Kolmkümmend aastat Finlandia auhinda

Piret Saluri

 

 

3. detsembril 2013 pisut peale kella üht päeval astus auväärse Vanha ylioppilastalo pidusaali lavale teatrimees Asko Sarkola, tänavune Finlandia auhinna „diktaator”, ja teatas:

„Finlandia auhinna 2013 saab Riikka Pelo romaan „Meie igapäevane elu”, „Teos” 2013.”

Finlandia auhinna väljakuulutamine ongi Soome kirjandusaasta tähtsündmus. Auhinda annab välja Soome Kirjandusfond. Finlandia auhinna pälvib aasta parim romaan.

Kogu sügise on ajakirjandus hoolega käsitlenud aasta jooksul ilmunud raamatuid. Novembri alguseks on teada Finlandia auhinna eelvaliku žürii, kes peab neile hindamiseks esitatud raamatute seast välja valima enamasti kuus parimat. Soomes ilmub aastas viis- kuni kuussada romaani. Umbkaudu sada neist saadavad kirjastajad eelžürii lauale. Pinge tõuseb novembri keskpaiku, kui eelžürii teeb teatavaks need raamatud, mis lähevad nn. „diktaatorile” lõpliku otsuse tegemiseks. „Diktaator” sellepärast, et Soome aasta parima romaani valib välja üksainus inimene, määravaks saab tema maitse, ja see inimene ei ole mitte alati kirjandusilmast: Tellervo Koivisto (1994), Paavo Lipponen (2005), Tarja Halonen (2012), kuid sageli on lõplik sõna muidugi kirjanduskriitikul. Nii otsustas Pekka Tarkka 2008, et Finlandia läheb Sofi Oksaneni „Puhastusele” (Puhdistus). Mis edasi sai, on teada mitte ainult kirjandusrahvale.

Siin peitubki Finlandia tegelik mõte ja eesmärk. Jah, kirjanikule toob see au, kuulsust ja palju raha (tänapäeval 30 000 eurot). Ühtaegu ka kohustuse olla avalikkusele näha, käia kohtumas lugejatega, esineda, kõnelda, vastata küsimustele. Kuid Finlandia asutati siiski lugejale, kirjanduspublikule.  1984. aastal, kui anti välja esimene Finlandia, mis läks Erno Paasilinna teosele „Üksindus ja trots” (Yksinäisyys ja uhma), oli Soomes juba üsna rohkesti  erinevaid kirjandusauhindu, ka riiklikud preemiad, kuid kõigi nende tähendus oli juba natuke kahvatunud. Vajati midagi uut, suurt, „kõige tähtsamat”, et köita lugeja tähelepanu, äratada huvi, et rahvas raamatut ostaks, jõuludeks kingiks, loeks. Siit ka auhinna ajastus: auhind tehakse teatavaks detsembri alguses, siis, kui algab jõulumüük. Ja on omaette elamus rännata sel ajal Soome raamatupoodides. Virnade viisi Finlandia auhinna nominente, kuulutused, mis kutsuvad kohtumistunnile autoriga (publikust ei ole puudust), ja kui Finlandia lõpuks teatavaks tehakse, siis on pärjatud raamat muidugi aukohal. Kirjanduselu kihab ja müüginumbrid muudkui kasvavad.

Kuid kolmkümmend aastat tagasi, Finlandia asutamise aegu, ei toimunud see hoopiski mitte kõhkluste, kahtluste ja takistusteta. Mõnigi kesksem kirjastus — näiteks vägagi soliidne „Otava” — oli iseäranis tõrges. Üsna pahurad olid ka mitmed tunnustatud kirjanikud, kes hiljem küll ka ise auhinna said ja olid selle üle kaunis rõõmsadki. Nimetagem näiteks Antti Tuurit ja Hannu Mäkelät. Tolleaegne „Otava” peatoimetaja, akadeemik Paavo Haavikko laskis end üsna kaua veenda, enne kui tema kirjastus projektiga kaasa läks. Nõukogude Eestist korraks Soome lubatud stipendiaat aga ei saanud millestki aru. Meie seal kodus seisime raamatute järel öö otsa sabas, meile ei pakkunud neid keegi. Soomes aga taheti korraldada raamatule, kirjandusele, tõeline tulevärk  ja „elavad klassikud” ei võtnud vedu. Kuid nagu kinnitas Paavo Haavikko: Finlandia auhinna puhul taheti võrrelda võrreldamatut.

Finlandia siiski asutati. Oli 1984. aasta ja esimese pärjatu, Erno Paasilinna „Üksinduse ja trotsi” žanrit on raske määrata – esseekogu? mõttepäevik? Finlandia algusaastate häda oligi, et auhinnažürii sõelus läbi kõik žanrid: romaanid, novellid, esseistika, luule, mitteilukirjanduse. Hindamisalust ei olnud, tulemus hääletati. Ja vahel juhtuski, et „kodurahu” huvides jäi kõige säravam teos kõrvale. Paavo Haavikkol oli olnud õigus. Aga publik, avalikkus oli põnevil, raamat, ja mitte ainult pärjatud raamat, sai tähelepanu, kirjandusest kõneldi, nõnda täitis Finlandia siiski oma ülesande.

1993. aastal Finlandia auhinna statuut muutus, Finlandiast sai romaani­preemia, „diktaator” astus ametisse ja tema otsus on subjektiivne. Tänavune „diktaator”  Asko Sarkola ütleski oma kõnes, et teatris ja kunstis üldse on diktatuur, aga ka demokraatia halvad vahendid mõlemad. Oluline on sootuks muu: tegija isiklik seos asjaga ja see, kuivõrd ja kuidas ta publikut kõnetab. Asko Sarkola ees oli kuus suurepärast raamatut: J.-P. Koskineni „Minu sõber Rasputin” (Ystäväni Rasputin), Leena Krohni „Hotel Sapiens” (Hotel Sapiens), Riikka Pelo „Meie igapäevane elu” (Jokapäiväinen elämämme), Hannu Raittila „Terminal” (Terminaali), Asko Sahlbergi „Herodes”, Kjell Westö „Kangastus 38” (Hägring 38/Kangastus 38). Kõik kuus on Asko Sarkola arvates väga head romaanid, autorite seas on kaks Finlandia laureaati, kuid Asko Sarkolat ennast liigutas ja köitis kõige rohkem Riikka Pelo „Meie igapäevane elu” ja ta kuulutas võitjaks nimelt selle raamatu.

Võitnud romaanis on kaks keskset tegevuspaika ja -aega. Tšehhoslovakkia 1923 ja Nõukogude Liit 1939—1941. Niisiis käsitleb romaan ajalugu, nagu mitmed teisedki kuuest nominendist, ajaloo ja eriti Venemaa ajalooga tegelevad paljud tänavu soome keeles ilmunud raamatud, mis eelvalikusse ei mahtunud. Riikka Pelo romaani aineks on vene luuletaja Marina Tsvetajeva ja tema tütre Alja traagiline elukäik argipäevast ja mõtteilmast Vorkuta vangilaagrini. Sarkola tõstab esile ka romaani poeetilist, tundlikku keelt. Riikka Pelo on sündinud 1972. aastal. „Meie igapäevane elu” on tema teine raamat. Ta ise ütleb, et kirjutas romaani viis aastat ning vahel läinud nii, et tekst sai autorist võitu ja elas oma elu, mille autor vaid kirja pani.

Eesti keelde ei ole tõlgitud muidugi mitte kõiki Finlandia auhinna pälvinud teoseid, kuid siiski üsna palju: kolmekümnest kaheksa.  Mullune võitja, Ulla-Leena Lundbergi „Jää” (Is/Jää) ilmub „Eesti Raamatult” juba tänavu jaanuaris.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon