Kolm juhuslikku naist

Mihkel Mutt

 

 

Kõigepealt Kafka. „Protsessi” lõpus, Josef K. kolmekümne esimese sünnipäeva eelõhtul kella üheksa paiku tulevad kaks saterkuubedes hea toitumusega härrat talle järele. Nad eskordivad ta väiksesse, tühja ja mahajäetud kivimurdu, mis asub ühe veel päris linnamoelise maja lähedal. Härrad pakuvad vastastikku viisakusest üksteisele tapanuga. Aga enne, kui tera Josef K. südames ringi keeratakse, veel viimasel hetkel: „Tema pilk rändas kivimurru ääres asuva maja ülemisele korrusele. Nii nagu sähvataks äkki valgus, paiskusid seal ühe akna mõlemad pooled lahti ja üks inimene, suures kauguses ja kõrguses habras ja kleenuke, küünitus kaugele aknast välja ja sirutas käed veel kaugemale ette. Kes see oli? Mõni sõber? Mõni hea inimene? Keegi, kes kaasa tundis? Keegi, kes aidata tahtis? Kas tema üksi? Või ehk kõik? Kas oli veel abi loota? Kas oli argumente, mis olid ununenud? Neid pidi olema. Loogika on küll vankumatu, kuid inimesele, kes elada tahab, ei suuda ta vastu panna.” (LR 1966, nr. 40—43, lk. 176. August Sanga tõlge.)

Stseen on nii võimas ja nägemuslik, et seisab juba varsti pool sajandit silme ees nagu reaalselt kogetu. Habras kogu seal aknal on meie kõigi lootus ja lohutus, päästeingel, valguskiireke, mille poole pöörab palge ahistatud tume inimlaps — nagu Munchi „Karje” ilma karjeta.

Siia kõrvale võtame Ray Bradbury „Marsi kroonikates” leiduva jutu „Vaiksed linnad” (The Silent Towns. December 2005/2036), mis ilmus 1949. aastal. Inimkond on vahepeal koloniseerinud Marsi. Nüüd aga — mujal puhkenud sõja tõttu — on kõik Marsilt lahkunud, välja arvatud mägedes üksi töötav kaevur Walter Gripp, kes ei ole evakuatsiooniteadet kuulnud. Ta on tühjas linnas ja algul isegi naudib olukorda, aga siis hakkab ometigi inimese seltskonnast puudust tundma. Ühel ööl kuuleb ta kusagil majas telefoni helisemas. Aga helin katkeb, enne kui ta sinna jõuab. Helistamine kordub. Ta mõistab, et keegi peale tema peab Marsil veel elus olema. Ta võtab telefoniraamatu ja hakkab helistama a-tähest peale. Aga siis talle turgatab, et kuna tundmatu helistas täiesti huupi, siis on kõigi eelduste järgi tegu naisterahvaga. Kust on kõige tõenäolisem teda leida? Hotellid, ilusalongid… Ja tõesti, Marsi suurimast ilusalongist saabki ta ühenduse naisterahvaga! Paraku on liin vilets ja kõne katkeb. Ent koht on nüüd teada ja Walter asub autoga teele tuhande miili kaugusele New Texas Citysse. Sõites unistab ta naisest, milline too võiks küll olla, kui ilus, tark ja hea. Kohale jõudes ta avastab, et naine on teist maanteed mööda tema poole sõitma asunud. Walter sõidab tagasi — teel ikka unistades — ja lõpuks nad kohtuvadki. Paraku on naine välimuselt eemaletõukav ning seesmiselt rumal ja mõttetu. Ta oli jäänud Marsile selleks, et segamatult nii palju maiustusi vitsutada, kui süda lustib. Aga et nad on viimane mees ja viimane naine sellel planeedil, siis hakkab Genevieve Selsor veeretama juttu pruudikleidi muretsemisest. See väljavaade tundub Walterile nii kohutav, et ta põgeneb naise juurest kaugesse väikelinna, et veeta oma ülejäänud elupäevad üksinduses.

Lugu on kergelt humoorikas, aga ka traagiline. Üks tõlgendus, et tähtis pole sugu, vaid inimene. Ainult sellest, et olla naise jaoks mees või mehe jaoks naine, ei piisa. Ka sooaspekti kõrvale jättes on siin võimas metafoor. Näiteks: kas inimene, kel turumajanduslik vaimuelu ära viskab, peaks sellega siiski „abielluma”, kuna muud valikut pole, või on targem üksindusse tõmbuda?

Nende kahe ääreposti vahele võtame kolmanda „juhusliku naise”, muidugi Tammsaarelt.

Indrek on jõudnud Tartu, ja enne kui minna Mauruse jutule, võtab „vana Traadi” juures toa. „Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valge või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegipärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas.” (A. H. Tammsaare, Kogutud teosed 7. Tallinn, 1981, lk. 7—8; sealt ka järgmised tsitaadid.)

Oma poolteist aastat hiljem arvab Metslang, veidi vanem ja palju elukogenum kaasõpilane, kelle pool Indrek käib vahel juttu puhumas, et tollel oleks aeg naisi tundma õppida. Üks olevat just täna tema poole tulemas. Indrek lähebki, ja suigub enne külalise saabumist. Läbi une kuuleb ta naisterahva naerukihinat. Mis vahepeal toas toimub, sellest me selgust ei saa. Indrek suigub uuesti. Ta ärkab, kui miski pehme ja ümar talle kaissu poeb. Aga Indrek magab vapralt edasi. Kui ta uuesti virgub, on toas valgem ja ta näeb:

„„See olete teie!” [—] „See olen mina!” [—] Õige! See on tema, see esimene naine, kes talle linnas vastu naeratas [—]. Jah, ja siis oli selle naise naeratus teda nagu lohutanud ja julgustanud korraga, ta oli nagu ainuke kodune varandus võõras ümbruses.”

Indreku esimene impulss on lahkuda. Ta hakkabki riideid selga ajama. Tüdruk püüab teda takistada („püüdis Indreku kätt”) ja hoiatab, et hoovis on koerad ja värav lukus. Seepeale asutab Indrek aknast välja hüppama, niisugune tuli on tal takus. „Aga juba seisis tüdruk ta kõrval ja tõstis käed kuidagi imelikult kurgu alla, nagu teevad seda väikesed lapsed mõnikord, kui nad väga härdalt paluvad. [—] „Ma palun, jääge,” lausus tüdruk vaikselt ja alistunult. Aga neid sõnu kuuldes pidi Indrek juba kividel olema, sest ta tundis päkkades teravat valu. [—] Ta ei vaadanud kordagi tagasi, kui sammus kodu poole.” (Lk. 228.) Säärane värk siis… Miks ometi?

Ei saa öelda, et see episood Indrekut ei morjendaks ja kaoks jälgi jätmata. „Indrek ei võinud midagi sinna parata, et ta veel kaua pidi sellest mõtlema, kuidas see tüdruk talle kurgu alla pugenud, nagu poevad kanapojad ema tiiva alla, ja kuidas ta pärast käed paludes tõstnud, kui tema avas akna, ronis aknalauale ja hüppas välja.” Ent see morjendab teda ainult isikliku hingeelu aspektist. „Aga tüdruku esimene naeratus paar aastat tagasi võõrastemaja uksel, see oli ununud ja kustunud. Ehk kuigi ta veel tuligi meelde, siis näis see sootuks ükskõiksena, ja Indrek tundis, nagu oleks ilm jäänud seeläbi pisut vaesemaks. Üks ilus rõõm oli ilmas vähem.” (Lk. 229.) Näib, nagu liituks see pentaloogia ühe põhimotiiviga, et ilusamad ajad on kõikjal möödas. Indrek on jälle jäänud vaesemaks, vaene tema („vaene mina”)! Aga tüdruk? Me võime konkreetsemalt oletada, et puritaanliku kasvatusega (aga mis see eesti elu muud oli?) Indrek ei taha tegemist teha Metslangi ihusoojast embusest tulnud neiuga (kui see ikka nõnda oli). Kahtlemata on muidu sotsiaalkriitiliselt üsnagi loid A. H. T siin riivanud üht ajastu rasket probleemi, varakapitalismiga kaasnenud moraalilangust maalt linna asunud inimeste, iseäranis noorte naisterahvaste seas. Lisaks kahtlustan, et stseenis ilmneb varakult Indreku masohhism. Masohhist enamasti ei mõtle, et oma mõrkja enesepiinaga maiustades valmistab ta sageli hingelisi kannatusi teistele, kel pole sellekohaseid meeldumusi. Kuigi Indrek kuuleb hiljem, et tüdruk olla tema lahkumise järel kogu hingest nutnud, ikkagi — selle peale, et ka teisel on hing ja tunded, läbielamised ja kõik muu, ta justkui ei tule.

Kirjeldatud juhtum mõjuks põrpivalt ja koguni karakteriloogikast hälbivalt, kui me ei arvestaks, kui noor Indrek sellal on. Temas pole veel nii palju empaatiat, et andestada või vähemasti lohutada Maarja Magdaleenat. (Kuidas käitunuks Metslangi konkus Indreku homoloog vürst Mõskin, on kerge kujutleda — ta oleks teinud tüdrukule abieluettepaneku.) Aga Indrek ei ole sündinud jumalamees, vaid talupoiss „Talnamaalt”, kelle tundekasvatus edeneb järk-järgult. Sest otse loogiliselt haakub eelkirjeldatuga teine episood, ikka see kuulus Tiinale „jalgade alla tegemine” poolteist aastat hiljem. Siis ei näe Indrek enam asju üksnes enda, s. t. tõe ja õiguse seisukohalt, vaid ületab need headuse ja lohutuse nimel. Ta on vahepeal arenenud.

PS. Üks asi on siinkirjutaja meelest ilmne. Säärased esmapilgul veidravõitu episoodid nagu see tüdruku juurest jalgalaskmine kõnelevad kirjanikust endast sageli rohkem, kui too tahaks või söandaks välja näidata. Autor reedab nende kaudu oma ülitundlikkusi ja kalduvusi. Aga mõistagi ei kuulu see enam otseselt kirjandusse.

PPS. (Väljavõte Mihkel Muti meilikirjast 26. X 2014 toimetaja Haugile vastuseks küsimuse peale, kas ei võiks eespool esitatud fragmente raamistada mingi kokkuvõtliku üldistusega.)

Igal inimesel on aastate jooksul loetust jäänud meelde mõned tegelased ja üldse kirjakohad, mis moodustavad veidraid kimpe. Üks niisugune oli mul tekkinud juhuslikest naistest, kellest otsustasin kolme esitleda (neid on rohkem). Nad haakusid mu meelest täiesti formaalselt, ainsaks ühendajaks eksisteerimine minu teadvuses. Aga mis välja tuli? Sain kirjutamise ajal aru, et need tegelased on moodustanud mingi oma rivistuse ja kavatsevad midagi tõestada, midagi suurejoonelist ja keskset, isegi pateetilist, milleks minul ei olnud ausalt mingit isu. Sain aru, et alateadvus teeb oma tööd. Mulle ei ole aga alateadvus kunagi meeldinud, ma olen tahtnud ikka päristeadvus olla. Aga ma esitan selle „pateetilise rivistuse”.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon