suurem on tõenäosus eksida. Huxley oli algul arvanud, et tema kirjeldatu võiks kätte jõuda kuue või seitsme sajandi pärast. Hiljem nihutas ta seda tunduvalt lähemasse tulevikku. Ikkagi on see aeg tunduvalt kaugem Orwelli-maailmast, mille tegevus võinuks vabalt 1984. aastal toimudagi. Seepärast pole ka imestada, et Huxley on mõnes kohas mööda pannud.

Ühtaegu tuleb arvestada, et UUM ilmus enne, „1984” aga pärast Teist maailmasõda (vastavalt 1933. ja 1948. aastal). Kuigi Hitleri-maailma olemus võis selgemapilgulisele nähtav olla juba 1930-ndail ja Orwelli teos valmis siis, kui Stalinit jätkus veel viieks aastaks. Orwell suri üks aasta pärast „1984” ilmumist (1949). Huxley elas kauem ja sai tagasivaatavalt reflekteerida. Aga ta oletas isegi veel oma mammutessees „New Brave World Revisited” (1964), et lähema kahekümne aasta pärast (s. o. siis 1980-ndateks) on enamik arengumaid, kus elanikkond kiirelt kasvab, muutunud kommunistide eeskujul totalitaarseks ja kuuluvad Moskva leeri, ohustades Ameerikat. Huxley meelest sünnib tema uus uljas maailm just suurte aatomisõdade järgsest kaosest, kui inimkond on vabatahtlikult loobunud oma senistest ideaalidest ja valinud turvalisuse (s. t. võtnud omaks Suurinkvisiitori ettehooldusliku mõtteviisi). Muide, ka „451° Fahrenheiti” mainib möödunud aatomisõdu ja üks säärane puhkeb just teose lõpulehekülgedel, kätkedes võimalusi uueks alguseks. (Nagu puhastav äike „Külmale maale” finaalis!) „1984-s” käib permanentne, ent enam-vähem traditsiooniline sõda (kuigi tänaselt vaateveerult ei saaks me selles kindlad olla, sest tegu võib olla virtuaalse manipulatsiooniga).

Huxley eugeenika-alased visioonid pole täitunud. Kuigi on raske uskuda, et UUM-i hiiglaslik „inimhaudejaam” oleks ka muidu sel kujul materialiseerunud, on kindlasti võimalik, et eugeenikale pöörataks praegu suuremat tähelepanu, kui natsid poleks seda täielikult diskrediteerinud.

Ka meelemürkide asjus ennustas Huxley valesti. Teatavasti eksperimenteeris ta enda kallal psühhedeelsete ainetega ja oli arvamusel, et nende abil võib tulevikus lahendada ka laiemaid sotsiaalseid probleeme (näiteks pakkuda massidele lihtsaid lõbusid). Vaevalt ta kujutles, et enamikus riikides on tema poolt soovitatud ainete käitlemine tänini kriminaliseeritud.

Huxley kirjutas oma essees tagasivaatavalt, et kuigi Orwelli mudel kehtib veel mitmel pool maailmas, siis kaugem tulevik kujuneb selliseks nagu temal. Seda näib kinnitavat tõsiasi, et külma sõja võitis Lääs, N. Liit (mis seisis kirjutamise ajal Orwellil silme ees) on kadunud ja padurepressiivseid riike on jäänud mõni üksik. Tarbimisühiskond on globaalselt võidukas ega piirdu liberaalse ühiskonnaga, juhitavates demokraatiates — nagu Hiinas — tarbitakse sama hoogsalt. Siiski, mis laadi ühiskond meil (pean silmas Õhtumaad) praegu ikkagi on?

Kui otsustada hedonismi leviku, hetkele elamise, suhtelise turvalisuse, ajupesu ulatuse, mälu kaotuse jt. tunnuste järgi, siis võiks Õhtumaad taas väisav Voltaire’i Micromégas arvata, et siin ongi uljas uus maailm. Mõne aja pärast arvab ta ometi, et ruulib siiski Orwell. Mitte üksnes sellepärast, et kõik kohad on täis ekraane (ta saab peagi aru, et neid võib kauemaks välja lülitada kui 30 minutit ööpäevas, nagu oli siseparteilaste privileeg), vaid et meil kohtab new speak’i, uuskeelt. Meie kõnes on palju metafoore ja ümberütlemisi, samuti rohkelt sõnatüvedest tehtud lühendeid ja neist kokku pandud liitsõnu. Siiski näeb Micromégas üsna pea, et erinevusi on vähemalt kaks. Esiteks pole meie uuskeele grammatika ideoloogiliselt sel määral „laetud” nagu Orwellil. Lühendamise taga on sageli lihtsalt ökonoomsus, efektiivsus või ka korporatiivse ühtekuuluvuse rõhutamine. Muidugi ei saa säärane keel olla ideoloogiliselt täiesti neutraalne ja ka näiteks USA ringkondade uuskeel edastab mingil määral mõtteviisi ja inimkäsitlust. Ent seda keelt ei looda teadlikult riikliku ideoloogia tasemel nagu „1984-s”, vaid see kujuneb spontaanselt. Selle kasutus piirdub teatud ühiskonnatasandiga ja on vabatahtlik, traditsiooniline keelekasutus säilib.

Kui Micromégas süüvib nii-öelda ühiskonna alustesse, avastab ta üllatunult, et massimeedia, inimestega manipuleerimise ja muu seesugusega paralleelselt eksisteerib peaaegu jumalikustatud isikuvabadus. Enamik on tasalülitatud, ja rumalad ongi suures ülekaalus, aga ometi on ka arukate absoluutarv küllaltki suur.

Vaba tahe on säilinud suhteliselt paljudel ja iseseisvalt mõelda suutvate inimeste skaala on igakülgselt liigendatud. Ja võib-olla peamine — kellegi saatus pole jäigalt ette määratud, sotsiaalne mobiilsus on täiesti erinev niihästi „1984-st” kui UUM-ist. Eliit niihästi pärandub kui ka uueneb pidevalt värske vere värbamise teel.

Samas pole inimkond astunud sammu, mida on soovmõelnud ka Hesse oma „Klaaspärlimängus”. Mäletatavasti oli inimkond seal pärast suurt allakäiku ja vintsutusi aru saanud, et vaimse tegevuse jaoks on tarvis luua eritingimused, oaasid, kus tarkust taastoodetaks ilma otsese praktilise kasuta. Selle tulemusena olid loodud Kastaalia, Ordu, Waldzell ja muu. Meie mõttekojad, millest enamik on päevapoliitika teenistuses, on selle kahvatud varjud.

Vaadeldud düstoopiates valitseb stabiilsuse ja vabaduse vahel pinge, nende kahe vahel tuleb valida. „Uues uljas maailmas” päädis see Metslase enesetapu ja Bernardi pagendamisega. Orwellil tasalülitatakse mõtlev inimene Winston Smith eriti piinarikkalt. Bradbury raamatu lõpul jääb mulje, et tekkimas on vaimne geriljaliikumine. Kõigil kolmel puhul on asi dramaatiline. Seevastu tänases heaoluühiskonnas on konflikt isiku ja ühiskonna vahel pehmenenud või pigem hägustunud. Düstoopiate dilemmadest laveeritakse mööda, lepitatakse lepitamatut, tahtmata loobuda millestki. Mitte kas vabadus või turvalisus, vaid vabadus ja turvalisus. Niihästi õigus aju­pesule kui ka õigus olla ülimal määral isiksus. Õiguse kõrval konformeeruda ja lasta enda eest otsustada on ka õigus ja isegi hea toon olla vaba kodanik. Kuna mõlema arhetüübi järele on nõudmist, siis peavad mõlemad turule mahtuma. Kaupmees muigab: vabadus või orjus, peaasi et oleks kasulik.

Vahel väidetakse, et kodanikuvabaduste piiramine on Läänes tõusev trend. Siin tuleks olla ettevaatlik. Kerge on ühiskonna läbipaistvuse ning avalikustamisega lagedale tulevat hakata pidama millekski uueks ja erakordseks. Sel puhul meenutame, et UUM-is pole pealtkuulamisaparaate. Bernard ja Helmholz arutavad oma (subversiivseid) teemasid, ilma et neil tuleks pähegi öördajaid karta. Nüüdismaailmas on nuhkimine tänu IT- süsteemidele muutunud üheks aktuaalsemaks probleemiks. (Ja kas pole Orwelli kahes suunas töötav teleekraan jahmatavalt sarnane veebikaameraga, mille „silma” mõni teadjam kodanik kinni kleebib, et keegi teda ennast selle läbi jälgida ei saaks!?) Anakronismid on inimlikud. Pole mingit põhjust arvata, et varasemate sajandite võimurid poleks suurima heameelega oma alamate eraelu järele nuhkinud, kui neil oleks vaid selleks tehnilisi võimalusi olnud. Tehnikasaavutused muudavad natuke ka inimest kui niisugust, aga suhteliselt aegamisi ja pealispinnalt. Sageli nad lihtsalt toovad tema loomupärased kalduvused esile, pakkudes vastavaid võimalusi, niihästi tehnilisi kui moraalseid.

Kuigi võib tunduda, nagu oleks Suur Vend alles tänapäeval tõeliselt ärganud, olles tehnilises mõttes võimekam kui kunagi varem, on ta samas ilma erilise sanktsioonijõuta, sest tal puudub ju käepikendus vägivallaaparaadi näol. Ta nuhib, aga jätab andmed enda teada või kasutab kaudselt ja mitte­poliitilistel eesmärkidel. Ta ise on parajalt korrumpeerunud vennike, s. t. ta ei aja puhtalt „ideeasja”, vaid jagab nuhkimisandmeid turutootjatega.

Paparatsode palkamine ja nende eest kaitsmine on võrdselt arenenud „tööstusharud”. Seda kõike nimetatakse ka pluralismiks, mis kõlab kui käsk ja prohvetid. „Ülalpool” soovitakse kõikidele anda kõike, ja seda tahetakse ka allpool.

Micromégas kratsiks kukalt. Teoreetiliselt ei tohiks nii vastandlikud suundumused koos eksisteerida. Ta järeldab: inimene ei ole pikemas perspektiivis süsteemselt ning järjekindlalt tegutsev olend. Samas ta möönab, et väikestele käärimistele ja protestidele vaatamata ei paista see praktikas enamikku segavat — seni, kuni on ruumi ja pole jõutud oma piirideni.

Väga üllatunud oleks Micromègasi rollis aga Huxley ise, sest tänased Metslased käituvad hoopis teistmoodi. Nad ei tunne hingeahastust, et pühad väärtused on tiritud muljeahne publiku ette. Nad ei tapa end Shakespeare’i õilsatest tegelastest inspireerituna. Vastupidi, enamik on aru saanud, et siin peitub hea äri. Nad näitavad end meelsasti. Igal õhtul tantsivad nad oma suguharutantsu kohalikus „suurtelgis” järjekordsetele turistidele. Vähe on veel saari ja džungleid, mis poleks muudetud metslaste teemaparkideks.

Niisiis tundub, et suuremal määral on täitunud Huxley visioon. Vähemasti paistab olevat väljaspool kahtlust, et enamik ihaleb just seda. Siiski pole kattuvus täielik. Inimesed on küll suurel määral muutunud massiolenditeks, aga mitte nii monofunktsionaalseteks, nagu düstoopiates vahel kirjeldatud. Nad on ikka natuke keerulisemad, natuke ambivalentsemad. Raske muidugi öelda, mis on Huxley tegelaste puhul autori kunstikavatsus, mis tema kujutamisviisi iseärasus, tema kui kirjaniku omapära. Aga natuke õõnesfiguurid või konstruktid nad on, võrreldes Orwelli lihast ja verest tegelastega. Nii et tundub, nagu pärineksid meie tänane keskkond ja suhted natuke juba „Uuest uljast maailmast”, aga paljud inimesed on tõstetud sinna elama „1984-st”.

Isegi südant valutavad Winston Smithid pole tänasest maailmast kadunud. Miks läheb see tegelane meile nüüdki veel südamesse? Kuna Orwelli inimestel ei ole kujundatud tingreflekse, vaid nad on oma rollidesse ja kastidesse surutud, siis on selles maailmas pingeid märksa rohkem ja ühiskonna õnnelikkuse määr tunduvalt madalam. Õnnetus ja ebastabiilsus on alati vaatemängulisemad kui õnn ja turvalisus. Orwell nägi inimesse sügavamale kui teised düstoopikud, keda huvitas eeskätt mudel. Mäletatavasti ei piisanud O’Brienile, et inimene konformeeruks, s. t. võtaks väliselt omaks mängureeglid (nagu see kujunes Idabloki argipäevas, kus me kõik õppisime varjama oma vastalisust välise riigitruuduse maski all). Ei, inimesele ei tohtinud jätta isegi sisemist vabadust, teda tuli vaimselt murda, nii et ta tõesti hakkakski uskuma. See oli tõeline, mitte pseudometamorfoos. Siinkohal meenub Stalin, kelle arvates ei tulnud vastast ära tunda üksnes tegude, vaid usu järgi. Ta ütelnud Beriale, et rahvavaenlane pole üksnes see, kes saboteerib, vaid see, kes kahtleb parteiliini õigsuses. („Ja neid on palju ja me peame nad likvideerima.”)

Nagu öeldud, tänane uljas maailm sallib Winston Smithe ülihästi. Nood peavad ikka võitlust selle nimel, et võiksid öelda „kaks korda kaks on neli”. Nende vaigistamiseks ei piinata neid toas nr. 101, pea rotipuuris, vaid nende hääled upuvad kärasse, mis rõõmuga kuulutab, et 2 x 2 = x. Algupärane Winston vajas meelekindlust, et mitte hakata ise vastupidist uskuma. Täna läheb tal seda eriti vaja, sest kiusatus on suurem kui kunagi varem. See võib tunduda masendav, ometi peab olema Foucault’ mõõtu elukauge fantasöör, et arvata, nagu oleks dissidendile meeldivam lasta endal keel füüsiliselt suust kiskuda, selmet seda suhtelisel tühikäigul loksutada. Et Winstonil on täna see võimalus, see ongi progress, ongi tsivilisatsioon!

Sajad mõttetargad läbi ajaloo on kinnitanud, et igasuguse meelerahu ja õnne eeldus on oma koha äratundmine (milleks sa sobid, kelleks oled loodud jms.). Seoses sellega võib kõikidel olla ka isiklik väärikus. Aga ei ole, inimene käitub nagu rahutu paavian. Ta on kade ja edev, arvab üha, et väärib muud, et teised takistavad teda jne. Huxley oleks nagu aru saanud, et kasvatuse ja õpetamisega ei saavuta inimene kunagi harmoonilist valgustatust. Nii et kindlam on see asi tehnoloogiliselt korda ajada, anda inimesele vastav enesetunne kohe kaasa. Tulemusena ongi õnnelikke palju rohkem kui õnnetuid.

Võtame või Winston Smithi. Praegu ta pekstakse ja piinatakse alfa miinuselt praktiliselt gamma tasandile, nii et ta hakkabki Suurt Venda armastama. Aga milleks nii palju jõudu kulutada, näib küsivat Huxley (kui ta poleks kirjutanud enne Orwelli). Sellele võib muidugi vastata, et tõelisele sadistile ei ole idioote käsutada suurem lõbu ja Huxley maailm lõhnab ses suhtes nekrofiilia järele. Tahaks ikka mõtlevat inimest täiega peedistada! Samas, kas sadism saab olla valitsev maailmakord?

Orwelli ja Huxley kujutatu erineb veel ühe ülimalt olulise nüansi poolest. Euroopa kultuuriruumis omandas kõikide inimeste inimeseks pidamine laiema kandepinna koos kristlusega. Mitte kohe algul, vaid umbes IV sajandi lõpu poole, kui kristlus kujunes Ambrosiuse, Augustinuse jt. tähtsate tegelaste töötlustes peamiselt ülikute riigiusust kõikide klasside totaalseks eluvaateks.

Mainin seda seepärast, et Suurinkvisiitor räägib inimeste õnnelikuks muutmisest. Siinkohal pole oluline, millise sisu ta sellele annab ja mis meetodeid kasutab. Tähtis on kavatsus. Ta peab seda oluliseks. Ka päris elus on mitmed diktaatorid seda silmas pidanud (kuigi nende puhul peab alati arvestama soovmõtlemise ja enesepettusega). Ja võimupüramiidi keskastmes on peaaegu alati siiralt uskuvaid andunud inimesi, kes tahavad inimesi õnnelikuks teha. Nüüdisajal kogeme, et võimurid kasutavad õnneretoorikat peaaegu kohustuslikus korras. Ka Huxley Mustapha Mond mõtiskleb täiesti tõsiselt inimeste õnne üle.

Seevastu Orwelli ühiskonnas on masside õnn päevakorrast maas. Seda ei eksisteeri, proled ja kaugete maade orjad pole täiel määral inimesed. Mustapha Mond vähemasti näib uskuvat, et kord on inimkond valmis suuremat vabadust nautima. Midagi ligilähedastki ei näe me O’Brieni puhul. Tema ühiskonna eliidil puudub arengukava ning dünaamiline visioon üldse programmist. Inimeste elu parandamine ei huvita Siseparteid vähimalgi määral.

Millel see ühiskond siis püsib? O’Brien vastab silmagi pilgutamata: ainus eesmärk on püsida võimul. Ja nii jäävat aegade lõpuni. Vahepeal oli esile kerkinud terve plejaad keskklassist pärit isikuid, kes taotlesid võimu selle enda pärast ja olid otsustanud võimule jäädagi. Muidugi on võim magus ka iseenesest ning leidub võimuhulle. Siiski tundub, et siin on inimest valesti „loetud”. Suuremat seltskonda ei saa säärane kirg pikemat aega tsementeerida. Esiteks ei taotle enamik võimu mitte selle enda, vaid ikkagi hüvede pärast, milleks seda saab konverteerida. Teiseks eeldab säärane ühiskond terasinimesi. Tegelik inimene on liiga „inimlik”, on pudedamast materjalist. Ükskõik millist totalitaarsest süsteemi me lähemalt ka ei vaatle, avastame igal sammul terveid emotsioonide ja komplekside puntraid, mida ei tohiks seal ideaaljuhul olemas olla.

Mõni näide ajaloost. Stalin klammerdus võimu külge nagu puuk. Tal oli vähe kirgi ja ilmselt ta põlgas oma riigi kodanikke. Samas oli tal pidevalt konkreetseid eesmärke, mida järgida. Ja isegi temal tuli ühtesoodu rõhutada oma hoolitsust rahva eest (sest dogmasid ei tohtinud muuta).

Hitler ei vajanud võimu selle enda pärast, vaid selleks, et luua tuhandeaastane Reich, hävitada juudid jne. Pärast võidukat sõda kavatses ta tagasi tõmbuda ja tegelda „kõrgemate asjadega”.

Hakka või arvama, et nii nagu mõned Lääne intellektuaalid sattusid Nõukogude Venemaast algul vaimustusse, nii langesid nad hiljem teise äärmusse. Nii lohutut ühiskonda, nagu on kujutatud „1984-s”, polnud olemas ka kõige hullemal stalinismiajal. (Suhteliselt lähedale on sellele jõutud Põhja-Koreas, kus inimeste reaalsusetaju ongi mitmes suhtes deformeerunud.) Orwell on hirmuäratavalt läbinägelik oma raamatu mõnes osas, aga tervikuna kukub tal ikkagi välja sünge karikatuur. Tunnuslik, et sellest suurejoonelisest groteskist on raske leida ainsamatki huumorikildu, mis on ilukirjandusteose puhul nähtus omaette. Lihtne lugu „Loomafarm” on ajaloolisele tõele lähemal, sest selle kohal hõljub huumoriga segatud tarkus, et mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem nad iseendaks jäävad. See teadmine oli ka Stalini ajal küllaltki paljude inimeste teadvuse tagamaadel siiski lohutusena alles. „1984-s” on see teadmine neilt võetud.

 

Kes juhivad meid praegu?

Kui Suurinkvisiitor tuleks uuesti maa peale, öeldaks talle etteheitvalt: „Miks tulid meid segama? Meil on ilma igasuguste teooriateta niigi muret küllalt. Ja kuidagimoodi asi siiski töötab.” Üldisemalt ei juhi keegi kedagi. Võimalik, et on tõesti saabumas uus varjatud anarhia ajajärk.

Meenutagem, kuidas Mustapha Mond tutvub Helmholzi teosega. Ta saab aru, et selles leiduvad ettepanekud on julged ja targad. Aga… liiga vara, ütleb ta endale. Rahvas pole veel küps.

Kas me kujutleme, et kusagil teeb keegi graafikuid inimese seesmise arengu, tema hingetugevuse kasvamise kohta? Et ta mõtiskleb ja ütleb siis: „Nii, paistab, et inimene on küllalt arenenud, aeg on küps.” Küps milleks, kerkib kohe küsimus. Pole ju midagi erilist, milleks küps olla. Kogu säärane kujutlus on ajast ja arust.

Konstantin Päts arvas, et rahvas on haige ja tuleb terveks ravida. Kas on võimalik kujutleda, et ta ise oleks kontrafaktuaalse ajalookäigu korral tosina aasta pärast öelnud, et „soh, nüüd on rahvas terve, kaotame vaikiva ajastu”?

Tänapäeval kõneldakse progressist eeskätt aspektide ja järkudena, instrumentaalses võtmes, ühe või teise elukülje edendamise mõttes (nt. inimea pikenemine, epideemiate kaotamine jne.)), mitte sünteetiliselt ja kompleksselt.

Heaoluühiskonnas väljendub progress tarbimise kasvus ja uute tehnikaime­de jõudmises järjest laiemate massideni. Arengumaades on kriteeriumiks elustandardi lähendamine heaoluühiskonnale. Iga teistsugune sihiseade — iseäranis selline, mis puudutab nn. inimsoo õnnelikkust — tundub eo ipso kahtlane. „Sotsiaalinsenerid” on selle igaveseks diskrediteerinud. Niisiis — kui üldse õnne, siis ainult igapäevast tahedat tükiõnne!

Tõsi, arvamusuurijad küsitlevad inimesi nende eluga rahulolu kohta, üritavad mõõta elukvaliteeti, mille puhul materiaalne külg on ainult üks komponent. Aga n.-ö. vooruste ja sisemise tarkuse või sügavuse SKP-d ei ole tänini ja pole ka näha, et see kedagi eriti huvitaks või morjendaks, välja arvatud kaunishinged ja virisejad.

Inimese üldeetiline areng ei kuulu globaaluuringute nimekirja, selle eest aspirandid teaduspunkte ei saa. Nimekirjas on üksnes need probleemid, mis on globaalsed ellujäämise materiaalsete tingimuste mõttes. (Kõnelemine sellest, kas inimese loomuses võib täheldada mingeid nihkeid, on out, sest see on poliitiliselt ebakorrektne, võib haakuda eugeenikaga jms.)

Hüva, demokraatliku põhiseaduse kehtestamine ja selle toimimise kindlustamine tähendavad rahva usaldamist. Mõnel pool (sõltuvalt varasemast praktikast) võib laiendada valimisõigust paigaloleku või keeleoskuse nõuete leevendamise, vanusepiiri langetamise, presidendi otsevalimiste sisseseadmise jne. kaudu. Rahva küpsuse usaldamist tähendaks ka see, kui valitsus otsustaks läbi viia reforme, mis on vajalikud, kuigi löövad keskmise kodani­ku rahakoti pihta. Aga sealt edasi? Saab näidata täisrohelist tuld kodanikuühiskonnale. On intrigeeriv teema: „Kodanikuühiskond kui klassikalise utoopia roogitud variant”.

Suurinkvisiitori mõtteviis valitseb maailma, aga inertsist ja alateadlikult. Tema-nimelist instituuti pole olemas. Ta on vanamoodne. Inimesed on uute, suurenevate ja järjest keerulisemate probleemidega aina rohkem hõivatud ja vanadele „neetud küsimustele” ei jää aega. Tänased inkvisiitorid ongi väikesed müüdavad hinged selle korporatsiooni teenistuses, mis paremini maksab.

Kui Suurinkvisiitor tuleks uuesti maa peale, otsiks ta asjatult partnereid-valitsejaid, kellele õpetust jagada. Esiteks ta ei leia kedagi, kes oleks vajaliku „pumba juures”, teiseks on ta sõnum poliitiliselt ebakorrektne. Inimesed kuulaksid ta „julget” juttu algul isegi huviga ja kutsuksid teda õhtusöögile. Kui ta aga hakkab rääkima imest, autoriteedist ja saladusest, mis aitavat masse lõas hoida, siis talle öeldaks sõbralikult, et tõstku endale veel kartulisalatit ette.

Teda kutsutaks võib-olla isegi televisiooni vestlussaatesse, kus ta peab debateerima Jeesusega tahtevabaduse üle. Suudios on publik, kes aeg-ajalt plaksutab, ja punkte jagav žürii (noormees arvab: „Muhe vana!”; näitsik: „Vihakõne!”; esteet: „Modernistlik jura!”). Teda tahetakse isegi „Tantsudesse tähtedega”.

Suurinkvisiitorit kutsuvad esinema vanad kommud ja noored natsid, aga mõlemad pettuvad.

Uued taskuinkvisiitorid, kes teenivad korporatsioone ja reisivad äriklassis, annavad talle visioonikonverentsi kohvipausi ajal sõbralikult nõu: „Võta lihtsamalt! Üks asi korraga! Massile pole tähtis ime, autoriteet ega saladus kunagises mõttes, vaid iseliikuv vorst ja Windows-22, mis on tegelikult seesama.”

Suurinkvisiitorit ei hurjutata ega pagendata, ta jääb lihtsalt kõrvale. Ta ei sega kedagi elamast, aga on vaja uusi tõekuulutajaid, muidu hakkab inimestel igav.

Suurinkvisiitor lõpetab disniländis, kuhu uusima atraktsioonina on püstitatud hiiglaslik võrdkülgne kurgaan ehk Maslow’i püramiid. Selle tipus on platvorm, kust võib sooritada gondlilende transtsendentaalsete väärtuste juurde. Suurinkvisiitor müüb pääslas pileteid ja teenib pensionilisa.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon