Kuni kirjandus suudab üllatada

Krista Kaer / Igor Kotjuh

Foto: Ave Maria Mõistlik

Krista Kaer on inimene, kes palju teeb ja palju jõuab, kuid teda on üsna keeruline tundma õppida. Ta avaneb aegamisi, välgatustega läbi aastate. Seda põnevam on jälgida tema tegemisi.

Sain Kristaga tuttavaks 2009. aastal Tartus, kui festivali Prima Vista raames toimus seminar kirjastamise ja autoriõiguse teemal. Mäletan, et kõnelesid Vene krimikirjanik Aleksandra Marinina ja tema kirjanduslik agent, samuti mitmed meie asjatundjad. Kiiresti selgus, et Eesti olukord erineb suurtest maadest: meil on palju kergem saada kuulsaks kirjanikuks. Kirjuta hästi ja sind märgatakse! Kristal oli hea meel, et meil on ühiseid mõtteid, ja ta väljendas seda pärast kuluaarides. Just nii see oli: suure kirjastuse kauaaegne juht tuli noore kolleegi juurde – lihtsalt selleks, et öelda paar julgustavat sõna. 

Umbes kolme aasta pärast said meist kaasteenijad Tallinnas, festivali HeadRead toimkonnas. Ja siis ootas mind järgmine avastus. HeadReadil pole ühte juhti, ja see on põhimõtteline otsus. Vanus ja kogemus ei tähenda hierarhiat: kõik toimkonna liikmed on ühtviisi tähtsad, igaühe arvamus on oluline. Otsused tehakse kollegiaalselt ja konsensuse alusel. Imestasin: keegi peab ju olema vähemalt formaalselt esimees? Krista naeratas ja ütles: siin on igaüks pealik.

Ent ikkagi pean teda eriliseks inimeseks. Ta on kirjastuse Varrak peatoimetaja, viljakas väärtkirjanduse tõlkija, lugemise ja väliskirjanduse propageerija, rahvusvahelise festivali korraldaja (olgu pealegi: kaaskorraldaja).  

Teeb palju, aga räägib suhteliselt vähe. Väliselt kerge joonega (lühemat kasvu, sale, kiire kõnnakuga), aga tegeleb pidevalt raskete küsimuste lahendamisega oma peas. Lühikesed juuksed, mis on vahel värvitud punaseks. Siis on ta nagu vahva rebane, kaval, asjalik ja toimekas.

Krista ei ole inimene, kes kalduks filosofeerima. Ta väljendab ennast lakoo­niliselt, arusaadavalt ja asjalikult, kuigi tõlkijana võib luua uusi sõnu ja kompo­neerida elegantseid kilomeetripikkuseid lauseid.  

Ta viibib sageli esiplaanil, laval, kuid on seejuures väga tagasihoidliku olekuga. Tänu sellele leiab ta ühise keele eri masti autoritega, kõikvõimalike kul­tuurikorraldajate, ajakirjanike ja ametnikega. Sageli on just Krista see, kes peab meedias kommenteerima tähtsamaid kirjandusuudiseid ja tutvustama Nobeli kirjandusauhinna saajat.

HeadReadi iganädalastel koosolekutel on ta rõõmus, kui kõik toimkonna liikmed on samal lainel: ettepanekud, plaanid, naljad, hoolimine üksteisest… Jah, see on veel üks avastus: meie kirjanduse raudne leedi on südamlik inimene. Näiteks meeldib talle kutsuda kolleege-tuttavaid külla, olgu Tallinna korterisse või suvekoju Läänemaal.

Aastate jooksul olen selgeks saanud, et tema lemmikud on krimiseriaalid ja Pratchetti teosed, kust ta võib tsitaate nagu varrukast puistata, samuti reisid Suurbritanniasse – sealne loodus ja inglise keele kohalikud variandid tähendavad talle korraga puhkust ja enesetäiendamist.

Alles hiljuti sai ta 64, mille puhul saatsin talle tervituseks biitlite loo „When I’m Sixty-Four”. Ja nüüd on lausa pidulik tähtpäev käes. Will you still need me, will you still feed me? Jah, armas Krista. Meie vajame sind. Ja siinsest vestlusest selgub, et see tõdemus on vastastikune.

 

IGOR KOTJUH: Alustaks kohe algusest. Su lapse- ja noorusiga oli seotud Lääne-Virumaaga. Kõigepealt Põima küla Kadrina vallas, kus õppisid koolis neljanda klassini, ja seejärel Tapa linn, kus lõpetasid keskkooli. Su ema oli Põima kooli direktor. Millega tegelesid teised pereliikmed? Kuidas jõudsid raamatute juurde? Mis tundega külastad Lääne-Virumaad praegu?

KRISTA KAER: Tegelikult oli see Põima kool Vanamõisa külas. Isa oli elektrik ja meie juures elas veel isa ema, hiljem ka ema isa. Vanaema luges iga päev enne magama jäämist, isa luges samuti iga päev, nii et ilmselt oli see hea eeskuju. Lugema hakkasin juba nelja-aastaselt, haarasin kõike, mida kätte sain. Põima koolis oli üleval korrusel raamatukogutuba ja sealseid raamatuid ma siis järjest lugesin. Tellitud olid ka sellised sarjad nagu „Suuri sõnameistreid”, „Seiklusjutte maalt ja merelt” ja „Maailm ja mõnda”. Vanaemal olid kapipõhjas Tarzani seikluste raamatud ja needki said mitu korda läbi loetud.

Tapale asusin elama alles siis, kui läksin keskkooli. Aga enne seda oli idülliline elu metsade keskel. Me elasime koolimajas keset kooliparki. See oli algkool, ühes klassiruumis oli koos kaks klassi, vahetunnid olid muidugi õues, koolieineks oli kodus küpsetatud leib munavõiga ja kohalik piim. Ja ajastu paineid hoiti laste eest varjul. Nii et kõige helgemad mälestused on pigem Vanamõisa külast. Aga see küla on ka praegusel ajal hästi edenenud.

I. K.: Oled korduvalt öelnud, et sul on vedanud õpetajatega, et kirjandus ja inglise keel olid su suured lemmikud juba koolis. Nõukogude Liidus ei saanud ju lugeda, mida oleks tahtnud lugeda, ja inglise keel Tapa linnas… Kuidas seda oli võimalik praktiseerida?

K. K.: Just sel ajal, kui ma olin keskkoolis, tuli Tapale mitu noort ja ener­gilist õpetajat. Inglise keele õpetaja Heli Greenbaum, ajalooõpetaja Peeter Greenbaum, vene keele õpetaja Elviira Omler ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Juta Sersant. Nad organiseerisid kirjandusõhtuid ja -ringe, kutsusid oma kursusekaaslasi (näi­teks vendi Tuulikuid) Tapale esinema ja tõid kaasa tõeliselt värske puhangu. Inglise keeles ma muidugi sel ajal ei lugenud, aga lugemine üldiselt sai nende õpetajate tulekuga kõvasti hoogu juurde. Tegelikult siiski kõhklesin, kas minna õppima eesti keelt, inglise keelt või psühholoogiat. Otsustasin lõpuks ikkagi inglise keele kasuks. Heli Greenbaum andis mulle sisseastumiseks valmistumisel lisatunde.

I. K.: Mis jäi meelde ülikooliajast? Inimesed või õppealased avastused? Kas diplomitöö kirjutamisega läks libedasti?

K. K.: Ülikooliajast jäid meelde peamiselt inimesed, kellega olen sõber seniajani, lõputud vestlused, kõik see uus, mis tol ajal ülikooliga seostus. 1960. aas­tate lõpus olid Tartus Hermaküla ja Tooming, Kaljo Põllu kunstikabinet, alma­nahhid, üliõpilaspäevad, EÜE… Elu oli põnev. Päevade ja õhtute kaupa sai istutud ülikooli kohvikus ja seal tekkisid ka püsivad sõprused – Kersti Tigane/Unt, Hannes Varblane, Toomas Raudam jt. Eks õpitud sai muidugi ka. Diplo­mi­töö oli raamatukogundusest, ülikooli raamatukogu raamatute välisvahe­tusest. See sai ära tehtud, aga mingeid erilisi tundeid see minus ei tekitanud. Pärast ülikooli lõpetamist jäin raamatukogusse tööle ja veel kolmeks aastaks Tartusse. Selle ajajärgu lõpul tutvusin Peep Ilmetiga ja siis asusin elama Matsalu looduskaitsealale, kus olin alguses Lihula kooli 2. klassi juhataja. Tõlkisin ornitoloogilisi tekste ja juba ka ilukirjandust.

I. K.: 1978. Sellel aastal juhtus nii mõndagi: sündis nende küsimuste esitaja, Jelena Skulskajal ilmus debüütkogu ja sina, Krista, alustasid tõlketööga. Kuskilt lugesin, et esimene tellimus oli seotud kurioosse seigaga…

K. K.: Ma ei tea, mida sa kurioosse seiga all mõtled. Kas seda, et autori nimi oli tõlkes samuti Kaer? See ei olnud tellimustöö. Mina ja Kersti Unt ikka pakku­sime „Loomingu Raamatukogule” raamatuid ja Joyce Carol Oatesi jutukogu nõustuti välja andma. Kui aus olla, siis vastavaid teadmisi ja oskusi oli napilt, oli ainult suur tahtmine. See tahtmine tähendas ka õppimist ja seda tuli usinalt teha. Terje Kuusik oli mu esimene toimetaja ja tema õpetas mind tublisti. Hiljem tulid veel teisedki toimetajad, eriti tänulik olen Maret Käbinile ja Linda Tinnu Targole.

I. K.: Jah, just seda pidasin silmas, et esimene autor oli Oates… Ütlesid, et tahtmine tähendas õppimist. Mida õppisid töö käigus, mida ei õpetanud ülikool?

K. K.: Tõlkimise asjus ei õpetanud ülikool eriti midagi. Tänulik olen sellistele õppejõududele nagu Arthur Hone, Oleg Mutt ja Jaak Rähesoo. Nende loengud olid vaimustavad. Tõlkima tuli endal õppida, tuli õppida omaenda vigadest, eesti keele pidin käsile võtma ja sõnaraamatutes tuhnima. Eesti keelt ju võõr­filoloogide programmis ei olnud.

I. K.: Sind saab esitleda mitme tiitliga: tõlkija, kirjastaja, kirjandusfestivali korraldaja. Sinus saavad kokku loominguline natuur ja praktiline, tulemustele orienteeritud juht. Kas sulle meeldib selline seesmine kooslus või käib erinevate minade vahel vaidlus? Üks pool tahab rohkem aega tõlkimiseks, teine tegutseda väärtkirjanduse väljaandmise nimel.

K. K.: Erilist võitlust pole ma tähele pannud, pigem need tegevused täiendavad üksteist. Kõik on seotud kirjandusega ja ma arvan, et lisaks tõlkimisele, mis on üsna üksildane tegevus, on mul vaja inimesi. Ilma inimesteta ma kuidagi ei saa. Varraku toimetuses on algusest peale olnud ja on ka nüüd väga tore­dad inimesed, HeadReadi toimkonna liikmetest tundsin sunnitud kodusistu­mise ajal tõsiselt puudust. Ja muidugi ka festivalimelust, kõigist neist õhtustest jutuajamistest ja külalistest, kellest mõnegagi peame seniajani ühendust. Peale selle muidugi kõik need suurepärased inimesed, kellega olen aja jooksul sõbraks saanud.

I. K.: Veel üks tiitel: Harry Potteri eesti ema. Vikipeedia täpsustab: sarja seitsmest raamatust viis oled tõlkinud sina koos tütrega. Oled rääkinud, kuidas tegite Kaisaga „HP” sõnastiku, töötasite läbi Saareste ja Wiedemanni sõnaraamatud, lõite uusi sõnu… Esimene osa ilmus eesti keeles 2000. aastal. Tasapisi tekib ajaline distants selle hiigelsuure projektiga. Kas igatsed neid aegu taga? Kuidas hindad lõpptulemust nüüd, kas on tahtmine mõnda kohta üle toimetada? Kas vastab tõele, et sarja uued trükid ja raamatukogude laenu­tustasud tähendavad tõlkijatele igakuist toredat lisa? Küsin nüüd sinu kui majandusinimese käest…

K. K.: Vikipeedia eksib – oleme koos tõlkinud kuus raamatut. Aega on tõesti möödunud. Kas ma igatsen seda aega tagasi – vist siiski mitte, see oli ikka üsna ränk töö, sest tõlkeid taheti saada ju võimalikult ruttu. Muidugi oli see ka lõbus ja huvitav. Väga palju ilmselt uuesti toimetada ei tahaks, mõnda kohta hilisemates väga mahukates osades võib-olla võiks üle vaadata. Tookord püüdsime oma tööd teha siiski võimalikult hästi ja asja kergelt ei võtnud.

Mis puutub igakuisesse lisasse, siis päris nii see ei ole. Aeg-ajalt on kordustrükid ja nende tasud, aga Eestis on tiraažid siiski pigem tagasihoidlikud. Ja laenutustasud on hoopis väikesed.

I. K.: Oled tõlkinud üle saja raamatu. Kuidas tekib tiivustus? À la vaat seda raamatut tuleks kindlasti tõlkida ja teen seda ise, ei otsi teist tõlkijat. Kuidas maailmakirjanduse pärlid on nüüd juba aastakümnete vältel sinuni jõudnud?

K. K.: Nende raamatute seas on ka selliseid, mida on olnud lihtsalt lõbus tõlkida, aga enamik on mulle tõesti ühel või teisel põhjusel meeldinud. Ma olen saanud nende maailmades elada. Kunagi valisin mulle pakutud raamatute vahel, olen ka ära öelnud, mitte sellepärast, et raamat oleks halb, vaid sellepärast, et see pole mulle sugugi sobinud. Igale tõlkijale iga raamat ei sobi. Sel pole muidugi midagi pistmist ei soo, vanuse, nahavärvi ega seksuaalse sättumusega. Ma olen tõlkinud väga erinevate autorite raamatuid ja nende ühist nimetajat ma vist ei oskagi määratleda. Meelelaad, mõtteviis, huumorimeel?

Tänapäeva kirjanduse pärlid jõuavad meieni muidugi agentuuridelt käsi­kirjade kujul. Eks ma püüan teha ka eeltööd, et teaksin, mida küsida. Kirjan­dus­­väljaanded, ajalehtede kirjanduslisad on suureks abiks.

I. K.: Millised kirjandusväljaanded-ajalehed aitavad sul orienteeruda nüüdisaegses väliskirjanduses? Kuidas näeb välja su tööpäev? Kas tõlkimine ja korraldamine mahuvad sama päeva sisse?

K. K.: Loen „The Guardiani”, „The Timesi” kirjanduslisa, „The New York Times Book Review’d” ja mitmeid netiajakirju nii palju, kui jõuan. Kõike muidugi ei jõua. Tööpäevadel vastan kõigepealt töömeilidele ja saadan neid ise, aga mu tööaeg oli juba enne Covidit üsna voolav, see tähendab, et mõnikord tuleb vastata õhtul hilja saadud meilidele otsekohe, mitte aga mõelda, et küll ma hommikul vastan. Üldiselt tõlgin ja loen siiski õhtuti ja nädalavahetustel. Mul ei ole tegelikult mingit vahet vabal ajal ja tööajal, see kõik kokku ongi pigem elustiil.

I. K.: Veel üks su oluline tiitel: oled kirjanduse eestkõneleja ja lugemise propa­geerija. Jagad lugemissoovitusi blogides, portaalides, ajalehtedes, ajakirjades, raadios ja teles. Esined raamatukogudes, ei ütle kunagi ära intervjuudest. See võtab tohutu palju energiat, kuid sina räägid ikka lahkelt ja kannatlikult, miks raamatute lugemine on vajalik. Ja loed ise jätkuvalt ilukirjandust, kuigi sinu koge­mustega inimesed eelistavad sageli pigem non-fiction’it. Ütle palun, miks proosa lugemine on tark valik igal eluperioodil?

K. K.: Jah, paljud tuttavad ütlevad, et nad eelistavad ajalooraamatuid ja elulugusid ilukirjandusele. Eks see on iga inimese enda otsustada, mida ta mingis elueas lugeda tahab. Lapsed ja noored võiksid kindlasti just ilukirjandust lugeda, sest sealt saavad nad sõnavara ja oskuse ennast väljendada. Proosa jutustab lugusid ja inimesed on lugusid alati armastanud, mis sellest, et põhilised lugude tüübid korduvad. Nautida võib ka seda, kuidas mingi lugu on kirjutatud ja mida uut on jutustaja sellele lisanud. Ja proosast võib maailma ja inimeste kohta sama palju teada saada kui mitte-ilukirjandusest. Küllap ma loen mõnuga proosat, kuni see suudab mind veel üllatada ja ka tõlkima ahvatleda.

I. K.: Tõlkekirjandus vs. eesti kirjandus. Miks on tähtis, et Eestis oleks nähtav maailmakirjandus (raamatud, festivalikülalised), ja mida sinu arust oleks eesti kirjandusel pakkuda maailmale?

K. K.: Ega tõlkekirjandust ja eesti kirjandust saa vastandada. Need pigem täiendavad teineteist. Loomulikult on oluline, et meil oleks õitsev ja võimalikult mitmekesine eesti kirjandus, aga vähem tähtis pole ka tõlkekirjandus. Kõigepealt toob see maailmakirjanduse tõlgitult eesti lugejani ning selge on see, et eesti keelde tõlgitud raamat saab eesti kultuuriruumi osaks. Tõlkijad on sageli sunnitud ka eesti keele piire nihutama ja keelt rikastama. Festivalidel on kindlasti vaja, et esineksid nii välismaised kui ka eesti oma kirjanikud. Eesti kirjandus omakorda jõuab tõlgitult lugejateni mujal maailmas ja saab osaks nende kirjanduspildist ja maailma kirjandusest. Niisugune segunemine ja põimumine peaks olema loomulik. Õnneks on huvi eesti kirjanduse vastu maailmas kasvanud ja ma loodan, et eesti keelde tõlgitud raamatute hulk mitte ei kahane, vaid kasvab samuti ning selle geograafiline haare suureneb.

I. K.: Ütlesid, et tänu tõlkimisele saad elada erinevate teoste maailmades. Nimeta mõned lemmikud kirjanduslikud maailmad? Ja kuidas lülitud ümber reaalses maailmas, kuidas puhkad?

K. K.: Ma olen tõlkinud nii palju raamatuid, et lemmikuid ma nimetama ei hakka. Ümber lülituda on väga hea maakodus, seal on hoopis teine keskkond ja teine olemine, kuigi ma muidugi teen tööd ka seal. Muul ajal puhkan ikka midagi muud tehes, teatris, kontserdil, kinos, kodus filme vaadates, trennis, sõpradega juttu ajades. Ja muidugi reisides, praegu seda kahjuks teha ei saa, aga loodetavasti juba jälle järgmisel aastal.

I.

Foto: Ave Maria Mõistlik

K.: Küll need reisid veel tulevad. Aitäh vestluse eest, Krista! Tore oli sinuga rääkida.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon