Kuidas mehel pea sees valgeks läks

Kuidas mehel pea sees valgeks läks

 

 

 

Elas kord mees, kellel oli pea sees pimedus. Seal oli pime nagu öösel, ja kui oli öö, oli kõik hästi, sest pime oli nii väljas kui sees. Aga kui saabus hommik ja läks valgeks, oli mehe peas ikka pime edasi ja nii ei näinudki ta, kuidas päike tõuseb ja valguses löövad särama metsad ja aasad, tornid ja aknad.

Ühel kevadhommikul, kui päike peegeldus mehe kodulinna kõikidelt akendelt, katustelt ja vastutulijate silmist, läks mees kohvikusse, et juua kohvi ja süüa üks saiake. Mehele maitsesid eriti viineripirukad, mis olid natuke vanaaegsed, sellepärast läks ta ühte veidi vanaaegsesse kohvikusse ja küsis müüjalt viineripirukat. Müüja valas talle kohvi ja pani taldrikule sooja piruka.

„Kas soovite lisaks kapsapirukat? Meil on ka kohupiimaga!” ütles müüja täitsa sõbralikult. Mees aga ei näinud sõbralikkuse valgust müüja silmades, pomises midagi vastuseks ja istus kohviku kõige hämaramasse nurka.

Samal ajal sisenes kohvikusse naine, peas hele kübar, sest oli kevad. Naisele meeldisid samuti veidi vanaaegsed asjad, sellepärast tellis ta kohupiima­piruka ja kohvi ning vaatas siis ringi, kuhu istuda. Et naisel oli pea sees kogu aeg valgus, hakkas ta minema aknaäärse laua poole ja tundis korraga, nagu midagi rasket ja kurba, isegi kurjakuulutavat puudutaks ta õlgu otsekui tormi ennustav iil.

Naine vaatas ehmunult selja taha ja nägi hämaras nurgas kaht hiilgavat silma. Need olid mehe silmad, kelle pea sees oli pimedus. Mees vaatas naist ja tundis, nagu puhuks kusagilt kerget ja pehmet tuult, mis on täis rõõmu ja lubadusi. See kestis hetke ja siis istus naine laua taha, seljaga mehe poole, ning mees vaatas ehmunult jälle oma musta kohvi tassi põhja.

Naine sõi kiiresti piruka ära ja jõi kohvi, sest kuigi ta oli harjunud kõigest rõõmu tundma, ajas mehe tume pilk teda segadusse ja see tunne ei läinud päriselt üle. Kohe, kui kohv oli joodud, tõusis naine püsti, ütles müüjale nägemist ja astus uksest välja. Järsku haaras keegi tal õlast.

Mees, kelle pea sees oli pimedus, oli naisele järele tormanud, keeras ta enda poole ja hakkas kiiresti-kiiresti midagi rääkima. Naine vaatas teda oma heledate silmadega ja ei saanud aru muust kui sellest, et mees palub temalt midagi, lausa nõuab, lausa anub, on valmis ükskõik mida ära andma, kui ainult…

Naine püüdis ära minna, aga mees haaras tal varrukast ja keeras naise jälle näoga enda poole. Mehe raske pilk imbus naise sisse, tantsis ja laulis seal sees, sest seal oli valgus ja mees nägi. Mees nägi valgust ja enam ei saanud ta sellest lahti lasta, vaid lausa imes seda endasse, kuni oli seda tulvil nagu käsn. Ja siis läks mehel korraga pea sees valgeks ja ta nägi, kui ilus on kevadine päev, kuidas päike sätendab tänavakividel, katustel ja klaasidel, kuidas kass, kes oli oma asju ajamas, lipsab üle tee ja kaob keldriaknast sisse, kuidas keegi kusagil naerab ja kuidas sinises taevas, mis kummub punaste katuste kohal, on üksainus pilveribake, lumivalge ja kerge nagu sulg. Sama kerge oli järsku mehe meel, kui ta ikka veel naisele, kelle pea sees oli valgus, otsa vaatas.

Ent naine, kelle silmadest paistis valgus, tundis, kuidas teda tõmbab endaga kaasa midagi rasket, kurba ja isegi kurjakuulutavat. Teha polnud aga enam midagi.

 

Kuidas mees ja naine elavad

 

Elas kord mees, kellel oli kaks naist. Ja mõlemad naised olid mehele ühtviisi kallid. Kuigi tegelikult oli esimene naine mehele kallis ühtmoodi ja teine teistmoodi.

Esimesel naisel, kes oli mehele ühtmoodi kallis, oli omakorda kaks meest. Ja mõlemad mehed olid naisele kallid, kuigi esimene mees, kellel oli kaks naist, ühtmoodi, ja teine teistmoodi.

Teisel mehel, kes oli naisele teistmoodi kallis, oli peale selle naise veel endine naine ja tulevane naine. Aga endise naisega mees kokku ei saanud, kui, siis vahel ainult oma peas, mis oli täis igasuguseid mõtteid, nii rõõmsaid kui kurbi. Ja oma tulevast naist polnud mees veel näinud, kui, siis ainult unenägudes, mis olid värvilised ja milles vaheldusid kiiresti päev ja öö, valgus ja varjud ning aeg kihutas nagu rong mööda helkivaid rööpaid sinisesse uttu.

Teisel naisel aga, kes oli esimesele mehele teistmoodi kallis, oli kaks endist meest ja kaks tulevast. Neil kõigil oli omakorda mitu endist, praegust ja tulevast naist, ja kõigil neil meestel ja naistel oli kokku palju lapsi.

Kõik need lapsed olid head ja targad, aga kõige parem ja targem, ilusam ja unistajam oli üks tüdruk, kelle isa oli esimese naise teine mees ja ema selle teise mehe tulevane naine. Selle tüdruku pea oli täis igasuguseid mõtteid, ta võis olla korraga rõõmus ja kurb ja tema unenäod olid värvilised ning neis vaheldusid kiiresti päev ja öö, valgus ja varjud ning aeg kihutas nagu rong mööda helkivaid rööpaid sinisesse uttu.

Ühel õhtupoolikul, kui tüdruk pärast pikka koolipäeva kodu poole lonkis, nägi ta puu otsas, mis nende maja lähedal tee ääres kasvas, kahte poissi. Poiste ümber oli imelik sinine udu, muidu olid nad nagu poisid ikka: veidi räpased, lärmakad ja säravate silmadega, ja ühe poisi silmades säras minevik ja teise omades tulevik.

Kui tüdruk puu juurde jõudis, hüüdis see poiss, kelle silmades säras minevik: kust sa tuled, tüdruk? Ja tüdruk pani silmad kinni ja nägi kõiki neid naisi ja mehi, kes on olnud enne teda tüdrukud ja poisid, nägi neid kasvamas, tulemas koolist, minemas tööle, kallistamas mehi ja naisi ja kasvatamas lapsi. Viimaks nägi ta neid kokku vajumas, krimpsu tõmbumas ja maha kukkumas, kus nad aegapidi maaga üheks said. Tüdruk tegi silmad lahti ja ütles: sealt ma tulen.

Ja kuhu sa lähed? hõikas teine poiss, kelle silmades säras tulevik. Tüdruk pani jälle silmad kinni ja nägi kõiki neid naisi ja mehi, kes on pärast teda tüdrukud ja poisid, nägi neid kasvamas, tulemas koolist, minemas tööle, kallistamas mehi ja naisi ja kasvatamas lapsi. Viimaks nägi ta neid kokku vajumas, krimpsu tõmbumas ja maha kukkumas, kus nad aegapidi maaga üheks said. Ja tüdruk tegi silmad lahti ja ütles: sinna ma lähen.

Tule mulle naiseks! hüüdis esimene poiss ja tüdruk läks näost punaseks. Teine poiss lõi esimese poisi külje pihta ja hüüdis: mulle! Tüdruk pistis jooksu, ja kui ta tagasi vaatas, ei näinud ta puu otsas enam kedagi. Ja esimene poiss oli tüdruku tulevane teine mees ja teine poiss esimene, ja seal oli veel palju mehi ja naisi, poisse ja tüdrukuid, sest kiiresti vaheldusid päev ja öö, valgus ja varjud ning aeg kihutas nagu rong mööda helkivaid rööpaid sinisesse uttu.

 

Kuidas naine Maa telge otsis

 

Ükskord elas naine, kellel oli kõik viltu. Maja, kus ta elas, oli viltu, mees ja lapsed olid viltu ja isegi riided, mis ta endale selga pani, kiskusid kogu aeg viltu, ükskõik kui otseks naine neid ka ei sikutanud. Naisele tundus, et kõik, absoluutselt kõik on viltu, kogu tema elu ja võib-olla üldse see elu, mis oli inimeste, lindude ja loomade ning puude, rohu ja lillede, isegi pilvede ja taevakehade sees. Või mille sees kõik need asjad koos naisega olid. Viltu mis viltu!

Kõik, mida naine ette võttis, läks samuti viltu. Vahel tundus naisele, et isegi tee, mida mööda ta kõnnib, isegi silmapiir mere kohal, mida naine vahel oma viltusel kõnnakul viltuste silmadega vaatama läks, oli viltu.

Ja kui päeva järel, mil madala päikese kiired olid vaevu soojendanud naise viltusi õlgu, kui ta enne kojuminekut viltusel tänaval viltuse katuse all korraks peatus, et seelikut sirgemaks kohendada, tuli õhtu ja vihm peksis vastu naise viltust maja, nii et see ja elu selle sees veel rohkem viltu vajusid, tegi naine otsuse.

Järgmisel hommikul, kui naise viltune mees oli tööle ja lapsed kooli läinud, heitis naine koti üle õla ja lahkus.

Naine oli kuulnud, et teises linnas elab tark, kes teab vastuseid kõigile küsimustele. Naine läks targa juurde, keeras nina viltu ja ütles: „Tark, aita mul otseks saada! Minu elus on kõik viltu ja ka ma ise olen viltu. Isegi riided, mis ma selga panen, on viltu, ükskõik kui sirgeks ma neid ka ei sikuta. Aita mind, tark!”

Tark raputas oma pikka valget habet, vaatas tükk aega naise viltustesse silmadesse, tõusis ja läks pliidi juurde. Kaua otsis ta pliidi kohal rippuvatest kimpudest õigeid taimi, pani patta vee ja kui see mulisema hakkas, heitis ka rohud patta. Naine istus, pea viltu, ja ootas, samal ajal kui tark üksisilmi patta vahtis. Viimaks tõstis tark pea ja hakkas rääkima. Ja ta ei öelnud muud kui seda: „Naine, mine otsima Maa telge!”

Ja naine ei osanud teha muud kui targa õpetuse järgi, sest targa sõnu ta uskus: need polnud viltu, vaid sirged ja selged. Nii kõndis naine ja sügisvihm peksis talle näkku, vastu nina ja viltusi silmi. Sügisest sai talv ja külm näpistas naise viltusi varbaid, kevadel laulsid talle linnud ja siis saabus suvi. Ja naine kõndis ja kõndis, kuni saabastest said räbalad, rõivad kulusid seljas kaltsudeks ja kotist oli saanud riideriba, mis ei hoidnud enam midagi kinni, vaid lehvis naise sõrmede vahel rõõmsalt tuules.

Naine tegi tiiru ümber maakera ja jõudis tagasi koju. Mees oli naist väga oodanud ja haaras tal kohe ümbert kinni. Kahe käega võttis ta naise puusadest ja keeras need — naksaki! — otseks. Siis võtsid nad kahekesi teine teisest diivanilaua otsast ja nihutasid selle — siuhti! — õigeks. Mees parandas viltused põrandad, naine tõmbas voodiriided, vaibad ja kardinad sirgeks ning koos lastega läksid nad mere äärde ja seadsid silmapiiri selle kohal otseks.

Mehele hakkas kõige otsekspööramine väga meeldima ja see andis talle jõudu juurde. Sellepärast hakkas mees, kui maja oli otseks seatud, tänavat ja selle järel linna ja riiki otseks pöörama. Kui ta juba terve maailmani jõudis, vaatas naine talle oma viltuste silmadega otsa (need olid vist ainsad, mis veel viltu olid, ja selliseks pidid nad küll jäämagi). Ja ta ütles: „Sina, mees, oled suur ja tugev ja ma austan sind sellepärast. Aga mina käisin otsimas Maa telge. Ja ma leidsin selle ja ma nägin seda. See on viltu.”

Ja naine naeratas, otse ja avalalt, ja mees vaatas naisele otsa, mitte viltu, vaid samuti otse ja avalalt, ja nad said veel mitu last, kellele võtsid kassi, et oleks kedagi solgutada ja sabast sirgeks sikutada.

 

Kuidas tuleb pimeduses naeratada

 

Ükskord elasid kaks inimest, kelle vahel, niipea kui nad teineteist nägid, süttis valgus. See oli nii ere ja soe, et ülejäänud maailm mattus kohe pimedusse. Niipea kui nad teineteisest eemaldusid, läks nende ümber hämaraks, külmaks ja siis lausa pimedaks. Nii ei näinud nad teineteisest kaugel suurt midagi ega saanud kottpimedas midagi teha. Sellepärast olid nad alati teine­teise lähedal, nii lähedal, nagu said.

Ükskord juhtus, et valgus nende vahel muutus tuhmimaks ja inimesed sattusid paanikasse nagu esiisad päikesevarjutuse ajal, sest kõik läks hämaraks ja külmaks ja nad ei saanud aru, miks. Ja nad arvasid, et nüüd jääbki kogu maailm pimedaks ja külmaks, ja see oli kõige koledam asi, mida nad üldse ette kujutada suutsid. Üks neist nuttis ja teine pahandas või naeris ja pilkas, aga esimene kartis seetõttu veel enam ja kõik muutus üha pimedamaks ja koledamaks.

Omaette mõtlesid nad, et kui kogu maailm on pime ja siin pole ka valgust, siis milleks olla just siin, kui võiks sama hästi olla igal pool mujal. Ja kui poleks olnud nii pime, oleks emb-kumb neist vist ka astuma hakanud, aga kuhu sa lähed, kui on nii pime ja külm.

Mõne aja pärast hakkas minema heledamaks, ja kui inimesed siis teine­teisele otsa vaatasid, nägid nad teineteist jälle täitsa selgelt, sest varjutus oli möödas ja nende vahel värelesid jälle soojad helendavad kiired. Ja inimesed said väga rõõmsaks, tulid teineteisele veel lähemale ja valgus lausa kallas nad oma imelise kumaga üle.

Aeg-ajalt hakkaski juhtuma, et valgus tuhmus, ja siis inimesed tülitsesid, sest nad tahtsid valgust tagasi saada. Tüli aitas selgeks teha, kuidas nad nii tegid, et valgus kahanes, ja mida peaks teistmoodi tegema, et enam nii ei juhtuks. Vahel said nad selles selgust, vahel mitte, sest seda valgust sai küll hoida, aga päris ise välja või sisse lülitada seda ka ei saanud. Mitte kuidagi ei saanud. Võib-olla ainult, kui naeratada just sel hetkel, kui varjutuse tume sein hakkab tõusma, võib-olla ainult nii.

Ja kui nad jõudsid seda õigel hetkel teha ja sealjuures veel teineteisel käest kinni võtsid, andis tõusev pimedus alla ja mattus iseenda tumedusse, ja valgus voogas ja selles värelesid kõik värvid, helid ja unistused, mis maailmas üldse olemas on, ja needki, mis on olemas kusagil seal, kuhu jõudmiseks kulub mõttel mitu miljonit valgusaastat.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon