KUMMARDUS JÄLJE KOHAL

Jaan Undusk

 

 

Janika Kronberg: „Rännud kuue teejuhiga”.

„Go Reisiraamat”, Tallinn, 2013. 248 lk.

 

Sada aastat tagasi, juunis 1914, vahetult enne Esimese maailmasõja algust pani Eestist pärit rännumees, Raikküla krahv Hermann Keyserling punkti oma ümbermaailmareisi päevikute esialgsele käsikirjale. Sõja tõttu ilmus see tema tuntuimaks saanud teos, „Filosoofi reisipäevik”, alles 1919. aastal, ja suust suhu käis tookord raamatu moto: „Lühim tee iseendani viib ümber maailma” (Der kürzeste Weg zu sich selbst führt um die Welt herum). See lause on sestpeale iga tõsisema rännumehe filosoofiline eneseõigustus.

Aga juba palju varem, 1840. aastail oli üks veelgi kuulsam mees, ameeriklane Ralph Waldo Emerson nentinud oma essees „Eneseusaldus”: „Reisimine on lollide paradiis. Oma esimestel teekondadel avastame, kui suvalised on paigad. Kodus unistan ma sellest, et joobun ilust Naapolis, Roomas, ja mu nukrameelsus kaob. Pakin kohvri, emban sõpru, seilan merele ja ärkan viimaks Naapolis, leides enda kõrvalt karmi tõe, oma nukra iseenese, leppimatu, sellesama, mille eest ma pagesin. Ma ihkan Vatikani ja paleesid. Ma olen valmis joobuma vaateist ja välgatusist, aga ma ei joobu. Mu hiiglane tuleb minuga kaasa, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks. See hiiglane on mu mina-ise.”

Neid kahte mingis mõttes vastandlikku ülestunnistust ühendab ometi mõte, et rännak kodunt kaugele on igal juhul riskantne kohtumine iseendaga, viigu see siis avastuse või pettumuseni.

Janika Kronbergi reisiraamatus „Rännud kuue teejuhiga” ei ole seda iseenesega kohtumise ohtu esiotsa tunda. Sest Kronberg ei huvitugi üleliia iseenesest, võib-olla peab ennast — oma isiksuse hävimatut keset, kui olla pateetiline — lihtsalt üheks eesti kultuuris vajalikuks funktsiooniks, ning siin pole õieti midagi karta ega kahetseda. Kronbergil on iseennast kerge kanda ja see teeb ta reisil meeldivaks kaaslaseks. Talle sobib teekaaslase roll. Ta usaldab end oma rändudel kellegi teise, mõne varem sama teed käinud mehe hoolde, annab justkui vastutuse iseenda eest ära mõnele nimekamale, võtab selle reisipaunagi kanda. Aga ettevaatust — tegelikult ei huvitu Kronberg üleliia ka neist teistest loov­isikuist. Nagu ta ise, nii on needki mehed talle pigem tegelased eesti kultuurimütoloogiast, igavesed teelised nimedega Visnapuu, Vilde või Rumor-Ast.

Mida siis Kronberg õieti usub, millest kirjutab? Mitte isikust, vaid olemise jäljest. Inimene sureb, puu kõdub, aga nähtamatud jäljed jäävad igale poole maha. Jäävad maha, jäävad õhku. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, ütleb Ristikivi, ning Kronberg on selle kreedo hoolas kandja. Ta oskab seda jälge leida oma kütkestaval moel igalt poolt, ta teeb seda õrnalt, pealetükkivalt ja kohati morbiidseltki. Maailm on täis kingi, mille klõbisev konts pressib igaviku huulte vahele valusa suudluse. Kronberg naudib kummardust jälje kohal, see on ta lemmikžest, ta rahulduse allikas. Ta on kultuurilooline budist. Tolerantne ilma ohvrimeeleta, poolehoidev afektiivse pühendumiseta, salliv armastuse ja vihata. Ta usaldab oma vaistu olemise ja mitteolemise pisut salapärases, aga nauditavas voos, mille märke ta meile jagab.

Kronberg otsib eestlase märke õhust, veest ja puust üle kogu maailma, kala jälge vees, sisaliku jälge kivil. Brasiilias, Petrópolise linnas, kus Karl Rumor-Ast kunagi Oscar Weinschencki tänaval elas, küsib Kronberg juhuslikult raamatupoodnikult Weinschencki tä­na­va järele. Ja ennäe, seesama kaupmees elabki just Weinschencki tänaval, sealsamas, kus kunagi elas Rumor. Seda argist ja ometi kummastavat sümbolite metsa hõngu on Kronbergi raamat täis. Me ei tea, mida need märgid, mida ta jagab, õieti tähendavad, kas neil ongi mingit mõtet, aga meile sisendatakse, et need on olemise jäljed mitteolemise tumeaines. Eestlaste kaduvväikesest hävimatusest maailmas. Midagi, mis vaimselt tiivustab. Midagi, mille kohal tasub kummarduda.

Ning Kronberg valdab sattumuslikkuse poeetikat ka kirjanikuna. Ta oskab kirjutada nõnda, nagu varitseks teda igal sammul mingi üllatus. Elu on ta sõber, vähemasti matkal. Tuglase reisi­kirjadele annab hinge ränduriüksindus. Kronbergi tekstist pakitseb igas järgmises silmapilgus peituda võiva seikluse lausa poisikeselikku ootust. Suuremat seiklust ju ei juhtu, ja kui oht selleks tekibki, hoidub Kronberg pigem kõrvale. Aga ta hing kiljub imetlusest igal elamise hetkel sõlmuda võivate salapäraste seoste ees.

Otsekui oma ideaalmaatriksina esitab Kronberg näite kahest mõrvatud Ameerika presidendist, Abraham Lincolnist ja John Kennedyst (kõik faktid Kronbergi järgi). Lincoln sai kongressi liikmeks 1846, Kennedy 1946; üks valiti presidendiks 1860, teine 1960; Lincolni sekretäri nimi oli Kennedy ja Kennedy sekretäri nimi oli Lincoln; mõlema presidendi elu lõpetas lõunaosariiklasest mõrvar reedesel päeval lasuga pähe ja mõlema ametijärglaseks sai lõunaosariiklane nimega Johnson. Üks mõrvar oli sündinud aastal 1839 ja teine 1939 ning mõlemad mõrvati omakorda enne kohtumõistmist. Siia juurde lisab Kronberg nüüd lõbusa puändina, et Kennedy mõrvamise ja tema mõrvari mõrvamise vahele jäänud mõnekümnetunnilises ajapraos koorus 24. novembril 1963 teispool maakera emaihust üks mees, kes sai endale nimeks Janika Kronberg. Mida see mütoloogia siis kokkuvõttes tähendab? Ei midagi. Meie ees on elu kui üks lõpmata huvitav kombinatsioonide ahel, mis ei realiseeru millekski — olemise habras jälg mitteolemise tumeaines.

Mitte egotsentrismist, vaid ihast kerge olla paneb Kronberg, too „muretu nooruk Arkaadia teel”, nagu ta olla sooviks ja osalt ka on, paberile enesekesksed read. Tahtmisest teel olla, jäädagi teele ei tunnista ta raskejalgsuse võlu. Parimad elukaaslased on teekaaslased. Vaatame, kes nad siis on.

Kronbergi raamatus kirjeldatakse mitmeid reise eesti kirjanike jälgedes. Friedebert Tuglas käis Hispaanias 1913 ja Kronberg tema kannul 1999. Siinkirjutajalgi oli au tookord kaasas olla ja õieti alles siis Kirjanike Liidu Tartu osakonna tollase esimehega lähemalt tuttavaks saada. Me sobisime hästi ja nõnda põlistab Kronbergi reisikiri muuhulgas ka ühe sõpruse alguse. Minul oli kaasas naine, Janikal tütar. Mina ei viitsinud kõiki kultuurimälestisi läbi käia ja nõnda jäimegi Kronbergi tütre Mariga Barcelonas pargipingile istuma, sellal kui Kronberg läks minu naise Maarjaga Sagrada Familia katedraali kaema. Mis kirikus toimus, seda ma ei tea, aga meil oli pargis tore. Mari joonistas mulle kana ja kuke ja muid loomi ning arenes poole tunni jooksul silmanähtavalt, nii nagu seda vaid 11-aastane tüdruk suudab. Kindlalt meie vahel püsis tema väike roosa seljakott, milles oli isa kingitus, äsja ostetud ujumistrikoo. Kui Janika mu naisega kirikust tagasi jõudis, oli seljakott kadunud. Pargipinkidel lesisid nagu ennegi mobiiltelefonidega sidet pidavad pätid, võib-olla mäletasin ma nüüd justkui õrna varju, mis vahepeal pingi seljatoe tagant meist üle oli libisenud; võib-olla ka mitte. Igatahes oli Kataloonia pealinn demonstreerinud meile vargakunsti kõrgeimat keskaegset taset ning ma sain aru, miks ma Sagrada Familiasse kaasa ei olnud läinud: minu elamus oli siinsamas. Mulle maksis see väike draama pargipingil ilmselt rohkem kui igavesti poolelioleva arhitektuurilise imelooma sisikond. Nagu hiljem selgus, näitas see tookord vist ka erinevusi minu ja Janika ränduripilgus. Olgu see episood igatahes täienduseks Kronbergi raamatule.

Eduard Vilde käis oma romaani „Prohvet Maltsvet” tarbeks Krimmis materjali kogumas 1904 ning Kronberg kõnnib ta kannul sada aastat hiljem. Muuhulgas torkab silma sedastus, et „Ukraina identiteeti pole tänapäeval olemas”. Ivar Grünthal lendas Ameerikasse 1963 ning Kronberg seirab teda oma esimesel kontinentidevahelisel reisil 40 aasta pärast, kohtudes Manhattanil lund rookiva neegriga, kes esitab talle sfinksi vääriva mõistatuse: What’s the idea of Estonian literature? Henrik Visnapuu 1944.—1951. aasta pagulasteekonda Saksamaal, Austrias ja Ameerika Ühendriikides kaardistab Kronberg koos filmimehe Vallo Kepiga 2008. aastal ning lisaks reisikirjale sünnib selle matka tulemina ka kultuurilooline kinopilt „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” (2009), kus fookuses on Visnapuust vestvad daamid, armastajad ja austajad. Karl Ristikivi 1950.—1970. aastate Rooma-reisid, seda seoses ka tema „Rooma päeviku” (1976) lummava meeleoluga, annavad tuge Kronbergi Rooma-avastusele aastal 2006. Veelgi pikema reisi Ristikivi jalajälgedes sooritavad Kronberg & Co. kirjaniku 100. sünniaastal 2012, kui kihutatakse autoga Ristikivi lõõgastumispaika Kreekasse, mida Pireuses kroonib kohtumine Ristikivi kunagise noore sõbra ja pärija Spyros Arvanitisega. Raamatu viib tipuni ligi 100-leheküljeline jäljeküttimine Kronbergi võrumaise omakandimehe Karl Rumor-Asti kiiluvees, mis kandub aastal 2007 läänekaares Brasiiliasse ning ulatub 2010 ida pool India ja Tseiloni saareni.

Neis lugudes on rikkalikult kultuuriloolist teavet ja teraseid praktilisi tähelepanekuid. Habemega Hermesena seirab tänane eesti kirjanik oma eelkäijate võõrsilkäike, takseerides ka iseenda eestlane-olemist maailma eri paigus. Kronberg astub võõral pinnal aupaklikumalt ja toksib teksti arvutisse mõtlikumalt kui paljud ta kolleegid-matkamehed, raamatus on head eesti keelt ja mõnusat stilistikat. Iga lause näikse olevat läbi mõeldud vähemasti ühe sigareti põlemise pikkuses ajas. Lugude kompositsioonis on sõnakunstniku tundlikku kätt.

Ja teoses ei puudu ka oma kirjanduslik areng. Viimases peatükis, mis nagu Visnapuu-lugugi ilmub trükis esimest korda, hakkab Kronbergi Hermese-roll kahvatuma. India ülevoolavalt lopsakas reaalsus käib kirjanduslikule jäljekütile üha enam üle jõu, Karl Rumori asemel peab ta mõtlema sellele, kuidas iseendaga toime tulla. Olemise rasked rinnad ühtlasi toidavad ja lämmatavad teda. Aga mida rohkem on olemise jälgede asemel olemist ennast, seda jõudsamalt kasvab kirjanik. Kirjandusloolasest Janika Kronbergist sirgubki raamatu lõpuks prosaist vanas heas mõttes. Edu talle uuel teel!

Ma lõpetaksin siiski minu meelest teose kõige võluvama žestiga. Ühel hilisel tunnil São Paulos silmab Kronberg kõnniteel magavat poissi. Taas kummardub ta otsekui olemise õhetava jälje kohale. Poiss on umbes ta oma poja vanune, pea otse vastu asfalti. Aga sealsamas kõrval on poisi ainuke varandus — hoolikalt rätikule asetatud jalgpall. Ehkki meie kirjanik ei pea jalgpallimängust kõige vähematki, teeb ta kummarduse asjade ees, mida ta ise ei mõista, aga mida ta on valmis austama, sest keegi teine mõistab ja armastab neid.

Selles valmiduses näengi ma Kronbergi kui kirjaniku eetilist perspektiivi. Selle kaudu jõuab ta oma reisiraamatus tasapisi viimaks iseenesegi ligi. Milliseks kujuneb kahe mehe kohtumine, on selles pigem rõõmu või pettumust? Seda me veel ei tea. Kirvena jääb õhku rippuma küsimus: võib-olla olen ma teiste jälil käies jälitanud vaid iseenese varju? Ja seejärel: mis on see päike mu selja taga, mis varju heidab? Elame, näeme, järgmistes teostes.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon