Kümme südamelööki / Siirderiitus

Doris Kareva

Kümme südamelööki

*

Välk allikasse

korraga lõi kui viivuks

kohtusid silmad

 

*

Kuhu ka lähen

iga samm olla saab vaid

samm Sinu poole

*

Ülimast ülim

olendeile on antud

sulanemine

 

*

Taevas mu taevas

süda taob tähti ujub

rakke kujuneb

 

*

Kalju ja kalju

vahelist lõhet silm näeb

langemishetkel

 

*

Tuli truu teener

on äkkvihas pöörane

isekas isand

 

*

Ei ole püsi

veskitiibade vahel

tuul viib ja tuul toob

 

*

Tühjuse tantsus

täiuslikuna välja

joonistub mõte

 

*

Vesi hällitab

ilmale elu ja siis

kisub kaasa kosk

 

 

Siirderiitus

1

Tee äärest korjasin tundmatuid taimi,

mis lõhnasid nagu mõte.

 

Keetsin neist teed ja jõin,

kuni keha lõi surisema.

 

Siis kadus maailm,

nagu ma teda tundsin.

 

Küll mitte olemine,

liikumine Su poole —

pidev, piiril ja päral.

 

Olin korraga leek, laine, laul,

kivi ja pilv ja palve.

 

Ja siis.

Siis ilmusid sõnad.

 

2

Mõte on mandlipuu,

luuletus martsipan,

psühhedelikatess.

 

Nõnda kõneles

selgelt ja vägevalt

keegi mu sees — aga kes?

 

3

Nüüd on ta tulnud; see, mida Sina nimetad sügis.

Õhk tulvil klaaspaleesid, kuulmatu klirin.

Must toonekurg seisab mu toas.

Lehvik vahendab teispoolsust, hing liigub sisse ja välja.

Möödub õhtuid, tervitamata. Ma ei tõsta raamatust peadki.

Ei ole nii puhast mett, mis maitseks kui Sina,

nii puhtaid mõtteid.

 

Mu laubal koguneb kiri,

mõõga märk.

Aeglane, selge ja kuldne, käskiv unede hääl.

Seda ma tunnen, ei näe.

Küll näeb must läbi

sügis.

 

Tühjadest klaaspaleedest

must toonekurg tõuseb lendu.

Tiivad, avatud raamatu lehed, lehviku liikumine,

hingeõhk, vaikne klirin.

Ei ole nii puhast mett, nii puhtaid mõtteid kui Sina.

Sa tead, see maailm ei kesta rohkem kui silmapilk

igavest rahu.

 

4

Püsi karekristall.

 

Ära lase end lihvida

kroonijuveeliks.

 

Ärgu su pärast

alaku ükski sõda.

 

5

Läbi udupimeda pargi

uned ikka veel sinna viivad,

kus nagises trepp ja nagi

sõnatult võttis tiivad.

 

Hetk seiskus, paiskus

ja heiskus —

siiruse kohutav kiirus.

 

Kõik ajad korraga kohal.

 

Valguseviiru sees nägi,

mismoodi me voodi kohal

lainetas peegellagi.

 

6

Mis on võrrandi mõte?

 

Ta kirjeldab

meile veel tundmatuid suhteid

ja seadusi.

 

Rahulik, alasti kõik.

 

Tühjus kõnetab tühjust,

tuul puudutab tuult.

 

Kaks võrratust,

samaväärsed ja ääretud

võrratus võrdsuses.

 

7

Hallollus ja tumeaine

heitlevad vaikides. Seal

korraga välgatab kiir

Ockhami habemenoal!

 

Ära kiirusta, Hamlet.

 

On üksainuke tee,

kus ei väärata kulg —

keeruline kui teokarp,

kerge kui udusulg.

 

8

Viimane valgustus

läbi liha ja luu

lahendab valemi, taandab

su üheks kübemeks

tolmust.

 

Tolm! Nii tuttav, nii tappev.

Ta kibedus tihti

teel kippus matma hinge.

 

Kahetsus, häbi ja hirm

su südame hõõrusid puruks —

selleks, kes oled.

 

Puru,

sillerdav valgusetolm

enne sõnade saabumist.

 

9

Ära karda ja ära muretse

enese pärast.

Keda kohtad kõikides peeglites,

tuleb ja läheb.

 

Su keha on kookon. Seal suigub,

kiigub maailma hing.

 

Kui ärkab, lahti lööb tiivad,

siis korraga hooga

lähenevad kõik tähed:

vahet ei ole.

 

On lõpmatuse

sirge sillerdav ring.

Meel ärkab vaikuse särast.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon