Konrad Mäele mõeldes ja mäletades

Ants Juske

 

 

Tundub kummaline, et eesti kunsti suurkujule Konrad Mäele võib tänapäeval mitte ainult mõtelda, temast monograafiaid kirjutada, vaid teda võib ka mäletada, ja seda väga isiklikult. Mõistagi ei saanud ma kokku puutuda kunstniku endaga, mõnel määral vaid tema kolleegidega, kes teda isiklikult olid tundnud ja mälestusi jagasid. Kuid on olemas eelkõige tema maalid, midagi kirjavahetusest, fotod. Hakkab kujunema pilt inimesest. Kunagi esitas üks ajalehe kultuuritoimetaja Juri Lotmanile trafaretse küsimuse, kes on teie parim sõber. Lotman vastas: Aleksandr Puškin. Küsija oli hämmelduses, kuidas saab surnud inimest pidada oma sõbraks. Lotman püüdis selgitada, et ta mõtleb peaaegu iga päev suurest vene poeedist — lugedes mitte ainult tema rikkalikku loomingut, vaid ka seda, mida ta muud kirjutas, omas ajas üle elas, keda ta armastas, kus ta reisis jne. Vähe sellest — Lotman vaidles vahel mõttes Puškiniga, vahel oli temaga nõus. Kriitilistel hetkedel mõtles ta sellele, mida Puškin vastavas olukorras oleks teinud. Sellist empaatiatunnet olen kogenud ka enda kui kunstiteadlase loojangu poole jooksva karjääri ajal. Kuid miks just Konrad Mägi? Ehk selgub midagi siinsest käsitlusest, mis oleks nagu kunstniku biograafia, kuid teisalt on fiktsioon, spekulatsioon, dialoog Mäe kui elava inimesega. Isiksusena oli ta äärmiselt huvitav ja vastuoluline. Lisaks lühike, kuid kirev elu —nagu oleks ta jõudnud oma lühikeseks jäänud elu jooksul elada tavainimese mõistes kolm-neli elu.

 

*

Ajalooline fakt on see, et 1907. aasta augustis asusid Konrad Mägi ja tema hea sõber ning mõttekaaslane Aleksander Tassa Helsingist teele Pariisi poole. Helsingi ja Tallinna vahet käis juba aurulaev, kuid on ka versioon, et nad sõitsid hoopis Peterburi kaudu. Mõlemal oli Peterburi-elust olemas suurlinnakogemus, nad olid õppinud seal parun Stieglitzi kunsttööstuskoolis. Pärast tudengirahutusi 1905. aastal olid nad koolist ära tulnud ja võtnud esialgu suuna Soome poole. Saatjaks nälg ja rahapuudus. Ees aga kumas Pariis, mis oli kujunenud rahvusvahelise kunstnikkonna Mekaks. Raha teenimiseks tuli Mäel töötada koos Tassaga Helsingis Soome Kirjanduse Seltsis Jakob Hurda rahvaluulekogusid ümber kirjutades.

Mäel oli endast noorema Tassa kujunemises ilmselt oluline osa. Nende dialoog kusagil Helsingi boheemlaslikus literaatide kõrtsis võis olla midagi umbes sellist.

Mägi: „Sai sellest neetud Peterburist ja paruni nikerdamiskoolist koos nende mõttetute kipskujude joonistamisega lõpuks lahti. Lisaks need külmad talved, kui tuli mööda Neeva kaldapealset kooli vantsida.”

Tassa: „Ära parem räägigi, mõtle, kuidas me üldse söönuks saime, Stieg­litz hoolitses vähemalt veidigi oma kõige vaesemate õpilaste eest. Aga kui po­leks olnud vanemate toetust, siis oleksime nälga surnud. Mis sinul viga — sinu isa oli ju mõisa teenistuses. Höhh! Kelleks sa oleksid saanud seal Udernas, tavaliseks küla- või linnakäsitööliseks, mööblitisleriks, nii nagu sa Tartus Bandelieri mööblitööstuses ametis olidki. Või siis sinu Lurichi-kultus, tahtsid mati peal vene ja türgi härgadega rassida? Vaata oma passi: Conrad Wilhelm Mäggi — milline saksik tõusiklus. Hea vähemalt, et sa Peterburi said. Stieglitzis oli Koort see, kes sulle näitas, mida pintsli ja lõuendiga peale hakata, muidu oleksidki jäänud šimpansi tasemele, kes oleks pliiatsiga osanud ainult nina nokkida ja paberiga perset pühkida.”

Mägi (vihaselt): „Ole parem vait, ega sinu kooliteenistust pidanud isa kah päris vaene polnud. Lööksin sul sinu tiraadi peale praegu kurgi ninast välja! Sinusuguse kõrendi lööks ma kahe sõrmega pikali.”

Mägi (läheb suitsu tegema, veidi leebunult tagasi tulles): „Mis me sõimame ja vingume vastamisi, vaata teisi, kes lauda ja sõnniku seest on välja rabelnud. Kes see Kölergi oli — Viljandimaa taluniku perekonnast, aga kuhu ta Peterburis välja jõudis!”

Tassa: „Oleksid sama saatust tahtnud, jah! Oleksid sa viitsinud seal õukonnas head nägu tehes töllerdada ja maalida neid romantistlikke antiikseid heeroseid?”

Mägi: „Sa mine oma jutuga tead kuhu, meil on hetkel ainult üks eesmärk, ja see on Pariis!”

Tassa: „Mida sina Pariisist tead? Lugesid ehk mõnda „Mir Iskusstva” almanakki, kindlasti oled kuulnud, et seal on odav vein ja iga nurga pealt võid mõne litsi saada.”

Mägi: „Aga Triik ja Koort on seal juba ees ja nad on mulle kirjutanud, milline möll sealses kunstielus praegu käib. Kas sa, mees, oled midagi kuulnud fovismist ja kubismist? Tutkit, brat. Joo oma veinipära ära, enne kui siit neetud Soomest minema saame.”

Soomest ärasaamine osutus vähemalt Mäe puhul võimalikuks tänu headele inimestele. Esimesena oli pääsenud Peterburist Pariisi Nikolai Triik, kellel oli rikas venelannast pruut. Mägi ainult unistas Pariisist. Appi tuli keegi heal järjel olev kunstilembene ettevõtja P. Rootslane, kelle juures Mägi oli töötanud. Rootslaselt saadud rahaga õnnestus Mäel Peterburist ära minna, esialgu Soome. Kuid ühes kirjas tunnistab ta oma toetajale, et „olen mõne kunstijüngriga tuttavaks saanud, kes Parisis on õppinud, ja need seletasid, et ainult Paris on linn, kus kunstist täiusele võib saada.” Umbes samu sõnu kordas Mägi ka Tassale, kuigi see kunst ja lisaks veel ellujäämiskunst, mis neid ees ootas, olid teadmata. Paneb ikka imestama, milline uudishimu ja tahe valdasid talupoeglikust kultuurist pärit noormehi, kes pea ees tundmatusse hüppasid. Silme ees ja peas oli ainult üks siht — edasi Euroopasse! Pariisi! Ei enam mingeid kunagisi kunsti-Mekasid, nagu Rooma või Saksamaa, Soomest rääkimata.

 

*

Teekond Pariisi kulges siiski pikaldaselt. Nii või naa ei saanud mööda Poolast ja Saksamaast. Auruvedur loksus aeglaselt ja lasi vilet. Arvata võib, et Mägi ja Tassa sõitsid madalama klassi vagunis, närisid saia ja jõid arvukate vahejaamade puhvetitest ostetud veini. Kuni Poolani sai veel kõike osta Tsaari-Venemaa rublade eest. Osteti ka kangemat kraami, käes oli hilissügis ja Mäel oli juba külm — haigus, millel on ka ladinakeelne nimi, painas teda surmani. Kuigi raha nappis, tuli hommikul pea ikka ära parandada, ehk nagu Mägi ütles — „tuleb end käima lükata”. Lugemist oli sõpradel lisaks maalivahenditele samuti kaasas. Oli poliitilist kirjandust, kuid oli ka moodsamat klassikat, nagu Oscar Wilde. Mis keeles nad kirjandust lugesid, pole teada, kuid saksa ja vene keel olid neil suus nagu emakeel, mingil määral osati ka soome keelt. Jälgiti, mis kodumaal toimub. Kuid suur siht oli ikkagi — Pariisi!

Pikem sundpeatus tuli Berliinis, kus neil jäi aega kolistada ka linna peal. Mägi kirjutab, et „sääl on tehnika küll suurepärane, aga lollus on veel suurepärasem”. Mida nad seal nägid, pole teada. Vaevalt, et neid huvitas „Die Brücke” või kujunema hakanud „Der Blaue Reiteri” kunstnike või Vassili Kandinsky tollane looming. Küll aga leidis oma neli-viis aastat hiljem Münchenist mõtlemisainet Ado Vabbe — meie esimene tõeliselt avangardistlik kunstnik.

Kuid ega midagi, taas rongi peale ja ikka edasi, Pariisi. Õnneks oli igav ja vaene Poola juba seljataga ja meeleolu tõusis ootusärevuses. See pakkus leevendust ka rongi masendavale ebamugavusele. Küllap olid sõbrad ühisvagunis ja kaassõitjatega kokku kiilutud nagu Eduard Ole 1929. aastal maalitud „Reisijates”. Ole silmanähtav eeskuju on omakorda Honorė Daumier’ lito „Kolmanda klassi reisijad”. Ainult et Ole seltskond on veidi nooblim, lisaks paistavad kõik tukkuvat, silmad kinni. Vaevalt aga sõbrad said sõba silmale, kuigi sõit rongiga Berliinist Pariisi kestis oma 17 tundi. Juba oli ületatud piir. Prantsusmaa erines paljuski Saksamaast. Johannes Semper on kirjeldanud kahe kultuuri erinevust nii, et sakslastel on olmes kord majas, kuid mõtlemisega on vastupidi — tasub vaid võrrelda prantsuse filosoofilist materialismi ja positivismi ning saksa idealismi. Eks kultuuride kokkupõrge võis pakkuda ränduritele kõneainet nende aeganõudvatel loksumistel laevas või rongis. Piiri ületasid nad tõenäoliselt Strasbourg’is, kust oli Pariisini veel mitusada kilomeetrit läände. Nii Mäge kui Tassat sidus põlgus vene, saksa, kuid ka soome kunsti vastu. Nad olid elanud nii siin kui seal, kuid midagi oli puudu. Nad polnud tol ajal veel kuigi vanad — Mägi 28, Tassa temast neli aastat noorem. Mingit arrogantsi tekitas ka Eestis alanud rahvuslikkuse uus ärkamine. Tassa oli selles asjas isegi radikaalsem. Vanavara kogumine, rahvaluule üleskirjutamine sünnitasid Tassas teravat vastumeelsust. Nagu ka kogu eesti talupoeglik kultuur. Samas Tassa adus ilmselt päris hästi, et eestlane ei saa eurooplaseks ei Venemaa, Saksa ega ka Soome kultuuri kaudu. Selles mõttes oli ta oma vanemast kolleegist radikaalsemgi. „Persse see sakste ees lömitamine, mis see parem on kui vene kroonut teenida. Me oleme kõik need asjad läbi teinud. Oleme näinud kõike, ka seda, mis praegu Eestis toimub. Mis rida need Laikmaa ja Raud seal ajavad.” Umbes nii võis Tassa arutleda. Mägi tõenäoliselt hakanuks heietama midagi rahvuslikust kunstist ja rahvuslikust stiilist. Tassa: „Jälle oma joruga! Kus see rahvuslik stiil maalikunstis on, vanad eestlased ei teadnud sellest midagi, nad ei osanud isegi natuurist joonistada, ainult nikerdasid ja kudusid ornamenti. Nüüd püüab vana Raud leiutada mingit rahvuslikku stiili, otsib sobivat vormi, et Kalevipoega kujutada, ja kuna eesti kunstist ja folkloorist midagi leida ei ole, siis vahib Hodleri ja teiste sakslaste poole. Hea seegi, et ta ei võta eeskuju vene peredvižnikutest ja Vasnetsovi kolmest vägilasest. Nagu me seda tantsu seal Peterburis vähe oleksime näinud.”

Mägi on vajunud mõttesse, püüab kuidagi kaitsta oma rahvustunnet, toetudes „Noor-Eesti” liikumisele. Oli ta ju teinud „Noor-Eesti” albumite kujundusi, oli hea sõber Tuklaga, oli tema raamatutele joonistanud illustratsioone ja vinjette. Tassa: „Kõik see on täielik pask, ka see sinu ja Triigi juugend — mis seal rahvuslikku on, ainult motiiv, muu on juugendlik stilisatsioon. Tänu jumalale pole me veel mingit Kalevipoega ega kedagi Lindat hakanud maalima.” Mägi vastu: „Ära sa nüüd meie mõttekaaslasi küll täis pasandama hakka. Ma pole ka paljuski nõus Kolla (s. t. Nikolai Triigi) valitud suunaga, kuid mis see rahvuslikkus siis olla saab ja olema peab? Keegi ei teagi, milline see Kalevipoeg välja peab nägema, ainult lauldakse ja jutustatakse paarisaja meetri kõrgusest hiiglasest, kes oma sängide ja jalajälgedega „kaunistas” meie ilusat loodust. Vägistas saarepiigat ja käis Soomes tüli norimas.”

Sellise jutu peale Tassa leebus.

 

*

Minevik oli jäämas seljataha, meenutada oli rongirataste rütmis ka midagi helgemat. Kõige enam Ahvenamaal veedetud suve. Triik oli nagu alati seal ees, kuid vist siin avastas Mägi oma maastikumaalija ande. Stiilimuutusega on seotud Helsingis Ateneumis õpetanud inglase Alfred Vinchi maalid. Viimane oli mõjutatud prantsuse neoimpressionistlikust puäntillismist, mis tähendas värvide optilist segu: värve ei segatud kokku mitte paletil, vaid nad pidid segunema vaataja tajus. Kui impressioniste iseloomustavad komataolised pintslilöögid, siis Seurat ja Signac panid värve punktidena ehk täppides. Pole küll andmeid Mäe ja Vinchi isiklikest kontaktidest, kuid Vinchi looming avaldas vastuvõtualtile Mäele kindlasti muljet.

Ahvenamaal jätkusid juba Peterburis tekkinud eesti kunstnike koloonia traditsioonid. Pariisis tööd ja leiba leida lootvatel teelistel seisid meeles näguripäevad Maarianhaminast viie kilomeetri kaugusel asuval Önningby saarel, kus sajandialgusel oli tekkinud eesti kunstnike koloonia. Mägi on oma kirjades avaldanud rõõmujoovastust pärast Peterburist ja Stieglitzist lahkumist — tal oli raha, kõht täis ja ikkagi kodusem tunne. Kuid boheemlastel Önningbyl sulas raha nagu kevadine lumi. Tuglas, kes külastas saart aasta hiljem, leidis eest lõbusa, kuid vaesuses vireleva seltskonna. Kõikjalt võis leida tühje veinipudeleid ja kuivanud saiakoorikuid, sekka muidugi pilla-palla maalitarbeid. Lagunenud saapaid oli pusitud viiulikeeltega parandada ja viksitud tuššiga, et minna külapeole. Kuid peamine kunstnikke inspireerinud allikas oli sealne maastik. Tegelikult võis hoopis siit alguse saada Nikolai Triigi soov tekitada Mäes huvi maastikumaali vastu. Igal juhul osutus õpilase looming selles vallas õpetajat kõrgelt ületavaks. Ma pole ise Ahvenamaal käinud, kuid seal sündinud maalide ja Tuglase kirjelduse põhjal tahaksin tingimata seal ära käia. Tuglas: „Muidu ikka segamini nii maa kui vesi. Järsud merre laskuvad kaljuseinad, igavesti unustatud kivisaared ja vaikivad lahed. Kõrged kääbusmändidega kaljumäed, kuid nende vahel metsad ja niidud nii lopsaka, otse lõunamaise taimestikuga, mida võimaldab soe merekliima… Ja siis Lumpari meri ise — igalt rannalt, igal kellaajal ja iga ilmaga iseilmeline, tuhandes toonis veiklev, pärlmutriline, heleroheline, sametsinine.” Maastikumaali avastanud Mäele oli loodus tohutu inspiratsiooniallikas. Kui sõidan oma igapäevast teed bussiga Pirita poole, olen püüdnud vaadata merd, mis on vahel ilus sinine, sealsamas jälle pruuni karva porine, läbi Mäe silmade. Mõistetavaks saab Mäe „komade ja punktidega” maalimisviis, mis suudab vahetut muljet anda edasi paremini kui mis tahes akadeemiline maastikumaal.

 

*

Üsna tõenäoliselt jagus reisikaaslastel jutuainet ka Stieglitzi koolist ja 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustest. Parun Stieglitz oli olnud kaval. Ta ei ajanud kedagi kohe pärast rahutusi ja streiki koolist minema, lasi lihtsalt vastata küsimusele, kas õpilased tahavad koolis jätkata või ei. Kui Nikolai Triik tõi lahkumise põhjusena haiguse, siis Mägi ütles otse, et säärases olukorras ta enam siin koolis õppida ei taha. Mis edasi? Triik ja Tassa läksid Eestisse, Laikmaa ateljeesse, Koort läks samuti koju, ainult Mägi jäi üksinda Peterburi. Millestki pidi elama. Mägi hakkas tööle veskikive valmistavas ettevõttes. 1905. aasta sügisel sukeldus ta revolutsioonisündmuste keerisesse. Veskikivi-töökojas olevat isegi relvi valmistatud lisaks lendlehtede levitamisele „punase viiuldaja” Eduard Sõrmuse käe all. Kõige tipuks aktsioon Peterburi Jaani kirikus, mis oleks omaette jutu teema. Nüüd oli Mägi Tassaga taas ühes paadis, õieti ühes rongis. Tassa: „Oled, jah, üks maalt tulnud prole, mässaja, kellele ükski ilmakord ei sobi. Teinud siis Peterburis pommi ja lasknud tsaar õhku, oleksid vähemalt oma nime ajalukku saanud. Kes sa aga nüüd oled? Paar maalikatsetust ja vinjetikesed „Noor-Eesti” väljaannetele. Mida sa sellest Pariisist loodad, äkki hakkad seal ka sotsialistiks või anarhistiks? Ära unusta, et sa oled maal lehma all sündinud ja seal on sinu kui eestlase õige koht!” Mägi läks selle jutu peale jälle suitsu tegema. Mis selle nolgiga ikka jagelda.

Maastik rongi akna taga ei pakkunud algul suurt midagi, eriti võrreldes Ahvenamaaga. Ajaviiteks Mägi luges või siis skitseeris oma joonistusplokki kaasreisijaid. Iga peatus lisas uusi huvitavaid tüüpe. Tassa kritseldas vahelduseks midagi oma märkmikku, pole ime, et tast saigi lõpuks pigem kirjanik.

Erimeelsustele vaatamata olid nad ikkagi eht-eestlaslikult omavahel aasivad sõbrad. Pariisi-sõiduks olid nad endale ka midagi kobedamat selga ostnud. Mägi oli eriti valiv. Talle oli selge, et kui ta tahab Pariisis kunstnikuna läbi lüüa, siis ei maksa eputada peenemate ülikondadega. Nii valis ta kesktee. Poliitik ja teadlane Ferdinand Kull, kelle juures Mägi üksvahe Pariisis elas, on teda iseloomustanud niimoodi: „Ka oli see Mägi, kes esimesena Delmas’ restoranis endale krediidi mõistis avada, ilma et ta pea ainsamatki sõna prantsuse keelt oleks rääkinud. Kuid tema isik äratas prantslastes suurt usaldust. Hästi ja maitsekalt riietudes, omades peale selle veel tubli portsjoni näitleja osavust, mõistis ta näomusklite ja käteliigutuste abil end suure­päraselt arusaadavaks teha.” Eks ta mõnes mõttes snobistlik oli. Näiteks pidi kaabu serv olema pisut allapoole laskuv, kaelasideme ja sokkide värv ei tohtinud palju erineda. Samas ei tohtinud kindad ja palitu olla liiga uued. Vana palitu kohta seletas ta, et sellel on aristokraatlikku tagasihoidlikkust, mis ei soovi kohe esimesel tutvumisel inimest rabada. Tähtis on see, mis palitu all on ja mis mõjub kaasvestlejale üllatusena. Tassa oli märksa boheemlaslikum, mida annab hästi edasi Nikolai Triigi karikatuur: kiitsakas pikkade jalgadega tüüp, peas lai kübar ja kaelas uljalt kohev lips. Karikatuuri alla on Triik lisanud: „Mees, kes ennast mitte ainult söömisele pole pühendanud. Praegu on selle mehe kõht viidikaid täis. Jah!”

Mägi mõtles kindlasti ka oma kuvandi peale. Alati on ta fotodel mõtliku karmi näoga ning sisendava pilguga. Nii on teda kujutanud ka Triik 1908. aastal Pariisis tehtud portrees, kus Mäe pilk on suunatud allapoole, kuid kõneleb sügavast sisekaemusest. Kuid annaksin sõna kunstiteadlasele Evi Pihlakule: „Konrad Mäe portrees puudub ajastu vaimule vaatamata salongilik efekti taotlus, mis paljudelt selleaegsete ajakirjade veergudel reprodutseeritud portreemaalidelt vastu hoovab… Kunstnikku köitis konkreetne inimisiksus ja ta püüdis jäädvustada tema olemust võimalikult suure veenvusega. See ei ole lihtsalt mehe portree sajandi algusest. See, keda lõuendil näeme, võib olla ainult Konrad Mägi, nurgelise näoga, trotslik, rahulolematu, raskete elutingimuste poolt juba parasjagu muserdatud, kuid samal ajal juurdlev ja visalt töötav kunstnikunatuur. Konrad Mägi, kellele oli omane sapine elavus, kes oskas ühtviisi manada kõiki linnu, maid ning rahvaid ja kes jäi alati ühtviisi vaimukaks seltsimeheks. Säärasena iseloomustab teda Fr. Tuglas ja säärasena ilmselt tundis teda ka Triik.”

 

*

Kui Veneetsiale tuleb tingimata läheneda mööda vett, siis Pariisile rongiga. 1907. aastal polnud rong enam mingi tehnikauudis, kuid rongil oli samas suur roll impressionistide loomingus. Ega ilmaaegu pole nad kujutanud raudteejaamu koos suitseva veduriga. See suits pakkus erilisi atmosfääriefekte, lisaks olid jaamad täis huvitavaid tüüpe. Kuid olulisem oli see, et rongiga sai sõita ükskõik millisesse Prantsusmaa otsa. Kes tahtis rohkem summutatud valgust ja pikki varje, sõitis põhja, Normandiasse, kes tahtis lõunamaist valgust, eredamaid värve, läks allapoole. Mäele sobis rohkem viimane variant, miks muidu eelistas ta ka kodumaal maalida Lõuna-Eesti maastikke. Kas tal oligi üldse mõni talvemaastik? Pealegi, nagu juba öeldud, ei kannatanud ta külma. Ja rongiga sai vedada vajalikke maalitarbeid, molbertit, lõuendit, maalikasti ja ka muud tavaeluks tarvilikku.

Rong aga jätkas oma monotoonset rütmi. Koiduvalguses ilmusid akna taha linnale iseloomulikud vaated: tehased oma korstnatega, töölisbarakid, juba tekkisid maastikku kirikutornid. Mäe ärevus kasvas. Tema õlale nõjatunud Tassa magas õiglast und. Mägi hakkas teda üles ajama. „Mis sa kurat togid, lase magada.” Kuid tasapisi sai ka Tassale selgeks, et saabumas on ajalooline hetk. Ahnelt vaadati aknast välja, kus rullus lahti Pariisi ajalooline arhitektuur alates gootikast kuni juugendi ja funktsionalismini. Jah, see polnud mingi Peterburi ega Helsingi. Ja valgus, missugust põhja pool ei kohta. Kaardil ei tundugi Pariis nii väga lõunas olevat, ent kui London asub peaaegu samal laiuskaardil mis Kiievgi, siis Prantsusmaa on ju veel tublisti lõuna pool. Reisiväsimus oli nagu käega pühitud.

Ferdinand Kull on kirjeldanud oma esimesi elamusi Pariisis: „Palav päike, iseäralikult pehme õhk ning puude rohkus, keskaegsed kirikud, kõige enam aga inimeste lõbusad näod tegid selle ilmalinna korraga nii koduseks, et mul otsekui mõte läbistas pea: siia asun jäädavalt elama! Hiljem kuulsin, et ma ainuke pole, keda Pariisi saabudes valdab selline tunne.”

 

*

Sõbrad saabusid Pariisi varahommikul, tõenäoliselt Saint-Lazare’i vaksalisse. Linn oli alles ärganud, kuid jaam sagivaid inimesi täis. Pariislastest sõpru Nikolai Triiki ning Jaan Koorti vastas ei olnud — nemad olid ööinimesed ja vaevalt nad nii vara viitsisid välja tulla. Kuid Mäel ja Tassal oli aadress olemas. Sihtkoht oli kunstnike koloonia „La Ruche” ehk Mesipuu, mis vastas täielikult oma nimele. Siin kihas rahvusvahelise seltskonna boheemlik kunstielu, siin haakuti kõige uuemate vooludega. Nagu öeldud, Pariis oli kujunenud kunstnike uueks Mekaks. 1905. aastal olid noored kunstnikud Matisse, Rouault, Marquet ilmunud oma kirevate ja erksate värvidega Sügissalongi, kus nad said hüüdnimeks les fauves (metsikud). 1907. aastal oli suur Cézanne’i retrospektiiv, samal aastal maalis Picasso „Avigno­ni neiud”, mis pani aluse kubismile. Kuivõrd eesti kunstnikud nende uuemate röögatustega kaasa läksid, on küsitav. Triik oli eragaleriides tutvunud van Goghi ja Gauguini loominguga: „Nad mõjuvad rabavalt. Nad ei oska isegi maalida! — see oli minu esimene mõte. Hiljem taipasin neid ja õppisin neiltki.” Mis meie kunstnikest rääkida! Kui Picasso näitas oma sõbrale Georges Braque’ile „Avignoni neide”, ütles viimane, et tal oli selline tunne, nagu ta oleks põlevat petrooleumi joonud.

Leiti hobuomnibuss, mille teiselt korruselt, nn. impériale’ilt avanes suure­pärane vaade Pariisi südalinnale. Lõpuks jõuti edelaossa, sihtkohale päris lähedale ja voorimehel polnud raske leida üles Passage Danzig. „La Ruche”, naeratas voorimees paljutähendavalt. Eks ta oli neid kummalisi väljamaa kunstnikke sinna küll ja küll vedanud, nii kaineid kui purjus peaga. Taaskohtumine juba Stieglitzi päevilt pärit sõpradega oli meeliülendav. Triik ja Koort viisid tulijad kiiresti kurssi Pariisi muuseumide ja galeriidega. Vaevalt aga oskasid Mägi ja Tassa arvata, missugused katsumused neid peagi ees ootavad.

Koort oli siia jõudnud juba 1905. aastal. Karl Pusta meenutab, kuidas kõlas koputus Aleksander Prometi ateljee uksele ja sisse astus Koort, „kaunis jõhkra välimusega, nägu hirmsasti päevitunud ja habemetüügastes, peas pruun, päikesest, tuulest ja vihmast pleekinud sonimüts, kael kraeta ja kaelasidemeta. Käes mingisugune rätikusse seotud komps. Lai naeratus näol. Tutvustas ennast kunstiüliõpilasena.” Algasid näguripäevad, mis said osaks ka Mäele ja Tassale. Kuna Koort oli õppinud viiulit, siis teenis ta raha tänava­muusikuna, ometi oli nälg vahel nii suur, et võttis silmanägemise. Kuid ikkagi Pariis. Koort kirjutas oma päevaraamatusse: „Ma armastan sind, Paris, kui hõbekarva kuu kahvatult tumesinises taevas su lõpmata liikumise peale vaatab. Paris, Paris, kui ilus sa oled keskööl, kui harvad, üksikud käijad mõttes su poolpimedaid uulitsaid liiguvad.”

Tassa ja Mägi elasid algul Koorti juures, aga et viimane oli seal ametis saviga ja kujude pritsimisega, sai uustulnukatel sellest kõigest kõrini. Tegevus hargnes „La Ruche’is”.

„La Ruche” ehk Mesipuu oli ümmargune neljakorruseline telliskividest rotund. 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel oli seal olnud veinipaviljon, pärast seda rajati sinna kunstnike ateljeed. Need olid kiilukujulised väikesed toad, talviti külmad, ainult valgust oli maalimiseks küllaga. Kõigest hoolimata oli seal romantikat. Nii ristisidki kunstnikud selle Mesipuuks, aia jalgteedele anti romantilisi nimesid, nagu Armastuse salu, Trooni põiktänav ja eneseirooniliselt — Näitustelt väljapraagitud kunstnike käik. Hilisematest kuulsustest oli Fernand Lėger hüüatanud: „Mesipuu! Milline erakordne paik. Mida seal kõike ei olnud! Igaüks elas, nagu oskas. Mesipuus müüdi ja osteti kõike. Teiste hulgas oli seal ka neli vene nihilisti. Ma ei mõista tänapäevani, kuidas nad võisid elada kolmeruutmeetrises toas ja kuidas neil alati jätkus viina. Vodka oli kallis, aga küllap see aitas neil elada.” Kõik oli naeruväärsete proportsioonidega, nii et Chaim Soutine võis aknast kingaga visates tabada Marc Chagalli aknaruutu. Jean-Paul Crespelle on Mesipuu ümbrust kirjeldanud järgmiselt: „Klassikalised bistrood läbisegi poodidega, kus müüakse kõige tavalisemaid tarbekaupu. Harva pakub mõne endiselt agulipäraseks jäänud pudupoe aken silmarõõmu pilla-palla kuhjatud nööpide, paelte, kojamuttidele määratud rinnahoidjate ja peenvillase naistepesuga.” Asi muutub veel hullemaks, kui pöörata Passage Danzigisse, kus asus ka „La Ruche”. Näkku lõi tapamajadest tõusev imal lõhn, heakorrastamata tänavaid kattis mingi rotimürgi moodi roheline pulber. Kõik virelesid, tänavatel valitsesid „krahvid”, kellele keegi ei julgenud vastu hakata. Sellises olukorras pidid elama kunstnikud, kes enamasti olid välismaalased, ja kel politseilt mingitki kaitset oli vähe loota. Ometi leidus halastust kohalikel poodnikel, kes avasid krediite või andsid saiapätsi lihtsalt niisama.

Eestlastel oli selline reegel, et iga koloonia liige pidi kordamööda valmistama ühise söömaaja. Ega siin fantaasiale palju ruumi olnud: ikka kohv, heeringas ja rokfoori juust ning muidugi ohtralt veini. 1908. aasta varakevadel saabus Pariisi muusik Rudolf Tassa. Ferdinand Kull oli kirju minevikuga mees, kel oli sidemeid Aleksander Kesküla ja Elevandiga. Kesküla oli ühe versiooni järgi hiljem seotud Lenini rahastamisega emigratsioonis Saksa luure kaudu. Pariisi naasis ka Tuglas, kes asus elama nooblimasse rajooni, Claude Bernard’i tänavale. „La Ruche” oli selle kõrval täielik vaeste patuste alev, linna serval, kuid milline vaade sealt alla Pariisile avanes! Kunstnike koondumispaik oli selleks ajaks liikumas Montmartre’ilt Montparnasse’ile.

Rudolf Tassa oli arvestav ja kokkuhoidlik. Kuulsaks sai tema supikeetmise saladus. Sinna pandi kõike, mida saada oli: kartuleid, porgandeid, supijuuri, kapsalehti. Tuli ette ka sellist „delikatessi” nagu läätsed hobuse­lihaga. Kõige tähtsamad olid aga kondid, mille ümber oli kunagi olnud liha. Neid keedeti mitmeid kordi läbi. Tassa hoiatas: „Poisid, ärge kuramuse konte ära sööge!” Kõik see ei päästnud siiski Erik Obermanni, kes suri 21-aastaselt Marseille’s tagasiteel Alžiirist 1911. aastal. Ta lihtsalt põletas oma elu läbi. Kodunt raha saades laristas ta selle kohe maha, sõitis mööda Pariisi taksodega ja kinkis preilidele roose. Lollusi tehti veelgi. Triik käis mängupõrgutes, Tassa sai haisu ninna, et Mägi külastab kahtlasi asutusi. Võimalik, et sealt saigi ta saatuslikuks kujunenud haiguse. Kulli mälestustes on ka koomilisi seiku, kuidas kaks eesti kunstnikku talutasid maani täis kolmandat, hoides teda mantlihõlmadest. Kui võtit otsima hakati, siis avastati, et mees on mantli seest välja pudenenud. Too oli roomanud kuhugi kõrvale, kuid saadi ometigi kätte.

 

*

Kokkuvõttes oli see ikkagi omamoodi romantiline aeg. Tuglas: „Kui palju kavatsusi tehti noil ajul meie kehvadel koosviibimistel, kui palju fantaseeriti ja ehitati õhulosse! Unistati kogu tegevuse ületoomisest Pariisi ning ajakirja väljaandmisest seal, üldse arvestamata eelduste naeruväärset vaesust! Veel kaugemalegi lükati piirid: mõttekujutluses rännati läbi kõik kultuurid, maalides ja kirjutades ning avaldades koguteoseid kord Pariisis, kord Roomas, kord Aleksandrias ja kord Kalkuttas.”

Muidugi arutleti ka kunsti teemadel. Käidi mitte ainult Louvre’is, vaid ka edumeelselt meelestatud eragaleriides. Kuid nagu Triigi puhul juba viidatud, ei saanud eesti kunstnikud eriti head kontakti kõige uuemate liikumistega. Ühel koosviibimisel, kus joodi ohtralt veini, hargnes umbes selline arutelu. Triik: „Ma ei saa üldse aru, mis moeröögatusi siin leida võib. Olgu, oli impressionism, kuid siis tulid Cézanne, Gauguin ja see hull van Gogh. See selleks, kuid need foovid ja kubism — neil pole maalikunstiga midagi pistmist, lihtsalt haige sonimine, lastehaigus, mis varsti mööda läheb. Lugesin hiljuti Ilja Repini reisikirja Pariisist. Ta oli käinud salongides ja näinud uuemat kunsti. Naera ribadeks. Milliseid väljendeid ta kasutab: „moonutatud esemete ebaloomulikud värvid”, „paljastatud naised uskumatutes asendites”, „maalide kompositsioon on väljaspool igasugust kriteeriumi”, „üldine patoloogiline alatoon”, „nõdrameelsed teosed”, „maitse­lage”, „andetud plätserdused” ja ikka nii edasi.”

Mägi: „Mis sa ise parem oled, mida sa kubistide kohta ütlesid? Meie häda ongi selles, et me ei taba ära uut, seda, milline on kunst mõne aasta pärast. Oma talupoegliku alalhoidlikkusega sörgime teiste sabas. See sinu Repin oli kunagi ka akadeemilise kunsti kõva arvustaja, oma peredvižniklikust realismist ta kaugemale ei läinud.”

Triik: „Saa aru, et me olemegi praegu soone pääl, vaata, mis toimub Saksamaal ja Viinis.”

Mägi: „Ah, sa hakkad jälle juugendist rääkima. Kohe hakkad ka oma Kalevipojast ja vanavara kogumisest patrama. Aeg oleks Rauast ja Laikmaast edasi minna. Mis soonest sa jahvatad, mida sa siia Pariisi üldse tulid, istunud edasi Peterburis või Tartus.”

Tuglas viskab vett vahele: „Poisid, mis te nääklete. Mis on „Noor-Eesti” peamine loosung? Saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks! Muide, ka sina, Konrad, oled meile teinud ilusaid juugendlikke illustratsioone ja vinjette.”

Mägi: „Millestki peab ju elama. Kuid saage aru — maalikunst pole mingi kirjanduse abivahend, et näidata, kuidas kirjaniku kirjeldatud persoon või maastik või keegi tegelane võis välja näha. Kuidas see Derain ütleski? Maal pole mingi lahinguratsu ega alasti naine, vaid eelkõige värvide ja vormidega kujundatud lõuend, motiiv on ainult ettekäändeks. Mina lähtun oma meelest, sellest, mida ma näen ja tunnen. Võib-olla ma ei hakka varsti üldse midagi kujutama.”

Tuglas ja Triik kooris: „No see oleks maalikunsti surm, mida futuristid mullu „Le Figaros” kuulutasid. Midagi sellist, et nad tahavad vabastada Itaalia halvavast gangreenist, vabastada muuseumidest, mis katavad teda nagu kalmistud. Mida arvaks sellest rahvas, kellele on meie kunst mõeldud? Või teeme kunsti ja kirjandust ainult iseendile?”

Mägi: „Kerigu see rahvas kus kurat. Neile on vaja ainult ilusat käsitööd, magusaid maastikke, perekonnaportreid. Sina, Koort, elatad ennast sellega, et teed neid päid — kes ei tahaks, et ta pea oleks kipsis või pronksis, mis riik ei tahaks, et tema pealinna ehiksid võimsad monumendid! Sind ootab sama helge tulevik nagu Amandus Adamsoni. Rahvast tuleb harida ka muudel kunstialadel, mitte ainult altarimaalide ja linna üles seatud puuslikega. Aga kus on meil üldse mingi õpetus, mis annaks kas või niidiotsa kujutava kunsti mõistmiseks? Või sina, Tuglas? Mis sul viga, eesti rahvas on õppinud lugema ja sinusuguste lugemisvara ostetakse ja avaldatakse Zeitung’ite järjejuttudena.”

Tuglas: „Ma tean väga hästi, milline revolutsionäär sa 1905. aastal Peterburis olid. Kuid Ahvenamaal tegid sa enam-vähem korralikke maastikuvaateid, mis siis nüüd lahti on?”

Mägi: „Need polnud mingid niisama vaated, süvene oma kirjamehe-pilguga kas või natukene värvi saladustesse, pintslitöösse, kompositsiooni, valguse ja varju nüanssidesse. Tead sa, et vari võib olla värviline, seda tõestas juba Delacroix. Räägin sulle loo, kuidas Delacroix õpetas muusikageeniust Chopini vaatama maalikunsti. Vaidlustes muusikalise harmoonia ja maali­kunsti üle võttis Delacroix helesinise diivanipadja ja asetas selle punasele vaibale, et demonstreerida „reflekside seadust”. Padi nagu sulas punase sisse, tema servade all helkis vaip sinise tooniga, mis läks üle lillaks.”

Tassa oli enamasti vait. Omal moel oli ta nõus mõlema poole väidetega, kuid kaldus ikka rohkem Triigi poole, mida näitab ka tema edasine looming. Koort vihjas vaid sellele, et „sa, Konrad, ise tahtsid algul ju skulpto­riks saada, sul on koguni päris häid päid”. Tassa: „Alles ihalesid Pariisi jä­rele, nüüd kurdad linnast tulles, et see ja too näitus ei pakkunud midagi.” — „Ah, mis enam sellest, mökerda oma skulpturaga ja klassikeridega, nagu sa ütled, edasi,” ühmas Mägi, rüüpas klaasi veini ja heitis magama. Koort: „Michelangelo ja Rodini vahel on nelisada aastat, aga mõlemad on inspireeritud inimese sisemisest elust, hinge rütmusest.”

Mäe elust Pariisis saame aimu hiljuti ühest Soome erakogust leitud kirjade kaudu. Helsingis oli ta sõbrunenud Anni ja tema venna August Vesan­toga, kellele Mägi õpetas maalimist. Nende kodus Mariankatul sai Mägi alati varjupaika ja ilmselt polnud ta Anni suhtes ükskõikne. Kui ta lõpuks Pariisi asus, algas kirjavahetus. Mägi kirjutas vene keeles, sest soome keel polnud tema tugevaim külg. Ja juba hakkas Mäel jälle välja lööma tema tüüpiline pettumus ja kärsitus: „Ma ootasin väga palju, kuid sain aga vähe, kuna kõik see pole hea, millest nii palju räägitakse ja ülistatakse. Näitusel on ligi 3000 pilti. Oli igav läbi käia kõik need saalid ja vaadata igasuguseid jälkusi ja jubedusi. Elan kuskil kunstnike koloonias. Tuba on nii niiske, et võib otse kalu püüda. Selles koloonias elab ligi 200 kunstnikku (s. o. ühes majas). See rahvas suuremalt jaolt nälgib ja nii minagi, aga veel rohkem kui teised.” Lisaks ei pakkunud talle midagi eriti huvitavat kaasaegne kunst. Otsekui mingi identiteedikriis lööb tal välja, kui ta kirjutab: „Siin on kunstnikud, kes ei mõista põhjala kunstnikke… Ma olen põhjala poeg ja kõik, mis minus, see pole midagi muud, kui osa kogu minu rahvast ja loodusest. Kus ma ka ei oleks, jääb põhjala ikkagi minu kodumaaks.” Samas kirjas kurdab ta üksinduse üle. Seda on ta tundnud oma sõnul alati, kuid mitte nii nagu Pariisis. Lisaks jälle see külmatunne, kuigi talvises Pariisis oli 12 kraadi sooja. Ta palub Soome sõpradelt raha, et koos teistega Norrasse sõita.

Kuigi ta tuleb veel kord Pariisi, loodab ta ikka kodumaale naasta.

Mõtlen, et kas mina või keegi teine oleks võinud Mäe sõbraks saada, kas mõni naine oleks olnud valmis temaga perekonda looma? Kahtlane, selleks oli ta liialt labiilne. Ühelt poolt vaimukas ja teravmeelne vestluspartner ja seltskonna hing, teisalt tema ärakukkumised koos ahastuse ja ängiga.

 

*

Jätaksin kümmekond aastat Konrad Mäe elust vahele. Sellest on palju kirjutatud: tema Norras viibitud aastad, uus Pariisis-käik, tagasitulek kodumaale, maastikud Lõuna-Eestis, Viljandimaal ja Saaremaal, „Pallase” loomine, lisaks pidevad rännakud nii Saksamaale kui Itaaliasse. Isegi seal, kaugel lõunas värises ta külmast. Üldse oli ta püsimatu loomusega. Paistab, et ta ei saanud ühelegi kohale pikemaks ajaks jääda. Võib-olla tundiski ta ennast kõige paremini teel olles. Iga uus koht tekitas ärevust, adrenaliini, mis tõstab vererõhku ja samas ahendab veresooni.. Kohalejõudmise järel leidis ta mõne aja pärast ikka, et see ei ole õige koht. Ega ta Eestiski leidnud oma õiget paika. Tartust kirjutas ta Tassale: „Mul läheb see olemine siin iga päevaga vastikumaks, ja kui tõesti kunagi siit välja pääseb, ma mõtlen Venemaalegi, siis oma nägu siiapoole küll enam ei näita. Kasvatagu see rahvas siin kanu või mõnda kasulikku loomade või lindude tõugu — mind kogu see asi enam ei huvitaks. Tont teab, aga mina olen praegu küll kõiksuguse armastuse oma kalli sugurahva vastu kaotanud… Minu arvates ei ole meie kummagi kodumaa küll mitte siin.” Nii kirjutas Mägi, kes alles oli nimetanud ennast põhjamaa pojaks ja kodumaa patrioodiks.

Korrapäratud eluviisid, vilets toitumine ning jube haigus hakkasid tunda andma. Vilsandil tehtud maalid pakuksid huvi psühhoanalüütikutele — kõik need tuletornid (selge falliline sümbol) koos lähenevate mustade pilvedega kõnelesid selget keelt. Mägi sai teada, et tal on süüfilis.

Itaalia arst Francastoro nimetas seda „prantsuse haiguseks” oma ladina­keelses luuletuses „Syphilis sive morbus gallicus” (1530). Arvatavasti tõid selle haiguse Euroopasse Kolumbuse meremehed. Süüfilise esimene staadium on valutu. Järgnevad sekundaarne ja siis tertsiaalne aste. Haigus levib üle kogu organismi. Sellega kaasnevad palavik, isukaotus, peavalud, võimalik, et Mäe haiguse üks sümptomeid oli ka külmakartus. „Pallases” olid kõik harjunud, et Mägi kurdab halva tervise üle. Õpetajatetuppa tulles sättis ta end kohe ahju juurde sooja: „See ilm on täna täiesti nii paha.” Isegi Itaaliast kirjutas ta, et tunneb end, nagu sõidaks kuskil Siberis. Suur töötahe pani kolleege koguni arvama, et Mägi sisendab endale ise haige-olemise mõtet. 1924. aasta augustis teatas Mägi kooli kuratooriumile, et arstide soovitusel peab ta end ravima ja sõitma sanatooriumisse. Kuna arvati, et asi on kopsudes, siis läkski ta Saksamaale ühte Schwarzwaldi sanatooriumi. Kuid diagnoos polnud päris täpne ja tema tervislik seisund halvenes. Kõigest hoolimata hoidis ta end kursis kodumaal toimuvaga. Ta kirjutas Tuglasele: „Mul on siin kogu aeg halvasti läinud — 2 kuust 3—4 päeval jalul olnud — kogu aeg voodis olnud. Just nagu põrgus. Kõik minu neetud kõhu pärast. Oli küll üks hull operatsioon ka — olin nagu vana kuradi ema tõrva katlas. Olen sellest neetud voodis olekust täitsa jaburaks jäänud, närvid täitsa ära rikkunud ja kõht valutab lahkelt edasi.” Ometi palub ta Tuklalt „Loomingu” viimast numbrit, kus jätkus diskussioon Alfred Vaga artikli „Kriis eesti kunstis” ümber.

1925. aasta veebruaris lahkus Mägi sanatooriumist, vahepeatuse tegi ta Weimaris, kus „Bauhausis” õppis Rudolf Paris. Mäel polnud aga enam jõudu kontakteeruda selle õppeasutuse uuenduslike ideedega. Koju jõudes oli ta vaid inimvare. Õppejõutööst ei saanud enam juttugi olla. Kõigi sunnitud loobumiste tõttu süvenes veelgi ta üksindustunne. Ja sellest tingituna ka kibestumine. Tema hea sõber Martin Taevere meenutab: „Umbes kolme kuu möödumisel jõudis ta kodumaale tagasi, närviliselt rahutu, täis umbusku ja vaenu Tartu kunstirahva vastu. „Pallase” ümber koondunud kunstnike pere vastu, kes kõik varem olid tema paremad sõbrad, avaldas ta sapist sallimatust ja omistas neile igasuguseid salasepitsusi tema vastu… Tema üldtuntud korrektsuse, takti ja tasakaalu kaotuse panin tema haiguse arvele ega võinud arvatagi vaimlise pimenemise tulekut.”

Mägi elas üksinda Tartus Turu tänavas. Taevered käisid teda vahel vaatamas. Kui tekkis pikem paus, tuli Mäe paarisõnaline kiri poolikute lausetega ja ilma allkirjata. Taeverede mälestuste järgi olevat kunstnik tunnistanud, et „tervis on nii paha, et tõmbaks kas või nööri kaela. Ka tulevad lõhkumise ja hävitamise hood peale.” Ta olevat näidanud üht küünlajalga, mille ta märatsemishoos oli kõveraks löönud. Lisaks kõigele hakkas ta oma töid hävitama. Kõige halvemat ei uskunud keegi, Mäe kapriisid olid ka tema sõpradele hästi teada. Kuid lõpuks nähti, et asi on halb, ja sõbrad viisid ta vaimuhaiglasse. Isegi Taevere arvas algul, et tegemist on eksitusega ja ehk oleks olnud õigem saata ta Maarjamäe kliinikumi, professor Puusepa juurde. Mäe vaimne ja füüsiline seisund halvenes päevast päeva. Tuglas meenutab: „On omast kohast traagiline, et Mäe viimased eluaastad just tema lähemas ümbruses on järele jätnud segavaid mälestusi. Kuna ta and püsis lõpuni värskena ja edasiarendavana, oli ühtlasi ta hingeelus alanud mingi seletamatu kriis. Ta kibedus ja sarkasm kasvas ühtesoodu. Säästmata viimaks enam kedagi. See oli ülekohtune ja haavav, — kuni lõpuks selgus, et oli tegemist vaimse katastroofiga. See põrutav lõppvaatus seletas kõik ja võimaldas õige seisukoha võtmist.”

Kunstnik Konrad Mägi suri 15. augustil 1925 Tartu närvikliinikus ja maeti Maarja kalmistule. Oma viiekümnendat sünnipäeva ei jõudnud ta ära oodata. Ma ei tea, kas tema elu oleks saanud veel kas või mõned aastad pikendada, kas ta oleks suutnud veel luua klassikaks saavaid maale. Kas oleks olnud keegi, kes suutnuks tema depressiivset üksindust leevendada? Ehk keegi olekski olnud, kuid Mägi ise ei tahtnud mingit kaastunnet ega hoolitsust. Ent mida mõtles Tuglas, öeldes, et „see põrutav lõppvaatus seletas kõik ja võimaldas õige seisukoha võtmist”? Kas vaid inimese surm paneb „õige seisukoha” lõplikult paika? Arvan samuti, et nii mõnigi Mäe kolleegidest kui ka noorest pealetulevast põlvkonnast tundis koguni kahjurõõmu, et üks konkurente karjääriteel on eest kadunud. Eks Mägi tundnud seda ka ise. „Pallasest” oli ta eemale jäänud, kunstnikuna maha kantud, üksinda oma korteris, füüsis ei lasknud enam lõpuks töödki teha ja midagi poolikut järele jätta ei lubanud talle tema enese poolt kõrgele seatud latt. Eks ta seal kliinikumis jõudis oma kireva elu silme eest läbi lasta. Tema kõrget enesehinnangut uskudes olen kindel, et ta oli veendunud oma kohas, mis talle kuulus ja kuulub eesti kunstiajaloos. Loodan, et selle teadmisega ta ka suri. Oleks tahtnud olla tema surivoodil ja öelda, et sinu maalidest hakatakse kunagi tegema näitusi, kirjutatakse monograafiaid ja sinu tööde eest makstakse miljoneid kroone. Konrad Mäe jälge meie mälust ei saa kustutada keegi, ka mitte aeg.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon